Reisipäevik ITAALIA ALPIDEST

Mart Altvee kirjeldab matka Aosta oru nõlvadel mööda Alta Via no. 1 ehk „hiiglaste rada” ning annab palju kasulikke nõuandeid neile, kel plaanis sinnakanti matkama minna.

1. päev

„See ei ole küll hea mõte. Rada on järsk ja kohe läheb pimedaks,” vangutas bussijuht pead, kui me Maenis bussist väljudes küsisime juhatust Alta Via raja alguse kohta. Kell oli mõni minut kaheksa läbi ja Valtournenche’i orus hakkas juba hämarduma. Meie olime aga juba otsustanud. Pigem magame öö 2169 meetri kõrgusel Barmasses kui all orus. Nii harjume kõrgusega ja järgmine päev on juba kergem. Ja pärast tervet päeva lennukis, bussis ja rongis istumist on paaritunnine jalutuskäik lausa lust.

Nii algas meie seekordne matk Aosta oru nõlvadel mööda Alta Via no. 1 ehk „hiiglaste rada“ (giants trail). Plaanisime läbida lõigu Maenist kuni Mont Blanci jalamil paikneva Rif. Bonattini, mis moodustab veidi vähem kui poole kogu rajast.

Esimeseks õhtuks tahtsime jõuda Barmasse mägionnini, mis tähendas matkateatmiku järgi kolme ja poolest kuni kolmetunnist tõusu Lago di Cignana veehoidlani. Juba tõusu alustades mähkus õhtu hämarusse. Ronimise lõpetasime aga kell 23.11 täielikus pimeduses, teed näitamas vaid otsmikulambi kitsas valgustriip. Hoolimata meie algsest enesekindlusest, et läbime raja oluliselt kiiremini kui teatmikus märgitud, kulus meil siiski kaks ja veerand tundi, et kohale jõuda.

2. päev

Teise päeva matkaplaan nägi ette 2652 meetri kõrgusele Rif. Cuneysse jõudmist. See tähendas ronimist üle kolme kuru (Gran Drayere 2352 meetrit, Fenetre de Tsanini 2736 meetrit, Terray 2775 meetrit) ja iga kord uuesti laskumist mitusada meetrit madalamale orgudesse. Kohati sammusime mööda kitsast rada, ühel pool kõrgumas järsk ja libe nõlv, teisel pool aga ootamas mitmesajameetrine pea püstloodis kukkumine. Vahel pidi ka käed appi võtma, et end ümber kaljunukkide ja üle kiviastmete aidata. Kes on mägedes esimest korda ega ole järskude nõlvadega veel sinasõber, siis oleks vast targem see lõik vahele jätta. Suurema kogemusega matkajale on see aga nauditav vonklemine saapalaiusel rajal vaatega 800 meetrit allapoole orgu ja taamal kõrguvatele mägedele.

Sel päeval jõudsime rifugio’sse alles kell pool seitse õhtul. Koos puhkepausidega oli meil raja läbimiseks kulunud üheksa tundi matkateatmikus märgitud kuue asemel. Oli tõeliselt väsitav päev. Kes matkab telgiga, võib jagada selle lõigu ka vabalt kaheks ning veeta öö näiteks ilusa Tsani järve ääres. Ametlikku öömaja pakkuvaid onne aga vahepealsel osal ei ole.

3. päev

Hommikul Rif. Cuneys ärgates oli temperatuur veel nulli lähedal. Avatud aknast voogas sisse värsket karget õhku, mis sundis teki ninani tõmbama. Õuest kostsid mägede vaikuses esimesed hommikused helid: üksiku linnu huige, kellegi krudisevad sammud kiviklibul, rifugio koera üksik haugatus. Kobisime kell 7.20 üles. Hommikused veeprotseduurid külma veega viisid silmist viimasegi uneraasu.

Poole üheksa paiku seadsime sammud Chaleby kuru (2653 meetrit) poole. Seal tervitas meid endine mäevaht Michel. 68-aastane Michel oli küll juba aastaid pensionil, kuid ei suutnud mägedest loobuda ja nii tegigi ta paar korda nädalas ühepäevaseid matku, et igavust peletada ja end värske hoida. Liikudes edasi Col de Vessonazi poole, tuli meile vastu kümnete kaupa palverändureid.

Selle päeva rada oli oluliselt kergem, kuid ilmataat kostitas meid nii tuule, vihma, rahe kui ka lumega. Seetõttu liikusime kiiresti üle Col de Vessonazi kuru (2793 meetrit), et jõuda madalamale orgu soojemate kraadide kätte. Enamik päevast möödus laskudes ja pärastlõunaks jõudsime Close külani (1456 meetrit). Kuna läheduses ei olnud ühtegi rifugio’t, siis olime öömaja broneerinud Lexerti külakeses asuvas hotellis Valentinas, kuhu jõudsime kella neljaks.

 4. päev

Selle päeva marsruut nägi ette väga järsku tõusu läbi Eclevey (1560), Sucheazi (1995) ja Brisoni (2186) Col Brisonini (2480) ning siis veelgi järsemat laskumist läbi Berrio Superiore (1938), et jõuda Ollomonti külakesse (1385). Ehk siis kõigepealt umbes 900 meetrit järsult ülesmäge ja seejärel umbes 1100 meetrit järsult allamäge. Pärast seda pidi järgnema veel tõus Letey Champilloni (2375) mägionni ehk veel 1000 meetri jagu ülespoole. Pidasime seda ühe päeva jaoks veidi paljuks ning teisalt oli meil grupis liige, kellel hakkas järsematel nõlvadel kõhus keerutama kõrgusekatuseussike. Seetõttu otsustasime piirduda vaid tõusuga Letey Champilloni onnini ning loobuda eelnevast järsust tõusust ja laskumisest. Nii sõitsimegi bussiga Valpelline’i ja sealt teise bussiga Ollomonti.

Tõus Ollomontist oli rahulik ja vaated nii alla orgu ja Ollomonti külale kui ka kaugemale Gran Combainile ilusad. Päike küttis halastamatult. Nõlva mööda kõrgemale tõustes paistis kätte ka hommikul vahele jäetud laskumine teravasakilisest mäeahelikust − väga-väga järsult laskuv rada esmalt mööda rohuga kaetud kitsukest nõlva ning seejärel kidurate lehiste ja nulgude vahel. Mida allapoole rada laskus, seda kaljusemaks nõlv läks, muutudes laugemaks alles päris oru põhjas. Isegi eemalt vaadates tundus see kitsuke rada seal üsnagi karm. Seekord jäi see meil proovimata, kellel aga plaanis sama matkarada läbida, peaks selle lõigu jaoks kindlasti rohkem aega varuma. Kella kolme paiku pärastlõunal jõudsimegi Champillon Letey mägionni − kokku sel päeval umbes nelja tunni jagu matka.

* * *

„Oi-oi kui kibe.... uuh,“ lausus meie lauanaaber, kui olime talle pakkunud maitsta oma kodutalus kasvatatud küüslauku, „ja te sööte seda niimoodi paljalt toidu kõrvale? Uuh, metsikud mehed.“

Kaks Belgia koolipoissi olid oma isad kaasa võtnud ja koolivaheajal mägedesse matkama tulnud. Siin sattusid nad aga lauanaabriteks eestlastele, kes söögikorra ajal kotist oma isikliku küüslaugu välja võtsid ja seda siis hoolsalt viilutama asusid. Üle laua kanget aroomi haistnud, oli belglastel enne pikalt omakeskis arutada, kas on ikka tegemist küüslauguga, kuni nad julgesid seda küsida. Pärast maitseproovi vandus aga belglane kindlalt, et nii kanget küüslauku pole tema enne maitsnud ja paljalt ei suudaks seda süüa ükski belglane.

Kodune küüslauk on meil alati kaasas, kuna esimestel matkadel laiutati mägionnides meie küüslauguküsimise peale nõutult käsi. Nii mõneski onnis on see oma kange aroomiga põhjustanud kaasmatkajates uudishimulikke pilke. Samas hoiab see kõiksugu tõved matkal eemal.

* * *

5. päev

Hoolimata varahommikul maad katvast härmatisest oli tõusul Champilloni kurule üsnagi palju sagimist. Meie ees ja taga liikus kuru poole mitu suuremat gruppi. Oma 2709-meetrise kõrgusega ei ole kuru kuigi kõrge, kuid sealt avaneb hunnitu vaade eemal valendavale Mont Blancile.

Kurult laskudes jõudsime peagi Crous de Bleintseni (2377), kus mitmesajapealist lambakarja valvavad koerad oma tigeda haukumisega meid rajast eemale tahtsid suruda. Peremees käskis aga koerad vakka ja saime lambakarjast mööda. Lõuna paiku läbisime Prailles-Dessous’ külakese, mis meenutas oma maaliliste varemete ja terrasspõldudega veidi inkade muistseid linnu. Hommikuse härmatise asemel praadis meid siin ere päike, tõstes temperatuuri üle 30 kraadi. Õhtul St. Rhemy külakeses kadus päike aga taas mägede taha ja õhk jahenes kiiresti. Varjulises orus asuv külake on väike. Lisaks kirikule, hotellile ja imepisikesele surnuaiale on siin veel kümmekond maja, millest suurem osa on küll kaunilt renoveeritud, kuid tundub, et mitte pidevalt kasutuses. Majad, kus elasid kohalikud, olid veel suuresti korrastamata.

St. Rhemy külast mõni kilomeeter kõrgemal asub St. Bernardi kuru, mis on ajalooliselt vanim tee Šveitsi üle läänepoolsete Alpide. Sama läbipääsu kasutas ka Napoleon, kui ta 1800. aasta mais oma armeega Alpid ületas. Enamusele kõlab St. Bernardi kohanimi tuttavalt tänu bernhardiini tõugu koertele, kes said oma nime 1049. aastal kuru kõrgeimasse punkti peamiselt Saksa ja Prantsuse palverändurite kaitseks ehitatud St. Bernardi kloostri järgi. Nimelt hakati seal neid Šveitsi karjakoertest pärinevaid koeri kasutama päästekoertena lumetormides ja laviinides inimeste otsimiseks. 1964. aastal ehitati mäe sisse aga St. Gran Bernardi tunnel ja üle kuru looklev tee kaotas oma tähtsuse. Nii vähenes ka St. Rhemy külakese tähtsus, kuna uus tee läks sellest kaarega mööda.

6. päev

Hotelli kokk lubas hommikusöögi valmistada kella kaheksaks, aga kella kuue paiku oli meil uni juba kadunud ja hommikueine ootamine muutus tüütavaks. Kümme minutit ees oleva kirikukella autoriteetse helina saatel sammusime kell 7.50 söögisaali. Tundub, et koka jaoks ei tähistanud kirikukell samasugust autoriteeti. Ta oli meie liigvarajasest saabumisest üllatunud, võib olla isegi pisut häiritud. Peagi ilmusid lauale siiski traditsioonilised saiad, moosid ja šokolaad. Nii et ka Michelini soovitusega restoranis oli hommikusöögiks ikkagi seesama croissant vaakumpakendis kirsimoosi või Nutellaga. Tõsi, olime sellega juba harjunud ning see tundus isegi kodune ja maitsev.

Selleks päevaks plaanitud matkalõigule pidi matkateatmiku järgi kuluma 6 tundi ja 40 minutit. Juba eelmistel päevadel oli meie kiirus matkajuhi soovitustele alla jäänud. Seega vinnasime kohe hommikusöögi järel kotid selga ning hakkasime liikuma. Meie jaoks oli ebaselge, kui raske või kerge on Col de Malatra ületamine ja kui pikk maa on sealt edasi Rif. Bonatti onnini. Nimelt puudus meil osaliselt kaardimaterjal. Rajatähised on aga Aosta orus üldiselt head ja seetõttu ei muretsenud me mitte niivõrd eksimise kui pigem teekonna raskuse ja selleks kuluva aja pärast. Plaanisime hoida head tempot, et ikka enne pimedat kohale jõuda.

Läbisime Lavali, Couchepache’i ja Mottes’ külad. Neist Couchepache oli eriti kütkestav oma sipisopiliste kulunud ja päevinäinud talumajapidamistega ning nende vahel lookleva kitsa sakilise tänavaga. Siin oli selgelt näha, et külad, kuhu riigi või turistide raha pole veel jõudnud, ei ole juba aastakümneid remonti näinud. Küla oli aga seda maalilisem ja kohalikud suhtusid matkajatesse väga sõbralikult.

Järgmiste tundide jooksul tõusime mööda suvekarjamaid Tsa de Merdeux’ lautadeni. Neis vanades kivilautades ööbis neil päevil küll rohkem inimesi kui lehmi. Nimelt ehitati umbes 250 meetrit kõrgemal asuva Merdeux’ järve äärde uut matkaonni. Kui lautadeni toodi ehitusmaterjal autodega, siis siit tassisid vabatahtlikud seda seljas edasi, sealhulgas nii tsementi kui ka muud vajalikku. Tavaliselt kasutatakse selliste ehituste tarbeks helikoptereid, kuid see on üsna kallis. Tundsime end oma kümnekiloste seljakottidega kui oktoobrilapsed, kui tsemendikotte ja muud materjali vinnavatest kohalikest mööda sammusime. Muide, praeguseks on Lac du Merdeux’ onn väikese järve ääres juba avatud ning matkajad võivad meie mõnevõrra pikaks veninud päeva sealses onnis ööbides kaheks jagada.

2600 meetri kõrgusel lõunapausi pidades möödus meist kaks prantslasest vanapaari, kellel vanust kindlasti üle seitsmekümne. Hoolimata oma vanusest, möödusid nad tempokalt, endal silmad säramas. Ju on mägede tervislik õhk neid nooruslikuna hoidnud: samuti ei ole nad tõenäoliselt lasknud oma liigestel ja kontidel televiisori ees diivanil kangeks jääda, vaid on neid liikudes nooruslikuna hoidnud.

Päris kuruni jõudmiseks tuli tõusta umbes sada meetrit mööda järsku kiviklibust moreeninõlva ning siis turnida mööda kahte redelit üle kaljuastangute. Kitsuke, umbes meetrilaiune ja kolme-neljameetrine koridor kahe kalju vahel moodustaski läbipääsu järgmisesse, Malatra orgu. Kuru kaljukoridoris vingus tugev tuul, nii et pikemaks siia passima jääda ei olnud kellelgi soovi. Nautisime hetkeks vaadet seljataha, mööda tuldud rada, siis pöörasime pilgu ettepoole, kus kõrgus Mont Blanc oma lumise tipumütsiga, ning hakkasime mööda moreeninõlva laskuma.

Umbes pool neli jõudsime Rif. Bonattisse. See mägionn on väga populaarne, kuna on kergesti ligipääsetav ning siit avaneb lummav vaade Mont Blancile. Lisaks on onn üks ilusamaid ja hubasemaid, mida olen Aosta piirkonnas kohanud. Soovijad võivad leida ka kahese toa, kus ei pea teiste matkagruppidega narisid ja norskamist jagama. Igal juhul liigitan Rif. Bonatti tänu sealsele mugavusele kohe oma lemmikonnide hulka. Isegi sooja veega dušš on olemas.

7. päev

Pärast hommikueinet kell 7.15 pakkisime kotid kokku ja seadsime end minekuvalmis. Alta Via 1 laskub Rif. Bonattist mööda orupõhja aeglaselt, aga kindlalt Courmayeuri poole. Sinna saaks matkata ka mööda Tour Mont Blanci, mis kulgeb mõnevõrra kõrgemal mööda nõlvu ja üle kurude. Meil oli aga plaan jõuda tõstukitega Aquille du Midile ja heita lähemalt pilk Mont Blancile, kuhu mõni aasta tagasi sai tõustud.

Tõusul La Paludist Aig du Midile liikusime tõstukikabiinis üle Glacier du Geanti päikeses pimestava lumekatte, nähes all sipelgatena toimetavaid inimesi. Mõni köiestatud grupp tõusis aegamisi liustikku mööda kõrgemale, hinges tõenäoliselt elevus peatse tipuvallutuse ootuses.

Teised liikusid väsinuna, kuid loodetavasti õnnelikuna allapoole. Siin-seal rühkis mõni grupp ühe või teise väiksema tipu poole. Col du Midi juures paistis liustikul kümmekonnast telgist koosnev hajus laagripaik oma tavaliste rahulike askeldustega. Kogu pooletunnisel sõidul sai nautida lummavaid vaateid Mont Blancile, Aiguille de Taculile, Mont Mauditile ja teistele ümbruse mägedele.

Aiguille du Midi tõstukijaama jõudes segunesime rahvahulka, kes siblis kalju sisse uuristatud tunnelite kaudu vaateplatvormide vahel. Selle tõstukijaama kaudu saabub suur hulk gruppe, kelle siht on tõusta Mont Blancile. Samal ajal on see populaarne sihtkoht juhuturistidele, kes tõusevad Chamonix’st tunniks-paariks Aiguille du Midile vaateid nautima. Nii võib siin kohata täisvarustuses ning mitmepäevases turritavas habemes päikesest ja tuulest põlenud nägudega alpiniste. Aga ka mustas ülikonnas ja suvekingades naeratavaid jaapani turiste, kelle digikaamerad tulistavad automaatvalangutega välja 360-kraadiseid pildiseeriaid. Sekka muidugi kõiksugu muud sorti uudistajaid, kelle hulka ka meie kuulusime.

Aiguille du Midi (’Lõunanõel’) kaljune tipp ulatub 3842 meetri kõrgusele. Midi tõstukijaamas on lisaks panoraamvaatega avarõdule veel ka kohvik ja suveniiripood. Kes vajab oma kontole veel pisut kõrgusemeetreid, saab tõusta liftiga kõrgemale platvormile, kuigi seal võib ilusa ilmaga päris kitsaks minna. Platvormist pisut eemal paistab ka Refugee des Cosmiques. Siit alustavad Mont Blanci tõusu jõukamad matkajad, kes telki kaasa vedada ei viitsi. Taamal kõrgub aga majesteetlikult Mont Blanc.

Nii lõppeski meie selleaastane mägimatk. Tagasi alla jõudnud, liikusime bussiga Courmayeuri ja sealt Aostasse, kust varahommikune rong viis meid Milano- Tallinna lennuki peale. Alta Via 1 algab 330 meetri kõrguselt Donnasist. Matkarada kulgeb Alpide kõrgeimate mägede Monte Rosa, Matterhorni ja Mont Blanci piirkonnas üle mitme aheliku ja läbi orgude, pakkudes lummavaid vaateid ja ka korralikku füüsilist koormust. Terve selle matkaraja läbimiseks kuluks ametliku kodulehe andmetel 17 päeva, arvestades igapäevaseks matkaks 3–5 tundi. Meie matkatempo oli kohati aeglasem ning koos puhke- ja lõunapausidega me üldiselt ametliku ajaga hakkama ei saanud. Samas läbisime mõnel päeval ka lõigu, mis oli mõeldud kahele päevale. Alta Via sobib igale matkajale, kes füüsilise koormusega harjunud ja kellel pole paanilist kõrgusekartust. Soovitatav on aga kindlasti plaanida esimene päev aklimatiseerumiseks ja mitte kohe liiga pikka teekonda ette võtta.

Selles numbris

• RAAMATUTUTVUSTUS
• Vii oma maitsemeel reisile!
• KÕRGÕZSTANIS tasub suusatada!
• Vilen Künnapu. Minu Santorini
• Reisitõrkekindlustus säästab nii raha kui ka närve
• Purjekaga TIIR ÜMBER MAAILMA!
• Schönbrunni loomaaed Viinis
• Reisipäevik ITAALIA ALPIDEST
• VERI, HIGI ja ei ühtegi pisarat
• Torajas matustel
• Lõbus surnuaed
• Matmiskombeid maailma eri paigust
• Han Tengri VALGE TIPP
• HAN TENGRIST, kuid mitte ainult!
• HAISUKELDUMINE Kuuba moodi
• RAUL VAIKSOO eriline maailm
• UUDISTOOTED
• KROONIKA
• Go Reisiajakiri 52 – Veebruar 2015