Reisipäevik: Kõik küsisid, et miks ma suvel ei tulnud

Indrek Jääts käis Komimaa perifeerias Põssa külas.

2009. aasta hilissügisel Venemaal Komi pealinnas Sõktõvkaris viibides avanes mul võimalus sõita nädalakeseks vabariigi läänepoolsesse soppi Udora rajooni. Käisin Mezeni jõe ülemjooksul, põhiliselt olin üsna Arhangelski oblasti piiri lähedal asuvas Põssa külas ja selle ümbruses. Tegemist on huvitava perifeerse piirkonnaga, mille elatustase on pärast nõukogude aja lõppu järsult langenud. Kohalikud komid on üsna omapead jäetud ning suuresti tagasi pöördunud oma muistsete elatusalade – kalastamise ja küttimise juurde.

LAUPÄEV, 24. OKTOOBER

Lõuna ajal lähen Sõktõvkari raudteejaama piletit ostma. Saba pole pealtnäha kuigi pikk, aga aega läheb palju. Oma kolmveerand tundi seisan. Asi on selles, et osa sabas seisjaid istub tegelikult eemal pinkidel ja tuleb kassa juurde alles siis, kui nende aeg kätte jõuab. Uutel järjekorda tulijatel on kombeks küsida: „Kes on viimane?“ Just nagu nõukaaegses polikliinikus. Ja iga kliendiga läheb hulk aega, sest pileteid müüakse ainult passi alusel.

Pileti Koslani saan siiski lõpuks ostetud. Kuna rong peaks varsti pärast südaööd kohale jõudma, siis ostan üldvagunisse suhteliselt odava pileti. Platskaart kui oma hinna ja kvaliteedi suhtelt nõutuim piletiliik on juba läbi müüdud, märksa kallimat kupeepiletit ei hakka selleks õhtuseks reisiks ostma. Kogu see venelik piletiost ärritab mind omajagu. Mul on hea meel, kui sealt viimaks tulema saan. Põhimõtteliselt on võimalik neidsamu pileteid läbi vahendusfirmade ka valutumalt omandada, ent mugavuse eest tuleb lisatasu maksta.

Kui hilisel pärastlõunal raudteejaama naasen, et rongi peale minna, on juba üsna hämar. Kuna ühisvaguni puhul pole piletitel kohti märgitud, siis kogunevad reisijad aegsasti vaguni ukse juurde troppi ja üritavad varakult sisse saada, et paremaid kohti hõivata. Seekord pole õnneks rahvast eriti palju ning kohti jätkub kõigile. Oma kogenematuses valin siiski üsna viletsa külgmise koha tualetti viiva ukse juures. Sealtkaudu käiakse tamburis suitsu tegemas. Istun logiseva laua taga ja vaatan läbi häguse akna pimedusse mattuvat metsa.

Ežvas, mis on suhteliselt kõleda paberitööstuslinna Sõktõvkari külje all, tuleb peale ja istub minu vastu üks üpris jutukas mustaverd mees, lõhnad juures. Räägib, et tema on Vitali, et ta on rabotjaga (lihttööline), minuga umbes ühevanune, pärit Murmanskist. Vanaema olnud tal saam – tema kasutab küll vanamoelist ja mõneti halvakõlalist terminit loparka. Praegu elab ta naise ja tütrekesega Salehardis. Sinna ta enda väitel teel ongi. Ütleb, et naisel on sünnipäev ning tahab minult visalt telefoni laenata, et naisele helistada. Ma ei anna, mul telefon Eesti võrgus ja helistamine kallis.

Poliitikast me ei räägi, justkui kokkuleppel. Venemaalaste seas on üsna levinud seisukoht, et riikide ja rahvaste vahelisi suhteid rikuvad poliitikud oma ambitsioonidega, lihtsad inimesed rahva hulgast võivad aga sellest hoolimata omavahel kenasti läbi saada. See on minu arvates üpris arukas suhtlusstrateegia ja ma olen seda omalt poolt toetanud. Milleks hakata juhuslike reisikaaslastega näiteks pronkssõduri teisaldamise üle arutlema. Paremal juhul ei vii see kuhugi, halvemal juhul viib tülini.

Vitali peab mind algul vist mingiks Eesti või Soome metsafirma agendiks, kes tulnud siiakanti toorainet noolima ning püüab olla mesine omal lihtrahvalikul moel. Kutsub vahepeal tamburisse viinalonksu võtma. Loodab vist, et saab ka mingi kasuliku otsa peale. Minu juttu sellest, et sõidan niisama sõpradele külla ja puhkama, ei näi ta eriti uskuvat. Küllap tundub aastaaeg sobimatuna selliseks reisiks.

Kui vagunisaatja pileteid kontrollima tuleb, kasutab kaasreisija vana nippi – teeskleb magamist. Vagunisaatja ajab ta siiski üles. Pileti asemel on Vitalil ette näidata vaid vangist vabastamise paber. Väidab, et raha neile ei anta. Vagunisaatja teab vastupidist. Ilmselt on mees vanglast kaasa saadud sõidurahale parema otstarbe leidnud. Siis käivad nad ära ning jõuavad ilmselt mingisugusele kokkuleppele, sest Vitali naaseb varsti oma kohale. Ta tahab uuesti telefoni laenata, aga nüüd annan veel vähem. Ütlen, et laenaku teistelt, vagunis on pea kõigil moblad. Ent ka kõrvalpinkidel kügelev ja kõõrutav tütarlastekamp ning mingi kojunaasev pallimänguvõistkond on Vitali suhtes reserveerituks muutunud. Vitali mask on ära kukkunud, meie sõbraliku vagunivestluse õhkkond on haihtunud ning mees asutab end tukkuma. Ta on mulle öelnud, et sõidab Mikuni ja sinna saabudes ajan ta üles.

Enne väljumist üritab mees meie põgusast tutvusest veel viimast võtta. Lunib raha. Küsin, et palju tal siis vaja on. Ütleb, et andku palju raatsin. Vaatan rahakotti ja annan talle 20 rubla. Minu rahakotti heidab oma professionaalse pilgu ka Vitali. „Aga sajalist oli kahju anda,“ nendib ta õliselt. „Oli jah kahju,“ teen mina sellele loole lõpu. Selline omamoodi autu ja pragmaatiline mees see Vitali. Pole uhke, vaatab ringi, kust mida saab. Vangla kool, või juba varem õpitud. Ma ei tea, mille eest ta istus. Ei hakanud küsima.

Mikun on suur ja oluline jaam. Erinevalt Sõktõvkarist asub ta põhja, Vorkutasse ja mujale suunduva raudtee pealiinil. Peatus vältab tervelt 40 minutit. Istun ümber soliidse, haritlase moodi küpses keskeas mehe vastu, kes vaikselt horoskoope uurib, endal kaks akvaa- riumikalakest purgiga laual. Mõtlen, et saan vaikse naabri. Paraku seavad end meie juures sisse kolm meest teistest vagunitest. Vanad tuttavad sõidavad koju Vožskisse ja otsustavad teekonda lõbusa vestluse ja napsi abil talutavamaks muuta. Vanem mees, Said, on vististi Kaukaasia päritolu, räägib vene keelt, nagu oleks ta keelest tükk puudu. Nooremad mehed on ilmselt kohalikku komi-vene päritolu. Ehitavad saunu ja muud kõikjal vabariigis, kus nende oskuste järele nõudmist on. Varem on nad aga töötanud ka põhjapoolsetes kaevandustes. Ühesõnaga, tegijad mehed, ajavad mõnusasti juttu. Vandesõnad ja ebatsensuursed väljendid moodustavad kolmandiku kuni poole nende jutust. Jutuõliks joovad nad viisakalt ära umbes poolteist liitrit viina. Peale lonksatakse tomatimahla ja haugatakse jaamast kaasaostetud rasvapirukaid. Rongis aga tänapäeval juua ei tohi. Miilitsapatrull käib aeg-ajalt läbi vagunite. Mehed seletavad küll, et nad joovad ainult tomatimahla, aga militsionäär nuusutab nende plasttopsid üle ja käsib pudeli ette näidata. Näidatakse talle siis tühja viinapudelit ja kuna miilitsale näib, et asi on selleks korraks lõpetatud ning mingit erilist korrarikkumist toime ei panda, piirdub suulise hoiatusega. Mehed trimpavad hiljem tasahilju kotti peidetud poolikust pudelist edasi, ent erilist tüli nad kellelegi ei tee ja kära ei tõsteta. Kui mehed maha lähevad, viskan ülemisele narile pikali. Reis kipub venima, üks naaber norskab ajuti üpris agressiivselt. Mõtlen, et ei viitsigi enam Venemaal niimoodi üksi reisida.

Kell 00.40 saabume Koslani raudteejaama. Dina Ivanovna on mul vastas. Sõidame taksoga paari kilomeetri kaugusel paiknevasse Ussogorskisse. Öö on tähine, külmetab. Dina Ivanovnal on kõigi mugavustega korter majas, mille kassikusehaisuline trepikoda lukku ei käi. Une alla pakutakse kerget õhtusööki – tursasalatit, bliine, suhkurdatud murakaid ja teed.

PÜHAPÄEV, 25. OKTOOBER

Äratus on kell 6.45. Pärast kiiret hommikusööki pannakse mind sealsamas tänavanurgal Põssa bussi peale. Bussijuhiga on eelnevalt räägitud, et olen tulemas. Reisijaid on bussis kolm. Istun ette juhi kõrvale. Algul teeme tiiru läbi Ussogorski ning vaatame, ega ole rohkem Põssa poole sõita soovijaid. Ei ole.

Ussogorsk on üsna noor linn, rajati alles 1960. aastate lõpul, elupaigaks bulgaaria metsatöölistele, kes Nõukogude-Bulgaaria koostöö raames Komimaale Udora rajooni metsa varuma kutsuti. 1990. aastate algul bulgaarlased lahkusid, paigale jäi vaid osa neist, kes kohalike naistega perekonnad olid jõudnud soetada. Ussogorsk on sellest ajast pooltühi, osaliselt vaimudelinn. Siin on Lenini kuju, luitunud ühiskondlikud hooned stagnaaja stiilis, mõned kauplused, kõle tuul keerutab kortermajade vahel prahti ja liiva ning sasib hulkuvate koerte karva. Paneme bensujaamas paagi täis ja sõidame linnast välja. Põssani on kokku umbes 110 km.

Esimesed kilomeetrid saame sõita mööda bulgaarlaste ehitatud betoonplaatidest maanteed, mis viib „ei kuhugi“. Tee on üks parimaid terves rajoonis, ent kasu on temast vähe. See ehitati metsa väljaveoks ja kulgeb üldiselt küladest kaugel. Peagi keerame betonka’lt ära.

Põhiliselt kulgeb meie tee mööda Mezeni (komi keeles Mozõn) paremat kallast põhja suunas. Tšernutjevoni läheb üsna heas korras asfalttee. Seal saab selgeks, et rohkem Põssa poole sõitjaid seekord pole ning sõidukulud tuleb olemasolevate reisijate vahel ära jagada. Igaüks peab maksma 250 rubla.

Tšernutjevost edasi tuleb sõita umbes 60 km mööda lihtsat pinnaseteed. Pinnas on enamasti liivane, kaetud noore männimetsaga, mille all vohab põdrasambla helehall vaip. Roopad on paiguti siiski nii sügavad, et kraabivad meie bussi, õigupoolest küll UAZ-425 põhja. Soistes ja savistes paikades on asi halvem. Õnneks on maapind kergelt külmunud. Parmaojasid1 ületavad rohmakad palksillad.

Õpin sel teekonnal lugu pidama UAZ-425-st ehk buhanka’st, nagu teda siinmail kutsutakse. Tema kompaktne ümaranurgaline kere meenutab kujult tõepoolest vormileivapätsi (vn k buhanka). Tegemist on lollikindla ja sitke neljarattaveolise masinaga, mida juht enamasti ka teel olles tulemuslikult parandada suudab. Siinsetel viletsatel teedel on buhanka üpris adekvaatne liiklusvahend, ehkki neelab kuni 20 liitrit kütust 100 km peale.

Sõidame läbi hõredalt paiknevate väikeste komi külade Mezeni kaldal – Melentjevo, Patrakovo, Politovo. Tumehallid rõhtpalkmajad; lühikestel sammastel aidad, millest on võib-olla inspireeritud vene muinasjuttude kanajalgadel nõiamajakesed vaenulikes laantes; pikad, kitsad ja kõrged heinakuhjad nagu suured kõhnad lehmad. Kerge lumekirme on maas, hommikupoole sai üle hulga aja päikest näha ning reis tundub seiklusena.

Vastu tuleb meile vaid üks masin – pahaendeliselt möirgav rohmakas KrAZ. Korra näeme teepervel istumas emametsist. Üks kaasreisija, noorem mees, märkab lindu juba kaugelt. Hilisemate kogemuste najal taipan, et tegemist on jahimehe treenitud tähelepanuvõimega. Siinkandis on igamees kütt – niipea kui mõnd lindu või looma näeb, haarab kohe püssi järele, kas või mõttes.

Bussijuht näitab meile kohta, kus ta suvel nägi emakaru koos kahe, tee peal liiva sees mängiva pojaga. Ta on üldse üpris jutukas mees. Räägib, et pidanud varem perega pullvasikaid, ent mõne aastaga sai aru, et see end ära ei tasu ning tegeleb nüüd juba aastaid inimeste transportimisega. Tal on kolm bussi ning see UAZ spetsiaalselt Põssa liini jaoks, mis talle rajoonivõimude poolt kaela määriti. Liin pole eriti rentaabel, ehkki toimib vaid kaks korda nädalas ning sedagi vaid senikaua, kuni teeolud lubavad. Ülejäänud aja peab siitnurga rahvas ühiskondliku transpordita läbi ajama. Lisaks veab ta vahel ettevõt- likke Udora naisi naabruses asuvatele Arhangelski oblasti äärealadele kau- bareisidele. Naised müüvad sealsetes kolkakülades, mis isegi Udora rajooniga võrreldes tunduvad olevat ääremaa, edasi Moskvast kohaleveetud tööstuskaupu, aga ka kohalikke toiduaineid.

Veidi enne keskpäeva jõuame Põssani. Põssasid on õigupoolest kaks – Malaja Põssa Mezeni paremal ning Bolšaja Põssa vasakul kaldal. Silda pole. Üle jõe käib praam, ent see on läinud erakätesse ning auto ülevedu maksab 380 rubla. Buss jõge ei ületa. Reisijatel on omaksed vastas, kes nad mootorpaadiga üle viivad.

Minul on vastas Vassili Ivanovitš, umbes 70-aastane, heas vormis mees, elupõline jahi- ning kalamees ning staažikas kiirabiautojuht. Paat, millega me üle jõe sõidame on laudadest, madalate parrastega, pikk ja nooljas. Jõgi on üsna lai, kuid madal, laiade liivaste kaldaribadega. Varem olnud jõgi sügavam, veel paarikümne aasta eest oli siin reisilaevaliiklus, ent seoses massilise metsaraiega jäänud vett vähemaks.

Põssa peaküla (B. Põssa) asub suurel jõeäärsel künkal, mis meenutab ümarat põrandaleivapätsi. Sõidame sisse Mezeni lisajõe Põssa suudmesse ja tõmbame paadi kaldale. Sammun Vassili kannul mööda külatanumat künkanõlvast üles. Tema ja ta abikaasa Jekaterina Fjodorovna maja on juba kaugelt äratuntav – suur kollane, laudvoodriga ülelöödud korralik hoone teiste, valdavalt pruunikashallide, osalt tühjaks jäänud ja lääpa vajunud palktarede taustal. Maja on ehitatud 1970. aastate keskel traditsioonilises stiilis. Laudvoodri värvivalikul on saadud inspiratsiooni omaaegsel turismireisil väisatud Lõuna-Eestist.

Jekaterina Fjodorovna juba ootab meid, laud on kaetud – uhhaa, keedetud haug ja ahven, keedukartul, vormileib, kuum jõhvikamorss ning „Tajožnõi romanss“ – magus, metsamarjadega konjakijook. Elutoa aknast avaneb suurepäraselt avar vaade lõunakaarde, metsadele, jõele ning väikesele, praegu kollakaspruunile lehisesalule teisel pool Põssa suuet. Pärast sööki näidatakse mulle kätte mu eluruumid muidu tühjalt seisvas majapooles.

Pererahvas räägib vene keelt üpris tugeva aktsendiga ning ajuti on nende jutt raskesti jälgitav. Vassili meenutab mulle üht tuttavat meest Nõost – samasugune enesekindel ja muhe kavalus. Jekaterina isa langes sõjas Leningradi kaitsel ning ta mäletab sõjajärgset rasket elu, millele sai vastu seatud noorusaja energia ja entusiasm. Pole siis ime, et tal pronkssõ- duri asi südamel on ning ta küsib, miks me selle ära hävitasime. Seletan, et see lihtsalt teisaldati väärikamasse kohta. Jekaterina Fjodorovna pieteeditundeline suhtumine Suure Isamaasõja mälestusse on muide antud piirkonna ning earühma puhul täiesti tavapärane.

Nõukogude aja lõpukümnenditel elasid Vassili ja Jekaterina üsna hästi, reisisid tollaste tuusikutega palju mööda suurt kodumaad, sh ka Baltikumis, aga eelkõige siiski lõunas, Musta mere ääres. Jekaterina Fjodorovna on elupõline toitlustustöötaja, juhatas vist kohalikku lasteaeda. Ta on siiani oma kogukonnas ühiskondlikult üsna aktiivne. Tal on kätt igasugu pidulike ürituste korraldamiseks, nagu juubelid jms ning ta kipub vahel luulet deklameerima (sh Nekrassovit) ja isegi laulma. Tema oli see, kes lasteaia nääripidudel Ded Moroz’i mängis.

Poeg Sergei teenis neil dessantväelasena Afganistanis, nüüd elab perega Peterburis, on Boeingu piloot. Elutoa sektsioonkapis on vanematel terve riiul poja fotode, diplomite ja aumärkide päralt. Nagu mõni kodualtar.

Pojanaine on venelanna, pärit Krasnodari kandist. Pojatütar on edukas üliõpilane, õpib praegu välismaal. Poja koduseks keeleks on muidugi vene keel ja pojatütar on venekeelne, ehkki ta lapsena vanavanemate juures viibides pisut ka komi keelt nuusutada sai. Vanavanematele see kõik muret tegevat ei paista, peaasi, et järeltulijatel hästi läheks. Tütar Galina töötab Blagojevos (Udora rajoon) stomatoloogina ja pole vist abielus. Nii see komi rahvas tasapisi hajub.

Üldiselt elati siin nõukaaja viimastel aastakümnetel märksa paremini kui praegu. 1960. aastate algul loobuti teraviljakasvatusest (oder, rukis) ja põhjapõtrade pidamisest. Kohalik sovhoos keskendus piima- ja lihatootmisele ning muudel põllumajandussektoritel lasti hääbuda. Naftaajastul polnud enam mõtet nii kaugel põhjas teravilja kasvatada. Lihtsam oli seda lõuna poolt kohale vedada. Lennuk käis Põssa ja rajoonikeskuse vahet kaks-kolm korda päevas. Imelik riik oli see Nõukogude Liit, omamoodi idealistlik.

Nüüd on riik hakanud raha lugema, efektiivsusele mõtlema, optimeerima.

Alates 1990. aastate algusest on siinne põhjamaine perifeeria ja selle asukad enam-vähem nende eneste hooleks jäetud. Põssa elanikkond on kokku kuivanud. Pensionäre on pea sama palju kui tööl käijaid ning viimastest on valdav osa hõivatud eelarvelistel töökohtadel. Viimase 10 aastaga on Põssa ümbruse külades suletud viis lasteaed-algkooli. Kardetakse, et varsti suletakse laste puudusel ka B. Põssa lasteaed ja kool ning ühes sellega kaovad ka vastavad töökohad.

Pärast lõunat kutsub Vassili mind kaasa võrke vaatama. Selga antakse mulle Peterburis elava poja jahiriided – paksud tumerohelisest kalevist püksid, presentjope ja labakud. Asjalik kostüüm, ent haiseb teravalt hapuka higi järgi.

Sõidame üle Mezeni sõsarasulasse Malaja Põssasse, et võtta kaasa seal elav Nikolai, komipäraselt Mikul. Mikul on paari pruunikaskollase hambatüükaga kiduravõitu vanamees, suu krimpsus nagu kokkunööritud kotisuu. Ta on Vassili ammune jahi- ja kalapüügikaaslane.

Sõidame paadimootori jõul kilomeetrit paar ülesjõge. Võrgud on madalas vees ühe vanajõe suudme ligidal. Ilmselt on tegu hea ja üldteada kalastuskohaga, sest kalamehi on siin näha teisigi. Vanamehed muidugi tunnevad neid kõiki ja ajavad nendega komi keeles juttu.

Võrgud on osalt kinni jäätunud, osalt öösel tekkinud noore sitke jää all. See on ebameeldiv üllatus. Kalamehesäärikutega mehed sumpavad üle põlve ulatuvas vees ja lõhuvad pikkade ritvadega jääd. Lahtiraiutud jäätükid kannab jõgi allavoolu. Lõpuks saadakse esimene võrk kätte ja tõmmatakse ühes selle küljes olevate jäätükkidega paati. Kalakesed võrgus on väikesed, ent selle eest on neid üpris palju. See on teib.

Asume neid paljakäsi peenest nailonvõrgust välja noppima. Võrku võib seejuures rebida, sest see on niikuinii omadega läbi. Paiguti on aga kiud üpris sitked ja hoopis kaladel kipuvad pead otsast rebenema. Tuul puhub ja töö muutub varsti päris võimatuks. Pesen jões käsi, tõmban kindad kätte ja liigutan neid energiliselt. Varsti hakkavad nad küüsitama. Kui valu möödas ja käed soojad, löön uuesti vanameestega kampa ja aitan töö lõpule viia. Lisaks on veel viis võrku samas lähedal jää all. Nendega on mõnevõrra lihtsam – tuleb paadinina ja ritvadega jää purustada ja võrgud välja tirida. Suuri kalu võrkudes pole, aga tasapisi ikka saaki koguneb, peamiselt särgi ja ahvenaid. Mina ei oska eriti kaasa aidata ja ega minult seda oodatagi. Istun parrastele seatud lauajupil keset paati ning teen aeg-ajalt pilti, ehkki valgust on vähevõitu.

Läheme kaldale. Üks keskealine naaberkalur, kergelt auru all olev ning üsna sõnakas Ivan veab mu poolvägisi endaga kaasa. Teeme tema maastikuautoga, mida meil nõukaajal oli kombeks villiseks kutsuda, metsa vahel väikese kaare ja jõuame tema jahionni juurde. Tal on kaasas kaks naist. Üks, umbes tema enda vanune, on sõbralik ja lõbus, teine aga vanem ja karmima olemisega.

Mind kutsutakse soojaks köetud onni, kästakse üleriided maha koorida, et soe ligi pääseks ning kostitatakse tee ja puskariga. Hiljem tuuakse lauale ka keedetud metspart (eile lastud) ja pardipuljong. Ivan on hoos, nimetab mind kord Enrikuks, kord Andreiks, üritab minuga järjekindlalt komi keelt rääkida ja sunnib muudkui jooma (juu, juu!). Mina aga olen ettevaatlik, sest jõe äärde jäänud Vassiliga ei saanud midagi kokku lepitud.

Onni akna taga etendub suurejooneline põhjamaine päikeseloojang, karm ja karge, klaaspuhas, igasuguse magususeta. Algselt oranžikad toonid muutuvad tasapisi roosadeks, violetseiks ja sinisteks. Põhjala teravatipulised kuused seisavad loojangutaeva taustal nagu sinakasmustad saehambad. Mõne aja pärast tulevad onni ka Vassili ja Mikul. Neilegi pakutakse tops puskarit, tähistatakse autojuhtide päeva.

Varsti tuleme siiski ära ja sõidame paadiga küladeni tagasi. Tuul on vaikinud, loojanguvärvid kustuvad. Jäätükkide ja kalakestega täidetud võrk traadiga tugevdatud laastukorviga seljas, sammub Vassili Ivanovitš minu ees kaldanõlvast üles oma kodu poole. Üle korviääre rippuvad jäätükid tilisevad nagu mõni kellamäng. Teist, jäävaba võrku kannan mina. Õhtusöök juba ootab. Jälle käib selle juurde ka väike naps. Jekaterina Fjodorovna õnnitleb oma armastatud abikaasat autojuhtide päeva puhul, kingib talle suureformaadilise värvilise kaardi, millelt loeb ette piduliku venekeelse salmi ning lõpuks nad suudlevad. Pärast õhtusööki tunnen end kogu sellest päevast ning eelnenud ööst üpris väsinuna ning heidan varakult magama.

ESMASPäEV, 26. OKTOOBER

Umbes kell 7 astub Vassili minu tuppa ja ütleb tere hommikust. Paistab, et on aeg üles tõsta. Pesen kätepesunõust (umõvalnik) niristatud veega nägu ja hambaid. Hommikusöögiks on pelmeenid, eilne zapekanka, salat männiriisiktest, särjemari nisuleivaga, tee sidruniga ja juba painavaks muutunud „Tajožnõi romanss“.

Vanapaar harrastab tervislikke eluviise. Puhas kohalik toit, allikast toodud vesi ja väike tervistav naps. Kuldpulmadeni on ju jäänud vaid kaks ja pool aastat. Väike aiamaa on neil samas maja ümber ja kuskil küla servas on veel üks lapp. Juurikad ja muud köögiviljad on niisiis valdavalt omast käest. Marjad, seened, kala ja liha saadakse ümbritsevast loodusest.

Pärast hommikusööki teen külas väikese tiiru. Vaikne raudhall päev, paar külmakraadi. Külmunud maad katab kerge lumekirme. Praegu elab Bolšaja Põssas veel umbes 350 inimest. Umbes pooled majad seisavad tühjalt, eriti suured kahekorruselised palkmajad, mis kunagi kulakutele kuulusid. Hooned on kogukad ja pikad, madalate viilka- tustega, mille alla lisaks eluruumidele mahuvad ka panipaigad ja laut. Lehmi peavad paljud, see on majanduslikult oluline, nagu ka majade ümber olevad intensiivselt haritavad aiamaad, millel hakkavad silma kõrgete laudservadega kasvulavad.

Külatänavatel longivad ringi karvased hobused ja laikataolised koerad. Siin- seal täiendavad seda mustvalget pilti katustel ja taradel kõõluvad harakad.

Paadid lebavad rahulikult jõekaldal, jõel krigisevad üksteise vastu hõõrduvad jäätükid. Inimesi on näha vähe. Mõned lõhuvad talvepuid. Kohalike meeste univormiks tundub olevat lapiline roheline jope, kummikud ja must villane müts. Külas on kaks väikest poodi, kust esmatarbekaupu (sh alkoholi) saab. Palju rohkem siin kohalikku eraettevõtlust polegi. Endises kirikuhoones on juba aastakümneid klubi. Kiriku kõrval on kohustuslik mälestusmärk Isamaasõjas langenuile. Kunagise, kiriku juures paiknenud surnuaia ja selle taga asunud viljapõldude kohale kerkisid nõukogude ajal individuaalelamud.

Põssa on komi küla ja need vähesed võõrad, kes siia on elama asunud, õpivad komi keele ruttu ära. Igapäevaelu keeleks on komi keel ning seda kõigis vanuserühmades. Ent sildid nii poe juures kui ka mujal on kõik venekeelsed, ehkki ilmselt on nii kirjutajad kui ka lugejad komid. Tundub, et kohalikud selles probleemi ei näe. Kirjutamiseks ja lugemiseks ollakse harjunud kasuta- ma vene keelt. Ometi oli see veel 1930. aastail teisiti. Siis oskasid isegi miilitsad komi keelt.

Lõunaks pakutakse taas kala. Keeduah- venat ning -kiiska ja neist keedetud suurepärast uhhaad, kõrvale rukkileib. Kala süüakse siin palju, kalapüük pole kohalikele meestele mitte hobi, vaid üks elatusaladest. Perenaine veetis kalu puhastades suure osa ennelõunast. Peamiselt oli see eile püütud särg, va punasilm.

Jekaterina emapoolsed vanavanemad olid tsaariajal Siberisse paremat elu otsima läinud, ent tulid kodusõja ajal koju tagasi. Vanaisa oli Mezeni suudmes paiknenud Inglise interventsioonivägedega kauplemas käinud ja ostis kodusvalmistatud linaste kangaste eest koorelahutaja ja Singeri õmblusmasina. Sai suhteliselt jõukaks meheks ja tehti 1930. aastate algul kulakuks.

Pealelõunal käin peremehega allikalt vett toomas, kolme plastmasspangega. Vesi on puhas ja ei külmuvat ka kõige karmimal talvel. Pärast paneb pere- rahvas kuskil hoone sügavuses talveks kartuleid auku. Mul pole teha suurt midagi, konutan oma toas, mille ahi soojaks köeti ning loen lõpuni Isak Dineseni „Varjud rohul“. Pimedaks läheb varakult. Tunnen, nagu oleksin asumisel ega oska öelda, kas Põssa ümber laiub avarus või tühjus.

Õhtusöögiks antakse muuseas sjomgat, mis püütud juba suvel, ent nii kvaliteetselt soolatud, et maitse on täiesti värske. Pakutakse ka tihedat kohupiima, millel on tõsine lehmamaik küljes, ning murakaid suhkruga. Ajan pererahvaga mõnusalt juttu ja uurin kohalike olude kohta. Tütar Galina helistab Blagojevost. Üks patsient teadnud rääkida, et vanemate juures peatub mingi turist. Ta helistas, et lähemalt järele uurida. Paistab, et kuuldused võõrastest levivad Udoramaal üpris vilkalt.

TEISIPäEV, 27. OKTOOBER

Äratus on veidi enne seitset. Teeme kiire hommikusöögi ja läheme Vassiliga jahile. Jekaterina Fjodorovna tuleb meid välisuksele saatma ning õnnistab palvesõnadega. Sõidame üle jõe Malaja Põssasse, metallpaat slepis.

Jõgi on justkui lai külatänav. Meile tuleb vastu pühapäeva õhtul kohatud Ivan. Tervitame. Paat on tal madalapõhjaline, tömpide otstega, sõutakse pika kaheotsalise aeruga, nagu kajakki.

Läheme Mikuli poole. Seal läheb veidi aega, kuni Vassili oma buhanka sõiduvalmis seab. Mikuli poeg Vitali kutsub mind seniks tuppa. Suur maja jätab kergelt asotsiaalse mulje. Vitali abikaasa palet on vististi närvutanud liigne sõprus alkoholiga. Naine tõmbab hoolega suitsu. Vanaperenaine on suur ja paks, haige ja kalbe jumega. Tundub, et selles majapidamises elatakse märksa kehvemalt kui Vassili Ivanovitši pool. Mulle ulatatakse hägus klaas lüpsisooja piima ja mingi tahke tainakäkk, millega ma suurt peale hakata ei mõista.

Kui auto sõidukorda saab, sõidame jahile. Vassili on roolis. Mikul, kes end uhkelt oberstrelok’iks tituleerib, istub ette. Mina ronin taha „salongi“. Suundume kirde poole. Algul sõidame paar kilomeetrit läbi külataguse põlenud metsa ning siis algab „safari“. Meie eesmärgiks on küttida tetri ja metsiseid.

Jaht käib siin nii, et sõidetakse mööda metsateid ning kui lindu märgatakse, peetakse auto kinni ja tulistatakse läbi avatud akna. Ilmselt on autoga lihtsam laskeulatusse jõuda kui jala – hirm auto ees ei ole veel jõudnud lindude geneetilisse mällu ladestuda.

Sõidame tundide kaupa läbi noorte männikute (vana metsa võtsid bulgaarlased maha), pinnas on liivane ja teedevõrk üsna tihe. Soisemates kohtades ja ojasid ületades pannakse buhanka sõiduvõimekus tõsiselt proovile, ent kogenud mehe juhitud primitiivne maastur tuleb kõigega toime.

Linde on üllatavalt palju. Kokku näeme pooleteise napi hilissügisese päeva jooksul oma 20 tetre ja metsist. Laske õnnestub siiski teha märksa vähem. Vassili Ivanovitš näitab end vilunud kütina – teeb ühe lasu ning tapab ühe kaunis suure isametsise. Mikul tulistab aga oma kolm korda, sh ühel korral üpris lähedalt, ent ei taba ühtegi lindu. Ta reageerib oma ebaedule kuraasika vandumisega. Tundub, et tema hiljuti omandatud prillid pole eriti adekvaatsed. Vassili tögab oberstrelok’i viletsat resultatiivsust.

Pealelõunal, kui laskmiseks juba liiga pi- medaks kisub, sõidame Mikuli jahionni juurde Pikkjärve (kaardil oz. Dlinnoje) kirdekaldal. Onn on üpris uus, madala viilkatusega üheruumiline rõhtpalkehitis – raudahi, tellistest korstnajalg, üks aken järve poole, laud akna all ning kolm magamislavatsit seinte ääres. Toitu tehakse põhiliselt väljas lõkkeasemel.

Onni ehitamiseks minevat 4-5 päeva. Kokku on selliseid jahimajakesi Põssa piirkonnas üle 180. Ehkki neid onne ei lukustata ning häda korral võib igaüks seal peatuda, on majakestel reeglina siiski kindel omanik, kes on need ehitanud oma perekonna traditsioonilistele jahi- ja kalastusaladele. Võõrad seal põhimõtteliselt jahti pidada ja kala püüda ei tohiks (seeni ja marju võib korjata). Kehtiva seaduse silmis on jahionnid illegaalsed, kohaliku tavaõigusega aga igati kooskõlas.

Õhtusöögiks linnulihakonserv, tanguleem, leib ja tee. Söögi alla võtame ka lonksu viina. Poole kuue paiku heidame magama, sest mis siin pimedas ikka muud teha. Paari tunniga köetakse majake nii soojaks, et magan lausa palja ülakehaga. Paar korda tõusen üles ja käin õues kusel. Järv on juba valdavalt jääs ning lumine ja lebab hääletuna lauspilves taeva all, metsa tumedas raamis. Pole kuulda mingit müra ega näha valguskuma. Vaid ööseks põlema jäetud petrooleumilamp paistab läbi onni uduseks tõmbunud akna.

KOLMAPäEV, 28. OKTOOBER

Vara läksime magama ja vara tõuseme ka üles, umbes kuue paiku. Eileõhtusest tanguleemest on öösel ahjuveeres puder saanud. Juba enne seitset, esimese valge varul hakkame taas sõitma. Tetri ja metsiseid püütakse siin ka paeltega. Silmus seatakse üles mõne kruusase perve alla, kust linnud seedimiseks vajalikke kivikesi nokkimas käivad. Paaril korral näeme laanepüüsid üle tee lendamas. Tegemist on suhteliselt väikeste lindudega, ent nende õrna liha hinnatakse kõrgelt. Omal ajal olla neid siit isegi tsaaride lauale läkitatud. Meie neid linnukesi lasta ei jõua, meil on vaja seisvat märklauda.

Vassili üheraudne püss on täna minu käes. Kui esimene võimalus avaneb, siis suudan sellega ühe tedre männiladvast alla tuua. Läbi okste lasen. Ise ei näegi, kas kukub või mitte. Pärast otsime teist tükk aega lumise metsa alt, koera oleks vaja. Lõpuks leian saagi üles ja olen kaunikesti rõõmus. Kaaslased soovivad edu puhul õnne. Tunnen nagu teatavat osadust sajanditevanuse komi küti- kultuuriga. Olen mees, saan hakkama! Paraku läheb teine samalaadne lask mööda ja see hajutab mu üürikeseks jäänud õnnetunde. Südames polnud vist vajalikku kindlustunnet, õiget „sisu“.

Mikulil ei lähe ka täna paremini. Taas teeb ta 2-3 lasku, ent jääb ikka saagita. Hiljem kodus muigab ka poeg Vitali isa üle üpris üleolevalt. Mikul on vanaks jäänud ning mis seal salata, oma pika elu jooksul pole ta klaasi sülitanud. Meiegi jahiretkel on tal plastpudel piiritusega põues ja aeg-ajalt ta sealt trimpab. Lühidalt, siinses kütiühiskonnas ei ole Mikul enam tõsiseltvõetav mees. Kalapüügil olla tal märksa enam õnne.

Kella üheteistkümne paiku jõuame tagasi Malaja Põssasse, Mikuli poole. Temperatuur on 0 ringis, taevas jätkuvalt lauspilves. Vassili Ivanovitš leiab, et ilm on autohoolduseks sobiv ning hakkab oma buhanka’ga tegelema. Mikul abistab teda. Mina olen üle. Jalutan veidi küla mööda, teen pilti. Kitsed ja koerad hulguvad külatänavail ringi ja vaatavad, kust midagi hamba alla saavad. Siingi on palju tühje maju. Mikuli minia toob külakaevust saunavett, suur alumiiniumist piimanõu väikestel ratastel järel veeremas. Pärast lähen tuppa sooja. Mind pannakse tahatuppa telekat vaatama, jalust ära. Üsna kaua vaatan mingeid vene seriaale, aga mis mul üle jääb.

Lõpuks saab auto hooldatud ning mehed tulevad tuppa sööma. Mindki kutsutakse lõunalauda. Keeduahven, kartulitega keedetud metsiseliha (tume, sitke ja tuim), tomatisalat, piim. Ei taha palju süüa. Mõtlen, et ega neil vist toiduga priisata pole, aga külalislahkus kohustab muudkui pakkuma. Muuseas pakutakse mulle nugisenahku müüa, aga mul pole nendega midagi peale hakata.

Sõidame buhanka’ga jõe äärde. Vassili puupaat tiritakse rohmakale palkraamile ning lohistatakse auto sabas Mikuli juurde talvekorterisse. Üks noormees tuleb reipal sammul metsa poolt, laastkorv tema seljas on linde peaaegu täis. Vahetab meie meestega paar komikeelset lauset, hüppab mootorpaati ja sõidab üle jõe, endal jopeseljal kiri „Edinaja Rossija“. Äkki on küttimine siiski pigem nooremate meeste töö?

„Kodus“ on perenaine sauna kütnud. Lähen poodi saunaõlut tooma. Pärast mõtlen, et Jekaterina Fjodorovnale see võib-olla eriti ei meeldinud, et ta jääb justkui küla silmis pisut häbisse, kui ei suuda oma kostilist ise kõigega varustada. Traditsiooniliselt asuvad saunad siin elamuist eraldi, ent Vassili ja Jekaterina on sauna majja sisse ehitanud, et ei peaks õue minema. Mina pääsen sauna pärast pererahvast ja leilist pole enam palju järel. Mingi maheda soojuse suudan sellest kappkerisest siiski välja pressida. Pesta on veidi keeruline, sest mul paluti vett eriti mitte maha ajada, vaid pigem kaussi koguda.

Pärast õhtusööki saan kokku Albert Loginoviga. Olin sellest kohalikust aktivistist kuulnud juba enne Udorale tulekut, ent meie kokkusaamine viibis erinevatel põhjustel. Nüüd tuleb ta mulle järele ning sõidutab oma mootorratta külgkorvis enda poole juttu ajama. Albert Vassiljevitš on nooremapoolne pensionär, heas sportlikus vormis, energiline. Tema naine suri eelmisel aastal, lapsed on täiskasvanud ja kodunt lahkunud. Ta elab koos sõbraliku roostekarva kassiga ning on ühiskondlikult aktiivne. Putin-Medvedevi liini äge kriitik, tegeleb kohaliku omavalitsuse problemaatikaga, metsade kaitsega ning üritab kaasa aidata kohaliku traditsioonilise elulaadi säilimisele. Ta on Udora patrioot, võib-olla koguni regionalist. Mainib muuseas, et Venemaa tsaaride suur tiitel sisaldas ka osist gosudar ́i velikii knjaž Udorskii (Udora- maa isand ja suurvürst). Ta kingib mulle väikese kogumiku, mis sisaldab ka tema enda artiklit Udora rajooni ning eriti Põssa piirkonna probleemidest ühes rikkalike arvandmetega. Lisaks on Albert Vassiljevitš veel ka matkaja ning loodusfotograaf. Ümbruskonna metsades on tal neli jahimajakest. Eeskojas seisab tal suur seljaskantav laastkorv, sees kaks parajat haugi ja üks ahven.

NELJAPäEV, 29. OKTOOBER

Ärasõidupäev. Pärast lõunat on plaanis koos pererahvaga Ussogorskisse sõita. Lähen ajatäiteks jalutama. Mõned külakoerad hauguvad mu peale. Tuul on pöördunud põhja, sajab peenikest lund, külma on 3-4 kraadi. Värve ei ole.

Vaatan üle küla põhjapiiril asuva surnuaia. Traditsioonilised viilkatusega puitristid on siin vähemuses. Rohkem on jämedaid puittulpasid, neilgi väike laua- juppidest katuseke peal. Algul arvan, et tegemist on mingi eelkristliku tavaga, ent hiljem selgitan välja, et põhjuseks on hoopis nõukogudeaegne agressiivne ateism. Ristid olid alates 1930. aastaist, mil surnuaed kiriku juurest siia ümber koliti, äärmiselt ebasoovitavad ning haudu hakati tähistama lihtsate neljakandiliseks tahutud puittulpadega, millele kinnitati alumiiniumist nimeplaadid. Nüüdseks olevat ristid taas levinud.

Hauatähistel korduvad ühed perekonnanimed – Bušenevid, Loginovid, Andrejevid jt. See on komi külasurnuaedadel tavaline. Nimede levik peegeldab Komimaa asustusajalugu, mis põhja- ja idapoolsetel aladel on üllatavalt hiline. Näiteks Mezenile levis alaline asustus Vaškalt ja Võmi alamjooksult alles 16. sajandil.

Jekaterina Fjodorovna on küpsetanud lahtiseid kartuli- ja kalapirukaid. Üks sjomgapirukas (tšeri njan’ – kalaleib) pannakse mulle ka teele kaasa. Ka lihtne soolvees keedetud kapsas on üllatavalt meeldiv roog.

Pärast sööki asume teele. Maja pannakse hoolega lukku ja perenaine loeb lühikese palve. Minnakse ju mitmeks päevaks kodunt ära. Vassili läheb Põssa suudmesse paati võtma. Meie Jekaterina Fjodorovnaga laskume otse Mezeni äärde, kummalgi suur kott seljas ja kaks veel käe otsas. Vanainimesel läheb mööda lumiseid nõlvakuid liikumine aeglaselt. Mina sammun vaikselt järel. Jõekaldal seisab kamp nooremaid mehi, sigaretiotsad hõõgumas. Tunnen end oma rollis pisut ebamugavalt.

Selgub, et meiega tuleb Ussogorskisse veel kolm naist, sh Jekaterina õde Tamara. Kobime koos oma arvukate pakkidega metallpaati ning sõidame üle jäätükkides jõe. Sammume üle laia lumise liivalagendiku Malaja Põssa majade poole, kõik kompsudega koormatud nagu mingi elupaika vahetav hõimujäänus.

Mikuli maja juures võtab Vassili buhanka lumest puhastamine ning sõidukorda seadmine hulk aega. Saateks toimub hulk suhtlemist, ülejõe naised ei käi siin ju mitte iga päev. Panen tähele, et tavaliseks tervituseks on siinsetel komidel venelastelt laenatud zdrastvui. Ka arvsõnad on üle võetud vene keelest, samuti paljud modernse maailmaga seotud terminid (etaž – korrus, pod’ezd – trepikoda jne). Kõike seda öeldakse aga tuntava komi aktsendiga ning näiteks Tamara Fjodorovna ei oska tegelikult kuigi hästi vene keelt.

Sõit edeneb meil esilagu vaevaliselt. Radikast kaob vesi ära ning Vassili Ivanovitšil tuleb seda ühest selgeveelisest parmaojast juurde ammutada. Seejuures viskab ta jahilkäigust autosse ununenud plastmassist padrunikestad enesest- mõistetavalt oja äärde võssa. Kunagi, kui siin veel vilja kasvatati, olnud sel ojal vesiveski.

Politovos sõidame kiriku taga mäel asu- vasse surnuaeda ning viime läbi väikese mälestussöömingu Jekaterina ja Tamara ema ja venna haual. Pingid ja ristid pühitakse käsiluuaga lumest puhtaks, süüdatakse kirikuküünal. Sööme kaasatoodud pirukaid ja keedukartulit, joome termosest piimaga teed. Asja juurde käib ka tilk viina „Sõktõvkarskaja“. Lüüakse risti ette, loetakse pominal palveid. On külm ja niiske. Lumesadu on peaaegu üle jäänud, hämardub.

Sõidame edasi. Tee on vilets. Patrakovo juures jääb autopõhi kõvakskülmunud roopakonarusele kinni. Peame välja tulema ja veidi lükkama. Lõpuks on hea meel, et sellest tupikust tulema saan. Homme tähistatakse Ussogorskis Dina Ivanovna eestvõttel ülevenemaalist represseeritute mälestuspäeva. Vassili Ivanovitš ja õed Fjodorovnad tulid sellel osalema, ent vist minu pärast sõideti välja päev varem. „Liinibuss“ on halvenenud teeolude tõttu selleks hooajaks Põssa-reisid lõpetanud.

Pärast saabumist istutakse Dina Ivanovna juures laua taha. Muuseas pakutakse ios’i – kergelt laagerdunud kalamai- mumassi, Mezenile omast delikatessi. Lisaks võetakse kultuurselt viina, aetak- se elavalt juttu ning lauldakse ka paar komikeelset laulu, sh Põssa hümni.

Nii õdede Fjodori tütarde kui ka Vassili Ivanovitši isa kuulutati 1930. aastail kulakuiks ning saateti sunnitööle. Saan kuulda, et Vassili lubanud siis oma vanaemale, et ei hakka iialgi kommu- nistiks ning on seda lubadust ka eluaeg pidanud. 1950. aastail jätkus tal kind- lameelsust mitte pioneeriks astuda. Hiljem Saksa DV-s aega teenides hoidus ta edukalt komsomolist ning tõusis sellest hoolimata allohvitseriks. Pärast töötas parteisse astumata metsapunkti ülemana. Ka Jekaterina Fjodorovna hoidus parteisse astumast, hoolimata oma ühiskondlikust aktiivsusest. Kui teda kutsuti, siis puges ta oma pereema- kohustuste taha. Nii Vassili kui Jekate- rina on seda meelt, et inimesed peaks elatuma iseeneste ausast tööst ning Jekaterina Fjodorovna rõhutas kordu- valt kadeduse hukatuslikkust.

Tõusen lauast, et rongi peale tulla. Hüvastijätt on soe. Jekaterina ja Tamara õnnistavad mind. Dina Ivanovna ja Vassili Ivanovitš tulevad bussipeatusesse saatma. Pilet raudteejaama maksab 10 rubla, mul on aga ainult 1000-lised. Dina Ivanovna siis laenab ühelt tuttavalt kümneka ja annab mulle.

Selles numbris

• Erakordselt head dokumentaalfilmid
• Kätlin Hommik-Mrabte. MINU MAROKO.
• Ray Wiss. FOB DOC.
• Ida Läänepiiril
• Gruusias ei ole kusagil tajuda agressiivsust
• Gruusia - kõik on võimalik!
• Reisipäevik: Kõik küsisid, et miks ma suvel ei tulnud
• Päev Inle järvel
• Magava krokodilli maal
• Peaaegu kogu tõde navidest
• Elus, see on kõige tähtsam!
• 2009. aasta tipptõus: Tiina Tamm ja Üllar Põld
• Uisusõidud Eesti järvedel
• Jääpurjetajate raske talv
• Aasta seiklus ‘09: Avantüristid Berit Renser ja Terje Toomistu
• Go Reisiajakiri nr 22 – Veebruar 2010
• Kesk-Aasia kontrastid