Reisipäevik: Tobagol matkamas
Ka Kariibi mere saared pole ainult päikese käes peesitajatele, seal saab ka matkata, kinnitab Anneli Mere. Tänavu sügisel käis ta koos Tarmo Merega Trinidadil ja Tobagol, mis on sealkandi saareriikidest kõige looduslikum valik.
4. päev, neljapäev
Täna, pärast kolmepäevast sisseelamist, snorgeldamist ja muid rannamõnusid Buccoos, Tobago pealinna Scarboroughi külje all paiknevas rannakülas, asusime siis teele. Sihtpunktiks saare teises otsas asuv Parlatuvier. Kõigepealt taksoga Scarboroughi bussijaama. Buss startis ... täpselt 90 minutit pärast plaanilist väljumisaega. Tunnike kaunite mägivaadetega sõitu, siis maalilised Castara Bay vaated. Ja olimegi kohal. Väike mägedevaheline kaluriküla. Rahulik palmidega rand, pruunikas liiv, üks restoran, üks toidukauplus, mingis kuurikeses mänguautomaadid ja alkoholikauplus, kriketiplats, kiirabiauto ning haigla.
5. päev, reede
Käisime Castara linnakeses Alibaba Toursi kontoris matkainfot kogumas. Sealne giid hoiatas meid küll eksimise (kuid meil on ju kompass!), vihma (kuid meil on vihmakindlad rõivad!) ja putukate, eriti sääskede eest (kuid meil on sääsetõrjevahend kaasas!). Hinnas kaubelda ei saanud – „no teate, tegemist on ju ikkagi firmaga“ – ja nõnda lahkusime Alibabast, nagu sinna sisse astudes kavatsenud olimegi. Rohkema infoga, aga ilma teenuseid ostmata.
Kuna buss tagasi Parlatuvieri pidi tulema „siis, kui tuleb“, otsustasime jalgsi koduranna poole tagasi liikuda. Meil pole küll kõndimise vastu midagi, kuid üle 30 kraadi kuumust, kuumav asfalt ja kiirtee ning sellel kurve sirgeks lõikavad autojuhid pole just kõige meeldivam komplekt. Kiirteelt päästis meid ca 20 minutit hiljem saabunud buss.
NB! Buss enne liikuma ei hakka, kui kõik reisijad on istekohtadele istunud. Kui soovid bussi peatada, siis tuleb hõigata „bus stop!“ ja alles siis, kui buss jääb seisma, võid tõusta ja ukse poole liikuma hakata.
6. päev, laupäev
Tänane eesmärk on käia omal käel läbi kaks siinset matkarada ning vaadata Parlatuvier East Riveri ja Parlatuvier West Riveri koski.
Lähim kosk ca veerandtunnise jalgsimatka kaugusel piki jõeorgu. Pärast seda ronisime mööda kaljusid ülespoole, nagu meid oli juhendatud. Liikusime piki vihmametsa jõeorge, mis olid suhteliselt hästi läbitavad. Bambustest üle ja alt läbironimine, kivilt kivile turnimine. Tundsime puudust matkakeppidest. Silme all toimus pidev loomade-lindude liikumine ja kõrvus sädistas nagu morse.
Kui Tarmo nägi äkki otse oma õhusoleva jala alt ussi minema vonklevat, muutusime liikumises veidi ettevaatlikumaks.
Mõlemad kosed üle vaadanud, tegime kodus väikese võileiva ja otsustasime minna jalgsi paljukiidetud Englishman Bayle ja samasse kanti jäävale loodusrajale, mida oli soovitanud omal käel matkata Alibaba giid.
Kõndisime kõigepealt vihmametsa matkarajale, kuid kuna hommikune matk ja kohalekõnd olid jätnud oma väsitava jälje, otsustasime varsti matkamisele selleks päevaks punkti panna ja pöö- rasime Englishman Bayle. See on üks ilusaimaid randu, mida oleme kunagi külastanud. Vaikne, puhas, ülivalge liivaga ja üle kalda vee poole kaarduvate palmidega.
Vaatamata õhtupoolikule oli rannas väga palju rahvast. Osa oli saabunud katamaraaniga või suure paadiga, mis õõtsusid taamal lainetel. Ujusime, tegime rannarestoranis väikese salatieine ja pöörasime saapaninad tagasi koduteele.
Niipea kui koju jõudsime, algas vihmasadu, mis ei paistnud lõppevat. Sai olema üsna häälekas öö – lainemüra ja vihmapladinaga.
7. päev, pühapäev
Siinne vihm ei ole lihtsalt vihm – see on kui veevall, mis matab enda alla kõik, ajab üle kallaste mägijõed, muudab ülilibedaks savise maapinna. Rõdult vaadates oli tunne, et Kariibi meri on otsustanud ajada üle kallaste.
Lahesopi vastaskaldal hullab surfar. No vähemalt praeguse tõusu ja lainetega on tal seal tegemist. Üle vastasmäeaheliku kaardub tohutu vikerkaar, millele lisandub teine, topeltvikerkaar. Tundub, nagu oleksime vikerkaaretorus.
Meie toakese avatud uksest lendavad sisse mitu erkkollase kõhuga linnukest – bananaquit. Nad õigustavad oma nime, kuigi tegelikult huvitavad neid mitte ainult banaanid, vaid kõik kollast värvi asjad. Lõpuks avastas üks neist suure peegli, mille ette jäigi pikaks ajaks ed- vistama. Hämaruse saabudes tulid külla nahkhiired.
8. päev, esmaspäev
Taas matkapäev, seekord siis koos kohaliku giidiga, sest siinsele kõige kuulsamale matkarajale Gilpin Trailile on omapäi keelatud minna.
Kui matka alguses olin skeptiline, et milleks meile (kõvad matkajad ju) ko- halik giid, siis pärast esimest koske olin rahul, et ta meiega kaasas on. Ta tundis oma kodumägesid väga hästi ja korraldas meile väga emotsionaalse ja veidi pikema matka kui tavaliselt.
Rada oli eelmise päeva vihmast lige ja porine, iga tuulehoog raputas puudelt vett pähe. Tegelikult polnud vahet, kas sajab taevast, puudelt või pritsib kosest või astud lompi - niikuinii oled kogu aeg läbimärg ka kuumuse tõttu.
Olen küll mitmes džunglis, vihmametsas käinud, kuid siin Tobagol hämmastab erinevate palmide liigirohkus. Vahvad olid erinevatest palmiliikidest moodustunud metsatukad. Mõnede palmide lehed olid meist pikemad ja nii tihedad, et sügavama mudaga kohtades oli neid kasutatud lausa raja tugevdamiseks. Jalutasid mudas nagu mööda krõpsuvat parketti. Osa palme lihtsalt õitsesid tagasihoidlikult valgete pesasarnaste õitepuhmastega, osa kandis rohelisi banaane, osal oli küljes hoopis vahvad punased marjakobarad, osal oli pudelikujuline tüvi. Eriti meeldejäävad olid palmid, mis meenutasid koduseid männipuid.
Vihmametsa omapäraks on nn parasiittaimed, mis tavaliselt õitsevad väga ilusasti, kuid lämmatavad oma ilu ja kasvujõuga tihti põhitaime, mida mööda nad edasi trügivad. Õhkjuured kinnituvad sinna, kuhu nad kinni jäävad ja üsna varsti omandab põhitaim hoopis uue näo.
Pärast kolmetunnist vihmametsamatka viis giid meid maalihetega kaetud rannikuteed mööda sukeldujate paradiisilinna Charlotteville’i.
Õhtupoolik kulus selle saareosa vaatamisväärsuste ülesleidmisele. Pirates Bay asus näiteks ainult 20-minutise mägimatkatee kaugusel. Tõeliselt piraatlik koht.
9. päev, teisipäev
Läksime välja lootusega teha piki Charlotteville’i ümbritsevat mäeahelikku jalgsimatkakaar. Kuid me ei jõudnudki kõige kõrgemasse kohta, sest vihma tagajärjel oli tekkinud lai savine maalihe, mida ilma julgestusvarustuseta ületada oleks ohtlik. Libisemisel oleks saanud ikka liiga pika sõidu mäest alla. Tuli pöörduda tuldud teed tagasi.
10. päev, kolmapäev
Tegime pika bussisõidu Charlotteville’ist Roxboroughi, et käia vaatamas saare suurimat (53 m) koske – Argyle’i koske. Kosk asub Tobago põhjaosas, Atlandi ookeani poolses küljes. Siin on saar hoopis teistsugune kui Kariibi mere pool. Tugevamad lained, kaljused rannad. Liivarandu nägi vaid üksikuid, palme pole. Turismi samuti mitte, siin tegeldakse põllumajandusega. Aga Argyle’i kosk ja sellest üleronimine oli meeldejääv, kindlasti väärt kohalesõitu.
11. päev, neljapäev
Tõusime vara ja läksime kohe veel kord Pirates Bayle. Kogu rand oli veel inimtühi, madala lainega ja absoluutselt selge veega, snorgeldamiseks sobiv. Ennelõunat hakkas ka rahvast (peamiselt snorgeldamise varustusega) saabuma, kuid selleks ajaks oli vesi tõusnud, laine ka, mis tegi omakorda veepõhja sogaseks. Õhtul sõitsime Tobago pealinna Scarboroughi tagasi.
12. päev, reede
Sõitsime laevaga Trinidadi pealinna Port of Spaini. Väljasõit pidi olema 5.30, kuid tehnilise rikke tõttu hilines see tunni võrra. Ka merel jäid laeva mootorid äkki seisma, kustusid tuled ja teatati, et laeval on sama rike, mis hommikulgi. Õnneks pärast mõningast ootamist sõit jätkus ja kella 11 jõudsime ka kohale.
Kuid Trinidad ei olnud meie tulekust vaimustunud, saime kaela ägeda vihmahoo. Muudkui sadas ja sadas ... Algselt olime mõelnud viibida Trinidadil kaks päeva, et jõuaks käia linnast väljas soopaadisõidul. Kuid vihma tõttu poleks see arvatavasti nauditav tegevus olnud, seepärast otsustasime kõrghoonetega ja vihmast ligase Port of Spaini maha jätta ja naasta õhtul viimase laevaga „kodusaarele“ Tobagole. Laev loksus ja õõtsus mis sai, aga lõpuks ta Tobagole jõudis.
PS. Paadisõit mangroovisoos tohutute linnuparvede keskel on kuuldavasti väärt elamus, samuti käik Trinidadi lõunaosas asuvale asfaldijärvele. Asfaldijärvi on maailmas üldse vaid kolm ja üks neist Trinidadis.
KASULIK TEADA:
• trinidad ja tobago on 1,3 miljoni elanikuga riik Kariibi mere kaguosas Lõuna-Ameerika põhjarannikul Väikestel Antillidel. Riik paikneb kahel suurel (Trinidad (4828 km2) ja Tobago (300 km2 ehk 1,5 Muhumaad, ca 42 km pikk ja 10 km lai) ning 21 väikesel saarel.
• Kliima on seal troopiline ja mahe. Temperatuur ei lange kunagi alla +23°C ning tõuseb harva üle +36°C. Lühemaid vihmahooge esineb sagedamini juunist jaanuarini. Merevee soojus on ca 25°C.
• Viisa: Eesti kodanikud võivad Trinidadis ja Tobagos turismi eesmärgil viisavabalt viibida kuni 30 päeva.
• Valuuta: Trinidadi ja Tobago dollar, mille kurss on seotud USA dollariga. 1 USA dollar = 6,25 Trinidadi ja Tobago dollarit. 1 euro = ca 8 TT dollarit (2010. aasta detsembris)
• Kodus tasub selgek steha, mis laadi puhkus ette võtta – kui rahulik perepuhkus imeilusal rannal, siis sobib Pigeon Point Tobago lääneosas, kui sukeldumispuhkus, siis näiteks Buccoo ala.
• Kui eesmärk on saarel ringi rännata ja matkata, siis tuleb arvestada, et Tobagol telkida ei saa – pole lihtsalt telkimiseks vaba maapinda, rannad on liiga kitsad ja hämaras tegutsevad seal elavalt putukad ja krabid. Telkida ei saa ka sellise paduvihmaga, kust pinnas külje alt minema uhutakse.
• Kaasatasubvõttavoodikohale putukavõrk ja -tõrjet, sest lendavaid ja verdimevaid mutukaid on mitmes mõõdus ja nad on üsna kurjad.
• liiklus on kogu saarel vasakpoolne. Näha oli vaid busse ja autosid. Puuduvad täiesti rollerid ja jalgrattad.
• Eesti võrgu mobiilid toimisid seal edukalt, kuid kõne hind oli 50 EEK/ min. Linnades ja suuremates külades pääseb ka internetti.
• Ühistransport on hästi arenenud – ringi liiguvad konditsioneeritud, puhtad, mugavad bussid. Kui maanteel bussi näed, siis lehvita ja ta võtab sind peale. Kuid sõidu eest tasumiseks on vaja va- ruks osta bussitalonge, sest bussides neid ei müüda.
• Elektripistikud erinevad Eesti omadest, kasutusel on USA tüüpi pistikud, 110V, 60Hz.
• Kraanivesi kogu saarel on joomiseks kõlblik.
• Inimesed end pildistada reeglina ei luba – solvuvad, kui seda nähtavalt teed –, kuid muidu on väga külalislahked ja suhtlemisaltid. Kõik tervitavad kõiki, vähemalt väiksemates kohtades ja tunnevad sinu tegevuse ning päritolu kohta sügavat huvi.
Selles numbris
- Andres Herkel. Aserbaidžaani kirjad
- Afganistani muusikast ja mitte automaadist
- Et mäesuusareis läheks täie ette
- Reisipäevik: Tobagol matkamas
- Metsik Aserbaidžaan (nii rikas ja nii vaene)
- Unustatud alpilaagrit avastamas
- Pamiir - Helena Pruuli päevikukatkeid
- Vanad head Pamiirid
- Kui kommunistlik on Vietnam?
- Kauaks jätkub Kuubale kommunismi?
- Lõuna-Korea on lausa utoopiline!
- Šokireis Põhja-Koreasse
- Punane kuningriik
- Muskusveised Dovrefjellis
- Go Reisiajakiri nr 27 – Detsember 2010
