Rendijahiga DALMAATSIA rannikul

See lugu on neile, kes pole veel Horvaatiasse purjetama jõudnud…

57 euro eest lendasime Norwegian Airline’iga Helsingist Spliti. Tõsi, tagasisõidupilet maksis kaks korda rohkem. Ja ikkagi oli see väga hea diil üha kallineval lennundusturul.

Meie uhiuus Bavaria 45 lennuka nimega Sokol (Kotkas) ootas meid laupäeva õhtul Spliti jahtsadamas kümnete teiste rendijahtide hulgas. Suur ja tänapäevane sadam paikneb linna servas kaljude külje all. Sissesõidul Spliti avarasse lahte on sellest võimatu mööda sõita.

Meie eelarve

Nädalane jahirent maksab 3350 eurot, millele lisandub 140 eest täiendav kindlustus, 80 eest kummipaadi päramootor ja 130 euro eest lõpukoristus. Sadamamaksudeks, kütuseks ja muudeks jahiga seotud kuludeks planeerime veel 300 eurot. Seega arvestame jahikuludeks 4000 eurot. Kallis, kuid odavamalt saaks üksnes kümmekond aastat vana, oluliselt väiksema või selle sama jahi mais või oktoobris. Mitmeid järelandmisi tehes õnnestuks eelarvest kärpida 1000 eurot ehk 125 eurot inimese kohta.

Kuid kuidas kulusid õiglaselt jagada? 4 kajutit, 6 täiskasvanut, 2 last… Kui oleks jaotanud jahikulud kajutipõhiselt, oleks suuremate ja oma WC-ga ahtrikajutite hinnaks tulnud 1200 eurot ja väiksemate vöörikajutite puhul 800 eurot. Samas ei tundunud selline põhimõte lõpuni õiglane, sest ühes vöörikajutis oli üks täiskasvanu, teises kaks, ühes ahtrikajutis aga kaks täiskasvanut ja üks laps, teises 1 täiskasvanu ja 1 laps.

Seega täiendame kajutipõhist kulude jaotust inimeste arvu ja vanuse koefitsiendi ning esimese kapteni väikese soodustusega. Hilisemal toidu ja joogikulude jagamisel arvestame, et kummagi lapse osak on 50% väiksem.

Ettevalmistused jahil

Kuna jahtide üleandmine on laupäeviti pärastlõunast õhtuni, on sadam kiiret toimetamist täis. Suurte kärudega veetakse jahtidesse spordikotte, sukeldumisvarustust, õllekaste, veepudeleid, puuviljade ja juurviljade kuhilaid. Julgemad on keelust hoolimata sõitnud kitsale kaile autoga ning tekitasid närvilisi ummikuid.

Me oleme ettenägelikult rentinud auto ning käime juba hommikul Spliti turul ja pärastlõunal linnaäärses supermarketis. Kaheksale inimesele nädalaks ajaks söögi-joogi ostmine on riskantne ennustamine, mis väga harva lõpeb hästi. Värsked puuviljad said varakult otsa, mingid väikesed kohalikud kapsad läksid paadis hallitama ja tuli ära visata. Kartuleid jäi üle, sest liigpalavuses ei tekkinud nende järele isu.

Jooke ostsime enda arvates hiiglaslikes kogustes: pudelivett, mahla, jääteed, õlut, pakiveini. Ja ometi tuli reisi kestel vedelikuvarusid mitu korda täiendada. Pingutused pruukida 35-kraadises kuumuses kanget alkoholi ei andnud mingeid tulemusi.

Kõigile, kes kavatsevad Horvaatia rannikul nädalaks merele minna, julgeme soovitada kaasavõetava proviandiga mitte üle pingutada, sest igas sadamas on väikeseid poekesi, kus kõik hädavajalik olemas ning ka hinnad mõistlikud.

Jahi vastuvõtmise protseduur rendifirmalt kestab umbes tund. Kontrollitakse kapteni dokumente ja tutvustatakse jahti. Mina ei näinud, et keegi oleks jahiga proovisõidule läinud. Põhimõtteliselt on see võimalik, kuid tülikas ja aeganõudev ettevõtmine. Lisaraha eest paigaldatakse meie jahile ka mobiillevil tuginev wifi-võrk. Kasu on sellest n-ö 50:50, sest kvaliteetset levi merel kõikjal siiski ei ole.

Rendijahtidest sõidavad õhtul välja mõned üksikud. Enamik meeskondi võtab esimesel õhtul lihtsalt aja maha. Otsitakse kaasavõetud asjadele paadis õigeid kohti, kontrollitakse seadmeid ja purjesid, tutvutakse omavahel või minnakse Spliti vanalinna meelt lahutama. Kui soovitakse esimesel õhtul siiski välja sõita, peab arvestama, et uut sadamat või ankrupaika tuleb otsida pimedas. Mõistlik on see pigem juhul, kui on plaanis esimene öö veeta merel, et hommikul juba sootuks kaugemas paigas olla.

Varahommikul merele

Hommikul pikalt magada ei saa. Juba kuuest alates hakatakse jahtidel häälekalt käske jagama ning põrisevate mootoritega kaide labürintidest väljapääsu otsima. Meie stardime kell seitse. Kasutasime viimast võimalust käia sadamas duši all. Meie järgmistes peatuspaikades on küll ohtralt sooja merevett ja kõike muud mõnusat, kuid erinevalt Põhjamaade väikesadamatest siin saunu ja dušše me ei leidnud. Tõsi, meie jahis on üks suurem eraldi duširuum, mida vajaduse korral ka kasutame.

Olime eeltööna internetis ja Navionicsi elektroonilistel merekaartidel kavandanud kuuepäevase merereisi selliselt, et ööd oleksid sadamates ja ankrupaikades ning tempo ei muutuks koormavaks. Et oleks aega nautida meresõitu ja suplust erksinises Aadria meres. Sõidame Splitist lõunasse, et külastada väikesaari Brač, Hvar, Korčula, Mljet ja Vis.

Siinsetel jahtidel on tekil vaid GPS ja kompass. Kaardiplotter paikneb kahjuks vaid keskkajutis. AIS-süsteemi ja ilmaseadmeid ole. Mereraadio on. Radar oleks siinsetes tingimustes ilmselge luksus.

Meil on kaasas kaks IPadi Navionicsi kaartidel põhineva navigeerimistarkvaraga. Seda õunameeste rakendust tuleb kiita ja mitte ainult hinda (50 dollarit). Oleme seda juba aasta varem testinud Norras ja Taani väinades ning veendunud, et see on piisavalt täpne ja kasutajasõbralik ime, mis ei vaja internetti. Läbisime kuue päevaga 300 meremiili, toetudes vaid iPadi ja Navionicsi koostööle. Eriti mugav, et nii sai juba talveõhtutel diivanil lesides teekonna väga täpselt ette planeerida.

Tuuled on suviti Horvaatias valdavalt nõrgad. Kes armastab karmimaid olusid, peab siia tulema aprillis-mais või oktoobris-novembris. Oma reisi saame õnneks alustada purjede all, kuid juba keskpäeval vaibub tuul täiesti ning jätkata tuleb mootori abil.

Brači rannikul teeme jahilt esimese supluse. Bavaria 45 ahtripeegel käib aparellina alla ja muutub suureks ujumisplatvormiks, kuhu mahub mitu inimest. Vanematel mudelitel on need võimalused märksa kitsamad.

Väikesi siselahti, mis sobivad ka öiseks ankrupaigaks, on palju. Vesi on väga soe, selge. Ankur on nähtav ka 10–15 meetri sügavusel. Kui õhk on 36 kraadi, on ligi 30-kraadine vesi ideaalne jahuti. Kadedaks teeb. Eesti põhjarannikul ületab merevesi harva 20 kraadi ja sellist kristalset läbipaistvust, sügavsiniseid varjundeid pole mitte kunagi. Meil vette minnes ju enamasti oma varbaid ei näe.

Ujuda on kerge, sest vee soolasus hoiab sind peaaegu pinnal. See, kes Eestis vaevu ujub, on siin päris osav. Ma ei kujuta ette, kuidas horvaadid Eestis pinnal püsivad… Esimene öö ankrus Hvari saare ühes siselahes on pärast lärmakat ja kuumavat Spliti võimas rahusti. Siinsed tsikaadid teevad oma kontserdiga Eesti rohutirtsudele võimsalt ära. Või on neid lihtsalt nii palju rohkem, et nende hääl kõlab kõikjal merele.

Hommikune suplus jahilt on minu jaoks üks suuremaid naudinguid. Silmad veel poolenisti kinni, kukutad end kirkasse helesinisesse vette. Saime kogeda, et seistes nii selge veega jahi serval võib tekkida kõrgusekartus. Ainult kalu on vähe, mõned üksikud, siin ei ole troopiliste merede kirevust.

Hvar kui antiikne orgia

Hommikul Brači ja Hvari vahel on tuult nii vähe, et edasi saame kord purje, kord mootoriga. Tahame külastada Hvari linna, mille suhtes valitsevad kaksipidised tunded. Ühelt poolt peetakse seda kohaks, kus tingimata tuleb ära käia. Teisalt on piisavalt põhjust sealt eemale hoida. Kiidetakse sajandite vanust vanalinna, Kreeka-Rooma aegseid arhitektuurijäänuseid… Samas meelitatakse turiste Hvari ka legendiga, et just siin olevat toimunud antiikse Kreeka viljakuse ja veinijumala Dionysiose pidustused. Teda on nimetatud mütoloogias ka Bachoseks. Eriti tegusad olnud just tema naisaustajad, kes korraldasid tema auks kultuslikke orgiaid ja falloserongkäike. Algselt habemega vanamees asendus hiljem kujutlustes ilusa noormehega. Hvari praegustele külalistele lubatakse, et suveöödel linna rohketes baarides ja tänavatel toimuv ei jää antiiksetele traditsioonidele palju alla. Nii paheliselt peibutav, kuid samas ka eemalepeletav.

Otsustame, et läheme ja vaatame, natuke… Sest tankidesse on puhast vett vaja ning üht-teist võiks ka poest osta.

Hvari laht on täis poide küljes ja ankrus seisvaid jahte. Märkame paremas servas kaid, kuhu üks jaht parajasti otsi annab. Meile antakse teada, et siin promenaadi ääres võime raha eest peatuda vaid kaks tundi. Kui tahame jääda ööks, tuleb leida vaba poi või riskida ankrusse jäämisega. Siis tuleks linna sõita oma väikese kummipaadiga.

Keskpäevane Hvar näib vagur, kuid rahvarohke. Linn laotub mäenõlvale. Kalda äärde mahuvad vaid kaid, esinduslik promenaad, uhke keskväljak ja mõned kitsad tänavad. Keset seda ajaloolist arhitektuuri kenitleb kai ääres hiiglaslik futuristlik must-hall mootorjaht. Saame vett ja kaldavoolu ning veidi jalutada. Erakordne kuumalaine on muutnud kõik linnad rooma saunaks. Temperatuur ei lange linnades ka öösel, sest päike on kütnud keriseks kõik linnamüürid ja tänavasillutised. Otsustame lahkuda, kuumus tapab, öised orgiad ei meelita, ihkame vaikust ja rahu.

Järgmiste tundide jooksul ületame Hvari ja Korčula vahelise väina. Põristame mootoriga, sest ilm on imeilus: tuul null, meri peegelsile, kaugenev rannik ja mõni üksik lontis puri silmapiiril. Sellistel hetkedel on ahtri ujumistasand imeline puhkepaik. Väikesel kiirusel saab seal istuda mõnusalt jalad vees. Päris ohutu see ei ole ja üks poistest sealt varsti vette libisebki. Õnneks ei ole jahile järeleujumine ülemäära suur pingutus.

Sekeldused riigivõimuga Korčulas

Öösadamaks valime pikas kitsas lahes paikneva Vela Luka. Paraku ei ole sadamas ainsatki vaba kohta ja ka sadamakapten on jäljetult kadunud. Lõpuks leiame vaba kaiotsa päevakruiise tegevate raudlaevade juures. Hetke pärast lubame lahkelt enda poordi juba järgmise jahi ning kohe ka kolmanda, prantslastest kurttummade meeskonnaga. Kohalikud õngitsejad vangutavad ainult päid, kuid ei oska üheski keeles, peale horvaadi, meile seletada, miks siin sildumine on väga halb mõte. Lõpuks saabub sadamakapten, kes kratsib natuke kukalt ja teatab, et oleme hõivanud politseilaeva koha. Kuid siis arvab, et hommikuni see kindlasti ei tule ning iga jaht peab talle nii suurepärase kaikoha eest maksma 320 kunat (43 eurot).

Velica Luka osutub külalislahkeks linnakeseks, kus sadamalähedases kõrtsis täidetakse kõik meie soovid. Hilisõhtul jalutame mööda järske väikeseid tänavaid üles mäkke kohalike elurajooni. Tänavatel mängivad veel mõned lapsed, tsikaadid siristavad ja akendelt uudistavad meid igas eas linlased. Mõnus, lihtne, avatud suhtlemine, sellist tunnet ei teki ei Nõmmel, Kadriorus ega Kalamajas.

Hommikul kell kaheksa seisab jahtide kõrval kurjapilguline politseinik. Prantslastest kurttummad žestikuleerivad, et nemad ei saa millestki aru. Teretan viisakalt võimuesindajat ja püüan seletada, et oleme siin sadamakapteni loal. Politseinik teeb väga kurja häält: „Te olete omavoliliselt hõivanud Horvaatia Vabariigile kuuluva kaikoha, millest informeerib kail olev horvaadikeelne infotahvel.” Sadamakaptenit pole nüüd muidugi kuskil. Mundrikandja hääl on kummaliselt paatoslik, ta ei vaata mulle otsa, vaid räägib justkui oma kõrge ülemuse ees, kes jälgib, kui vapralt ta kaitseb oma riiki.

Palun võimuesindajalt viisakalt vabandust ja ütlen, et lahkume kõik umbes poole tunni jooksul. Kuid sellest jõustruktuuride esindajale ei piisa. Ta vaatab mulle eriti jõuliselt otsa ja teatab oma ähvardava ametnikuhäälega: „Annan jahtide lahkumiseks viis minutit. Kui te seda ei tee, on minul õigus teid trahvida või isegi arestida.” Seejärel hakkab ta demonstratiivselt vahtima vaid oma käekella. Kui näitan kurttummadele kujutletavaid käeraudu oma käte ümber, jooksevad nemadki jahi otsi vabastama. Viie minuti pärast on meie kaiots tühi.

Hommikust sööme juba merel. Otsustame, et tänu varajasele stardile võime jõuda õhtuks meie reisi kõige kaugemasse sihtpunkti Mljeti saare loodusparki. Ja seda otsust me ei kahetse.

Mljet kui paradiisisaar

Mljet on Dalmaatsia saartest kõige lõunapoolsem. Netist kättesaadav turismiinfo tutvustab seda saart eeskätt kui kaitse all olevat rahvusparki. Kiidetakse ebamaisust, kaunist loodust, laguune, imelisi ankrupaiku. Siia soovitatakse tulla eelkõige neil, kes hindavad rahu ja vaikust.

See kõik vastab tõele. Muidugi, tõelisi laguune korallmerede mõistes siin ei ole. Kuid ankrusse jäämiseks sobivaid lahesoppe on Mljetis palju. Neist mõnes on ka väike kaiga söögikoht. Meie otsustame minna külalissadam Polačesse, kuhu viiv laht tungib sügavale sisemaale, kus kaldad meenutavad veidi troopilisi vihmametsi ja sealt kostvad linnuhääled kirevaid džunglielanikke. Saare keskel paikneb kaks soolajärve, mis sarnanevad isegi veidi rohkem korall-laguunidega. Ka võib seal snorgeldes kohata hoopis värvikirevamaid ja eksootilisemaid kalu. Järve kaldal paikneb 12. sajandil rajatud klooster Saint Mary, kus nüüd on unikaalne kohvik ja restoran. Kuid rohkem on rahvuspark pühendunud õnneks siiski loodusturismile.

Külalissadamas on kaks võimalust. Kas valid endale siselahes vaba poi või kinnitad kohe ahtri väikse ja lihtsa söögikoha terrassile. Maksta tuleb ööbimise eest mõlemal juhul. Poile kinnitunud, saabub peagi sinu jahi juurde kummipaadis poiomanik, kes on ühtlasi kaldarestorani peremees. Esmalt tehakse sulle ettepanek sõita jahiga siiski otse restorani. Teine võimalus, et tuled sinna oma kummipaadiga või tellid paadi vastu. Kui jääd endale kindlaks ja restorani ei tule, pead poi eest maksma 250 kunat (34 eurot). Tuled, on poi tasuta. Kaikoha hind võib sõltuda õhtusöögi arve suurusest. Väga head kliendid saavad ka kaikoha tasuta. See tasuta on muidugi näiline. Mõnedes kohtades tuleb poikoha eest küll maksta, kuid saad näiteks 150 kunat (20 eurot) arve maksmisel tagasi.

Jahid, kes hindavad privaatsust ja luksuslikku suplemisvõimalust, valivad poi. Need meeskonnad, kes soovivad seltskonda ja restorane, valivad kaikoha. Külalissadamast veidi eemal seisavad üksinduses ka mõned mitmemastilised luksusjahid. Aeg-ajalt sõidavad nendelt paatidega maale lühikestes viigipükstes ja valgetes triiksärkides meeskonnaliikmed. Neile ulatatakse kailt väike konteiner, mis kiirelt jahile toimetatakse. Kas seal sees on värsked ajalehed, kala või vähid, jääb meile teadmata. Nii ka see, kes nendel luksusalustel neil päevil puhkab. Olin varem netist teada saanud, et Dalmaatsia rannikut ning eriti Mljeti ümbrust eelistavad privaatseks merepuhkuseks paljud Euroopa tippärimehed, poliitikud, näitlejad. Horvaatia rannik oli varem meelispaigaks ka Abramovitšile ja tema eksabikaasale, kes väisavat siinseid paiku veel nüüdki.

Meie otsustame restorani peremehe küllakutse vastu võtta ning sildume ahtriga tema terrassile. Sellega olime kolm tilka andnud ega kahetse tänapäevani. Meie jaoks küpsetati sütel suur valge lihaga kala. Meile grilliti värsked vähid, kohalikku kalmaari, liha. Kostitati kohaliku veiniga. Mitte just väga väikese arve kompenseerib eriliselt lahke ja kodune suhtumine. Oleme külalised, kelle eest hoolitsetakse järgmise päeva pärastlõunani.

Seikleme Dalmaatsia saarestikus veel kolm päeva, kuid Mljet jääb puhkuse eriliseks kõrghetkeks. Pärast seda saart tuleb sisse tõeline rahu. Me imestame, kui kiiresti harjud selle ürgse looduse ja sooja sinise merega. Me ei tee enam plaane, eirame talvel plaanitut, kuhu sõita, kus ööbida. Me lihtsalt kulgeme. Peatume seal, kus hetkel soovime. Viimased ööd oleme ankrus. Siin pole võimalik, et valikutes eksid.

Reede õhtul Spliti tagasi jõudes oleme purustanud mitmed müüdid. Et rendijahiga kohanemine ja sõitmine on raske. Et parim perepuhkus on hotellis basseini ääres. Et tundmatus kohas purjetamine on ohtlik. Et mitmepäevane purjetamine on üldse rohkem meeste jaoks. Et lastel hakkab merel igav. Et jahil puhkamine on vaid väga rikastele.

Tegelikult hakkasime järgmisest reisist rääkima juba sõidu ajal. Tänavu juunis sõidame peaaegu sama meeskonnaga Kreekasse. Augustis läheb kapten Andres Teder tagasi Dalmaatsia rannikule juba järgmise meeskonnaga. Ma olen aastaid sõitnud Läänemerel, valdavalt külmal ja tuulisel. Olen seilanud Norras ja tujukates Taani väinades, kindad käes ja soe pesu seljas. See ja suvine Aadria meri on kaks täiesti erinevat asja. Ma pean neist mõlemast väga palju. Neist esimene on rohkem meeste värk. Kuid Dalmaatsia rannikule naisi ja lapsi mitte kaasa võtta on viga.

Selles numbris

• Raamatututvustused
• ATLANDIL mereannijahil
• Läbilõige Eesti väikesaartest
• ISLANDI KIRJAD 3
• Jalutades Jaapani Alpides
• LUMMAV LABÜRINT FÈZ
• Matkama, Lõuna-Aafrikasse!
• Gerald Durrelli jälgedes KAMERUNIS
• Seiklused Ida-Aafrikas. Rwanda ja Burundi
• DANAKILI ALANG - inimkonna häll
• Ring ümber AAFRIKA
• KREETA – matka maagiline fotojäädvustus
• Suurim Seiklus VENEZUELA ohtlikes vetes
• Kaluriküla kapten JAAN MANITSKI
• Rendijahiga DALMAATSIA rannikul
• VELLO MÄSS - Läänemere Sherlock
• KROONIKA
• Go Reisiajakiri 42 – Juuni 2013