Riik, kus ainus ohtlik loom on inimene
Rahvusvahelist teatrifestivali külastanud Keiu Virro tähelepanekud vastuolulisest Kuubast.
Tekst ja foto: Keiu Virro
„TIC,“ ütleb minu öömaja peremees Playa Largal. Vaatan teda segaduses näoga. „This is Cuba!“ selgitab ta naerdes. See on ainus põhjendus paljudele küsimustele, mis Kuubal tekivad. Kohalikud ka ei tea, miks miski on nii, nagu on. Ükski reis ei ole tekitanud minus nii vastuolulisi tundeid kui kolm nädalat Kuubal. Ilus, valus, põnev, frustreeriv. Palav.
Minu reisi algimpulss oli erialane: läksin noore vaataja teatrile pühendatud ASSITEJ maailmakongressile Havannas. Mõistagi plaanisin reisi kohe oluliselt pikemaks, et ka omal käel ringi vaadata. Kui paljudesse kohtadesse saab minna üsna vähese eeltööga, siis Kuuba eeldab kas väga hästi asja tundvat ja hiljuti seal käinud sõpru, korralikku guugeldamist või ideaalis mõlemat.
Selles numbris
- Raamatuarvustus: Mari-Leen Treimann "Meie Arvi. Lastega haagisreisil Poolas ja Baltikumis"
- Perega maailmareisile
- Kuidas matkal toituda?
- Headust ja teadmistejanu pole iialgi liiga palju
- Euroopa kuulsad kalasupid
- Meelis Atonen: tassid ja Põhja-Korea
- Teraslindu püüdmas ehk kes on planespotter?
- Reisimine keskajal: erandlik ja argine
- Miks minna Taiwani?
- Kas Kreekas elades tohib ka viriseda?
- Mallorca kui ratturite paradiis
- Maailmamerel mikroplasti otsimas
- 20 aastaga 500 tippu!
- Riik, kus ainus ohtlik loom on inimene
- Roald Johannson: „Ku#at, ma pean hommikul Kariibi mere saartele minema…!“
- Tooteuudised
- Kroonika