Kümme päeva ja 234 kilomeetrit. Leene Korp kulges ümber ja läbi Hiiumaa.
Jalgsimatkamine tundub inimestele üks tõsine asi. Mida kõike on vaja tassida! Mida süüa? Ega üksi olemine ja koormus halvasti mõju? Kümnepäevase matka eel oli tõesti palju otsustamist, samas mitte rohkem kui enne tavalist reisi.
Kus oskasin, tegin otsuseid selle järgi, mis inimene olen. Panin paika, et kui matkatee ei istu, kuna on näiteks liiga asfaldine või rahvarohke, siis jätan asja rõõmuga pooleli. See võttis pinge maha. Hiiumaal rännates selgus, et asfalti oli tõesti üksjagu, nii et kohati otsisin endale oma raja, ent teisi jalgsimatkajaid lugesin kümne päeva jooksul kokku vaid ühe käe sõrmedel.
Kuigi olin varem Hiiumaal kolanud küll ja küll ning lugenud paraja portsu matkatee kirjeldusi, polnud mul Heltermaal praamist väljudes ikkagi aimu, mis neil 234 kilomeetril juhtuma hakkab. Üks asi on kellegi jutt, teine omal nahal järele proovimine. Lonkida päevade viisi ühe valgerohevalgega tähistatud sildi juurest teise juurde ning jälgida, kuidas mööduvad sigurid ja lutsernid, männid ja paksult vilju täis õunapuud, külad ja koduloomad. Silgata kõrvale ämblikuvõrkudest Tahkuna luidetel, tunda Kaibaldi liiviku palavust ning vaadata Pihla raba ilu vahetumist põlvini vee ja üllatunud hobuste vastu Vesimaal. Eriti palju tõid rõõmu kaitsealad, kus oli tõeliselt mitmekesine ja lõputult ilus maastik. Ja sekka ikka monotoonsemaid kruusateid ja kraaviservi ka.
Ka ööbimise mõttes sain paljutahulise rännaku. Pooltel kordadel magasin lõkkekohtadel oma võrkkiiges. Ränkajal, mis jääb Tahkuna looduskaitsealale, õhkas kuum liiv isegi südaööl, Tõrvaninal näis rahvast olevat rohkem kui Kärdlas ning Laasimetsa oli nii tolmune ja hämar koht, et seal ei soovita küll kellelgi magada.
Aga osa öid möödus hoopis sõprade juures. Sedasi sain lisaks üksi olemisele ka taldrikult süüa, inimesi näha ja kohalikke jutte kuulda. Et mõnes Tihu järves olla viikingilaev. Ning et üks II maailmasõja ajal Rootsi põgenenud mees olla paari aasta pärast kiirpaadiga pruudile järele tulnud. Pruudil aga polnud tol päeval mahti Rootsi minna ning mees sõitnud siis paadiga tagasi.
Sedasorti lood, palju nalja ja lahked hiidlased andsid kümne päeva pikkusele jalutuskäigule tublisti juurde. Ja kui ma lõpuks Sarve kandist kõige viimase matkatee tähise leidsin ning praam juba paistis, oli korraks küll kurb, aga rõõm ikka suurem ja taskud Hiiumaa õunu täis.
Selles numbris
- GO Reisiajakiri – Hiiumaa 2025
- Fred Jüssi: „Laiskus on mehe mõõt!“
- Henri Arras: „Ouk on lähim hiiukeelne sõna „meteoriidikraatrile“.“
- Andrus Talvari: „Minu lemmiktoit on hea toit.”
- Leib merest: Hiiumaa kalapüügi aastaring
- Jari Lindroos avas hiidlastele pitsasadama
- Pöördumine kormoraniusku
- Martin Lauri: „Olen hingelt rahvussportlane.“
- Meelis Pielberg: „Purjetamine on osa Hiiumaa identiteedist.”
- Jaanus Rohumaa: „Lasin Hiiumaal ennast täielikult ära tinistada.”
- Heikki Hõbemägi: „Käina ja kardirada lihtsalt kuuluvad kokku!“
- Kolm kohtumist Hiiumaa käppadega
- Tahkuna tuletorni legendid ja Pariisi kuma
- Hiidlased lisasid Kassari lahe maailma kauneimate hulka
- Ring Hiiumaale peale
- Raido Randmaa: „Hiiumaal käib kell kaks korda aeglasemalt.”
- Reelika Kasemägi ei taha kadakate vahelt välja tulla
- Reet Roos: „Sajandite tarkust pole mõistlik minema visata.”
- Mees, kes loopis Kassari kabeli katusele pilliroogu
- Hiiumaal rattaga kruiisimas
- Tule, läheme randa!
- Kas Hiiumaal võib kohtuda karuga?
- Karin Poola: „Tuleb puudutada inimese hinge.“
- Risto Kõrgemägi: „Hiiumaa on Eesti oma Bali saar!“
- Ene-Liis Semper ja Tiit Ojasoo: "Miks me siit üldse lahkume?"
- Mikk Saar õpib Hiiumaal kalamehe ametit
- Mõttetus keset aasa
- Nele Eller hoiab käsitöölisi hoos
- Helgi Põllo: „Rahvariided on pärandvara.”
