Rituaal Võhandul

Olgu kas siis jumal loonud või evolutsioon vorminud, aga inimene on ehitatud liikuma, loodusesse. Keha ja vaim tunnevad ja teavad seda ning kui lõpetame regulaarse liikumise, annab see varem või hiljem tunda. Me jääme siis haigeks − kes rohkem, kes vähem.

Eestlase jaoks on liikumise üks põhivorme lisaks kõnnile, jooksule ja suusatamisele ka aerutamine. See liigutus on meil seljaajusse salvestatud. Soome-ugri haabjas on maailma üks vanemaid laevatüüpe ning kõikide moodsate paatide, kanuude ja kajakkide esiisa. Haabjas ehk ühepuupaat on kalastusel ja kulgemisvahendina kasutusel olnud juba kiviajast.

Võhandu jõgi on Eesti kõige pikem ja kõige ilusam jõgi. Võhandu on püha jõgi, sest piksejumal Uku elab Võhandu kaldal. Võukülas asub hiiemägi, seal peeti pidustusi Uku auks, toodi palve- ja tänuohvreid.

Nii polegi miskit imestada, et mis vägi toob igal kevadel aprilli lõpupoole tuhatkond inimest, valdavalt kontorilaudade tagant, Võhandu maratoni starti. Me ei pruugi seda teadvustada (ja häbeneda pole siin midagi, sest tänapäeva teadus ütleb, et nii enamik universumist kui ka inimese sisemaailmast ongi hoomamatu), aga see on vajadus osaleda rituaalis. Minna liikuma, panna mahlad voolama, teha kummardus endale ja loodusele, mis meid ümbritseb.

Omal ajal pidi Ukule ohvriks tooma seapea. Kui seapea oli olnud väike, siis ei julgetud ligidale minna, vaid visati kaugelt ja üteldi: „Ole rahul, jumalakene, tuleval aastal toon suurema.”1 Head seapead (kombinaadi oma ei lähe arvesse) pole enamikul meist tänapäeval kusagilt võtta. Sellepärast tulebki iseennast ohvriks tuua ning mõnuga kannatades läbida ligemale poole ööpäevaga 100 kilomeetrit, et finišis surmväsinuna lausuda: „Ole rahul, jumalakene, sõitsin nii, kuis jaksasin, järgmisel korral katsun kiiremini."

Selles numbris

• Rituaal Võhandul