Roald Johannson: „Ku#at, ma pean hommikul Kariibi mere saartele minema…!“

Häbi tunnistada, aga mul on Roald Johannsoni intervjueerima minnes tunne, et olen tema peale justkui pisut kade. Tahan juttu teha reisisaatest „Roaldi retked“, milles minnakse külla väliseestlastele. Milline töö – käia aastaid maailmas ringi ja selle eest palka saada! Pihin oma kadedustundest Tiit Pruulile, kes tunnistab, et ka tema soovis väljaspool Eestit elavaid eestlasi jäädvustama hakata, ent elu tõi muud tuuled. Niisiis oleme kahekesi Roaldi peale kadedad. Kas selleks on aga põhjust?

Tekst: Rene Satsi
Foto: erakogu

Tellime Shnelli restoranis boršisuppi. (Kas oleme mõttes Ukrainaga?) „Mul on hea borši söömise särk seljas – lumivalge!“ kiidab Roald ja räägib, et see kadeduse jutt ei ole talle võõras – paljud arvavad nii, et sellise saate tegemine on unistuste töö. „Kui ma 2019. aasta alguses kanalile idee välja käisin, siis mulle endale tundus, et see võiks olla midagi ägedat. Ja eks ma seal kuulsuseharjal parasjagu purjetasin – olin kolm aastat teinud saatesarja „Roaldi nädal“, mis keskendus väga karmidele sotsiaalsetele teemadele. See kurnas päris palju. Nüüd tahtsin teha midagi helgemat. Reisimine ning teiste rahvaste kultuuride nägemine on mulle alati meeldinud. Mu saateidee läks viljakale pinnale ja võeti vastu,“ hakkab Roald rääkima.

Kuidas sellise reisisaate tegemine siis täpselt käib? Anti sulle meeskond?

See käib nii, et ise olen tootja ja Kanal 2 on koostööpartner – me lepime eelarves kokku ja selle eelarve raames ma siis ise majandan. Oma meeskond, oma tiim: kõik jutud, eks ole! Ühtemoodi on need viis aastat olnud suur silmaringi laiendamine, aga samas ka majandusliku eelarvestamise kool. Et kogu töö pankrotti ei läheks.

Ei läinud?

Ei. Peale maksma õnneks ei ole pidanud. Ma ei ole läinud ju ka ühe saate pärast teisele poole maakera. Kui ma suundun Uus-Meremaale või Austraaliasse, siis üritan sealt ikka seljakotitäie lugudega tagasi tulla, et see käik oleks rentaabel.

Igal juhul tundub siis unistuste töö!

Muidugi on see tore töö. Ega keegi mul ju relva meelekohal ei hoidnud ega käskinud seda teha, aga eks ma olen sellest viiest aastast nüüd väsinud ka. Viimane reis oli veel Isle of Man’ile mõni kuu tagasi ja nüüd on mul mõneti hea meel, et ei ole seda mõtet enam kuklas, et „Kurat, nelja päeva pärast ehk reede hommikul kell kuus läheb lennuk, ma pean Kariibi mere saartele minema! Jälle 29 tundi, nelja eri lennukiga!“ (Naerab.) Eks see ole natukene ikka piin. Kui teed seda üks kord aastas – lähed sinna Kariibidele –, siis on muidugi lahe tšill ning puhkus ja nii. Aga kui iga teine kuu käid… oijah. Unistuste töö, eks ole, aga paras stress on kogu aeg peal. Erinevate inimtüüpidega koostöö kiiresti käima saamine, logistika – jõuda punktist a punkti b. Mingi lend kukub kuskil ära, mingi hotell kukub kuskil ära. Kõige sellega pole ka ime, et mul ATH välja lööb! (Roald naerab, ent kinnitab, et ta ei tee viimase lausega nalja.)

Küsitakse vahel, kas ma oma pere ka kaasa võtan, kui filmima lähen. Mõlemad lapsed ja… No kuulge, ma lähen kell üheksa oma hotellitoast välja ja õhtul kell üheksa tulen tagasi. Mis see loeb, et ma olen näiteks Miamis – ma olen ju sada protsenti töörežiimil, mis puhkusest perega me siin räägime? 

Kui palju sa endale alguses saadete tegemise kohustust võtsid?

Eks erakanalis ole selline protsess tegelikult samm-sammult ehk tehakse üks hooaeg korraga. Minu kokkulepe oli alguses 12 saate peale, et siis vaatame edasi. Ja meil läks hästi! Vaatajad tulid taha. Aga siis tuli vahepeal koroona.

Mida sellel (õudsel) ajal tegid?

Siis tegin nii öelda spin-off’i „Roaldi retked Eestis“. Näiteks üks saade oli inimestest, kellel olid kodusead. Reaalsed sajakilosed sead! Üks elas kuudis, teine elas toas. Sellised naljalood olid.

Kuidas inimene sellise vägeva teletööni jõuab? Kõigepealt õpid ajakirjandust…?

Ma ei ole päevagi tegelikult ajakirjandust õppinud. Mul on hoopis juuraharidus. Aga ma ei usu, et minust hea jurist oleks saanud. See teletöö on mulle ikka taevane kingitus. Ma ei suudaks kunagi üheksast viieni paberites tuhnida, seadusi uurida. See juura oli ka selline, et polnud mul suurt sihti silme ees, mida õppida, lihtsalt mulle ei sobinud reaalained ja juura oli selline rohkem teoreetiline, tegin selle läbi. Aga juba kooli ajal sattusin oma vana klassivenna Tarmo Paju kaudu spordireporteriks. Alustasin 1999. aastal Sõnumilehest. Sport on mulle alati meeldinud – nii ise teha kui ka tugitoolist vaadata. Seal olin aasta aega. Sellest esimesest sammust on loogiline jada edasi läinud. 

Järgmiseks kutsuti mind uudisteagentuuri ETA tegema kohtu-uudiseid tänu minu juuraharidusele. Hommikud veetsin Liivalaia kohtumajas, istusin ja kuulasin kriminaalprotsesse ja siis kirjutasin neist uudiseid. Järgmine samm oli tele, kuhu kolleeg uudisteagentuurist ise läks ja kutsus kaasa. See oli 2003. aasta kevadel. Olin neli aastat AK-s toimetaja, lõpuks päevatoimetaja. See oli äge aeg – selliste telelegendide nagu Aarne Rannamäe, Peeter Kaldre ja Marite Kallas kõrval areneda! AK-s nelja aastaga tundsin jälle, et ring on täis, kõik on tehtud, mis tahtsin teha. Ütlesin aitäh ja head aega! Siis mind kutsuti „Pealtnägijasse“, kuna Vahur Kersna jäi kahjuks haigeks ja tõmbus tööst kõrvale. See oli aastal 2007. Tegin kaheksa aastat „Pealtnägijat“. 

Kõik need sammud olid loogiline vundament sellele, mida nüüd teen. Kui poleks ETA-t olnud, poleks AK-d olnud. Kui poleks AK-d olnud, poleks „Pealtnägijat“ olnud. Kui poleks „Pealtnägijat“ olnud, poleks järgmist sammu „Roaldi nädalaga“ olnud. Igal juhul olen igalt poolt viisakalt lahkunud. Ma vähemalt loodan! (Naerab.) Ja kui „Pealtnägija“ lõppes, hakkas mul see vabakutselise periood.

Hakkas vabakutselise periood ja lahti läksid „Roaldi retked“. Millegipärast tahaks küsida, et mis see kõige mõttetum koht oli, mida külastasid? Või siis kõige ohtlikum. Kaplinn, ma olen kuulnud, on näiteks hirmus ohtlik? Või ei?

Sinna me läksime Marianne Kõrveriga ja tema hirmutati enne ikka korralikult ära. Sõber rääkis talle, kuidas teist sõpra pussitati, kui viimane Kaplinna külla tuli. Mitte küll õnneks surnuks, aga ikkagi. Kuid Kaplinn kui selline mulle väga meeldis. Samas Johannesburg seal üleval – täiesti mõttetu betoonihunnik! No võib-olla oli natukene rohelist ka, aga Kaplinn oli ikkagi kõvasti lahedam. Seal on see Laudmägi, 12 apostlit mäe otsas – tundus natuke science fiction: linn keset neid ägedaid mäeahelikke. No ja siia teemasse peab kohe ütlema ka seda, et meie ei otsi ju saatega teravaid elamusi. Meie fookuses on väliseestlane, täpsemalt see „uue aja eestlane“, mitte pärast sõda ära läinud eestlane. Ja kui me temaga kokku saame, siis sörgime tal sabas. Tema juba teab kohalikke olusid ja ega me seetõttu Rio de Janeiros või kuskil kogemata slummi ei sisene.

Mõttetutest kohtadest rääkides… Ega ma Balil igal pool ei käinud, ainult kahes kohas olime, aga Bali tundus kuidagi ülerahvastatud; rannad, mis nägime, olid sodi ja prügi täis, plastpudelid… Asi oli paradiisirannast kaugel. Tõsi – söögid olid head! Värsked puuviljad, juurviljad ja hinnad olid mõistlikud. Igal pool on plussid ja miinused.

Sellest ei taha sa ilmselt rääkida, aga kas mõnikord oli ka nii, et lähed kohale ja siis filmitav inimene osutub, kuidas nüüd öelda… natukene keeruliseks?

(Pikem mõttepaus.) Väga harva. Tõesti väga harva. Ütleme nii, et kui karakter on hektiline ja persoon haldamatu ning mul on piiratud võtteaeg, saan kohal olla näiteks kolm päeva. See ei ole Kapa-Kohila, et kui midagi läheb nässu, siis tulen homme tagasi. On üksikuid näiteid, kus ma lähen kohale ja persoon soovib anda lihtsalt ruttu ühe intervjuu, kuigi enne oleme temaga kohtunud interneti vahendusel ja täpselt selgitanud, mida me tahame ja kuidas seda kõike teha võiks. Tuled kohale ja asjad tehakse meie jaoks raskeks. Öeldakse umbes, et: „Davai, teeme nüüd kolme minutiga ära!“ Aga saan täiesti aru sellest, et paljudele inimestele jääb teletöö protsess kaugeks ja arusaam sellest, kuidas saate ülesehitus käib, puudub. Ja siis ma pean hakkama uuesti seletama ja seletama. Mõnikord tunnen ennast nagu katkine plaat.

See on siis kõige halvem, mis juhtuda saab – et inimene ei oska teie tööajaga arvestada?

Kord oli isegi nii, et peaaegu oleks läinud kähmluseks…

Tohoh, sellest vist kirjutada ei tohi?

Ma geograafilist punkti ei maini, ei taha kellelegi liiga teha. Aga selline olukord on peaaegu et tekkinud, kui keegi üritas mind võtta nii-öelda marionetina, üritas minu selja taga hakata režissööriks ja ajakirjanikuks ning hakkas ka minu operaatorit jõuliselt suunama. Selline asi ei sobi mulle kohe üldse. Ma olen ikkagi 21 aastat teles sellist tööd teinud, suhelnud inimestega lõbusatel teemadel, aga ka väga karmidel. Mind ei ole vaja torkima ja õpetama tulla.

Piiluks kardina taha. Vaatasin su saateid ja meeldib: oled sümpaatne saatejuht, vaataja jaoks jookseb kõik ladusalt. Kui paljut me aga ei näe? Kui palju ja kas üldse läheb sellise saate tegemise juures nässu?

Siin tuleb rääkida sellisest asjast nagu hüperfookus. Mina veedan saate ühe karakteriga kolm kuni viis päeva. Siis on kogu minu fookus täielikult selle saate ülesehitamisel. Ma olen operaatoriga kahekesi, mul ei ole suurt tugigruppi. Mul ei ole võimalust võtta eraldi toimetajat, režissööri. Ma olen ise režissöör, kes mõtleb visuaalse pildi peale, ja ka sisuline toimetaja, kes mõtleb, kuidas seda stsenaarset plaani pärast režiiliselt teostada. Kohapeal on mul väga selge visioon, kuidas me lugu alustame, kuidas edasi läheme, kuhu jõuame. Loomulikult on spontaanne osa ka, kõike päris ei saa paika panna, enne kui ma ei näe kohalikke olusid. Nii see käibki, et läheme päev varem kohale, sööme inimesega borši, nagu sinuga praegu, mõtleme koos, mida järgmised päevad teeme, kuhu läheme, ja siis hakkab üks tulistamine. (Ülekantud tähenduses, ärge muretsege. – RS) Väga palju ei saa nässu minna, selleks lihtsalt pole aega.

Läheme tulevikku ja küsime, kus ennast teletööga seoses tulevikus näed?

Ah tead! (Roald lööb käega.) See on nii eksistentsiaalne küsimus. Ma võtan kõike väga samm-sammult. Olen kuskil suure suuga öelnud, et ega ma ennast pensionärina teles ette ei kujuta, aga tegelikult kunagi ei tea. Vaatame.

Kas eestlaste teema on sinu jaoks ammendunud?

Ega saatematerjal iseenesest – väliseestlased – ei ole ju otsa saanud. Mingi statistika ütleb, et väljaspool Eesti piire elab umbes 200 000 Eesti kodanikku. Minu fookuses oli sellel ajal natukene üle saja.

Kunagi ära ütle kunagi, aga hetkel ma ei plaani küll reisisaateid teha. See ring on praegu minu jaoks läbitud. Selline fookus on mul selja taha jäänud, aga samas ma ei saa päris välistada mõnda reisisaate formaati kauges tulevikus – iseenesest see mind ju huvitab. Teoreetiliselt oleks tore uusi kohti avastada, ma näiteks ei ole veel Hiinas käinud. Aga sellisel juhul oleks fookus üldiselt antropoloogial, läbi eestlaste ma uuesti pigem enam ei teeks. Viis aastat oli paras hulk aega. Võib-olla tuleb siin mängu ka see, et kuigi inimesi oli palju, siis mingil määral hakkavad tekkima teatud mustrid ja lood hakkavad kergelt korduma. Mõnikord istud maha ja mõtled: „Ah, seda lugu ma olen nagu juba kuulnud…“

Eks kõik kordub. Ajalugu kordub.

Jah. Trafaretsed on lood, et „mulle ei meeldi Eesti kliima“ või siis „leidsin välismaalt armastuse, läksin sinna ja jäin“ või siis on põhjuseks töökoht. Aina rohkem hakkas tegemise käigus raskemaks minema see ohoo-momendi leidmine. Turks ja Caicosel olin, seal oli meil äge merepolitseinik Kadri, kes töötab seal ja võitleb Haitilt saabuvate illegaalsete paadipõgenike vastu – tema tuli praegu meelde. 

Kas tema on siis see kõige huvitavam inimene sinu „Roaldi retkede“ pagasist?

Oi, kõige huvitavamat inimest on väga raske esile tuua. Kõik küsivad seda küsimust kogu aeg. Võib-olla on üks märkimisväärt tegelane Guatemalas elanud seeneguru Oliver, kes oli Pärnu kutt, jättis põhikooli pooleli ja läks maailma rändama – Austraalia, Mehhiko, Lõuna-Ameerika. Mängis tänavatel kitarri, ise paljajalu, ja teenis endale söögiraha. Ta oli tubli iseõppija, kes raamatutest õppis seenekasvatamise kunsti ära. Lõpuks jõudis ta oma rännakutel Guatemalasse, järve kaldale, pisikesse Tzununa külla ja rajas sinna oma seeneakadeemia – fungi academy. Seal siis kasvatati ja õpetati kasvatama mitte ainult maagilisi seeni, vaid ka söögiseeni. Üle maailma käisid inimesed seal õppimas. Koos oma sõbra, teise Eestist pärit kutiga nad selle tegid ja kuigi sõber läks ühel hetkel minema, rajas Oliver enda ümber kommuuni. 

Kui mina neile külla läksin, siis olid need inimesed soetanud endale nii-öelda joogakeskuse täiesti mittekuskil. Puu otsa olid ehitatud onnikesed. Just nagu tegemist oleks Tarzanitega – elati onnides, hommikuti lasti ennast liaanist alla… Hästi lahe! Huvitav lugu, soovitan järgi vaadata: „Guatemala seeneguru“, see oli eetris 2020. aasta kevadel. Selle poisi lõpp oli aga traagiline – kuus kuud pärast seda, kui ma olin seal käinud, lahkus ta meie hulgast. Oli oma venelannast sõbrannaga koos ja kukkus Atitláni järve ääres, kus ka seene-akadeemia oli, kaljult alla järve. Keegi ei tea täpselt, mis juhtus, ja seega ei ole ka mõtet spekuleerida.

Kui ei peaks saadet tegema, siis kuhu tahaksid puhkuse mõttes reisida?

Londonis tegime perereisi, see oli väga tore. Andsin naisele juhtimise üle ja oli hirmus hea tunne, kui ei pea mõtlema, mis kell läheb transport kuhu. Teed rahulikult hoopis ühe õlle. Aju puhkab. Ma olen kokku lugenud, et mul on umbes 75 riiki täis. Mul linnukeste kogumine ei ole eesmärk omaette. Kagu-Aasia poole pole palju jõudnud ja Aafrika on suuresti katmata. Samas peab peredünaamika peale mõtlema reisimisel rohkem – tütar läheb nüüd kooli ja prantsuse keele klassi, äkki peab Prantsusmaale minema sellega seoses millalgi, eks näeb.

Tore oli sinuga lobiseda!

No ma saan aru, et ma olin natukene intensiivne vist?

See on just väga hea, siis ma ei pea ise liiga palju küsima! 

No siis on kõik hästi.

***

„Roaldi retked“

Toodetud aastatel 2019–2024.
Kokku 75 saadet. Fookuses 108 eestlast.

RIIGID (38):

Peruu, Colombia, Ecuador, USA, Aserbaidžaan, Gruusia, Šveits, Austria, Saksamaa, Ungari, Iirimaa, Guatemala, Costa Rica, Mehhiko, Egiptus, Hispaania, Lõuna-Aafrika Vabariik, Keenia, Rumeenia, Kreeka, Jamaica, Tai, Singapur, Malaisia, Soome, Rootsi, Indoneesia, Maroko, Island, Argentina, Brasiilia, Austraalia, Uus-Meremaa, Kanada, Araabia Ühendemiraadid, Dominikaani Vabariik, Turks ja Caicos, Isle of Man

Selles numbris

• Raamatuarvustus: Mari-Leen Treimann "Meie Arvi. Lastega haagisreisil Poolas ja Baltikumis"
• Perega maailmareisile
• Kuidas matkal toituda?
• Headust ja teadmistejanu pole iialgi liiga palju
• Euroopa kuulsad kalasupid
• Meelis Atonen: tassid ja Põhja-Korea
• Teraslindu püüdmas ehk kes on planespotter?
• Reisimine keskajal: erandlik ja argine
• Miks minna Taiwani?
• Kas Kreekas elades tohib ka viriseda?
• Mallorca kui ratturite paradiis
• Maailmamerel mikroplasti otsimas
• 20 aastaga 500 tippu!
• Riik, kus ainus ohtlik loom on inimene
• Roald Johannson: „Ku#at, ma pean hommikul Kariibi mere saartele minema…!“
• Tooteuudised
• Kroonika