Saami võitleja Niillas Somby

Niillas Sombyga kohtus Tiit Pruuli esimest korda 2002. aasta suvel, kui eestlased alustasid autodega ümbermaailmareisi Rolling Estonians ja esimesed peatused tehti Saamimaal. Ühekäeline saami vabadusvõitleja seisis toona keset tundrat Artur Talviku filmikaamera ees ja laulis reisiseltskonnale õnne toovat joigu.

Niillas on keerulise ja põneva saatusega ning sirge ütlemisega mees, kelle elu määras palju niinimetatud Alta mäss.

1970. aastate keskel tehti teatavaks Norra riigi plaan ehitada Alta jõele Finnmarki maakonnas hüdroelektrijaama tarbeks tamm, mis oleks tekitanud tehisjärve, mis oleks omakorda uputanud Máze küla ning häirinud tõsiselt traditsioonilist põhjapõdrakasvatust ja lõhepüüki. See otsus ja järgnenud tegevused viisid siis Alta mässu või Alta sõjani.

Kui 1978 Alta tammi ehitama hakati, protestisid saamid ja keskkonnakaitsjad kõvasti selle vastu, esialgu miitingute ja näljastreigiga Norra parlamendi ees. Siis otsustas rühm noori mehi norralastega „nende endi keeles“ rääkima hakata. Nad ähvardasid õhata silla, mis tammiehitusele viis. Ähvarduseks pidi see jäämagi, aga midagi äpardus ja Niillas kaotas plahvatuses käe. Kui mees haiglas ärkas, oli politseinik jalutsis ja palat täis lilli, mis saamid talle saatnud olid.

Järgnes kuus kuud täielikku isoleeritust vanglas, põgenemine Kanadasse indiaanlaste juurde Briti Columbiasse. Vancouver Islandil sai ta treeningu ja võeti vastu indiaanlaste sekka. Kui Niilla õde Norras haigestus, andis ta end koos perega Kanada võimudele välja, et nad deporteeritaks. Neist tehti Kanadas film ja lõpuks jõudis ta tagasi koju Saamimaale.

Seda lugu jutustas Niillas Tiidule 2002. aastal. Lisaks rõhutas korduvalt, et saamidel puudub sisuline õigus maale ja kalastamisele.

2015. aasta suvel kohtusid mehed taas, sedakorda Niilla uues kodus Soome-Norra piiri lähedal Tana Bros, kus ta elab oma Sahha Vabariigist pärit noore jakuuditariga. Niillas ise on ikka vana võitleja.

Mis on saamide elus viimase 13 aasta jooksul kõige üldisemas mõttest muutunud?

Kui mõtled poliitilisel tasemel, siis muidugi on muutusi, kuid mitte paremuse poole. Meil on Norra ühiskonnas vähem mõjujõudu. Norra neelab meid vaikselt üha enam. Me oleme koloniseeritud. Peaaegu kõik koloniaalvõimu formaalsused on paigas. Nendeks formaalsusteks on Norra Saami parlament, Finnmark Estate1, maa omamise küsimus. Finnmark Estate on üks bullshit.

Lisaks utmarki kohus. See on selline koht, kus inimesed saavad taotleda õigust maale. Kui nad seal kaotavad, siis läheb maa Finnmark Estate’i valdusse. Kui võidavad, saavad nad oma õiguse. Siiani on põhiliselt kaotatud. Inimesed on üldiselt väga naiivsed. Nad arvavad, et kohtus ollakse väga õiglased, seal valet ei ole. See pole kunagi nii, kui see puudutab poliitikat ja riigi huve.

Kokkuvõttes pean ma silmas, et saami ühiskond on trikiga süsteemi sisse pandud. Kõik näeb välja väga ilus ja demokraatlik. Kuid see on vaid nimi − Saami parlament −, mis viitab sellele, et justkui on miski, kus saamid saavad end ise valitseda. Tegelikult, mis iganes saami parlament poliitiliselt otsustab, kui tegu on tõsisema küsimusega, siis see lükatakse tagasi. Saami parlamendis nad lihtsalt teevad tööd, mida varem tegi Norra riik: registreerimine, kultuuripärandi küsimused, stipendiumid, mida tehti enne Saami parlamendi loomist. Nad on lihtsalt administratiivsed ülesanded nüüd meie parlamendile andnud. Nii on neil midagi teha ja riik sai sellest tööst priiks. Positiivne Saami parlamendi puhul on see, et see annab paljudele inimestele tööd. Norrakad saavad suures maailmas uhked olla, et meil pole saamidega mingeid konflikte, neil on parlament ja nii edasi. Tegelikult on see lihtsalt üks suur mänguplats.

Millega Saami parlament sinu arvates tegeleb? On need ainult kultuuriküsimused või ka keskkonnatemaatika, vähemuste õigused ja muu?

Kui tegu on tõsisemate keskkonnaküsimustega, nagu näiteks kaevandused, siis pole Saami parlamendil mingit sõnaõigust. See on Norra tipptasemel poliitikute otsustada. Lääne-Finnmarkis on kaevanduskompanii, mis on mõnda aega eksisteerinud ja neil on lubatud oma jäätmed fjordi lasta. Asi läheb järjest hullemaks, see olevat osaliselt ka radioaktiivne. Kõik ju teavad, et niimoodi mürgitatakse ka kalu ja läbi selle inimesi.

Väiksed asjad, nagu keel ja kultuur, need on vajalikud ja head teemad, millega tegeleda. Ka koolisüsteemi jaoks on Saami parlament kasulik. Aga maa omamine ja suuremad küsimused − ei mingit sõnaõigust.

Kogu Saamimaa sõltub aktivistide tegutsemisest. Nendel on suur roll. Kui neid leidub ja nad suudavad inimesed välja protestima tuua, siis see võib midagi mõjutada. Utsjoki lähistele rajatav kaevandusprojekt suudeti aktivistide tegevuse abil niimoodi peatada. See ei toimunud riigistruktuuride läbi, vaid mindi otse kaevandusfirmasse ning need mõistsid, et kui nad jätkavad, tuleb sellest palju lärmi ja nad jäävad väga negatiivsesse valgusesse. Tegu oleks olnud teemandi kaevandamisega, mis on iseenesest väga mürgine protsess. Hiljuti tegi firma pressiteate, et nad loobuvad kaevandamisest. Samas Soome ja Norra tippjuhtkond ja nn keskkonnaametkonnad olid neile andnud rohelise tule. Küsimus oli selles, et nad oleksid niimoodi reostanud meie olulisima kalajõe, Soome ja Norra piiriks oleva Teno jõe.

Millised on saami küsimuses suurimad erinevused Soome-Norra-Rootsi riiklike poliitikate vahel?

Suurim erinevus on Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni (ILO) põlisrahvaste konventsioon. Ei Rootsi ega Soome pole sellega ühinenud, Norra ühines 1990. aastatel. Soome Saami parlamendi president astus tagasi, kui Soome seda vastu ei võtnud. 2 Soomes arvatakse, et ILO on saami kultuuri elupäästja. ILO on siin Norras mõnda aega töötanud. Ma pole küll jurist, aga ma ei näe praktilises elus, et meil oleks rohkem õigusi. Kui meil pole õigust öelda, et ärge võtke meie maad, siis pole meil mingeid õigusi. Sest meie kultuuris on maa ja loodus kõige tähtsamad. Kui meil pole maad, siis pole saami kultuuri ega midagi. Vale on mõelda, nagu mõned meie saami poliitikud mõtlevad, et kui keelega on kõik korras, on saami kultuuriga kõik korras. Põrgu võid minna ükskõik mis keeles. Isegi kui keel on tähtis, aga kui meil pole kuskile oma maja ehitada, kui me ei saa traditsiooniliselt küttida, kalastada…

Varem oli meil õigus küttepuid vabalt võtta ja me ei pidanud selle eest maksma. Nüüd peame loa taotlema ja maksma. Kui Kanada külalised tulevad ja nende põlisrahvaste õigustest räägivad, olen nurka surutud, kui pean ütlema, et jah, meil on põtru, kuid peab olema väga rikas, et meil põtra küttida. Peab taotlema loa, nagu iga teine jahimees, ja nendega võistlema. Siin on pole saamidel kui põlisrahval mingeid õigusi.

Põdrakasvatus on ainus nähtav ja praktiline saamide õigus. Ainult saamid tohivad sellega tegeleda. Samas eelmisel aastal leidsid mingid Norra teadlased, et põhjapõtru on liiga palju, aga maid ei ole piisavalt. Nii otsustati, et kõik põdrakasvatajad peavad põtrade arvu vähendama. Sama protsendi võrra peavad põtrade arvu vähendama ka need, kel pole kuigi suured karjad. Neile tähendab see põdrakasvatuse lõppu. Et sellest ära elada, peab kari olema piisavalt suur. On organisatsioon, millega paljud põdrakasvatajad on ühinenud, ja see on otsustanud riigi selle otsuse eest kohtusse anda.

See protsess on praegu käimas. Riik ähvardab neid, kes karja ei vähenda, väga suurte trahvidega.

Kas aktiviste on piisavalt?

Kahjuks mitte. Meid aitavad keskkonnaaktivistid teistest maadest, sh muidugi soomlased, norralased ja rootslased. Jokkmokkis on käimas suured protsessid. Piirkonnas ei ela palju saame, pealegi loomu poolest on saamid ju väga tagasihoidlikud. Kui asi rajaneks vaid saami aktivistidel, siis poleks meil šanssi.

Millised on kontaktid Venemaa saamidega?

Kontakte küll on, ma tean neid kõiki, aga nendega on praegu väga raske ühiseid projekte teha, sest see on neile ohtlik. Kui nad teevad koostööd teiste maade rahvastega, siis võidakse neid tembeldada spioonideks. Venemaa saamidel on praegu väga raske aeg.

Mõne aja eest oli hea näide, kui saami aktivistil Valentina Savkinal püüti teha takistusi New Yorki ÜRO põlisrahvaste kongressile minemisel 2014. aasta sügisel.

Kui realistlikult mõelda, mis ohtu saab olla, kui keegi käib konverentsil. Need inimesed pole terroristid. Mõneti on Venemaal vanad ajad tagasi. Aga Valentina oli piisavalt tubli naine, et ei lasknud süsteemil endale peale astuda.

Sa oled sõna võtnud ka kiriku vastu. Miks?

Saamis on palju tabusid. On olnud aegu, kui on väga häbenetud oma rahvariideid (kaktit) kanda. Nüüd on see jälle normaalsemaks muutunud, aga enamus kasutab seda vaid erilistel juhtudel, kas kirikus või Norra rahvuspäeval 17. mail. On ka suur grupp keelt rääkivaid ja muidu igati saamimeelseid inimesi, kes kunagi kaktit ei kanna. Neil on mingi blokk ees, omaaegsed tabud on sügavale sisse jäänud ajast, mil kaktit ei lubatud kanda. Neid tabusid järgitakse tihti alateadlikult.

Suurim tabu on aga saamide loomulik vaimsus, spirituaalsus. Kui sa ei saada oma last kirikusse leeri, ei järgi ristiusu poolt siia toodud traditsioone, siis vaadatakse sind imelikult. Paljud ei mõtlegi asja peale, lihtsalt lähevad kirikueluga kaasa, sest nii tehakse. Kui noored lähevad leeri, saavad nad palju kingitusi ja raha, isegi nii palju, et saab osta mootorsaani. Kirik on kogu meie elukorralduse üle võtnud – sünnist surmani.

Kas tunneli lõpus valgust näed?

See on raske. See on väga raske. Halvim on see, et meie poliitikud on nii naiivsed, nad ei näe reaalsust. Loodavad, et küll õigused tulevad. Aga pole ühtegi poliitilist süsteemi, kus õigused tuleksid ilma võitluseta. Kardan, et aeg muutusteks on juba möödas, et nii jääbki.

Ma olen kohanud palju noori saame – muusikuid, kirjanikke ja teisi, kes paistavad küll olevat väga teotahtelised ja võitluslikud.

Jah, on rühm noori Jokkmokkis, nemad annavad veel lootust. Olen nendega rääkinud ja nad räägivad nii, nagu mina noorena rääkisin. Saami parlamentides on aga palju vanu etableerunud saami poliitikuid…

Meil on nimelt mõned peaaegu pühad gurud, keda ei tohi puudutata, kes lõid Saami parlamendid, Finnmark Estate’i ja utmarki kohtu.

Ma olen elanud Kanadas ja näinud teisi maailma põlisrahvaid. Mulle ei meeldi see, et me oleme siin nagu kirikurahvas, istume vaikselt kuulates ja siis plaksutame ja ongi kõik. See süsteem on loonud mõned suured staarid, aga muidu ollakse väga passiivsed – istu ja kuula, nagu kirikus. Kirikus kasvatatakse passiivsust, lambakarja.

Tekst ja fotod: Tiit Pruuli  

Selles numbris

• Hoorni Neem
• Zika-viirus
• Saamid filmides ja raamatutes
• Helendav telk öös
• Noppeid konsulaarpõllult 2015
• Vaimude maja
• Saami käsitöö – elav rahvakunst
• Saami keelest ja haridusest Soomes
• Saami võitleja Niillas Somby
• Aili Keskitalo ja Saami parlament
• Rootsi saamid ja Eesti
• Struve geodeetiline kaar
• Kohtumisi Königsbergis
• Soome - tuhande järve maa
• Florida: minu pere ja loomapargid
• ALAR SIKK – metsaradade peaarhitekt
• Delhi – Ladakh – Markha org
• Kannibalism: kas isegi tänapäeval?
• Myanmari tulevik ja valimisvaatlused
• UUDISTOOTED
• KROONIKA
• GO Reisiajakiri 58 – Jaanuar 2016