Saamid filmides ja raamatutes

Saamimaa kohta on kirjutatud tuhandeid teoseid eri keeltes. Esimene, mida võiks teada, on Rootsi haritlase ja humanisti Johannes Scheff eruse (1621– 1679) „Lapponia“. Raamat levis XVII ja XVIII sajandil Euroopas üsna laialt ja oli esimeseks saami elu, ajaloo ja traditsioonide tutvustajaks. Kummalisel kombel tõlgiti teos rootsi keelde alles aastal 1956.

Saami enda esimeseks kaasaegseks kirjanikuks võib pidada Johat Turit (1854– 1936), kelle peateos „Jutustus saamide kohta“ on samuti tõlgitud väga paljudesse keeltesse.

Saamide hulgas on olnud tõeliselt suuri kirjanikke. Olgu meenutatud eelkõige Nils-Aslak (Áillohaš) Valkeapääd (1943–2001). Tema luuleraamatut „Päev, mu isa“ on kutsutud ka saami eeposeks. Valkeapää oli tõeline multitalent, kes on üle maailma tuntud oma joigude ja maalidega. Valkeapää loomingut on tõlgitud ka eesti keelde, näiteks kogumiku „Kodu südames“ (2011) on tõlkinud „meie naine Saamimaal“ Aune Veersalu.

Saami kaasaegsest kirjandusest annab eesti lugejale veidi aimu Marju Petersoni koostatud raamat „Valik saami luulet“ (2007).

Saami filmid

Tõenäoliselt üks rahvusvaheliselt tuntumaid saami ainesel tehtud filme on venelaste „Kukulind“ (2002), mille tegevus toimub teise maailmasõja ajal, tegelasteks soome snaiper Veikko, vene ohvitser, NKVD poolt tagaotsitud Ivan ja sõjas mehe kaotanud saami naine Anni, kes üksteise keelest aru ei saa.

Viimastel aastatel on palju laineid löönud mitmed Saamimaast rääkivad dokumentaalfilmid. Mõned sellepärast, et on head filmid, mõned sellepärast, et teemad on teravad. Saami protestivaimu näitav „The Gállok Rebellion“ on film sellest, kuidas saami aktivistid takistasid Rootsis kaevandusfirmade tegevust, ehitasid teedele barrikaade ja aheldasid end puude külge.

Eesti loodusfilmide tegija Riho Västrik on teinud filmi ka Saamimaast „Tundras muutusteta“ (2008). See aeglane film räägib põhjapõtrade kasvatamisest ja ajast, mis seisab. Saamide ajatajust, mille üle palju nalja visatud, kõneldakse kõrvalteemana näiteks ka David Howarthi raamatus „Me sureme üksi“, mille tegevus toimub II maailmasõja ajal.

Soome saam Paul Anders Simma on teinud kaks täispikka dramaatilist dokfilmi Koola saamidest: „To kill a reindeer“ (2012) ja „Olga − to my friends“, mille operaator on Elen Lotman Eestist.

Saami lood raamatutes

Saamide elust on Soomes ilmunud viimasel ajal kaks põnevat raamatut, mida huvilised võiksid uurida.

Põdrakasvatajatega seostuvad meie mõtetes mõisted tundra, romantika, saamid ning rikkus. Seda müüti tahab ümber lükata Väino Olavi Laiti oma ajaloolise romaaniga „Elämä helvetintulen varjossa“. „Paljud arvavad, et saamid on rikkad põdrakasvatajad ja nende elu on romantiline,“ ütleb Göteborgi lähedal elav saami kirjanik ise. Tema teos räägibki Saamimaa elanike karmist ja vaesest elust 1920. aastatest kuni 1960. aastateni.

Romaani kesksed tegelased on Leemet ja Ravna. Viimane on olnud teenijapiigaks nii Soome kui ka Norra jõukate põdrakasvatajate juures ning näinud vaesust mereranniku kalastajate hurtsikutes.

Leemetki on pärit vaestest oludest ja paari minnes arvavad nad, nagu paljud noored, et küllap nad saavad hakkama. Aga ei saa, sest kuri vaesus sünnitab kibestumist, armukadedust ja usk toob hirmu sattuda põrgutulle. Kannatavad lapsed, kellele kodune vitsahirm on osa argipäevast.

Kui tegelaste elu tundub sünge ja lootusetuna, siis põhjamaa loodus on helge ja erinevates värvides. Olgu sellest räägitud kas Leemeti veelindude püügiretkel, reisidel Norrasse, kus käidi kaupu müümas-ostmas või laste mängudel tundras. Lapimaa on avar ja valge ka polaarööde ajal.

Huvitav osa romaanist on kohaliku elu jälgimine neljakümne aasta pikkusel ajajoonel. 1944. aasta ilusal septembripäeval toodi Lapimaale sõnum, et kogu maa tuleb sõja jalust tühjendada. Kaasa võis võtta eluks vajaliku, muu pidi maha matma. Rännak lõuna poole nii jalgsi, rongi ja laevaga oli põgenejatele ränk, kuid lugejale elamus.

Hästi on autor kirjeldanud saamide ja soomlaste erinevat arusaamist elulistest asjadest. Ei mõistnud hajali elanud põgenikud, kuidas on võimalik kohaneda linnas, kus majad kõrvuti ja toad liiga suured ning suitsevate küünalde asemel elekter. Kui kohalikud süüdistasid evakueerituid mustuses, siis nemad ei saanud aru võimalikkusest püüda ja süüa kalu pruunidest jõgedest, on ju Lapis jõed kirgaspuhta veega. Oma koju tagasi igatsesid kõik vanemad inimesed. Sinna pääsesid nad järgmisel kevadel, kui lõppes Lapi sõda.

Laiti romaan on mõjuv teos põdrakasvatajate karmist elust, kuhu ka uuem aeg ei too kiiret kergendust, sest väljakujunenud harjumused, lapsepõlvest kaasavõetud tõekspidamised ja hirm põrgutulle sattuda on visad kaduma.

Põrgutulle kardavad sattuda eelkõige lestadiuslased ja neist tuleb Saamimaa kontekstis rääkida.

Lars Levi Laestadius (1800–1861) oli saami päritolu rootsi vaimulik, botaanik ja usundiloolane. Tema mõju saami rahvuslikule liikumisele oli ja on siiani rohkem kui märkimisväärne. Ta tegutses Karesuandos, Pajalas ja mujal Saamimaal ning oli omamoodi rahvuslikuks äratajaks, tänu kelle vaimsele toele pääsesid paljud saamid alkoholi ja masenduse kütkest. Mitmed peavad tema innustust põhjuseks, miks 1852. aastal kärgatas saamide ülestõus Kautokeinos, kui astuti välja Norra võimu vastu, tapeti norra ametnik ja kaupmees, mitmed kihutati külast välja. Norra valitsus maksis mässajatele karmilt kätte – kaks nende ninameest hukati, paljud vangistati pikaks ajaks. Neist sündmustest on Soome helilooja Armas Launis kirjutanud ooperi
„Aslak Hetta“ (1922).

Saamide vägivaldne ristiusustamine toimus Skandinaavias peamiselt XVII–XVIII sajandil. See oli riiklikult juhitud protsess, mille taustaks võitlus luteri ja vene õigeusu kirikute vahel.

Lestadiuslus oli pietistlik äratusliikumine, natuke sarnane Eestis tuntud hernhuutlaste liikumisega. Nende liturgia oli luteri kirikust emotsionaalsem ja saamide jaoks elulähedasem, Laestadius võttis kirikus kasutusele isegi saamide animistlikke (st paganlikke) traditsioone. Lestadiuslased ei räägi tavaliselt oma usust ja seetõttu on võimalik nende siseringi vaadata just mõne Soome ilukirjandusliku teose kaudu.

Oulu emakeeleõpetaja Pauliina Rauhala esikromaan „Taivaslaulu“ ilmus 2013 ning on olnud üks enim laenutatud teoseid Soome raamatukogudes. Pealkirjaks võiks ka olla „Armastuslaul“, sest lestadiuslastest abielupaari argipäev on täis rõõme ja probleeme, kuid kunagi ei kohta siin kurjust ega armukadedust.

Vilja ja Aleksi pere pildid on antud nii naise kui ka mehe poolt vaadatuna. Need on erineva stiili ja tonaalsusega. Vilja, kes teab, et nende usk keelab loodusele vahelesegamise – lapsi peab sündima niipalju, kui jumal annab –, räägib endast kui oma keha vangist. Väsimus on tihti tema märksõna ja ta nendibki, et väsimusest rääkimine teistega on raske, kui võrdlusmoment puudub, sest ikka leidub mõni tõsiusklik kaheteistkümne lapse ema, kes on kaunis, terve ja rõõmus ning kelle kodu on korras. Imetlusväärne on Vilja suhtlemine lastega. Need leheküljed on ka stiililt luulelised. On päikesehommikuid lastega, päikeselaike ja lumeingleid.

Täiskasvanute maailma ja keele kõrval on romaani sees nagu teine lugu, nagu omaette muinasjutt sellele omases stiilis. Need on laste mängud nukkudega. Mängult käiakse koguduse koosolekutel, pühapäevakoolis, koolis. See on täiskasvanute elu mängus, kohati ehk rohkem alasti tõene ja julmemgi, samas ka laste unistusi sisaldav. Nukud tahavad kanda seljas midagi edevat ja kas või värvida varbaküüsi. Lestadiuslastel on aga teadagi väga ranged moraalinormid. Taolise piiriületava teoga, mis selles usuühiskonnas rangelt keelatud, sai nõrkushetkil, tahtes olla naiselik, hakkama ka Vilja. Tõsiusklikud nukud, rääkimata kogudusest, mõistavad muidugi kõik asjatu hukka. Armuta.

Kuigi see on naise romaan, on suur osa kanda mehel, Aleksil. Tema kaudu saame teada nende minevikust, ilusa armastusloo algusest, Aleksi piiritult usklikust perekonnast. Enam ei ole autor luuleline, vaid asjalik, jutustust edasikandev. Aleksi on mees, kes võtab vastutuse pere eest. Romaani pinge liigub samas tempos kaksikute kasvuga Vilja kõhus. Ja ühel hetkel naine tunneb, et ei jõua enam alluda keha raskusele ja usu vaimsele survele. Vilja murdub ja satub vaimuhaiglasse.

Nüüd teeb Aleksi otsustava sammu – laseb end steriliseerida. Suur roll on Aleksi anonüümsel blogil, mille juurde kuuluvad ka kommentaarid. Konkreetses ja kriitilises laadis kirjutab ta oma mõtetest. Ta arutleb, mis juhtus 1970. aastatel, et lestadiuslaste psüühika muutus ja hakati üksteist jälgima ja hirmu tundma ning eksimuste andekssaamiseks tuli pahategu kogukonna ees kahetseda, mis oli paljudele raske. Umbes nii oli juhtunud ka Vilja emaga, kes kaheteistkümnendat last sünnitama minnes oma varbaküüned värvis, et ämmaemand teda ei haletseks.

Aleksi ei oleks tohtinud pidada blogi. Sellega astus ta kogukonna tava vastu, mis ütleb, et vanemate liikmete ees ei tohi esile tuua oma seisukohta. Usuküsimusi ei tohi oma kogukonnast välja viia. Karistus ei jää tulemata – ta isa ütleb temast lahti.

Lestadiuslus keelab seega abordi, enese ehtimise, vanemate liikmete kritiseerimise ning kohustab osa võtma suvistest kirikukogunemistest, suhtlema oma kogukonnaga ning kartma pattude eest põrgusse sattumist. „Taivaslaulu“ ei ole usku hukkamõistev romaan. See on ühe õnneliku pere lugu, kus otsitakse võimalust elada nii, et võetaks omaks ümbruskonnas olev positiivne ja elimineeritaks endile mittesobiv, negatiivne. Elatakse keerulises kogukonnas sealt välja astumata. Aga see pole kerge ülesanne.

Tekst: Tiit Pruuli  

Selles numbris

• Hoorni Neem
• Zika-viirus
• Saamid filmides ja raamatutes
• Helendav telk öös
• Noppeid konsulaarpõllult 2015
• Vaimude maja
• Saami käsitöö – elav rahvakunst
• Saami keelest ja haridusest Soomes
• Saami võitleja Niillas Somby
• Aili Keskitalo ja Saami parlament
• Rootsi saamid ja Eesti
• Struve geodeetiline kaar
• Kohtumisi Königsbergis
• Soome - tuhande järve maa
• Florida: minu pere ja loomapargid
• ALAR SIKK – metsaradade peaarhitekt
• Delhi – Ladakh – Markha org
• Kannibalism: kas isegi tänapäeval?
• Myanmari tulevik ja valimisvaatlused
• UUDISTOOTED
• KROONIKA
• GO Reisiajakiri 58 – Jaanuar 2016