Meelis Voitk käis avastamas Prantsusmaale kuuluvat Saint-Pierre’i ja Miqueloni saarestikku, mis on koduks vaid umbes 6000 inimesele.
Meid abikaasaga kütkestavad ebatavalisemad reisisihtkohad, seetõttu jäi trip.ee reisifoorumis heade lennuhindade rubriigis silma KLM-i pakkumine Nova Scotiasse Kanadas, nimelt pakuti pealinna Halifaxi edasi-tagasi pileteid 400 euro eest. Kaarti vaadates jääb sealkandis keset merd silma pisike saarestik nimega Saint-Pierre ja Miquelon, mis on Prantsusmaale kuuluv meretagune omavalitsuslik territoorium. Üks väheseid lennujaamu, kust sinna lennata saab, asub just Halifaxis. Pärast parajat kombineerimist panime kokku reisiplaani, mis nägi kõigepealt ette autoreisi Nova Scotias, aga seejärel lendamist tundmatutele saartele ja seal kümmekonna päeva veetmist.
Saint-Pierre ja Miquelon asub Newfoundlandi saare külje all. Pärast mikmakkide paadiretki ja eurooplaste katseid saartel kanda kinnitada tekkis sinna püsiv asustus millalgi 17. sajandi lõpul. Saarestik on korduvalt käinud prantslaste ja inglaste vahel käest kätte, kuid 1800. aastate algusest on peamiselt oldud Prantsuse võimu all. Praegu elab saartel kõigest 6000 inimese ringis. Neist paljud on bretooni ja baski juurtega, aga on ka ümbruskonnast pärit rahvast. Suur osa inimestest – lausa 5000 – elab pisemal Saint-Pierre’i saarel samanimelises pealinnas või väiksemates asulates, ülejäänud aga Langlade’i ja Miqueloni saartel.
Neid võib sisuliselt pidada üheks saareks, kuna need on omavahel ühendatud 10-kilomeetrise liivadüünidest maakitsusega. Esialgse maakitsuse pühkis minema tohutu torm 18. sajandil, kuid aastakümnete pärast moodustus see tänu hoovuste kantud liiva kogunemisele uuesti. Saarte, aga ka Fortune’i vahel Newfoundlandil kurseerib SPM Ferriesi parvlaev. Lisaks saab pisikese Le Petit Gravieri nimelise laevaga sõita otse Saint-Pierre’i linna vastas asuvale Ile-aux-Marins’i saarele, millelt viimane püsielanik lahkus 1960. aastail, ent mis on siiani ilus suvituskoht. Saint-Pierre’il ja Miquelonil on oma postmargid, kaunis mitmevärviline lipp ja oma lennufirma Air Saint-Pierre, mille lennukiga ATR-42 saartele eelmise aasta mai algul saabusimegi.
Prantsuse mõjudega põhjamaa
Veebis loetu põhjal jäi mulje, et Saint-Pierre ja Miquelon peaks olema nagu killuke Prantsusmaad Põhja-Ameerikas. Meile meenutasid saared aga Põhja-Norrat, Fääre või Gröönimaad Prantsusmaa mõjudega – loodus ja väikesed värvilised majad põhjamaadelt, aga keel, pagariärid ja siesta Prantsusmaalt. Kõndisime lennujaamast alla linna ja seejärel kohe mäest üles, et leida oma esimene peatuspaik B&B Dodeman. See osutus hubaseks kodumajutuseks, kus majaperenaine meid hommikuti ka kohvi, värskete saiakeste ja moosiga kostitas. Jäime tema juurde neljaks ööks, et teha linnakesega tutvust, matkata läbi Saint-Pierre’i matkarajad ja käia päevareisil Langlade’ile.
Kohe järgmisel päeval selgus, et matkarajad on imelised, hästi tähistatud ja pakuvad suurepäraseid vaateid. Asusime hommikul teele, et vallutada saare põhjapoolseim punkt Pointe à Henry. Ilmad on sealkandis kas tuulised või väga tuulised, seega varusime kohalikust ainsast suuremast supermarketist nimega Super-U – muide, ka suures poes oli päeval kella 12‒14 ajal lõuna – lisaks piknikukraamile ka külmarohu Waldkräuteri-nimelise ürdilikööri näol.
Linn selja taha jäetud, ei näinud me tükil ajal enam mitte kedagi. Maastik oli väga vaheldusrikas ja tundralaadsele taimestikule lisaks leidus ka veidi kõrgemate okaspuudega kaetud lõike, eriti just enne sihtmärgini jõudmist. Oli ka väga palju mööda mäekülgi voolavat vett, ojasid, järvekesi ning kõrgematest kohtadest avanesid suurepärased vaated, siin-seal leidus veel veidi lund. Alla mere äärde jõudes nägime neeme tipus tohutut hulka suuri kive koondavat platootaolist moodustist, selle taga aga väina ja Grand Colombieri saart. Tollel kaljusaarel inimasustus puudub, aga see on pesitsuspaigaks sadadele lunnidele, kalakajakatele, kormoranidele ja teistelegi lindudele. Ilm oli päikeseline, ent puidust lauakese ääres pikniku pidamisest ei paistnud tugeva tuule tõttu midagi välja tulevat. Teisest küljest jällegi tekitasid ulguv tuul, lainete tekitatud müra, kaljusaar lindudega ja paiga eraldatus tõeliselt nauditava maailma lõpus oleku tunde – seda enam, et ilm oli tegelikult ju ilus ja päikesepaisteline!
Avastasime, et mahume täpselt kivide vahele vastu päikest istuma ja piknik võiski alata. Kuna kivid ümbritsesid meid nüüd kahelt poolt, siis tuul meid enam kätte ei saanud ja võis isegi jope seljast võtta, sest kevadine päike soojendas mõnuga. Üllatused polnud aga lõppenud ja natukese aja pärast piltide tegemiseks üles kividele ronides avastasime, et me polnudki seal üksi! Ka prantslanna Perrine oli leidnud sarnase tuulevarju, kus looduse võimsust nautida. Ta rääkis muljeid Langlade’il käigust ja ütles, et oleks kasulik, kui seal paar kuivi jalanõusid kaasas oleks. Kuna jutustamist oli palju, siis me ei jõudnud ega ausalt öeldes pidanud ka vajalikuks küsida, miks. Igati loogiline tundus oletada, et ju oli sealsetel matkaradadel väga märgi kohti.
Meeldejääv paadiretk
Järgmisel päeval Langlade’il selgus tõeline põhjus. Juba sadamas panime tähele, et laevale oli sappa haagitud väiksem paat. Langlade’il pole suuremal laeval võimalik randuda, seega jääb laev merele mõnesaja meetri kaugusele ankrusse ning reisijad viiakse paadiga randa. Rannale kuiva jalaga pääsemiseks tuleb aga tabada õiget hetke ja paadist üle laine sooritatav hüpe täpselt ajastada. Meil see õnnestus. Õhtul tagasi minnes sai aga nalja. Laeva polnud õigel ajal kohal. Kohalikest sõitasoovijad tegid kindlaks, milles asi, ja seletasid meile, et lainetuse tõttu ootab laev lõunapoolsemas lahesopis umbes kilomeetri-paari kaugusel. Hüpaku me aga koos nendega džiibi kasti ja sõidame kõik koos sinna. Nii tegimegi.
Selgus aga, et paati saamiseks seal osavast hüppest ei piisa. Asjaga kursis olevad kohalikud kandsid kalamehekummikuid, et läbi kahekraadise vee paati jalutada. Otsustasime, et oleks rumalus jalanõud ja püksid märjaks teha, seega käärisime püksisääred üles ja astusime paljajalu läbi vee. Kõigil lõbu laialt! Abikaasal oli õnneks ka kuiv käterätik kaasas, ronisime laeval ülemisele tekile sooja kevadpäikese kätte, kuivatasime jalad ja mekkisime sõõmu Waldkräuterit ning oli taas mõnus ja soe.
Tagasisõit oli ülimalt nauditav, päike küttis ning möödusime väga lähedalt eelmisel päeval neeme tipust imetletud Grand Colombieri saarest. Kapten võttis lausa hoo maha ja juhtis laeva läbi saartevahelise väina, tehes sedasi ümber-Colombieri-tuuri. Kaasreisijad rääkisid, et kapten pidi mõnikord ilusa ilma korral nii tegemagi, eriti kui pardal leidub välismaalasi. Saari ümbritsevat merd tuntakse kui Põrgu Suud, kuna seal on sajandite jooksul hukka saanud enam kui 600 laeva.
Mida me aga terve päeva Langlade’il tegime? Kõigepealt käisime matkamas Langlade’i Miqueloniga ühendaval maakitsusel liivadüünide vahel. Olgu öeldud, et soovi korral on võimalik reisimarsruuti sättida ka nii, et sõita laevaga Langlade’ile või Miquelonile, nendevaheline osaliselt mööda maakitsust kulgev tee läbida aga matkates, rattaga või autoga. Vahemaa on 26 kilomeetrit. Maakitsusel toimub suviti palju huvitavat, näiteks poolmaratoni võistlus ja kohalik suurim rokkfestival Dunefest.
Päeva teise poole veetsime laeva randumiskohas olevast külast mööda matkarada lõuna poole saare sisemuse suunas matkates. Leidsime seal kauni jõekääru piknikulauakeste ja lõkkekohtadega ning jäime sinna mõneks ajaks päikese kätte peesitama. Paari tunni jooksul oli isegi nii soe, et sai end särgiväele võtta. Ilus ilm meelitas piknikule ka nii mõnegi külaelaniku koos lastega ning nende jaoks oli ikka paras eksootika kohata matkajaid Eestist.
Miquelon ja võimsad loodusnähtused
Pärast Saint-Pierre’i naasmist ja veel üht päeva matkaradadel veetes oli taas aeg laevale asuda ning Miquelonile suunduda. Ööbimiseks leidsime veebist La Passarelle’i-nimelise apartemendi. Koht oli kena, puhas ja varustatud nii köögi kui ka pesumasinaga, tagaaias oli laud pinkidega. Lisaks oli perenaine meile külmikusse tervituseks paigutanud mõned kohaliku pruulikoja Miqu’Ale’i käsitööõlled. Tore! Nalja tegi aga planeering – nimelt sai magamistuppa ainult läbi vannitoa-WC, kuid dušinurk asus sellest hoolimata magamistoas.
Läbisime Miquelonil kahel päeval kaks pikemat matkarada: Cap du Miqueloni raja ja omaloomingulise raja ümber Grand Etangi. Teekonna alguses oleval maanteesillal seistes sai kogeda võimast loodusnähtust – hommikul seda, kuidas järve meenutav lahesopp tohutu kiirusega tõusuveega täitus, õhtul aga, kuidas see mõõna ajal sama pöörase hooga peaaegu tühjaks jooksis, viies kaasa ka järves mõnulevad hülged. Käisime tuulevarjus ka vanas Le Muscadini-nimelise laeva vrakis. Saare põhjaosale sisuliselt ringi peale tegev Cap de Miqueloni rada, mida me mõnevõrra pikendasime, tulles tagasi piki läänekallast kuni majakani, oli saarte üks kaunimaid. Rada pakkus nii füüsilist koormust kui ka lugematul hulgal vägevaid vaateid Miqueloni külale, kõrgetelt kaljudelt üle ookeani ja üle saare siseosa. Mõlemal päeval kogunes matkakilomeetreid koos küla vahel jalutamisega 20 ringis.
Vihmase ilmaga kohalikel rokiradadel
Ilmaga vedas meil tegelikult koledal kombel. Tuuline küll – muud moodi sealkandis ei saagi –, aga enamjaolt päikeseline. Kui taas Saint-Pierre’is olime, siis järele jäänud kolmest päevast ainult ühel sadas. Sadas korralikult. Mööda linnakese tänavaid voolas mägedest alla tulvav vesi ja osa matkarajasid muutusid sooks.
Samas ei seganud see tegemast linnaekskursiooni rokiradadel. Suure muusikahuvilisena üritan reisidelt alati midagi füüsilisel helikandjal kaasa tuua. Olin bandcamp’ist leidnud kohaliku black-metal-ansambli Avolition. Kuna bändiga kontakteerumine tulemust ei andnud, siis alustasin otsinguid kohalikust turismiinfost. Koht on väike ja kõik tunnevad ju kõiki. Noorhärra pajatas, et tema teada töötab üks bändiliige poekeses, mille asukoha ta abivalmilt kaardile märkis. Veel mainis ta kahte kohta – raamatukogu ja elektroonikapoodi, kust mul võiks õnnestuda mõni kohalik CD leida.
Suundusin raamatukokku, kus proovisin prouale oma hädises prantsuse keeles soovi arusaadavaks teha, pomisedes sõnu nagu bonjour, musique du rock de Saint-Pierre & Miquelon ja CD. Kohemaid talutas proua mind käekõrval ühe kaugema riiuli juurde ning võttis sealsest valikust välja paar kohaliku bändi Dode CD-plaati. Minu suureks üllatuseks oli neid plaate võimalik raamatukogust osta. Loomulikult ei jätnud ma juhust kasutamata ja kui ost tehtud, jalutasin igaks juhuks ka edasi elektroonikapoodi.
Seal võttis asi veelgi huvitavama pöörde. Üks poes olnud härradest rääkis inglise keelt, valis poe lauatelefonil oma sõbra numbri ja kutsus mind rääkima. Sõber teadis kohalikust rokist kõike ja andis mulle Dode’i kitarristi kontaktid. Juba sama päeva õhtul saabus kitarrist Steven peotäie plaatidega meie Airbnb-korteri juurde. Niisiis õnnestus mul saada veel mõned trofeed, aga pidada maha ka huvitav vestlus. Steven oleks heameelega tuppa sissegi tulnud, aga just tol õhtul olid teda ootamas perekondlikud kohustused. Sain teada, et Dode on üks vanimaid kohalikke bände ja bändi nimi tuleneb laulja Eric Dodemani perekonnanimest. Mina kohe uurima, et oot-oot, meie esimese öömaja perenaine oli ju samuti Dodeman, kas ehk sugulased? Ja tõepoolest, perenaise abikaasa olevat laulja onu. Suvel oli bändil plaanis anda esimest korda kontserte kaugemal kui kodusaartel või Kanadas – nimelt Prantsusmaal. Bändi muusika on meloodiline prantsuskeelne rokk, milles ka folgi ja šansooni elemente.
Mis aga sai Avolitionist? Käisime järgmisel päeval poes, mida turismiinfost soovitati, aga härrat kahjuks tööl ei olnud.
Lõpetuseks tagasi looduses
Loomulikult käisime ära ka Ile-aux-Marins’il – saarel, mis asub otse Siant-Pierre’i linna vastas paarikümneminutilise paadisõidu kaugusel. Oli taas väga tore matkapäev, saar on nimelt paar kilomeetrit pikk ning 100‒400 meetrit lai. Tänaseks püsielaniketa, elas seal kunagi lausa ligemale 700 inimest. Saar on nagu omamoodi vabaõhumuuseum – kõik puhas ja korras, kenasti tähistatud ja ajalooliste objektide juures infotahvlid. Saare põhjaosas, maakitsusel, mis viib Cap à Gordonile, lebavad siiani laeva „Transpacific“ vraki jäänused.
Põhjaosas oleva kõrgeima punkti otsas käies oli meil jälle õnne leida imeline tuulte eest varjatud piknikukoht vaatega Saint-Pierre’ile. Soe päike, vein, juust ja kohaliku pagariäri saiakesed sobisid suurepäraselt selleks, et tähistada reisi lõppu. Õhtul linnas käisime ka hüljestega hüvasti jätmas – sadama vastas paikneval muulil oli tore hülgevaatluskoht, millelt võis imetleda umbes kolmekümmet looma, kes meres kividel mõnusasti päikese käes pikutasid. Adieu! Soovitan Saint-Pierre’i & Miqueloni kõigile, kellele meeldivad eraldatud paigad, põhjamaine loodus, matkamine ja meri. Meile puges koht südamesse küll.
***
Kindlasti kaasa – soe kampsun, tuule- ja vihmakindel matkajope, veekindlad mugavad matkasaapad, päikesekreem, sest nägu ja huuled kõrbevad päikese ja tuule mõjul.
Hinnainfo – ööbimine kahele 70‒80 €/öö, Miqu’Ale’i käsitööõlu 3 €, postmark kaardile Eestisse 1,96 €, edasi-tagasi lennupilet Halifax – St. Pierre 430 €, laevapilet St. Pierre – Langlade 17 €, laevapilet St. Pierre – Miquelon 24 €, Ile-aux-Marins’i laevapilet 6 €.
- Air Saint-Pierre
- Avolition
- Cap à Gordon
- Cap du Miquelon
- Dode
- Grand Colombieri saar
- Grand Etang
- Halifax
- Ile-aux-Marins
- Kanada
- KLM
- Langlade
- Le Muscadin
- Meelis Voitk
- Newfoundland
- Nova Scotia
- Pointe a Henry
- Põrgu Suu
- Prantsuse koloonia
- Saint-Pierre’i ja Miqueloni saarestik
- SPM Ferries
- Waldkräuter
Selles numbris
- Raamatututvustus: Toomas Kokovkin, Siiri Külm, Kalev Sepp "Elutee. Hiiumaa jääteede lugu"
- Kogenud maailmarändurite parimad reisinipid
- Rattaga Läänemerel – Ahvenamaa
- Jah Colombiale, teineteisele ja seljakotireisidele
- Madeira – Euroopa Hawaii
- Madison Tuff - fotograaf sõjatandril
- Maha Kumbh Mela – maailma suurim rahvakogunemine
- 20 kuud seljakotireisi 10 000 euroga
- Salapärased saared Newfoundlandi külje all
- Kia ora, Uus-Meremaa!
- Rapa Nui raidkivide rapsoodiad
- Sumba ikatitest
- Parem kui Bali
- Tooteuudised
- Kroonika
- GO Reisiajakiri 111 - Aprill 2025
