Sansibar – paradiisisaar, kus kookospähklid kukuvad pähe

Pärast maasai pealiku pühitsemist jõudsin Tansaania rannikule Bagamoyo kalurikülla. Tulin, et püüda kohalike kaluritega kala ja seejärel seilata Sansibari. Bagamoyo tähendab suahiili keeles ’aseta siia oma süda’. Orjad saadeti Bagamoyo sadamatest teele Indiasse ja Lähis-Itta. Sellest ka kaluriküla nimi.

Jänesemütsiga kalur juhatas mind mere äärde. Ta viipas läbi tühja küla kõndides hooletult endiste paleede suunas. Ajalugu õhkas igalt poolt vastu: orjaturg, võllapuud, kalasadam, sultani kindlus. Ühe vana puu juures tegime peatuse. See oli orjapuu, mille najale toetusid aheldatud mehed, enne kui seilasid igaveseks võõrale maale.

Ookeani ääres oli hommikule kohaselt veel vaikne. Üksik mees vaatas igatsevalt päikesetõusu. Asusime kapteni kõrvale. Aga laev? Kapten osutas merele. Kissitasime silmi ja hakkasime ootama. Päike oli palju tõusnud, kui lõpuks märkasime paati, mida tüüris püsti seistes üks aerutaja. Ta lähenes aeglaselt ja pidulikult. Järjest liitus meiega ülejäänud meeskond. Tervitasime läbisegi. Kahjuks ei rääkinud keegi inglise keelt. Tuleb keeruline kalapüük, mõtlesin endamisi, sest ma ei ole enne kala püüdnud ega saa mitte midagi aru.

Kalapüük

Ehkki ookeanil käib vilgas liiklus, on Bagamoyo rannik sadamatest puhas. Laevad peatuvad sügavas vees ja kalurid sumpavad kaldale, korvid pea peale seotud. Kaisid ega paadisilda pole. „Paat lekib igalt poolt,“ osutas kapten ja naeris, kui paadini ujusime. Meie paat tõesti lekkis, põhja jäi kogu päevaks veekirme. Pisikesed kullesed ujusid edasi-tagasi sinka–vonka. Purjetasime avamerele, kus helesinine vesi asendus tumedaga. India ookeanil on mitu nägu, nagu hiljem õppisin. Jänesemütsiga kalur sukeldus ja korjas üles vette peidetud võrgud. See on ebameeldiv töö, sest võrkudesse on kinni jäänud suured krabid.

Kalapüük Bagamoyos on meeskonnatöö. Võrk laotatakse merele laiali. Seejärel sõidetakse tagasi ranna lähedale, kus vesi on madal. Paat jääb ankrusse. Kalurid seovad nööri puusadele ja jagavad meeskonna kaheks: üks osa läheb võrgu ühele poole, teine teisele. Kahe rühma vahele jääb sadakond meetrit. Astusime üksteise selja taha rivvi ja sidusime puusadele kinnitatud nööri suure köie külge. See köis oli ühendatud võrguga ja kui mõlemalt poolt ühiselt tõmbame, saab võrgu kaldale vinnata. Astusime rütmis selg ees tagasi kalda poole. Vahel libises võrk meie taktis hõlpsasti, vahel pidime tõmbama kogu jõuga, sest hoovus või mõni suur kala hoidis võrku kinni. Minu ees köit sikutav kalur hakkas laulma. Üllatuseks tundsin ära sõnad: „Yesterday, all my troubles seemed so far away.“ Freddy oskas soravalt inglise keelt. Ta rääkis, et on neiuga läinud tülli, ehkki eile veel oli kõik korras. Freddy väitis end olevat IT-magistrant, kes oli tulnud tagasi koju, et elu üle järele mõelda.

Meduusid

Võrk oli jõudnud madalasse vette. Kalameeste salgad liikusid nüüd üksteise poole, et võrgusuu sulgeda. Piirasime võrgu ümber, kuni suurest võrgust jäi järele pisike pusa. Saime kõrvetada. Meduusid, kes olid võrku jäänud, pritsisid mürki.

Kui võrk paati tõmmati ja saaki silmitseti, kostis ohkamine. Saak oli tagasihoidlik. Põhiosa moodustasid meduusid, mis kohe vette tagasi loobiti. „Keegi ei söö meduuse,“- selgitas Freddy. „Isegi mitte hiinlased.“ Elutud meduusid hulpisid veepinnal ja sillerdasid kaunilt. Otsustati, et tuleb veel üks kord võrk merele viia ja tagasi vinnata. Tööpäev venis hoobilt poole pikemaks, ilma et keegi oleks virisenud. Päeva lõpus jagas kapten raha. Minugi käest küsiti, kas soovin tasu. Olin meelitatud, aga keeldusin. „Kui palju sa said?“ uurisin Freddylt. Viis eurot.

Puidust purjekal Sansibari

Sansibar on turistide seas populaarne. Ja põhjusega. See on paradiisisaar. Imeilusad liivarannad, palmimetsad, helesinine läbipaistev meri, hea toit, keskaegne kivilinn. Sansibarist saab järgmise kümne aasta jooksul eurooplaste jaoks uus Taimaa. See on koht romantikaks, pidudeks, sportimiseks ja seiklusteks.

Sansibarile pääseb Tansaania pealinnast Dar es Salaamist praami või lennukiga. Mina seilasin Sansibari nagu sultan keskajal – dauga (dhow). Kui ookeanil kala püüdsime, märkasin suure purjega puidust imeilusat laevukest kaugusesse seilamas. Küsimise peale selgitati, et dau purjetab Sansibari. Viib saarele vürtse, soola ja seepi. Avaldasin kõhklevalt, et ehk saaksin ühe sellisega Sansibari purjetada ning kui ohtlik see küll olla võiks. Kalurid kinnitasid, nagu aafriklastel ikka kombeks, et mingit ohtu ei ole. Tegelikult on puidust purjekaga öösel India ookeanit mööda seilata küll meeldejääv elamus, kuid riskantne (ja võib-olla ka õigusvastane). Kohalikul ühe purjega daul ei ole päästeveste ega raadiosidet.

Kalurid munsterdasid mind öösel väljuva dau peale. Õhtupoolikul seisis dau veel liival. Tuli oodata kuuvalgust, tõusuvett, tuult. „Aga roni juba peale, muidu hiljem pead ujuma ja külmetad,” tehti kehakeeles selgeks. Laotasin vihmakeebi dau liguneva põhja peale ja potsatasin istuma otse keskaega. Minu ümber askeldas võõras meeskond. Kuu valgustas nende tõsiseid nägusid. Vinnati puri üles, tassiti kotte. Laimid! Laime viime sel ööl Sansibari, sain lõhnast aru.

Vesi naasis. Paari tunni pärast loksus ennist liivas konutanud dau õrnalt siia-sinna. Kolm tundi tuli paadipõhjas oodata. Tahtsin aidata lastimisel, aga keelebarjääri tõttu olin rohkem jalus. Jäin oodates hoopis tukkuma ja nägin ärgates kauguses Bagamoyo lõkete kuma. Olin stardi maha maganud.

Lebasin laimikottidel, jalad üle dau ääre. Vaatasin tähistaevast, rappuvat purje, laineid meie ümber. Muidu helesinine ookean kaotab öösel oma värvid ja muutub süsimustaks. Meie teekond osutus ootamatult pikaks. Praamiga sõit kestab kuni kaks tundi, dauga seilasime üle seitsme tunni. Hommikul jäi tuul nii vaikseks, et liikusime teosammul. Uhked sadamad ja paleed paistsid juba kutsuvalt, aga meie ikka seilasime-seilasime.

Politsei

„Dauga tulek on illegaalne. Kõik on nüüd väga halvasti,” teatas politseinik, kui läksime passi templit võtma (Sansibaril on autonoomne staatus ja piirivalve). Kergitasin kulme, laiutasin käsi. Mind saatis madrus, kes jäi teate peale samuti tõsiseks. „Aga mis siis ikka,” lausus politseinik naeratades ja lõi templi. „Sa oled vaba.” Vot, kui ilusti öeldud! „Kui sa tahad, võid meile midagi jätta.” Tõstsin imestunult pea. „See pole tasu,” selgitas politseinik asjatundlikult, „aga kui tahad, võid midagi jätta. Kui ei taha, ei pea. Sinu valik. Sa oled vaba ja võid minna.”

Sansibari rannad: Paje, Jambiani, Kizimkazi 

Enamik kohti maailmas on pildi peal ilusamad kui päris elus. Fotograafia võimaldab pilte töödelda ja värvidega mängida. Sansibar on erandlik koht, sest on tegelikkuses sama ilus kui postkaartidel. Veetsin enamiku aega Kizimkazi ranna lähistel, sest see asub saare vähekülastatavas nurgas. Kizimkazil saab delfiinidega ujuda. Sellest atraktsioonist tuleks aga hoiduda. See turistide lõks on lihtsalt delfiinide tagaajamine ja häirimine.

Kõige ilusam vaatamisväärsus on meri. Ma ei ole kunagi näinud merd käitumas nõnda muutlikult vaid ühe ööpäeva jooksul. Hommikul saab ujuda mõnusates lainetes. Vesi on helesinine. Lõunaks liigub vesi kilomeetri kaugusele ja jätab endast maha valge liivakõrbe… ja põllud. Kohale ilmuvad vetikakorjajad – ilusates kleitides naised – ja hakkavad oma vetikaistandustes toimetama. Pärastlõunal tuleb vesi vaikselt tagasi. Õhtupoolikul saab taas ujuda, kuid lained on juba suured. Öösel meri mässab, nii et keegi ei tihka vette minna. Kohas, kus hommikuti jooksin, sain õhtul üle pea vees ujuda. Kõige kaunim näeb aga rand välja siis, kui meri on lahkunud ja jätnud maha merekarbid, meriämblikud ja vetikakorjajate põllud. Jalgsimatkad mööda merd on siis eriti põnevad, kuid tuleb sammuda päikeseprillidega, sest valge liiv pimestab teravalt.

Safari Blue

Üks populaarne atraktsioon on Safari Blue, mis sisaldab sukeldumist korallidel, päevitamist ja külluslikku mereandide söömist. Tegin seda meelega n-ö säästuvariandis. Kohalikud paadimehed pakuvad igale mzungu’le mitu korda päevas: „Let’s go to Safari Blue.“ Nad on isehakanud ja kes tahab rahulikku puhkust, peaks valima ikkagi usaldusväärse reisikorraldaja. Minu giidiks sai Mohamed, kes koralle üles ei leidnud, aga näitas võimast avamerd. Paraku kui tagasi pöördusime, avastasime kõrged lained, mis ei lubanud enam pisikese mootorpaadiga randa tagasi sõita. „Mohamed!“ hüüdsin murelikult. „Ärme enam lähemale sõida. Lained murduvad!“ Meie ees avanev pilt oli lummav ja hirmutav: vesi, igal pool helesinine vesi. Ookeanilt saabuv hoovus kergitas pisikese paadi õhku ja langetas õrnalt tagasi, kui meist mööda vohas. Mõnikümmend meetrit eemal sai sellest hoovusest laine, mis murdudes peksis vahtu ja ulatus üle peade. Kohin, millega hoovus suri, oli pahaendeline. Tagasi rannikule tuldud teed igatahes minna ei saa. Lained lükkaksid meid ümber.

Seda suurem oli minu üllatus, kui Mohamed ütles: „Snorkel here!“ Snorgeldamisest ei tulnud muidugi midagi välja. Nii pea, kui vette hüppasin, hakkas hoovus mind endaga kaasa tõmbama.

Kookospähklid ja baobabipuu viljad

Kas Sansibar on turvaline? Jah, on küll. Üks paradiisisaarel viibimisega kaasnev oht on aga kaunis proosaline – kookospähklid, mis kasvavad kõrgete sihvakate palmide otsas. Need on nagu jääpurikad, aga palju-palju suuremad ja raskemad. Ei ole tark pikutada palmide all.

„Kookospähkel?“ pöördus minu poole üks vana mees. Suust paistis üksik hammas, kui ta naeratas. „Kas sina ise korjasid?“ imestasin. Aga kuidas saab ronida palmi otsa, mille tüvel pole pidepunkti? „Mina näitan!“ hüüdis mees rõõmsalt ja sidus jalgevahele köie. Energiliste hüpetega liikus ta palmi tippu, võttis vöölt matšeete ja hakkas kookospähkleid tümitama. Plaksutasin käsi ja ergutasin pähklikorjajat. Veel, veel kookospähkleid! Korraga kukkus üks pähkel, kõmaki, otse palmipuu all istunud meesterahva kõrvale. Me polnud teda märganud. Mees tõusis, toibus ehmatusest ja hakkas kookospähklikorjajat sõimama. Lõpuks sülitas ja läks minema, aga kookospähkli korjas ikkagi üles ja pani kaenla alla.

Õhtuti istusin Kizimkazi rannas. Kalurid laotasid võrgud maha ja viskasid omavahel nalja. Päike hakkas loojuma otse vette, aga keegi ei pööranud sellele tähelepanu. Eemal loopisid lapsed kividega ahvileivapuud. Nad üritasid tabada puu vilja, kookusesuurust sametist palli, mille sees on valged jahused kivid. Baobabipuu kive saab lutsutada, maitse on mõnusalt hapukas. Lapsed loopisid ja loopisid, aga pidid puule alla vanduma. Ahvileivapuu on tõesti uhke – isegi elevant näeb tema kõrval tähtsusetu välja.

Kivilinn

Sansibar ei ole pelgalt looduslik paradiis. Sansibaril asub ka erakordne arhitektuuri meistriteos – Kivilinn (Stone Town). Ei ole vist liialdus väita, et Kivilinn on kõige kaunim linn Aafrikas. Kitsad käänulised tänavad, araabiapärased majakesed, valged tahmased kiviseinad. Tuleks võtta päev, et sinna ära eksida ja sihitult ringi jalutada. Mida eriliselt tasub tähele panna, on uksed. Need on vanad, rasked ja peenelt nikerdatud. Olles just tulnud Karamojade hõimu juurest, kus uksi üldse ei ole, seisin nüüd Kivilinna uste ees ja mõtlesin, kui kirev on maailm ja erinevad inimeste väärtushinnangud. Isegi ustest paistab see välja. Õhtu eel viskavad kohalikud noored Kivilinna rannas saltosid ja tiritammesid. Pimedas süüdatakse aga Forodhani aedades laternad ja algab öine toiduturg.

Aseta siia oma süda

Kui tuli aeg Sansibarilt lahkuda, läksin Kivilinna kalasadamasse. Tõsiste nägudega mehed lastisid dau peale kotte. Leidsin kerge vaevaga meeskonna, kes puidust purjekal mandrile tagasi suundus. Kontrollisin ilmateadet, lubati rahulikku ööd. Istusin lasti peal ja vaatasin päikeseloojangut. Lained tõusid ja India ookean värvus mustaks. Äkki lajatas kõrge laine vastu paati, kaldusime küljele ja tundsin, kuidas ümber vajume. Siis puhus tuul purje, see tõmbus pingule ja tõmbas meid järsult tagasi otseks. Purje hoidis üleval üksainus puupost. Mis siis, kui see murdub, mõtlesin. Või kui sõlmed lahti tulevad?

Lained läksid suuremaks. Võimatu oli meeskonna tegutsemisest järeldada, kas see on argine asi või oleme hädas. Puri lehvis siia-sinna. Ma pole meremees. Mulle tundus see meie rännaku kõige kriitilisem hetk, rappusime, nii et vesi lõi näkku. Otsustasin, et piinlik küll, ent pean nüüd hakkama kehakeeles pärima, kuidas meie asjalood tegelikult on. Madrus nõjatus aga just siis kõrva juurde ja karjus puhtas inglise keeles: „Vaidleme siin praegu, kas päike tiirleb maa ümber või maa ümber päikese. Kas sina mäletad, kumba pidi see täpselt oli?“

Tugeva tuule ja lainetega sõitmise eeliseks on see, et dau liigub kiiremini. Kui Sansibarile sõitsime seitse tundi, siis tagasi peaaegu poole kiiremini. Lõpuks hakkasid Bagamoyo lõkked ja tulukesed paistma. Nagu ikka, dau jäi ankrusse kaldast eemale. Kõik naersid, kui hakkasin püksisääri üles voltima. „Vesi on huulteni,“ tehti mulle selgeks. Võtsime riidest lahti ja laskusime üksteise järel vette, pagas kahe käega pea peale tõstetud. Kuivasime kuuvalgel ja läksime siis igaüks oma teed.

Tekst ja foto: Erki Fels

Selles numbris

• Raamatuarvustus
• Armastan Koread ja selle kööki
• Laeva- ja mereelu Antarktika ekspeditsioonil
• Aklimatiseerumisest mägedes
• Argentina, Uruguay ja Brasiilia napsid
• Filipiinid kolmes vaatuses
• Kreeka, kõigi võimaluste maa
• Timo Palo tõi Antarktika helid Eestisse
• Antarktika lummuses
• Sansibar – paradiisisaar, kus kookospähklid kukuvad pähe
• Ubud – templid, loodus ja toit
• Meremustlaste jälgedes
• Expediton Estonia – kas masohhisti unistus?
• Hobuse seljas üle Andide
• TOOTEUUDISED
• KROONIKA
• GO Reisiajakiri 84 – August 2020