SEIKLUS-SPORDIST algajaile

2004. aastal alustas oma ekstreemseid tegemisi seiklusklubi Xdream. Seega läheb kohe käima üheksas hooaeg. Tiit Pruuli uurib Tõnis Ermilt, mida selle kaheksa aastaga tehtud on.

Ausalt – ekstreemsport pole mind võlunud. Pean isegi üles tunnistama, et olin varem jätnud meie oma ajakirjas ilmunud seiklusspordilood läbi lugemata. Öeldakse vist noortepäraselt, et „pole minu stiihia”. Aga nüüd olen hakanud vaatama, et nendest stiihiaga sarnanevatest võistlustest võtab osa palju sõpru ja muidu toredaid, rõõmsaid ja normaalseid inimesi. Oleme ausad – kisub ka ennast sinnapoole.

Aga mis täpselt on olnud see, mida te olete kaheksa aastat teinud?

Seiklussport on vastupidavusala, mis koondab ühte võistlusesse mitu spordiala. Eesti vormis on need põhiliselt jalgratas, jooks ja kanuu. Pluss näiteks sportpüssist laskmine, jõu-, tasakaalu- ja köieülesanded. Ka rulluisutamine, vahel suvel ujumine. Valdavaks kriteeriumiks on see, et kõik toimub inimjõul ja ülesanded ei pea olema isegi otsene füüsiline sport, võib olla ka vaimne pingutus, ükskord on olnud koguni maleülesanne. Peaasi, et ülesandes on võimalik paika panna sportlik pingerida.

Sa, Tõnis, teed selle suve radasid. Kes veel kambas on? Kuidas te need rajad leiate, mille järgi üldse otsustate, et lähme sinna või tänna?

Alustasime kolmekesi: Urmo Liblik, Tarmo Siimsaare ja mina. Krisjan Gans aitas vahepeal mitu aastat radu teha ja sarja korraldada. Sten Eric Uibo vastutab praegu korraldusliku külje eest. 2012. aastal planeerin mina suvise sarja Ace Xdreami rajad, Urmo tegi talvise Nike Winter Xdreami ja teeb sügisel Vaude Bike Xdreami rajad.

Mina olen pärit Tallinnast, Urmo Õisust ja Tarmo Võrust. Eks alguses oligi oma kodukohtade läheduses lihtsam välja mõelda, et mida teha võiks. Lisaks oleme kõik orienteerumistaustaga, see pani tegevusele põhidominandi. Aasta-aastalt on olnud suund aga sellele, et käia ka kohtades, kus me pole ise käinud või oleme käinud, aga pole varem suurt võistlustegevust olnud. Oleme läinud kohtadesse, mis pole sportlastele tuntud. Näiteks oleme ühe võistluse teinud Kurtnas. Ma lihtsalt läksin novembris kohale, olin seal vaid korra lapsepõlves käinud. Oli oh kui äge, kaunis mets ja ilus järvistu ja lõpuks tegime sellise võistluse, kus oli 44 punkti − iga punkt asus ühe järve ääres ja nii käidi läbi 44 järve.

Kirjelda ühte oma ideaalrada. Milline sulle endale kõige rohkem meeldib?

Talvel just mõtlesin sellele. Minu senini tehtud radadest on mu isiklik lemmik Mooste 2007. Seal oli ilus maastik, rada ulatus Taevaskotta välja, toredad kohalikud inimesed, kes aitasid ja ehitasid võistluse tarbeks väikese puitsilla üle jõe.

Kui pikad need rajad tavaliselt on?

Igal võistlusel on kolm rada: A, B ja C ehk üks ekstreemne, teine seikluslik ja kolmas väga lihtne. Ulatuse mõttes sprindirajal lühim võimalik etapp on kõige kiiremal võistkonnal võimalik teha umbes 70 minutiga. Samas kõige pikem võistlus on öine, seal on pikim rada võidetud umbes 11 tunniga, viimased on finišisse jõudnud 18–19 tundi pärast starti. Sõltuvalt raja ja võistluse pikkusest jääb kõik muu sinna vahele.
Rahvusvahelisel seiklusspordivõistluste skaalal klassifitseerub see, mida me Ace Xdreami sarjas korraldame, sprindidistantsiks. Seiklusspordi maailmameistrivõistluste raja läbimine võtab kõige kiirematel võistkondadel aega kuus päeva ja võistlus toimub peatusteta, mis teeb inimliku vastupidavuse mõttes sellest ühe raskeima spordiala. Nii pika aja jooksul ilmnevad uued ja uskumatud asjad, mida see võistlus proovile paneb. Unetaluvus on üks peamisi ja hallutsinatsioone tuleb palju ette. See on inimaju loomulik kõrvalnäht, kui inimene ei maga. Selle kuue päeva peale magavad esimese otsa võistkonnad umbes neli tundi. Tõenäoliselt sellest enamiku kuskil puu all ellujäämistekki mähituna vms. On hõõrumisvigastused, mida ei kirjelda enam lihtsad terminid veri- ja vesivill.

Seni teadsin, et raskeim spordiala on triatlon. Mille poolest seiklusport triatlonist erineb?

Mõnes mõttes on sarnasus olemas − on ratas, on jooks, vahel on seiklusspordis ka ujumist. Aga kuna seiklus on maastikul, siis mis iganes maastik ette viskab, on see, mida võistlejad peavad ületama. Meil on olnud võistlus, kus ratast oli vist umbes 100 km, joosti lõpuks läbi sisuliselt maraton ja kanuud oli ka paarkümmend kilomeetrit juurde ja ujuti üle järve. Seega mõõtmetelt üsna täispika triatloniga võrreldav. Samas oli tegu öise maastikuga ja see kõik võttis ka võitjal oma kümmekond tundi. Rahvusvaheliselt vaadates on ülipikkadel võistlustel niimoodi, et tugevalt treenitud triatleedid teevad ka täispika triatloni väga kõrgete pulssidega anaeroobse läve peal, mis iganes see individuaalselt on, nad suudavad selle ära kesta. Kuuepäevase seikluse puhul on pulss vähemoluline, pigem pannaksegi proovile muud taluvused − unetaluvus, vaim peab käskima keha, mis ei taha enam midagi teha, edasi liikuma.
Looduslikud takistused on mõnikord päris karmid. Ühel võistlusel oli Tallinna linna piirist umbes 3 km eemal selline koht, kus kahekilomeetrist rajalõiku läbis võitjavõistkond natuke üle poole tunni ja nad ronisid vahepeal puu otsa, et oma suunda määrata. Harku vana paekarjäär on üks uskumatumaid kohti, mis on segu paelahmakatest, tiikidest, võsast ja pilliroost. Olin ise ka ehmatanud, kui teistmoodi see kõigist seninähtust on. Kuni sinnamaani, et korraldajatest ei tahtnud keegi minna sinna punkte välja viima, sest see oli nii raske ja ebameeldiv. Kui halba suunda sattusid, siis võis saja meetri läbimine võtta kümne minutit.

Kas võite igal pool mürada või on ka mingeid looduskaitsepiiranguid vms?

Oleme päris palju radu pidanud ümber tegema, sest on reservaadid, hoiualad, kuhu ei tohi minna. Järgmise hooaja suhtes ootame praegugi mitmeid kooskõlastusi: näiteks Raplamaal, Tallinnas saime just kätte linnavalitsuse loa. Kooskõlastamine võtab väga suure aja: maanteeamet, kohalikud omavalitsused, RMK, keskkonnaamet pluss maaomanikud, keda talurohkes piirkonnas võib olla ühe võistluse kohta 20–30. Tallinn on omaette teema, sellise asja korraldamine nõuab oma paarkümmend allkirja. Aga on ka vähese asustusega kohti, kus pole kaitseala, ja kui ei satu ületama maanteid, siis on muidugi kergem. Kord oli juhus, kui esitasime vallavanemale taotluse ja vastuseks oli, et mis te seda üldse kirjutasite, me ju lubasime juba teile.

Palju teil võistlustel keskmiselt osalejaid on?

Sarjas on 800, talvel 400–500. Rattavõistlusel Bike Xdream umbes 350.

Kirjelda palun nii-öelda keskmist inimest, kes teie üritustel käib, kas oskad mingit tüüpi välja tuua?

Keskmine võistleja on umbes 31-aastane mees, aga osalejate vanus kõigub 16–17 kuni 60 vahel, üle selle pole olnud. Üks Jaak Mae suusakooli poiss, umbes kümnene, käis koos vanematega ja nad tegid A-rada. Jõudsid napilt kontrollaega, aga tegid ära! Osaleja on üldjuhul elurõõmus ja sõbralik, võistkonnad on kolmeliikmelised. Proovikivid, ootamatused ja takistused toovad iseloomu välja ja edukad on need, kes hindavad positiivset suhtumist endasse ja teistesse. Täheldasime algaastatel mitmel puhul võistkondade siseseid abiellumisi. Paari-kolme aasta kohta tuli umbes kümme juhtumit.

Kui minusugune tahaks kaasa lüüa, siis millist trenni peaks enne tegema ja mida peaks alustuseks proovima, et tunnet kätte saada?

Jõgede ja takistuste ületamist harjutada ei tasu, tuleb lihtsalt võistlustel ära teha. Soovitaksin sõita rattaga, joosta ja käia kanuumatkal. Kanuuga sõitmine vajab ehk kõige rohkem eelnevat harjutamist, et õpiks seda juhtima. Suusatamine on muide hea kanuulihastele. Orienteerumisvõistlused oleks väga hea treening. Nende kohta saab infot aadressil www.orienteerumine.ee.

Kuidas eelolev suvi välja hakkab nägema?

Meie rajad on üldiselt saladus kuni hetkeni, kui stardis kaart antakse. Aga Tallinnas võistlejatele luban, et nad saavad kindlasti ära käia sellistes kohtades, kuhu nad pole elu sees sattunud. Valga etapi korraldame koos lätlastega ning see on ühtlasi Läti xRace’i sarja osavõistlus. Arvame, et sinna võiks kokku tulla umbes 1100 osalejat. Senine rekordarv on olnud 907. Guinessi rekordite raamatusse pääsemiseks oleks tarvis saavutada 1500. Tuleb rebimine lätlaste vastu ja loodetavasti uus osalejarekord. Raplamaa on vist küll Eesti turismivaeseim piirkond, aga püüame kõik sealsed põnevad asjad sisse võtta ja see tuleb kindlasti äge. Kiviõli on uus koht ja väga teistmoodi, näeb välja nagu väikesed Alpid ja natuke ka õudset industriaalmaastikku. Kui öeldakse, et jumal lõi maailma, siis Kiviõli ja Kohtla-Järve puhul on kohe näha, et see pole tema loodud. Aga see on ka põnev.

August Tillo on oma elus osa võtnud paljudest seikluslikest ja sportlikest ettevõtmistest. 2011. aasta 23. märtsil rööviti koos kaaslastega jalgrattamatkal olnud August Liibanonis. Rattasõitu ja seiklussporti ei jäta ta aga ka pärast vabanemist.
„Xdreamil on tasakaalus sport, seiklus ja meeskonnatöö. Hooaeg koosneb neljast etapist: lühike sprindietapp, pikk, öö läbi kestev etapp ja kaks normaalse pikkusega etappi. Kogu etapi jooksul tuleb orienteerumiskaardi abil läbida trass, kasutades erinevaid vahendeid, et liikuda erineval maastikul. Võistkonnad on kolmeliikmelised ja eelis on ühtlaselt tugeval meeskonnal. Minu lemmikuks on lisaülesanded, kus pärast pikka füüsilist pingutust pannakse proovile võistlejate osavus ja teadmised. Loomulikult teeb võistlemise nauditavaks superhea korraldus. Soovitan Xdreami proovida näiteks rattameestel, kes on tüdinenud Elion Cup’i rutiinist. Valida saab pika A-raja ja lühema B-raja vahel. Erinevalt Elion Cup’ist on Xdreamil B-rada täiesti „päris” võistlus.”

Selles numbris

• MEREHAIGUS
• MILLINE ON HEA REISIRAAMAT?
• SEIKLUS-SPORDIST algajaile
• Kuidas me Pärnus iglut ehitasime
• POLAARTRIPP
• ÄRA KUNAGI KUKU jääd ronides!
• REIS YUNNANI
• TADŽIKISTAN, DUŠANBE. Karl Marx ja Friedrich Engels.
• Veritasu Georgias
• APSUARA
• ABHAASIA KILDE
• SIBERUT – kiviaeg palmisaarel
• UKU RANDMAA — üksinda ümber maailma
• See, mis stepitolmu alt välja tuleb, on KIREV JA EHE
• UUDISTOOTED
• UUDISED
• Go Reisiajakiri 35 – Aprill 2012