Seiklusspordi MM Lõuna-Aafrika Vabariigis

Janika Tamm vestles Lõuna-Aafrika Vabariigis toimunud seiklusspordi MM-il kolmandaks tulnud ACE Adventure / La Sportiva võistkonnaga koosseisus Reeda Tuula-Fjodorov, Timmo Tammemäe ning Silver ja Rain Eensaar, kel tuli võistelda ekstreemse kliima, magamatuse ja terviseprobleemide kiuste.

Oktoobris toimunud seiklusspordi MM-il saavutas Eesti võistkond Estonian ACE Adventure / La Sportiva kolmanda koha ning teine Eesti võistkond Tactical Foodpack oli kaheteistkümnes. 839-kilomeetrine võistlus koosnes ratta-, jalgsi- ja kajakietappidest, orienteerumine toimus vaid paberkaardi ja kompassi abil ning võistkonnad võitlesid ekstreemse kliima, magamatuse ja terviseprobleemidega. Võistluse võitis Rootsi sõjaväe võistkond ajaga 118 tundi ja 33 minutit ehk napilt alla viie ööpäeva. Meie võistkond lõpetas väljakutsuva võistluse ajaga 127 tundi ja 13 minutit.

Mida te tänu võistluste eelinfole teadsite ning kuidas valmistusite?

Rain: Kui tavaliselt kestab võistlus kolm-neli ööpäeva, siis sel korral pidi arvestama märksa pikema ajaga. Kui esimesed kolm vähese unega ööd mööduvad tavaliselt üsna lihtsalt, siis sealt edasi võib magamatus juba problemaatiliseks muutuda ning une suhtes tuli taktika läbi mõelda. Magada saime viie öö jooksul kokku seitse tundi.

Timmo: Teadsime, et võitjat oodatakse finišisse nelja ja poole ööpäevaga. See tundus liialt optimistlik, sest kui sinna kõik vahetusalade läbimised ja mõned unetunnid juurde panna, siis on tegu viieööpäevase võistlusega ja nii läkski.

Reeda: Planeeritud olid ka üsna pikad etapid. Lootsin, et joostud rogainid toetavad jalgsietappe ning kuna ratas on sellel aastal olnud minu nõrk koht, siis otsustasin pärast viimast rogaini rohkem rattaga sõita.

Rain: Oluline oli planeerida ka „darkzone’i“ läbimist, mis on kajakietapil olev turvalisuse kaalutlusel kehtestatud kümnetunnine liikumispiirang pimedal ajal. Meie eesmärk oli lõpetada kajakietapp enne pimedat, kuna neil, kes sealt ilma liikumispiiranguta läbi saavad, on teatud eelis, kuna ei pea tegema sunnitud pausi.

Milline on teie võistkonna sisene tööjaotus?

Rain: Meil on niimoodi välja kujunenud, et Timmol kui kõige nooremal on kõige paremad silmad ning seega loeb ta kaarti. Reeda käes on legend ja kontrollkaart, mida punktides tuleb märkida.

Timmo: Silver on võistkonna kapten, Raini GoPro’st pärinevad võistluse videoklipid. Kuna tavaliselt antakse kaks komplekti kaarte, siis teine komplekt on tavaliselt kas Raini või Silveri käes, kes on abinavigaatorid.

Milline oli võistluse esimene kolmandik?

Silver: Meie jaoks möödus see üsna sirgjooneliselt, palju üllatusi ei olnud. Visuaalselt oli loodus muidugi äge, selline omapärane savann, karjamaa ja luited, millega meil väga palju kogemusi pole olnud, ning meeldejääv oli ka ookeani kaldal puhunud tugev tuul. Rannas möödusime suurest roiskuvast ja pruunikaks tõmmanud vaalast, mis seal lihtsalt vedeles. Teisel päeval olid ilmaolud väga vaheldusrikkad- ja ilmas-tik kõikus kõvasti – päeval oli 40-kraadine palavus, aga pärast päikese loojumist ulus 1600–1700-meetriste tippude peal tuul, sadas uduvihma ja oli külm. Kajakietapp oli alguses lihtsalt sombune, aga hiljem tuuline ja tõeliselt külm. Ka rattaga sõites oli külm ning seal oli riietusega keeruline, kuna ei taha end ka liiga kinni pakkida, sest siis hakkad tõusul higistama ja laskudes on paras, kuid õhemalt riietudes on tõusudel paras, aga laskudes külm.

Juba võistluse alguses läksite 109 võistkonna hulgas juhtima. Kas oskasite seda oodata?

Timmo: Meil ei olnud eesmärki juhtima minna. Proovisime alguses madalat profiili hoida ja lasta teistel tööd teha. Igal aastal on alguses tavaliselt kümmekond võistkonda, kes tahavad aktiivselt alustada ning vähemalt esimese etapi kiiresti ja tugevalt liikuda, aga seekord avastasime ennast hoopis ise kogu seda kampa vedamast.

Silver: Üks punt tegi raja leidmisega vist väikese vea ning nad olid mingi aeg võsas olnud, millest võib ka tekkida psühholoogiline löök – jääd väikese vahega maha ja siis võib-olla kiirendad liiga palju, millest hakkab kellelgi halb ja sujuvus pole enam nii hea.

Reeda: Üks märkimisväärne test oli esimese etapi 20-kilomeetrine mererannajooks, kus tuli end kohe alguses maha rahustada – ei tasu ajale ega distantsile mõelda, vaid vaata sinna kaugesse igavikku ning lihtsalt liigu rutiinselt. Edasi suuri üllatusi ei olnud, välja arvatud need temperatuurikõikumised.

Rain: Algus oli selline harjumuspärane töö tegemine. Tavaliselt nendel pikematel võistlustel hakkab võistluslik moment alles hiljem ehk siis, kui võistkonnad hakkavad väsima. Esimene ööpäev või rohkem on kõik võimelised päris reipalt liikuma ning alles pärast seda selgub, milline on asjade seis tegelikult.

Magamine on nii pikal võistlusel ülioluline. Kuidas teil see õnnestus?

Silver: Kolmanda etapi lõpus juba ootasime, et magada saaks, sest venitasime ka läbi teise öö, kuna vahetusalas pidid olema paremad magamistingimused. Plaanisime 2,5-tunnise magamise, aga Timmol läks uni tund varem ära, mis võis talle saatuslikuks saada  hiljem, kui tal haigusseisund välja lõi.

Reeda: Mina kasutan alati magamiseks kõrvatroppe ning seekord toetas magama jäämist ka see, et sõime enne magamist sooja toitu. Hea on süüa enne magamist ja ka kohe üles ärgates, et võimalikult palju energiat saada.

Kuidas võistlus pärast esimest und kulges?

Silver: Liikusime edasi kajakiga ning see oli mu läbi aegade lemmik kajakietapp, kuna seal oli kogu aeg hea vool. Kuna need paadid ise nii hästi vees ei libise, siis seisva veega sõidad poole aeglasemalt, aga jõudu kulub sama palju – istud ega liigu, selline tüütu. Seekord oli aga jõgi hea ja voolav ning kärestikud täpselt sellised, et neid polnud hirmutav läbida, vaid lihtsalt põnev – kas lähme ümber või ei lähe –, aga mõlemad paadid käisid ainult ühe korra ümber. Üheks märksõnaks sai ka see, et tuli lihtsalt suu kriipsuna kinni hoida ja kogu aeg puhtaks pühkida, sest sõites nägime pidevalt, kuidas vette jooksis virtsa sisse. Jõge kasutati seal ikkagi puhtalt kanalisatsioonina, kust võib endale tõsiseid baktereid hankida.

Rain: Meil edenes hästi nii kaua, kuni jõudsime tammini. Seal läks jõgi laiaks ning tekkis vastutuul, oli külm ja olime üleni märjad. Kuna energiatase oli madal, läks keha värinasse ning jõe peal kolm kilomeetrit tuule ja uduvihmaga vahetusalani liikudes tekkis psühholoogiliselt raskem hetk, kus tekkis küsimus, kas ma peaks tõesti edasi minema. Õnneks kestis see tunne ainult nii kaua, kuni said kuivad riided selga ja söögi sisse – siis oli jälle valmisolek edasi minna. Otsustasime siiski kaks tundi magada ning läksime rattaetapile natuke pärast rootslasi, kes magasid oma und hoopis etapi jooksul teeservas, mil me nendest uuesti mööda läksime. Hiljem jõudsid nad meile uuesti järele ja läksid veidi ette.

Kas neljandal päeval tundsite juba ka väsimust?

Rain: Rattaetapi lõpus jäi vist söömine õigel ajal tegemata ja tundsin jõuetust, mille vastu aitas tavapärane retsept, et tuleb süüa ja topelt süüa ja senikaua süüa, kuni parem hakkab. See halb tunne kestis võib-olla pool tundi, kuni sisse söödud toit energiat andma hakkas, ning rattaetapi lõpus oli juba päris mõnus tunne.

Silver: Me ju Rainiga jäime seal Timmost ja Reedast maha. Rattaetappide pikkused ei vastanud meie treenitusele. Me ei olnud nii pikki sõite teinudki, mingeid 100-kilomeetriseid otsi tegime, aga seal olid etapid 180, 225 ja 120 kilomeetrit.

Kuidas öine pikk jalgsietapp möödus?

Silver: Tahtsime päevavalguses võimalikult kaugele jõuda. Alguses edenes meil päris hästi, saime veel ilusa päikseloojangu ning nägime suurt platood, kus on rajakesed, aga reljeefi väga ei olnud. Selline kõrbe ja savanni vaheline maastik, mille läbimist pimedas me juba ette kartsime, kuna ühelaadsel maastikul võib pimedas segadusse sattuda. Selliseid kergeid segadusi tekkiski, mille peale otsustasime puhkuse teha ja magasime umbes 50 minutit, mis oli võib-olla liiga lühike aeg, aga pärast seda hakkas paremini edenema.

Timmo: Paar tundi hiljem hakkas eestpoolt paistma ka lambikuma ning oli selge, et seal on rootslased, kellele me järk-järgult lähenesime. Etapi lõpus tegime aga mõttetu pooletunnise ringi, kuna maastik ei läinud kaardiga kokku. Iga selline eksimus röövib lisaenergiat.

Silver: Väga ilus tähistaevas oli seal.

Timmo: Jah, tähistaevas oli ilus, aga pidime seal ka 700–800-meetristest mägedest üles ronima. Algselt pidi seal olema kanjonisse laskumine, aga saime korraldajatelt info, et kanjoni kaks punkti on tühistatud, kuna seal oli vihmade tõttu väga palju vett, kus oleks olnud vaja pikalt ujuda, ning võistlejatel polnud ujumiseks vajalikku lisa-varustust kaasas.

Reeda: Mind segasid sellel etapil kõhuprobleemid, mis olid küll kontrolli all, aga valmistasid ebamugavust.

Kuidas algas teie jaoks viimane pikk rattaetapp?

Silver: Rootslased panid vahetusalast kohe kiirelt minema, kuigi lõpuni oli veel päris pikalt minna, umbes ööpäev. Meie tegime rahulikult, saime süüa ja valmistasime kaardi ette, aga see 124-kilomeetrine rattaetapp lõi kohe alguses lahtise käega vastu nägu – oli jälle palav päev ning ees ootas pikk järsk tõus kivikamakate ja astmetega, kus oli ka kõige kergema käiguga keeruline vändata. Teed olid viletsad ja mingit mugavat sõitmist seal ei olnud. Füüsiliselt oli nõudlik ja palav päev ning lootsime, et lõpp paistab ja et see peaks kergemalt minema, aga lõpp oli siiski kaugel. Timmol hakkas päeval tõusudel kuumaga raske.

Timmo: Mingil hetkel tundsin, et halb on olla ning see kerib ja kerib. Ikka jood ja sööd, aga pikkadel rasketel tõusudel sain ühel hetkel aru, et tuleb ratta seljast maha tulla ja oksendada. Edasi enam kuuma-rabandusega minna ei suutnud.

Kuidas oli edasi liikuda koos kurnatud meeskonnakaaslasega?

Timmo: Sai puhatud, kuigi ega see head enesetunnet tagasi ei toonud. Olin hästi nõrk ja energiatühi ning halb oli olla, lisandusid ka kõhuhädad. Esiotsa mõtlesin isegi katkestada, kuid tänu meeskonna suurele toele sain mitme tunni möödudes järk-järgult liikuma. Natuke liigud ja siis jälle puhkad. See kõik oli väga vaevaline. Töövõit oli see, et me sellest üldse välja tulime.

Silver: Kui selline asi juhtub, siis võiks ju võtta aega puhkuseks, aga meil oli konkreetselt surve peal. Oled seal tund aega liidrist maas, kolmas koht oli meist poolteist tundi maas. Seal on ju ka rahalised auhinnad mängus. Teine koht on 12 000 Ameerika dollarit, kolmas koht on 8000 ja siis mõtled, et mis me siin magame nüüd paar tundi selle 4000 dollari eest, läheme edasi ikka. Muidugi ei ole raha kõige tähtsam, aga kuna seda võistluste peale ikka kulub, siis abiks on ikka ja oluline on ka see koht, mille nimel oled võidelnud. Kui oled harjunud esimeste kohtade peale võistlema, siis tagapool olles kaob motivatsioon ära. Tuli pressida, kuna me teame, et Timmo on tugev ja see olukord on ületatav. Timmo seisund oli kompleks kõigest – magamatus, ülepingutus, kuumus, kõhuprobleemid.

Timmo: Mida aeg edasi, seda paremini sain liikuma. Meeskond ka motiveeris, et teeme esimeses farmis peatuse, aga seda farmi pidi muidugi päris pikalt ootama, kuna olime asustamata piirkonnas. Lõpuks sadasime sisse ühte farmi, kus vanemad olid linnas ja 13-aastane tütar tegi pärast isaga telefoni teel konsulteerimist meile ukse lahti. Meile pakuti kohalikku kuivatatud soolatud liha biltong’i ja juustusaiakesi ning jõime teed. Sealne väike paus aitas energiavarusid taastada ning edasi liikusime juba päris suure innuga vahetus-ala poole, kuhu jõudsime tunnike enne päikesetõusu.

Kas viimasel ööl tekitas magamatus juba suuremaid probleeme?

Silver: Lõpus läks seal kõigil päris uniseks. Pidevalt avastasin end teelt välja sõitmas ja oli segadus. Tekkisid déjà-vu hetked ja kerged hallutsinatsioonid. Täislaks. Sellel ööl polnud me korralikult maganud, pikutasime ainult ajal, kui Timmo puhkas. Viimased kaks ööd polnud me erinevatel asjaoludel piisavalt maganud ja niimoodi kuhjus kõik see seikluse väsimus ning lihtsad asjad hakkasid keerulised tunduma.

Reeda: Mulle tundus see maailma kõige pikem rattasõit ning ega ma lõpuks enam aru ei saanudki, palju distantsi jäänud oli, ning oma esimese ratta peal magamise ja korraliku kukkumise tegin ma samuti ära. Tagantjärele mõeldes on see hästi naljakas tunne – käib korralik kolks ja müts, misjärel lihtsalt leiad end sealt tolmuselt teelt, ajad end püsti ja ega väga aru ei saa, kuidas sa sinna said. Tulukeste saatel pead aga jälle edasi kulgema ning saad aru, et ega see kukkumine väga jätkusuutlik pole. Vahetusalas lasime Timmol jälle ühe puhkamise teha ning panime ülejäänutega plaani paika. Mõtlesime, et ega palju enam jäänud ei ole, tuleb see lõpp ka kuidagi ära vormistada, nii palju on pingutatud ja pole veel konkurentsist väga väljas. Aga kuna me ei olnud maganud ei öösel ega vahetusalas, siis hakkas väsimusfoon muutuma ainult suuremaks. Minu jaoks, kellel kaarti pole, oli see trall jälle selline kummaline – kaardiga mehed hakkavad paanikas ja meeletus tempos mingisuguseid kohti otsima ja kuhugi liikuma, aga pole kindel, kas nad ise ka teavad, kuhu minna tahavad.

Kuidas Hispaania võistkond teist mööda läks?

Timmo: Silver ja Rain võtsid kaardilugemise üle ja kuna mina olin eelnevad etapid ise lugenud, siis nende sisseelamine kaardi suuremasse mõõtkavasse oli keeruline – hakkasime võtmepunkte otsima varem, kui need oleks pidanud olema.

Rain: Tavaliselt tuleb seiklusspordivõistlustel ette, et kaart ei lähe täpselt maastikuga kokku. Sellel rannaäärsel maastikul olid osa teid üleliigsed, mis ajas segadusse ja tekitas usaldamatust kaardi suhtes. Hakkasime maastikku jõuga forsseerima, kuigi oleks pidanud üritama leida asju, mis kaardi peal olid suuremalt jaolt olemas. Jõudsime valesse kohta, kus kulutasime kontrollpunkti otsides liialt aega. Kahjuks ei suutnud lõppu puhtalt vormistada.

Timmo: Sellega lasime teise koha saanud Hispaania meeskonna mööda ja pärast seda oli hea rahulik läbi palava päeva finišisse liigelda.

Rain: Eks hispaanlased liikusid meist kiiremini ning olid võistluse jooksul paremini maganud. 24 tundi varem tundus mulle see asi üsna lootusetu ning arvasin, et lõppu me ei jõua. Sellest vaatepunktist on kurnatud võistkonnakaaslasega kolmandal positsioonil lõppu jõudmine ikkagi edukas tulemus. Muidugi oli väike pettumus, et me rootslastele lõpulahingu andmata jätsime, kuna hiljem selgus, et ka neil oli olnud terviseprobleeme ja navigatsiooniraskusi.

Mis teil järgmiseks plaanis on?

Silver: Võistkonnana on plaanis järgmise aasta MM Ecuadoris ning kaalumisel on ka Patagoonia ekspeditsioon, mis on üks maailma raskemaid võistlusi, eraldatud paigas ja karm.

Timmo: Minul on järgmisena plaanis läbida Taliharja Vanakuri Vastseliinas.

Reeda: Mina kavatsen see talv suusavõistlustele minna, saab äkki sel aastal ilusat suusatalve nautida.

Rain: Pärast mõningast puhkust võib hakata tõsisemalt mõtlema järgmise aasta kalendrile. Seiklusvõistlusi toimub maailma eri paigus sedavõrd palju, et kõigist neist osa võtta pole kahjuks võimalik.

Tekst: Janika Tamm

Foto: Bruce Viaene

Selles numbris

• Raamatuarvustus
• Ühepajatoit ja kaalikas – kas ainult eestlaste lemmik? Kindlasti mitte!
• „Nad tegid ajalugu!“ ehk Kuidas käis esimene Eesti tiim päikeseautode maailmameistrivõistlustel
• Kuidas targalt reisida?
• Kolm nädalat matka Nepalis pilvepiiril
• Hooajaline töö kui pikk elamusreis talvevõlumaal
• Purjetamine ümber maailma – unistus, mis tasub ellu viia!
• Aastaga 52 riiki
• Jaan Joonatan Pruuli: „Eriti meeldisid mulle öised vahikorrad.“
• Monorattaga Prantsusmaalt Eestisse
• Liibanon – islam ja kristlus koos
• Kus on kvarteli maailma Atlantis?
• Kaks kanget Kaukaasias
• Seiklusspordi MM Lõuna-Aafrika Vabariigis
• Jääme mäletama Priit Vesilindu (1943–2023)
• Tooteuudised
• Kroonika