Seišellid – unistuste reis tänu pandeemiale

Kui üks uks sulgub, siis teine avaneb. Reisisellid teeb koroonakriis leidlikuks, sest piirangute tõttu ära jäänud reisid tuleb asendada teiste sihtkohtadega. Just nii sattus Seišellidele Peeter Kuus.

Ilmselt on paljudel reisihuvilistel mingisugunegi „unistuste edetabel“ paikadest, kuhu kunagi minna sooviks. Minu personaalses edetabelis olid Seišellid kindlalt olemas, kuid alles kusagil neljandas-viiendas kümnes ehk siis rubriigis „küll kunagi ikka jõuab!“. Tegelikult ainus naljakas assotsiatsioon Seišellidega oli ammuse „Ärapanija“ klipp, kus keeleharjutusena tuli korrata mingit s-idest kubisevat lauset, mis kirjeldas kunagise ärituusa ja kunagise seltskonnadaami reisimist Seišellidele.

Pandeemia tõi ka mulle kaasa juba ammu planeeritud reiside ärajäämise ning kerge ärevuse võimalike alternatiivsete karantiinivabade sihtkohtade suhtes. Seepärast tuli juhuslik uudis saarte taasavamisest suurepärase võimalusena ning omamata mingit ettekujutust eesootavast, tuli piletid kohe ära osta. Enne reisimist tasuks endale siiski vähemalt see selgeks teha, kas sihtkohas on parasjagu kuiv või vihmane hooaeg. Kuigi minu reis langes aprillile ehk siis kokkuleppeliselt kuivale hooajale, ladistas vihma ajuti päris võimsalt ja jääb vaid üle imestada, milline näeb välja nende vihmahooaeg.

Sujuv kohalejõudmine 

Kohalejõudmine saarele oli suhteliselt muretu. Pooltühjade lennukitega läbi Quatari ning erilist ja kardetud ranget kontrolli piiril polnudki. Testitulemus oli ainus, mis neid seal tõeliselt huvitas. Miskipärast oli siiski vaja detailselt läbi uurida ka kõigi saabunute kogu pagas, mida tänapäeval eriti kuskil enam ei kohta.

Kui on plaan saartel ringi seigelda, tasub suurimal saarel Mahel ning tegelikult etteruttavalt ka naabersaarel Praslinil rentida mingigi, soovitatavalt automaatkäigukastiga rendiauto. Kui saartel üldse on midagi väga kallist, siis on see taksoteenus. Vähemalt Mahe saarel on olemas ka regulaarne ja kuuldavasti ka väga odav bussiühendus, kuid buss ei peatu paraku igas rannas ega teeotsas ning enamik toredaid kohti ja randu jääks kindlasti külastamata. Kindlasti võib kaaluda ka võimalust osta kohapealseid tuure, et saared mugavalt läbi käia. Teine asi, mida tasuks teha kohe lennujaamas, on paigaldada telefoni kohalik SIM-kaart, seda kasvõi navigeerimise huvides. Kogemuslikult oli tark tegu kuulata kohaliku inimese soovitust ning osta kõige kallim kaart, millest napilt piisas kohal oldud ajaks ehk siis kaheksaks päevaks isegi väga tagasihoidliku interneti-kasutuse tarbeks. Autorentija imestas, miks mul üldse on vaja kuhugi navigeerida, kui saar on väike ja kaart korralik, kuid mingi kindla punkti leidmine on Google Mapsi abil siiski märksa lihtsam.

Turismivaesel koroonaajal olid kõik mu ööbimiskohad ilma hommikusöögita, kuid see-eest vapustavas ümbruses. Viimases peatuskohas, pisikeses hotellis Lime Hill Lodge’is mõnusa mäe tipus, olin kuuldavasti esimene välisturist üle nelja kuu ehk siis koroonakriis on ka nende turismi rappinud. Siiski polnud veel kuni aprilli lõpuni viirusesse haigestumine riigile eriliseks probleemiks olnudki ja enamik inimesigi juba vaktsineeritud.

Kas Seišellide ebamaised fotod on töödeldud?

Kui lapata Mahe pildialbumeid või veebilehti, on esimene reaktsioon, et pilte on kindlasti töödeldud. Eriti veel pilte randadest imeliselt valge liiva ning helesinise veega. Sama ütlesid tuttavad ka minu tehtud fotode kohta. Ei ole töödeldud! Lehelt www.seyvillas.com saab teada, et ainuüksi Mahe saarel on 38 äramärkimist väärivat randa. Rannad, mis pole esikümnesse mahtunud, kandideeriks siiski vabalt maailma kaunimate randade missivõistlusel. Kuivõrd turistid polnud veel julgenud kohale lennata, olid enamik randadest täiesti inimtühjad ning kui konkreetne liivariba ja lahesopp millegipärast ei sobi või ära tüütab, saab isegi ilma sandaale jalga panemata istuda autosse ning paari kilomeetri pärast nautida juba hoopis teistsugust vaadet ja meeleolu. Päris sageli kulgeb saare ringtee paralleelselt merega ja vaid loetud meetrite kaugusel veepiirist ning parkida saab igale poole. Vahemärkusena: ujumiseks ohtlikud rannad on korralikult tähistatud ning on mõistlik neid hoiatusi ka järgida.

Minu soovitus reisisellidele: Anse Royale! Miks? Sest ilusamaks ükski rand lihtsalt muutuda ei saa! Just selle ranna lõpus on kõige kaunimad graniitrahnud ning ka ookean käitub väga rahulikult. Lisaks korralik parkla ja paljude hotellide lähedus. Samal arvamusel on olnud ilmselgelt ka kalendrikujundajad ja postkaartide valmistajad. Muidugi on see rand natuke rahvarohkem, sest kõik on ju neid fotosid näinud. Kohalikud muide eriti vette ei kipu ja juhuslikul vestluskaaslasel oli selleks ka hea selgitus. Kuulnud, kust ma pärit olen, küsis ta, kui tihti mulle meeldib talviti lumes hullata. Neil on aasta ringi sooja veega ookeaniga umbes sama suhe nagu meil talvise lumega – see lihtsalt on seal püsivalt olemas.

Peaaegu garanteeritud privaatsust saab alternatiivina nautida näiteks saare loodeossa jääval poolekilomeetrisel valge liivaga rannal Anse Takamakal.

Meelelahutust jagub

Mahel on lisaks võimalusele lõpmatult randades logeleda ka piisavalt meelelahutust, kui natuke otsida. Minu jaoks kõige ootamatum leid oli Kot Man-Ya Exotic Flower Garden, teise nimega Jardin de l’Ambassadeur ehk siis Suursaadiku aed. On tore, kui mitte midagi eeldades leiad koha, kus lõpuks veedad tunde. Seda paarihektarilist imelist koduaeda hoiab jõudumööda korras Seišellide endine suursaadik USA-s ja ÜRO juures ning kuna külastajaid olematu reklaami tõttu sinna eriti ei satu, saab iga huviline nautida personaalset tuuri koos koloriitse omanikuga, kes muide ei näe esimesel pilgul mitte kuidagi suursaadiku moodi välja. Samas oli vähemalt minu tuuri osa ka teejoomine koos peremehega tema toas, kus tähtsa mehe portreed koos maailma omaaegsete liidritega ilusasti presenteeritud, kõrval näiteks kilpkonnaskeletid ja muu väärtuslik kraam. Ja siis edasi tulid muidugi need võrratud lilled ning toredad loomad.

Loodusesõbrad suunduvad kindlasti ka Victoria rahvuslikku botaanikaaeda. Koha tõmbenumbriks on tegelikult hoopis kümned kilpkonnad. Erinevalt näiteks Galápagosest, kus kaitsealusele hiidkilpkonnale ei tohtinud isegi lähedale minna, julgustatakse siin külalist kilpkonnadega aedikus lähedamalt tutvuma. Saab elukaid paitada ja neid toita ja selfisid teha. Ja ongi vist kõik? Reptiiliga sügavama suhte loomine on suhteliselt tühi töö. Botaanikaaia teine hitt oli kunagi ammustel aegadel prints Philipi istutatud palm Coco di Mer, mis on kasvanud juba paarikümnemeetriseks ja jätkab hetkel edukalt kasvamist, samas kui prints ise oli just paar nädalat tagasi surnud.

Victoria olulisemad maamärgid

Mahe pealinna Victoria kõige ikoonilisem ja vast ka ainus kuulus maamärk lisaks maailma kõige miniatuursema kuninganna ausambale on ajalooline ja ootamatult väike hõbedane kellatorn keset kõige tihedama liiklusega ristmikku. See oli minu meelest suhteliselt hõreda liiklusega saarel ka ainus ristmik, kus olid ummikud, seda osalt kindlasti ka keset ristmikku laiutava kellatorni tõttu. Malmist kellatorn valmistati kuninganna Victoria mälestuseks juba pea 120 aastat tagasi ning see meenutas mingil määral kuulsat Londoni Big Beni. Tegelikult on see hoopis Londonisse Victoria Stationi ette püstitatud kellatorni koopia, mis omakorda püstitati sama kuninganna juubeli auks 1892. aastal. Hõbedaseks värviti seni hallina püsinud torn alles 1935. aastal kuningas Georg V juubeliks.

Midagi omalaadset ka: Isle of Farquhar oli kunagi olnud uppumatuks peetud kuulus kuunar, ehitatud eelmise sajandi alguses. Kuunar seilas aastakümneid ookeanidel ja hiljem toimis ka militaarbaasina. 1970ndail tabas laeva järjekordne orkaan ning murdis kõik mastid ja muutis laeva kõlbmatuks vrakiks. Oma nime väärides alus siiski ei uppunud! Laevavrakile pole just otseselt keelatud ronida, aga on ilmselt vaid aja küsimus, millal keegi huvilistest roostes tekist läbi kukub – ainult paadunud optimist usub lubadusi selle auklikuks roostetanud aluse taastamisest.

Mahe vast kõige ehedam ja vanim ajalooline mälestusmärk on Bel Airi kalmistu, kuhu niisama jalutades tõenäoliselt ei satu. Maetud kadunukesed on meie jaoks tundmatud, kuid ajaloo mõttes huvitavad. Nende seas piraadid, riigijuhid ja legendaarne 2,74 meetri pikkune 14-aastane noormees Charles Dorothée Savy, kelle mürgitasid tema naabrid, kuna kartsid teda tema suuruse pärast. Tänavalt vaadates polegi nagu suurem asi koht, kuid kui liikuda edasi mägedesse, avaneb päris kaunis maailm taimedesse mähkunud pühamute ja haudadega.

Misjonilinna varemed

Koht, kuhu kohalejõudmine on suurem seiklus kui sihtkoht ise, on Venni misjonilinna varemed (Mission Ruins of Venn’s Town). Kunagi 1870ndail orjusest päästetute lastele loodud kooli ja abihoonete varemed on loodus ammu enda alla matnud, kuid mingi ettekujutuse kõrge ajalooväärtusega kohast siiski saab. Lühikese jalutuskäigu kaugusel on väike imelise ookeanivaatega katusealune, kus kuninganna Elizabeth 1972. aasta visiidi ajal teed jõi.

Kes soovivad nautida kurvilisi teid, soovitan kohale sõitmiseks valida lähtekohaks Mahe lääneranna ja pöörata ringteelt kõrvalteele nimega San Soucis. Seišellide tee-ehitajad on muide rajanud oma teed meile veidi harjumatult – asfalt on teepeenrast palju kõrgemal ning teelt väljasõit lõhub auto päris kindlasti ära. Sellest siis ka 65 km/h piirangud enamikul teedest. Saare ainus „kiirtee“ on Victoria ja lennujaama vaheline paarikilomeetrine lõik ning seal oli tore vaadata kohalikke rullnokkasid, kes 80 km/h piirangut eluga riskides ja autosid tõsiselt proovile pannes ületasid.

Mida pakub kohalik köök?

Kindlasti tuleb Mahel proovida ka kohalikku kreooli kööki ning soovitan selleks vana ja väärikat restorani Marie Antoinette’s Victoria kesklinnas. Esiteks tuleb mööda mäekülge sinna kõndimisega natuke vaeva näha. Lisaks autentsele köögile on neil tagahoovis kurikuulsa ajalooga kilpkonnaaedik. Nimelt varises 2001. aasta paduvihmade ja sellele järgnenud maalihke tulemusel kokku tonne kaaluv betoonaed ning vajus kilpkonnadele peale. Kuigi arvati, et eluga sealt keegi ei pääsenud, siis kõik 11 kilpkonna suutsid kuidagimoodi ellu jääda. Vigastatud kilbid teibiti kinni ning kõik loomad on siiamaani ilusasti elus. Kilbid on senini äratuntavate vigastustega, mis sündmust meenutavad. Aediku staar, 65-aastane Aldabra kilpkonn Abraham paaritub lakkamatult ning laseb ennast hea meelega ka paitada ja sügada.

See restoran on omanike sõnul Seišellidel ainus koht, kus saab ettetellimisel süüa nahkhiirekarrit. Tegelikult on nende nahkhiir teise nimega Seišellide lendrebane ning neid elukaid näeb õhtuti randades päikeseloojangu ajal puulatvade vahel ka päriselt. Ja nahkhiir ei maitse nagu kana, vaid nagu… nahkhiir. Tegelikult sai nahkhiirekarrit tellida ka Praslini saarel ühes tagasihoidlikus restoranis: selleks oli Eve Restaurant sadama lähedal. Natuke tundus nagu isikliku kättemaksuna viiruse levitamise eest! Toredaid söögikohti on saarel muidugi palju ja igas hinnaklassis.

Praslin

Saarestiku suuruselt teisele saarele Praslinile pääseb korralike ja taskukohase piletihinnaga laevadega paar korda päevas ning piletid tasuks enne valmis osta. Auto tuleb kahjuks sadamasse ootama jätta, kuid Praslinile võib sadamasse endale juba uue rendiauto vastu tellida ning see teenus on laialt kasutusel. Praslini suurim tõmbenumber on Valleé De Mai ja eriti just üksnes seal leiduv hiiglaslike seemnetega hiigelpalm Coco di Mer. Neid kuni 18 kilo kaaluvaid seemneid saab ka pargis rinnale sikutada. Kunagi ammustel aegadel pudenesid seemned ookeani, kulgesid hoovustega Sri Lanka ja Indiani ning kaugete randade kalurid olid kindlad, et veest kerkivad ennenägematud hiidseemned lihtsalt pidid olema ookeanialuse metsa puudelt pudenenud. Valleé De Mai on kaitsealune ürgne palmimets, kus saab nautida nii palme, endeemilisi linde ja roomajaid kui ka sügavat vaikust. Paari tunniga peaks saama paigale ringi peale teha.

Praslinil on ka paar mõnusat kohvikut ja kunstigaleriid. Oma suveniiriostud mõne kohaliku kunstniku teoste näol saab teha Galerie Passerosse’s Anse Volberti rannas, kus olid supersõbralikud kohalikud müüjad. Pärast saab lähedases Cafe the Artsis juua head kohalikku kohvi ning võib vedeleda võrkkiiges või nautida üsna naljakaid skulptuure.

Kui pole rahast kahju ning aega on ülearu, siis samast rannast leiab kaljukindlalt mõne ärimehest kohaliku, kes 50 euro eest on kohe nõus korraldama kiire paaritunnise paadiretke lähedalasuvale Curieuse saarele, kus tuleb veel lisaks maksta umbes 15 eurot inimese kohta rahvusparki sisenemise eest. Elamused on garanteeritud! Curieusel pole püsielanikke ning kaitsealune saar on sadade kilpkonnade päralt. Päeval peavad korda ranger’id ning kokad valmistavad endale ja huvilistele päris maitsvaid roogasid värskelt merest püütud kraamist. Kilpkonnad on muidugi ägedad ning neid on tohutult palju, neil on huvitav refleks – kui vajutada kilbile, siis ajavad nad end jalgadel maksimaalselt kõrgeks ja venitavad kaela pikaks, ikka kõik selleks, et pai saada! Vähemalt nii mulle seletati. Saarel on ka omalaadne inkubaator, kus vastsündinud kilpkonnad turvaliselt oma muretu nooruse veedavad ja kust nad siis umbes viie aasta vanusena vabadusse suunduvad.

La Digue

Kui juba olla Praslinil, tasuks vähemalt päevaks seilata kiirlaevaga ka La Digue saarele. Erinevalt eelmistest paikadest on seal parimaks liiklusvahendiks jalgratas. Kolmekümnekraadises palavuses on see väljavaade kindlasti etem kui jalutamine ning teenusepakkujad ootavad sadamas hulgakesi turiste. Ja teenus on odav! Kui Mahe rannad olid lihtsalt ilusad, siis La Digue teeb neilegi silmad ette. Kui on vaja valida, siis soovitan randa nimega Anse Source d’Argent. Rattaga minnes jõuab sinna sadamast vast kümne minutiga ning taas tuleb tasuda ka parki sisenemise eest. Teele jääb igast ilmakaarest vaadatuna väga maaliline graniitkalju Giant Union Rock ning selle jalamil taas kümned laisklevad ja paarituvad kilpkonnad. Ranna lähedale jõudes tuleb ratas jätta parklasse ja jalgsi kuumuses edasi rühkida. Esimesed vaated rannale on hingematvalt ilusad, aga tasub natuke vaeva näha ja hiidsuurte kivirahnude vahelt läbi pugeda ning visalt edasi liikuda. Mida kaugemale minna, seda ilusamaks ja üllatavalt ka inimtühjemaks vaade läheb. Kui jõuate müügiletini Fruita Cabana Bar, olete kohal. Viimases rannas olimegi tegelikult vaid mahlamüüjaga kahekesi. Tema äriplaan jäigi mõistatuseks, sest klientuur praktiliselt puudus. Teine võimalus on liikuda teist rada pidi randa nimega Anse Marron, mis on natuke kivisem ja tänu sellele väga kaunis.

La Diguel oli ka paar toredat kohtumist mööda tänavaid kondavate kilpkonnadega, kes end toimuvast segada ei lasknud. Üllatavalt jättis kilpkonn omakorda täiesti ükskõikseks kohalikud koerad. Päevaga jõuab ratta seljas kogu saare ära vaadata, aga on ka paar hotelli ning mitu korralikku söögikohta, kui on soov nautida rahu ja vaikust kauem.

Kirjeldatud kogemus kattis pooleteisenädalast puhkuse. Seišellidel on 115 saart ning võtaks muidugi kõvasti kauem aega neid kõiki külastada, aga kas ongi mõtet. See on koht, kus ka rutiinset rannapuhkust vältival inimesel tekib kiusatus end tundideks liivale pikali visata ja aeg-ajalt ookeani kasta. Lisaks on see paik ka väga turvaline ning eba-aafrikalikult puhas ja organiseeritud. Ilmselt mesinädalate veetjad või kirglikud sukeldujad-snorgeldajad saavad suurepäraselt hakkama ka ilma eespool mainitud atraktsioonideta, aga kui juba kohale minna, siis miks mitte kogeda midagi hoopis teistsugust.

Peeter Kuus soovitab:

• Ilusaim rand Mahe saarel – Anse Royale! Miks? Sest ilusamaks ükski rand lihtsalt muutuda ei saa.
• Peaaegu garanteeritud privaatsust saab alternatiivina nautida saare loodeossa jääval poolekilomeetrisel valge liivaga rannal Anse Takamakal.
• Kindlasti tuleb Mahel proovida ka kohalikku kreooli kööki – soovitan sellist vana ja väärikat restorani nagu Marie Antoinette’s Victoria kesklinnas.
• Praslinilt tasuks vähemalt päevaks seilata kiirlaevaga ka La Digue’i saarele, kus parimaks sõiduvahendiks on jalgratas. Soovitan randa nimega Anse Source d’Argent.

Tekst ja fotod: Peeter Kuus

Selles numbris

• Omelette de la mère – kokakunsti kohtumine loodusimega
• Katri Raik: „Narva jääb alati omanäoliseks”
• Jazz-lauljatari reisimaailm: Susanna Aleksandra Veldi
• Soomeugrilaste maailmakongress poliitika ja viiruse küüsis
• Arktika Tallinnas
• Margus Kalam – seiklejahingega Aasia asjatundja
• Saar, kuhu võiks elama kolida
• Antwerpenis tõelist Belgiat otsimas
• Mehhiko värviline ja lõhnav maailm
• Seišellid – unistuste reis tänu pandeemiale
• Omnibusega ümber Põhja- ja Kesk-Euroopa
• Tarmo Soomere: „Inimene ise ja inimsuhted on väärtus.“
• TOOTEUUDISED
• KROONIKA