Seljakotireis Vietnamisse

Politoloogiadoktorant Heidi Koolmeister tegi teoks ammuse unistuse ning reisis seljakotirändurina Vietnamis. Tee viis ta Hồ Chí Minhi, Cần Thơsse, Hội An’i ja Hanoist Cát Bà saarele, st Vietnami lõunaosast põhjaossa.

Mõnes mõttes tundub Vietnam (Việt Nam) nagu ajas tagasi reisimine – näib, et riigis on areng peatunud mõnekümne aasta taguses kommunistlike riikide hiilgeajas, samas on see üks väheseid paiku, kus on võimalus kogeda suurest massiturismist vähem puudutatud Aasia kultuuri. Vietnam on täis omanäolisi kohalikke traditsioone ja võrratut loodust, alustades Mekongi delta riisipõldudest, kus naised töötavad traditsiooniliste koonusekujuliste mütsidega, kuni Hạ Longi lahe kaljusaarte ja kalurikülade omapärase atmosfäärini. Vietnam on ka suur kontrastide riik, Hồ Chí Minhi ja Hanoi kõrghoonete vahel tuhisevad mopeedid, autod ja inimesed vahelduvad maapiirkonnas aeglase ja uimase tempoga, kuid mõnevõrra avatuma ja sõbralikuma õhkkonnaga.

Hồ Chí Minh: kommunism kohtub kapitalismiga

Selle kauge ja kummalise riigi külastamiseks astusin jaanuari alguses Helsingis Turkish Airlinesi lennukile, et jõuda Eesti krõbedast jaanuarikülmast räsituna 26 tundi hiljem läbi Istanbuli palavasse Hồ Chí Minhi. Juba Istanbuli lennukis on näha, et lennuk on täis ilmselt ajutiselt koju minevaid migrantidest vietnamlasi, kes töötavad mõnes Euroopa riigis. Selgub, et minu kõrval istuv naine peab Hollandis tulbiäri ja otsustas enne kevadist tulbihooaega emale külla minna. Tema sõnul on Vietnam maailma parim koht elamiseks, kuid rahalist õnne tuleb minna otsima mujale ja nii sattuski ta elama Euroopasse, nagu ka paljud kaasmaalased.

Hồ Chí Minh ei peaks 8,145-miljonilist rahvaarvu arvestades kaootilisusega üllatama, kuid sellest hoolimata mõjub linnapilt õhtu hakul linna südamesse jõudes kergelt ehmatavana, inimesi on massiliselt ja sama palju ka mopeede, muutes teeületamise peaaegu võimatuks. Seisan teepervel kerge kaameliküüru all, mille põhjustab ilmselt liiga suur, 60-liitrine seljakott ja ootan  kannatlikult, kuni mõned kohalikud alustavad samuti ettevaatlikult seda takistusrajalikku teeületust. Neil õnnestub masinate vahel laveerida üsna sujuvalt, mina seevastu hüppan närviliselt iga kord, kui mõni masin lähedalt möödub, aga lõpuks jõuan tervete kontidega üle tee. Näib, et Vietnami suurlinnade üheks suureks probleemiks on kohati hullumeelne liiklus, mida ametivõimud ei suuda selle massilise kasvutempo tõttu lihtsalt hallata.

Hostel paikneb Hồ Chí Minhis ühel kitsukesel kõrvaltänaval, millest oma suure kotiga läbi pugedes möödun tänaval maas traditsioonilist pho-suppi söövatest kohalikest peredest, kes mind uudishimulikult piiluvad. Pilti, kus tänaval teevad pered nii süüa kui ka einestavad, kohtab Vietnami suurlinnades sageli, seda ilmselt ka majades valitseva ruumipuuduse tõttu. Lõpuks jõuan mööda kitsast tänavat edasi minnes ühe väikese valge, kuid viisaka ukseavani, kus mind võtavad vastu naerunägudega võõrustajad. Väikese hosteli omanikeks on noor pere, kes panid kodumajutuse püsti pärast seda, kui pereisa oli käinud Jaapanis ehituse peal tööl, nagu paljud eestlased käivad Soomes tööl, ning saanud sealt kokku vajaliku raha maja ostmiseks. Kuna hostel paikneb Hồ Chí Minhi keskuses ehk District 1’s, on see ideaalne linna avastamiseks.

Hồ Chí Minhi ajalooline nimi on Sài Gòn, mille võtsid kasutusele prantslased. Tänapäeval tähistab see nimetus sisuliselt vaid kesklinnapiirkonda ehk District 1. Hồ Chí Minh on tuntud Vietnamis ajalooliselt riigi äri- ja ettevõtluskeskusena, samas kui Hanoi on olnud poliitilise võimu keskus. Selles üsna läänelikus linnas võib märgata sageli kommunistlikke propagandaplakateid, mis ülistavad nii õpilasi-töölisi kui ka ajaloolisi ja poliitilisi juhte ning riiki. Samuti lehvivad tänavanurkadel sirbi ja vasaraga punalipud, mille kõrval paiknevad modernset kapitalistlikku maailma   esindavad ärid, nagu Starbucks. Hồ Chí Minh on kiiresti moderniseeruv ja urbaniseeruv linn ning näib, et linna siluett ja silmapiir sarnaneb peagi teiste Aasia suurlinnadega.

Vietnami suurlinnu iseloomustab vilgas tänavaelu. Nii veedangi järgmised kaks päeva Hồ Chí Minhi kesk- ja hiinalinna avastades ning nendes paiknevaid budistlikke pagoode uudistades, päevastel vabaõhuturgudel ja ööturgudel jalutades, tänavaäärtel paiknevates toidukohtades nii hommiku-, lõuna- kui ka õhtusöögiks pho-suppi süües. Siin luban endale pärast pikka reisi enesetunde turgutamiseks maniküüri, pediküüri, peapesu ja massaaži nii soodsa hinna eest, millest Eestis ei julgeks unistadagi.

Bến Tre: jalgsi, rattaga ja paadiga

Lämbes, tolmuses ja sagivas suurlinnas ei jaksa pikalt olla ning seetõttu liigun Miền Tây bussijaamast edasi väikese nõukogudeaegse FUTA kollase bussiga lõuna poole Mekongi delta piirkonda Bến Tre’sse, lootuses leida rahu ja vaikust ning sõbralikumad kohalikud, kes ei proovi suurlinnavaimus turistidele agressiivselt midagi ülehinnatud hinnaga müüa. Bến Tre on väike idülliline provints Mekongi deltas, mis jääb tavalisest turismiteekonnast kõrvale ning seetõttu on see ideaalne koht avastamaks Vietnami maapiirkonna tavaelu rütmi. Valisin majutusasutuseks vaikse puuviljafarmi linnast väljas, mille väravatest sisse kõndides astusin kui eksootilisse maailma, kus aeg on seisma jäänud. Teised sama majutusasutuse avastanud turistid näivad liikuvat aegluubis, nautides iga sammu siin väikses paradiisis, käes raamatud, mida ilmselt on igatsenud ammusest ajast lugeda, mõned neist on lasknud silma looja võrkkiiges, mis ripub puuviljaaia palmide vahel. Ei lähe palju aega mööda, kui liigun sama õndsal sammul puuviljaaias ning sätin ennast võrkkiike suuri kookospalle täis palmide vahel, näpus ühe tuntuima vietnami munga Thích Nhất Hạnhi raamat „Heart of the Buddha’s Teaching“, mille valisin lennujaamast, et mõista paremini usku, mida praktiseerib tänapäeval oluline osa vietnamlastest.

Järgmised kolm päeva veedan seal, võttes päeval ette mõned pikemad jalgrattatiirud ümbruskonnas palmipuude ja riisipõldude vahel. Erinevalt suurlinnast, kus inimesed näevad sind liikuva rahakotina, on maapiirkonna inimestes veel alles võõraste nägemise rõõmu ja uudishimu. Ühel varahommikul kasutan võimalust, et minna kohaliku naisega Mekongi delta jõele paadiga sõitma. Nii annab majutusasutus kohalikele inimestele tööd ning turistid saavad näha Mekongi delta jõgede rägastikku ning seda ümbritsevat lokkavat eksootilist loodust. Piirkonda on hea külastada kuival hooajal oktoobrist märtsini, sest vihmaperioodil maist septembrini katavad Mekongi deltat laialdased üleujutused.

Tagasi mõeldes oleks piisanud ka sinna pisikesse paradiisi jäämisest, kuid olin broneerinud VietJet’i lennupileti lähedalasuvast Cần Thơ linnast (mis on tuntud Delta jõgedel ujuvate turgude poolest) edasi Kesk-Vietnamis paiknevasse Đà Nẵngi, sealt liikusin bussiga edasi paljukiidetud Vietnami pärli Hội An’i.

Hội An’i laternate veetlus

Hội An, mis tähendab rahumeelset kohtumispaika, on kahtlemata üks maagilisemaid ja maalilisemaid kohti Vietnamis – tegemist on sadamalinnaga, kus tänavapildis näha madalate puitmajade näol tugevalt Prantsuse koloniaalaja mõjusid. Selles UNESCO maailmapärandi nimistusse kantud linnas on 17.–18. sajandist pärit 1107 puitraamidega majade kompleksi ning õhtuti valgustavad  linnatänavaid tuhanded värvilised laternad, muutes selle tõeliseks Vietnami pärliks, mis tõmbab ühteviisi nii lääne kui ka aasia turiste. Hội An meeldib turistidele ka tänu heale toidule, samuti on see linn hinnatud soodsate rätsepateenuste pärast, sest nii turul kui ka poekestes on võimalik tellida vaid paari päevaga soovitud rõivad, mille kvaliteet ja hinnad muidugi kõiguvad suuresti. Mõne sõnul on seal lausa 400 rätsepapoodi, millest minu valikuks oli keskturul Tata’s Ladies, kus õmmeldi mõõdukalt soodsa hinnaga kahe proovimise ja kolme päevaga valmis kolm kleiti ja isegi ujumistrikoo.

Hội An’ist põhja poole liikumiseks tuleb naasta Đà Nẵngi ning sealt on mugavaim valida kas lennuk või rong. Kuna rongid on võrdlemisi mugavad ja soodsad ning võimaldavad näha pikkuskraaditi Vietnamis varieeruvat loodust enam, langes minu valik öörongile, mis lahkus varastel õhtutundidel Đà Nẵngist ning umbes 12 tunniga jõudis varahommikuks Hanoisse. Kupeed on väikesed, kuid nelja voodiga ja väikse lauaga ning aeg-ajalt tuleb käruga teenindaja kesist valikut joogi- ja söögipoolist pakkuma, kuid tänu sellele saab hommikukohv ilusti rongis joodud. Varahommikul saab mööda rööpaid lookleva rongi aknast vaadelda vahelduvat maastikku ja tõusvat päikest. Hanoisse saabumine ise suuremat elamust ei tekita, kuna suurlinn on mattunud paksu sudusse ja vihma, mis ka sealveedetud päevade möödudes ei haju.

Hanoi ja Hạ Longi laht

Hanoi ajalooline nimi on Thăng Long, mida kasutatakse ka tänapäeval laialdaselt. Alates rajamisest 1010. aastal on linn olnud umbes kaheksa sajandit Vietnami tähtsaim poliitiline keskus. Ilmselt võiks Hanois paiknevatest ajaloolistest ja kultuurilistest vaatamisväärsustest pikalt kirjutada, kuid minule jäi see linn lühikese aja tõttu meelde eeskätt tänu kulinaarsetele elamustele. Hanois on võimalik saada osa toidutuuridest nii toidukohti läbi jalutades kui ka mootorratastel väisates või siis (mis sai minu valikuks) ise kohaliku giidi käe all turul käies ja kokates. Koka juhendamise abil valmib Vietnamis tuntuim pho-supp, tofuroad ja riisinuudlid, mille lõpetuseks serveeritakse kohvi, mis mängib vietnamlaste elustiilis olulist rolli. Hanoi on tuntud erilise munakohvi leiutamise poolest, kus meile tuntud magus munadest valmistatud koogelmoogel kallatakse peale mõrule kohvile ning seejärel serveeritakse kohvitass külma veega kausis. Vietnamlaste kohviarmastus sai alguse koloniaalperioodil, mil prantslased alustasid Vietnamis kohviistanduste loomist ja tänaseks on riik suuruselt teine kohvitootja maailmas, seega panustab kohv riisitootmise kõrval suuresti Vietnami majandusse. Tänapäeval arutatakse laialdaselt Vietnami kohvitööstuse jätkusuutlikkuse üle, kuna masstootmine on toonud kaasa probleeme nii keskkonnale kui ka kohalikele kogukondadele, kuid olulise ekspordiallikana jätkub selle jõuline edendamine.

Hanoist saab alguse ka teekond veel ühte olulisse Vietnami UNESCO maailmapärandi nimistusse kantud piirkonda ehk Hạ Longi lahe äärde, kus Hiina meres paiknevas Tongkingi lahes asuvad umbes 1500 ruutkilomeetril 1600 lubjakivisaarekest. See laht oma kaljusaartega on hingemattev vaatepilt, mistõttu on seda näidatud ka mitmes Hollywoodi filmis. Hanois on võimalik broneerida ühepäevaseid laevakruiise lahel karstikoobaste vahel, kuid pikemaks külastuseks on võimalik reisida bussi ja praamiga Cát Bà saarele, mis on suurim saar Hạ Longi lahes, ja sealt omal käel lahte avastada. Cát Bà saar on poolenisti mägine rahvuspark, mistõttu on mõistlik seda saart avastada motorolleriga, mille saab hõlpsasti rentida saare samuti Cát Bà nimelisest keskusest. Lisaks on saarel võimalik tegeleda nii matkamise kui ka mägironimisega. Kuna saart külastab vähem turiste, on nii toidu kui ka majutuse hinnad soodsad ning kohaliku eluoluga saab autentsemalt ja lähedasemalt tutvuda.

Saarelt saab ühe- või mitmepäevaste laevakruiisidega avastada Hạ Longi lahte, mille käigus avanevad varast ärkamist igati õigustavad võrratud vaated, kui sõita päiksetõusu saatel kerges uduvires hõljuvate kaljusaarte vahel. Kahekorruseline laevuke kulgeb sujuvalt liueldes läbi saarterägastiku ning dokib sillal, kus ootavad kanuud, mis võimaldavad reisijatel läbi koopasuude liueldes jõuda lahesoppi, kus kõrguvad iga ilmakaare poole vaadates aukartust äratavad kaljud.

Külastajad viiakse ka Monkey Islandile (Ahvide saarele), et ronida selle väikese saare kõrgeimasse tippu lahele avanevaid vaateid nautima. Vastavalt oma nimele kubiseb saar ahvidest, kuid ilmselt juba turistidest kergelt frustreeritud ahvidest – laevagiid saadab meid saarele teele ja teavitab üsna irooniliselt: „Watch out for the monkeys“ (’hoiduge ahvide eest’), kuna ahvid võivad  hammustada. Saarele jõudes saabki peamiseks ülesandeks ahvidega kontakti vältimine, kuna nad lähenevad väga agressiivselt ja ehmatavad nii mõnegi kaasreisija nii korralikult ära, kui vastu ronijatel on verised põlved või hammustusjäljed kätel-jalgadel. Meil õnnestus ahvidest hoiduda, ronida saare tippu ning seejärel ilusti laevale tagasi jõuda.

Laevake saabus Cát Bà sadamasse õhtupoolikul aegsasti, võimaldes ronida sadama vastas paiknevale ilmetu nimega mäele nimega Mountain No 1 ja nautida kaljusaarte vahele loojuvat päikest. Leekiv päike pani ilusa punkti minu Vietnamis veedetud ajale ning seal seistes tulid meelde Thích Nhất Hạnh’i sõnad: „Ime ei ole kõndida vee peal või õhus. Ime on see, et saame kõndida planeedi Maa pinnal.“

Tekst ja fotod: Heidi Koolmeister

Selles numbris

• Ühismagamine
• Piirideta eestlased
• PORTUGAL – portvein ja madeira, loodus ja kultuur
• Carcassonne – Tallinna sõpruslinn Prantsusmaal
• Tavatu rongireis Ameerikas
• Seljakotireis Vietnamisse
• Marika Tamm – ehtejahil mitu ringi ümber maailma
• Sambias musta mamba otsingutel
• Eesti naine Afganistanis mäge vallutamas
• Tõus Araratile: vaade konfliktidele ja iseendasse
• Ühe kuueaastase teekond Alpi mäetippu
• Ratsapolgu jälgedes Eesti lõunapiirilt Väina jõele
• Elena Timofeeva – ebatüüpiline „Vene turist“
• TOOTEUUDISED
• KROONIKA