Serbia – tuttavad koostisosad, võõras kombinatsioon
“Kõndisin mullu septembris-oktoobris läbi Serbia. Ette jäi üle 150 küla ja Serbia kümnest suurimast linnast kuus. Enne minekut tundus Serbia maana, millel peale Belgradi pole suuri tõmbenumbreid. Nüüd, naasnuna, võin öelda, et huvitavat mitmekesisust oli rikkalikult, kuid see on mitmel pool laiali, seda tuleb raashaaval noppida,“ jutustab Peeter Annus.
Serbiasse pigem sattusin, kui kavatsesin kindlalt minna. Alul otsisin internetist hoopis seda, kust läksid roomlaste põhiteed Konstantinoopolist Euroopa keskustesse ja mis neist nüüd on saanud. Avastasin kaks huviliste rühma – Sultanstraili oma (www.sultanstrail.de), kes kavatseb märgistada raja, mida mööda Türgi sultan oma vägedega Viini peale marssis, ja Via Egnatia rühm, kes on testinud Ida- ja Lääne-Rooma impeeriumi pealinnade vahelise kaubatee käidavust (www.viaegnatiafoundation.eu). Sealt jäi Serbia silma kui midagi nende vahepealset. Doonau jalgrattaraja (www.danube-info.org) kirjeldus avas Vojvodina ehk Põhja-Serbia võimalused ja huvi oligi sündinud.
Põhjas on Serbia lame, tasandikul sirgete maanteede kõrval laiuvad ääretud põllud, külad on ehitatud korrapäraselt. Põhja-Serbiast voolab läbi ka Doonau. Jõel on laiust poole kilomeetri ja kilomeetri vahel, sillad on vaid suurlinnade juures ja regulaarset reisilaevaliiklust ei ole. Jõgi näib lai ja laisk, aga ujumisproov kinnitas tugevat ja kiiret voolu.
Doonau vaated on suursugused, kuid väljaspool linnu on jõgi suhteliselt raskesti ligipääsetav. Takistuseks on kohati järsk kallas, võsa ja suurvee kantud risu ning erakrundid. Siiski on üksikuid paadisadamaid ja söögikohti vaatega jõele või lihtsalt pead teadma, kust rada läheb.
Lõuna pool kibeleb maastik mägiseks, maapind lookleb muudkui üles ja alla. Arvukalt on mägesid läbivaid jõeorge. Eestiga võrreldes kohtab siin sagedamini jõgesid, kuid harvemini järvi. Enamiku Serbia jõgede vesi jõuab varem või hiljem Doonausse.
Päris lõunas on mäed, mis äratavad mõtteis muinasjutte. Metsa on rohkesti, on ka lõunamaist hõngu. Loodus näib lopsakas, aga pole samas liiga tihe – näed kaugele. Jõekaldad on tihedamalt asustatud, mägised alad hõredamalt. Külad paiknevad nii, et pilk tõuseb majupidi mäe küljele puhkama.
Serbia on päris soe maa. Viimase suve kuumarekord oli ca 45 kraadi, aga oktoobris võnkus temperatuur 10–20 vahel. Üks öö oli erandlik – vastu hommikut käis jäine tuulehoog telgist läbi, kuigi oli tuulevaikne, ja telgiseinal läks käe all praksti katki jäätunud vesi. Astusin telgist välja, öökülmast valgeks näpistatud rohututtide vahel ukerdas priske kilpkonn, kes ei lasknud külmal oma toimetamisi segada.
Ka maa all on Serbias tulisem kui meil. Ja maa võib seal väriseda. Minu retke ajal seda vist ei juhtunud, küll aga nägin maavärina tagajärgi. Kogu Serbia on täidetud spaadega (banja) – kuumaveeallikate vett on kasutatud ammusest ajast ja igale väärtuslikumale allikale on hotellikolakas peale ehitatud.
TRADITSIOONID ON AU SEES
Korra sattusin pulmade lähedale, pärast laulatust mängis kiriku juures puhkpilliorkester. Milline mürts, milline tempo! Jäme ots neis orkestrites on mustlaste käes.
Läbi külade minnes jäid silma kõrges kaares vanikutega kaunistatud pulmaväravad. Kuulsin ka, et pulmasaluudiks on tavaks püsse paugutada – see on seadusega keelatud, aga trahvisumma reserveeritakse pulmakuludesse. Paugutamishoos olevat sel sajandil kogemata ka üks väikelennuk alla tulistatud.
Serbias ( ja ka Makedoonias) märkasin kommet riputada majaseintele, aiale või tänavapostidele teateid pildi ja sünnisurmadaatumitega – läbi kogu küla, linnades vähemalt lähikvartali ulatuses. Teated seisavad ja narmendavad seal terve aasta. Inimesed ei tea muidu matusele tulla, öeldi põhjuseks. Surnute mälestamine torkab maapiirkondades silma, vähemalt pool sajandit on teede äärde paigutatud hukkunute mälestuskive. Külades on erinevates sõdades hukkunute mälestussambaid, kõige värskemad mälestustahvlid on suurema- tes linnades pandud NATO agressiooni ohvritele.
Pokajnica kloostri tammepuust palkkiriku lähistel nägin suurt hotelli, mille esine oli täis suveniirimüüjate lette. Kuna olin sellist hotelli ja kloostri kombinatsiooni näinud ka Makedoonias, küsisin allikale vett võtma tulnud mehelt, kes osutus oskavat vene keelt, et kes sellises hotellis tavaliselt ööbivad. Põhiliselt õpilasekskursioonid, looduses nädalalõpuveetjad ja ka Slava’ga seoses tullakse, ütles mees.
Krsna Slava kuulub jõulu ja lihavõtte kõrval Serbia kolme tähtsaima püha hulka. Slava on pere kaitsepühaku päeva tähistamine. Perede kaitsepühakud on erinevad, pühak antakse edasi isaliinipidi, abielludes läheb naine oma mehe pühaku kaitse alla. Slava aegu tulevad pere liikmed ja head sõbrad tseremooniaks kokku, sõltumata sellest, kas nad on usklikud või ateistid, tähistamiseks antakse töölt vaba päev.
KÜLADES KÄIS ELU
Serbia on lopsaka looduse ja põllumajandusliku kallakuga, kuid siiski kaasaegne tsiviliseeritud maa sõbralike ja loomulike inimestega. Erilist vaesust ei torganud kuskil silma – samas jõukusest oli ka vaid üksikuid märke.
Mitmed külad on meie väikelinnade suurused, kuid külaks teeb need see, et valdava tegevusena paistis silma põllumajandus, tööstustootmist peaaegu ei märka. Külades elab 60% Serbia elanikest.
Küla peatänava ääres on ühe-kahekordsed kivimajad, põhiliselt peatänavast küla koosnebki. Vanad, bondruka tüüpi majad on kindla kuju ja mõõtmetega ning tundusid kuidagi alalhoidlikud. Nende vahele on kerkinud uusi maju, sarnaseid on ka Eestis, kuid selle vahega, et Serbia uute majade küljest leiab rohkesti rõdusid, avatud katusealuseid, pseudokreeka stiilis sambaid ja inglinikerdusi. Uusi maju pidavat endale ehitama välismaal töötavad serblased– maatüki ostmine on kallis, ehitamine suhteliselt odav.
Külateedel liigub ringi sama palju traktoreid kui autosid, lisaks on ka suurematel teedel näha kõikvõimalikke väikesemõõtmelisi liikureid, nagu mopeede, muruniidukeid, külgkorviga mootorrattaid ja muid kolmerattalisi, mis sageli vedasid endast suuremat majapidamises vajalikku kraami.
Käes oli küttepuidu varumise ja maisi koristamise aeg. Ka Kreeka pähkli puid ja viinamarjaistandusi oli tühjendatud alles hiljuti. Maisitõlvikuid oli kõikjal – nii hoidlates kui ka traktorikärudel. Õuedes podises pidevalt traktor. Hommikune sõit põllule toimus tavaliselt koosseisus, kus traktori roolis oli üks mees ja järelkärus oli naine. Õhtupooli- kul mootorimüra kuuldes oli vaatamatagi teada, et põllult tuleb traktor, roolis mees, järelkärus maisitõlvikute hunnik ja selle otsas naine.
Riigi mägise osa põllud on väikesed, sageli ka kaldus. Seal raiutakse iga maisitõlvik maha ükshaaval. Kaugemates külades nägin juhuslikult, kuidas traktori asemel oli maisisaaki vedama toodud kahelehmarakend.
SERBLASED ON SÕBRALIKUD
Kuskil mujal välismaal ei ole autojuhid minult nii sageli teed küsinud. Autojuht peatub ja hõikab serbia keeles. Minul on vene, inglise ja kehakeel ning serbia keele vestlussõnastik. Raskem oli selgitada, miks ma teed ei tea, kergem siis, kui teadsin. Täiuslikkuse tipp oli see, kui teeristil kahtleja nimetas kohanimesid ja mina näitasin iga nime puhul vastavale suunale – küsija oli väga rahul. Teeküsimise üks põhjuseid on see, et üksikasjalike kaartidega on Serbias olukord kehvavõitu.
Külapoodides sain vahel oma üpris üldise kaardimaterjalile täiendust, eriti kui olin – enamasti olin – ainuke klient. Näiteks üks jutukas poemees uuris, mis ma siin kondan ja kui sõin poe ees pingil, siis tuli ka välja. Ise pugistas naerda ja noomis oma küla meest, et mis ta siin bussi ootab, minna ainult 10 km, see mees – osutas minule – tuli poodi paar- isaja kilomeetri tagant. Pärast juhatas mind küladevahelisele otserajale.
Inimesed olid nagu inimesed ikka, siiski rohkem sõbralikud ja heatahtlikud, kui oskasin oodata. Kui ebameeldivaid kogemusi kirjeldada, siis kõigest sellist: kõndisin läbi Doonau-äärse asustatud ala, vihma sabistas, maa oli märg. Tihedas õhtupimeduses oli vaja leida ainult üht – mõistlikku telkimiskohta. Tee kõrvale jäi mõni valgustatud hoone, asustamata krunte ja metsa. Piisavalt lame ja lage ala telgile leidus tühjal krundil, märkide järgi tulevasel ehitusplatsil. Vihmakrabinas sai telk püsti ja siis sörkis mööda üks krants, kes ootamatusest ehmatas end klähvima, järele ei jätnud. Korralik uni oli ohus ja ka asula oli piisavalt lähedal, et panna keegi huvituma, mida see koer lärmab.
Välisministeerium nendib, et Serbias ”peatudes mujal kui hotellides, tuleb ööbimiskohale lähimas politseis end ise ööpäeva jooksul registreerida“. See teema siiski päevakorras ei olnud, kuid une päästmiseks peletasin koera paari kiviviskega kaugemale, kus ta siis hommikuni klähvimist jätkas. Algul täiel häälel, tundide järel kostus paari korraliku haugatuse vahele ainult hää- lest ära kägin. Millest selline innukus? Hommikuvalgus selgitas, et telgi ümber oli hulkuvaid koeri juba üle poole tosina, aga peale vana „sõbra“ ükski teine ei haukunud. Küll aga tahtsid telgi peale jalga tõsta, nii et tuli nende suunas roigast vibutada. Vana „sõbra“ innukusele sain varsti selgitust – tema juurde tuli kaks kutsikat. Olin telkinud ühe koera pesas ja koerakarja peatuspaigas ...
SÜÜA SAI HÄSTI
Vähemalt iga 10–15 km tagant oli võimalik mõnest minipoest läbi astuda. Suuremas külas on pigem mitu väikest kui üks suur kauplus. Põhiline toidus on müügil, hinnad on ligikaudu Eesti tasemel, köögi- ja puuviljad on odavamad, näiteks tomat alates 20 eurosendist, viinamarjad alates 60 sendist.
Poe ees oli võimalus laua taha istuda. Tavaliselt jõi mõni mees seal õlut. Serbia on ka õllemaa, veini ja rakija’t – erineva- test puuviljadest tehtud brändit – juuakse koduses õhkkonnas või baarides. Rakija’t joomata ei saa Serbias käia, aga huvitaval kombel külapoe ukseni see jook pole jõudnud. Rakija on siis üks Euroopa suurimale ploomitootjale omane produkt. Teine isiklik üllatus oli kodune ploomi- ja kreekapähklimoos. Hoidiste tegemine on üldse au sees. Seda nägi ka hostelites, kus teenindajad pakkusid oma kodus keedetud moose ja hapendatud köögivilju.
Linnades on esindatud pagaritöökodade kett, mis on avatud 24 h, välja arvatud pühapäeva hommikupoolik. Serbia pagaritöökoda on kiirtoidukoht, kust leiab laia valiku värskeid pirukaid, mille üldnimetus on pita – sinna mahub nii pitsa, burek (kihiti täidetud pirukas erinevate täidistega) kui struudel. Täidiseid on nii soolaseid kui magusaid, tavalisemad on liha, juust, riis, õun, kirss, mooniseemned, pähklid. Pirukate söömine on niivõrd üldrahvalik, et võib öelda, et serblane on sündinud pirukas peos. Eripärane on ka see, et Serbias on jogurt tavaliseks joogiks pirukate kõrvale.
Minu teele sattus ka söögikohti, millele Eestist on raske vastet leida. Istusin pikalt ühe väikelinna kondiitriäris vihmavarjus. See koht oli alkoholivaba ja seal sai ka lõunaeinet. Külastajaskond oli tõepoolest mitmekesine: mehed tööjuttu ajamas, kogu pere söömas, õpilased pärast kooli, ema väikelapsega. Letist tellid ja teenindaja toob lauda.
Siis kõrtsilaadne koht kahvana, kus sageli ka kaarte mängiti. Restoran domaće kuhinje töötas tavalise söökla režiimil ja hinnatasemel, kuid köögi kodused road olid tipptasemel ja kelner inglise aristokraadi ülemteenri maneeridega. Enamasti oskas ta vaid serbia keelt, nii et tellimisel tuli hakkama saada menüü (jelovik) abil.
Serbia lõunasöögi olulised koostisosad on supp ja salat. Tšorba on tummisem supp, millele on lisatud pruunistatud jahu, supa on see tavaline supp. Šopska salat on kuulus üle kogu Balkani ning Bulgaaria, Serbia ja Makedoonia vaidlevad selle päritolu pärast. Šopska koostis on lihtne – tomat, kurk, paprika, salatilehed ja midagi kodujuustu taolist kihina peal. Serbia köögile tundub olevat rohkem omane roa koostisosade maitse esiletoomine kui maitsestamine.
MILLISED ON SERBLASED?
Kultuuriliselt on serblastes segunenud Bütsantsi, slaavi, Türgi, Austria-Ungari mõjud. Nad ei näi olevat amerikaniseerunud ega hooli eriti Lääne-Euroopas levinud multikulti arusaamadest. Inimesed ei tee oma elu keeruliseks ja on võrdlemisi otsekohesed.
Serblasi on nii sinise- kui mustasilmseid. Öeldi, et sinine on slaavi ja pruun on türgi päritolu. Naiste ilu on silmatorkav, eriti Lääne Euroopa taustal.
Aga vaata, mida tahes – Serbia selgelt ei positsioneeru, vaid jääb kuhugi vahele. Kui mõelda ilmakaartest, siis pigem põhja ja lõuna kui ida ja lääne vahele. Loodus pole enam põhjamaine, kuid pole veel lõunamaine. Kirjeldaksin seda „vahelolekut“ Serbias toodetava kummalise mahlatüübiga – viinamarja ja mustika segumahl. Serbia on nagu see mahl, koostisosad on tuttavad, aga nende kombinatsioon võõras.
Serblased ise peavad enda identiteedi oluliseks osaks serbia keelt ja õigeusu kiriku traditsioonidele toetumist. Põhja-Serbia külade ühes otsas on katoliku kirik ja teises otsas õigeusu kirik. Lõuna-Serbias domineerivad õigeusklikud, arvukalt on kloostreid.
Serbia keele ametlik tähestik on kirillitsa, kuid tekstid tänavapildis olid nii kirillitsas kui ladina tähtedes. Näiteks valitseva partei valimiskampaanias oli kasutatud mõlemat tähestikku, samuti teadetetahvlitele üles pandud kuulutustes. Kumma tähestiku tähti vanemad lastele kodus esimesena õpetavad, on vanemate endi valik, kuid eeldatakse, et mõlemat tuleb osata.
Selles numbris
- Ühe Tiibeti poliitika
- Olev Remsu. Islam ja diktatuurid, Venemaa ja Kesk-Aasia
- Christian E. Hannig. Kondori tiibade all
- Jüri Vendla. Unustatud merereisid. Eestlaste hulljulged põgenemised üle Atlandi 1940. aastate teisel poolel
- Buss see sõidab ...
- Väike Maroko toidugiid
- Araabia, Euroopa ja Berberi köökide sõpruskohtumine
- Ameerikas Olümpia poolsaarel. Mitte vampiiride pärast
- Maoorid: Jõumehed, kannibalid ja kontoriametnikud
- Vahin katedraali. Pisarad voolavad...
- Svaneetia unustatud mägedes
- Serbia – tuttavad koostisosad, võõras kombinatsioon
- Serbia pärast Titot. Miloševičist ja Karadažičist rääkimata
- Poiss unistab valgetest purjedest ...
- Sauter, tsikkel ja Euroopa
- Motikatel, hobusel, jalgsi
- Aasta seiklus 2010: Arktika-Antarktika
- Go Reisiajakiri nr 28 – Veebruar 2011