Siiditee maade olevik ja möödanik
Kaamera saab jäädvustada üksnes olevikku, raamat annab võimaluse arutleda ka Siiditeele jäävate maade möödaniku üle, räägib Peeter Vähi maikuus ilmuva raamatu „Siiditeel“ sünniloost.
"Sattusin esmakordselt Siiditee piirkonda 70ndatel ja seejärel olen Aasia eri paigus viibinud pea igal aastal. Mul õnnestus veel näha Coca-Cola eelset Ida, mil iga maa ja rahvas elas oma elu. 90ndateni toimusid muutused suhteliselt aeglaselt. Aastatuhandevahetuse paiku leidis aga aset murranguline hüpe, olemuslik muutus nii sotsiaalsel kui individuaalsel tasandil. Mind vist ei häiri niivõrd see, et mungad tõmbavad netist alla pornot või agressiivselt meelestatud inimesed levitavad sõjakaid üleskutseid või lambakasvatajad saadavad laiali spämmi. Vajan aega harjumiseks mõttega, et pöördumatult on möödas aeg, mil kõik aasialased veel ei pürginud maailmakodanikuks, vaid kirgiis oli kirgiis, pärslane oli pärslane ja kurd oli kurd,“ kirjutab Peeter Vähi raamatu lõpus.
Tiit Pruuli: Kas ühest reisist telesarja ja raamatu tegemine on väga erinevad asjad?
Peeter Vähi: Telesaated kajastasid eelkõige Siiditeel nähtut, raamatusse panin enam isiklikke mõtteid ja tundeid. Ja teiseks, telekaamera saab jäädvustada üksnes olevikku, raamat annab võimaluse arutleda ka Siiditeele jäävate maade möödaniku üle.
Tiit Pruuli: Kas jõudsid juba reisil auto juhtimise, telesaate tegemise, pildistamise ja kõige muu kõrvalt ka raamatule mõelda ja selle jaoks märkmeid teha?
Peeter Vähi: Telesaate tegemisega olin seotud minimaalselt, see oli professionaalse režissööri Aivo Spitsonoki töö. Kuna minu kohuseks oli reisipäeviku pidamine ning Siiditee tuuri koduka pidev täiendamine, siis see materjal moodustabki raamatu karkassi.
Tiit Pruuli: Mis olid Siiditee projekti raskeimad hetked? Kas need on kajastatud ka raamatus?
Peeter Vähi: Kuigi läbisime rahutuid ja ohtlikke piirkondi, nagu Kurdistan, kus puhkes parajasti sõda, samuti Afganistan, ei tekkinud neis piirkondades meil otseseid probleeme. Raskeimaks kujunes Tiibeti läbimine põhjast lõunasse. Järsust tõusust tingitud mäehaigus, ülihalvad teeolud enam kui 5000 m kõrgusel, autoavarii, liiga hilisele aastaajale jäänud palverännak ümber Kailashi mäe. See moodustas reisi kõrghetke nii selle sõna otseses kui ka ülekantud tähenduses, kujunedes ühtlasi raamatu kulminatsiooniks.
Tiit Pruuli: Kui võrrelda erinevaid Eestis ilmunud reisiraamatuid, siis mille poolest erineb peatselt ilmuv “Siiditeel” paljudest siinsel raamatuturul pakuta- vatest reisiraamatutest?
Kirjastaja Tiina Ristimets: Esmalt võiks seda nimetada kvaliteetseks reisiraamatuks, seda nii oma sisult kui väljanägemiselt. Selle raamatu etteval- mistava osa on autor väga põhjalikult koostanud ja tegemist on oma ala tõelise asjatundjaga. Tegemist on nii geograafiliselt kui ajalooliselt väga inspireeriva teekonnaga, mida ilmestavad rändurite isiklikud mõtisklused ja tunded teest ja teel olemisest. Peeter Vähi on suutnud suurepäraselt ja värvikalt kirja panna reisil kogetu ning kõigele sellele annavad ilmet vaatemängulised reisifotod läbitud teekonna eluolust.
Selles numbris
- Tuleviku Tiibeti seemned
- 2008. aasta parimad reisiraamatud
- Siiditee maade olevik ja möödanik
- Eesti etnoloogide jälgedes
- Arunachal Pradeshi puntras piirid
- Päikese-kuujumala kaitse all Arunachalis
- Väike Tiibet, India pärl
- Tema kõrgus Himaalaja
- Kas minna otse, kui ringi saab?
- Defitsiitsed ööbimiskohad Ameerika rahvusparkides
- Kaljudele kaotatud süda
- Meenutus Vilsandi talvest
- Suveks Norra katusele
- Jalgrattal Londonit avastamas
- Horvaatia on tsiklimeeste paradiis
- Argentiina ja Tšiili... See on nagu Euroopa... Ei, siiski mitte!
- Go Reisiajakiri nr 17 – Aprill 2009
