Sõja mõjud kestavad kaua
Jarno Habicht on 20 aastat olnud seotud erinevate töödega Maailma Terviseorganisatsioonis (WHO). Kohtusime Jarnoga viimati Õsõk-Köli järve ääres, kui ta oli WHO esindaja Kõrgõstanis. Viimased neli aastat on ta olnud terviseorganisatsiooni esindaja Ukrainas.
Jarno, mis olid su ülesanded siis, kui sind rohkem kui neli aastat tagasi Kiievisse lähetati, ja mis on praegu? Mis on viimase aastaga muutunud?
2018. aastal roteerusin Ukrainasse. Toona oli mu peamine ülesanne toetada riigis alanud tervisereforme, mis algasid aastatel 2016–2017 ja olid ühed kiiremad Euroopas. Samal ajal oli siin ka leetrite puhang, nii et tuli tegeleda nii tervishoiu kui ka rahvatervisega.
Aastast 2020 on kogu maailmas tegeletud COVID-19-ga. Siin aitasime Ukrainat päris palju. Tänu meile on kõigis oblastites üles ehitatud rahvatervise laborite võrgustik haiguste seireks, aidatud haiglaid hapniku varustatusega. See töö jätkub siiamaani, eriti haiglates, kus praegu on vaja elektrit ja hapnikku ravi jätkamiseks.
2021. aasta lõpust lisandus polioviiruse üksikute juhtude väljajuurimine. Alates 2014. aastast on meie ülesandeks olnud tegeleda ka konfliktiga, mis toona oli Donbassis ja kus töötasime nii Ukraina valitsuse poolt kontrollitud kui ka mittekontrollitud aladel. Suure sõja algusest on meie ülesanne olnud tegeleda ka tervishoidu puudutava humanitaarabiga.
Seega on igal aastal tööd lisandunud?
See on olnud tervishoiule täielik stressitest. Oluline on aastate jooksul õpitu koroonaviirusega tegelemisel ning seni on see erinev paljudest teistest sõdadest ja kriisidest, kuna Ukraina tervishoiusüsteem pole kokku kukkunud ja toimib. Osaliselt ka seetõttu, et reformid, millega 2016. aastal alustati, on olnud vajalikud ja aitavad selle raske olukorra lahendamisele kaasa.
Missugune on olnud sõjaaegne abi Ukrainale?
Alates 2022. aasta veebruarist oleme toimetanud Ukrainasse ligi 3000 tonni ravimeid, kiirabiautosid, hapnikku, kõiksuguseid vahendeid tervishoiutöötajatele. Hetkel on meie prioriteet just idas ja lõunas ehk peamiselt need üheksa oblastit, kus põhiline sõjategevus praegu käib.
Lisaks oleme aidanud kaasa tervishoiu taastamisele vabastatud aladel – Butšas ja Irpinis kevadel ning Harkivis ja Hersonis sügisel. Kuidas tuua tervishoiuteenused tagasi, kui perearstikeskustes pole elektrit, arvuteid, infrastruktuuri. Lisaks riigi katastroofimeditsiini üksuste toetamine, et tagada esmaseid teenuseid ja ravimeid.
WHO poolt koordineerime ka rahvusvahelist abi. Meie roll on juhtida terviseklastrit, kus on sadu partnereid.
Kui palju rahvast seda tööd Kiievis sinu kolleegidena teeb?
Enne eelmise aasta 24. veebruari oli meil esinduses natuke üle saja inimese, nüüd on meid üle paarisaja. Meie esindused on ka kümnes kohas üle riigi, kõige suuremad kontorid on Kiievis ja Dnipros.
Kui palju ise Kiievis oled ja palju pead ringi sõitma?
On nädalaid, kus iga päev pean olema uues linnas. Aga on ka rahulikumaid nädalaid.
Kas töö on ohtlik?
See on suhteline. Ma arvan, et meie töö ei ole ohutu ja me püüame oma töötajatele pakkuda nii palju kaitset, kui võimalik. Kontorites on olemas varjendid. Me kõik oleme tundnud, kuidas maa liigub, kuidas aknad klirisevad. Viimastel kuudel on osa kolleege igapäevaselt ilma elektrita, paljudel pole sooja. Ukrainas ei ole praegu täiesti ohutut kohta. Eriti pärast 10. oktoobrit 2022, kui venelased alustasid infrastruktuuri pommitamist. Aga WHO ongi loodud, et sellistes oludes tegutseda. Selles sõjas on paraku olnud väga palju rünnakuid tervishoiu vastu, neid oleme dokumenteerinud üle 800.
Tervishoid on üks riigi nurgakivisid, mis on vaja hästi kiiresti taastada.
Üldse näen ma siin väga kiireid taastamistöid. Irpini kuulus sild on taastatud, Butša kurikuulsal Vaksali tänaval käib majade renoveerimine või ka uute ehitamine nende asemele, mis liiga purustatud. Inimesed tahavad mu meelest võimalikult ruttu selle õuduse unustada.
Inimesed tahavad tulla oma kodukohtadesse tagasi, aga nad tahavad, et seal oleks turvaline. Et neil on pood ja muud eluks vajalikud asjad. Meditsiiniabi olemasolu on üks selge turvalisuse märk nende inimeste jaoks. Ukraina on oma statistika järgi taastanud üle 20% tervishoiuasutustest, mida on rünnatud. Seda on tehtud omavalitsuste rahast, erasektori rahast ja heategevusest. Vabastatud alade tervishoiu taastamine vähemalt minimaaltasandile võtab tavaliselt kolm kuni kuus kuud, et tagada arstiabi ja tervishoiutöötajate pidev olemasolu, aga ka apteegid. Ukrainlased on väga üksmeelsed, et me ei saa oodata, me peame kõik kiiresti taastama.
Mul on suur mure, et sõja järelmõjud käivad kaasas veel mitme põlvkonna ukrainlastega.
Me WHO-s arvestame, et vaimse tervise tuge, sh psühholoogilist abi võib vajada kuni 10 miljonit ukrainlast. Osa mõjudest tervisele jäävad püsima põlvkondadeks ning arstiabi korraldus vajab kõrgendatud tähelepanu paljudeks aastateks.
Tekst: Tiit Pruuli
Foto: WHO
***
Borš
Borš – see on Ukraina visiitkaart. Isegi kui Ukraina perenaine kutsub külalisi lauda ja lisaks boršile on laud lookas paljudest teistest hõrgutistest, hüüab ta „Sidaite borštšuvati!“ (’istuge boršile’).
Boršil on Ukrainas muidugi palju regionaalseid variatsioone, kuid põhiosas valmib see ikka ühtmoodi. Borši aluseks on liha- või ka köögiviljapuljong. Tavaliselt tehakse puljongit loomalihast, kuid mitte tingimata. Kõrgelt hinnatakse pardiborši. Puljongile lisatakse hautatud peet, millele lisatakse hapuka maitse saamiseks tomatipastat ja äädikat või sidrunimahla. Kasutatakse ka päevi laagerdanud erilist peeditõmmist. See annab aluse nimetada borši ka peedisupiks. Köögiviljadest lisatakse boršile klassikalisel kujul kapsas, porgand ja sibul, sageli ka kartul, mõnes piirkonnas oad. Hea borši saladuseks peetakse borši keetmise lõpul Ukraina soolapeki sala ning küüslaugupasta lisamist. Tavaliselt serveeritakse seda suppi hakitud peterselli ja tilli ning hapukoorega. Tihti kuuluvad borši juurde lahutamatu osana küüslaugusaiakesed pampuškad.
Esimene teadaolev borši mainimine on 16. sajandist. Sellest alates on boršist saanud tõeline Ukraina kultusroog. Borš on nüüd kantud ka UNESCO vaimse kultuuripärandi nimekirja. Telekanal CNN Travel koostas 2021. aasta alguses maailma suppide edetabeli. Borš oli selles nimekirjas kolmas Nigeeria banga-supi ja Vietnami phở bò järel. Taolist tunnustust ei tohiks üle hinnata, aga samas räägib ikkagi ülemaailmsest tuntusest.
Nii hämmastav kui see ka ei ole, on boršist kujunenud äge geopoliitilise võitluse tallermaa. Kui Ukraina taotles borši kandmist UNESCO vaimse kultuuripärandi nimekirja kui selle maa ja rahva kultuurile ainuomast, oli Venemaa selle vastu. Venemaa diktaator ja sõjakurjategija Vladimir Putin räägib venelastest ja ukrainlastest kui ühest rahvast. Sellega annab ta mõista, et ukraina kultuuri ei eksisteeri ja Ukrainal ei ole õigustust oma riiklikule iseolemisele. Me teame, millega see lõppes, Venemaa sõjalise sissetungiga Ukrainasse 24. veebruaril 2022.
Samamoodi eitab Venemaa Ukraina kultuuripärandit ja peab kõike suure vene rahva omaks. Sellest ideoloogiast ei ole paraku jäänud väljapoole ka borš. Iseloomustades Ukraina taotlusi boršile kui rahvuslikule kultuuripärandile, ütles Venemaa välisministeeriumi pressiesindaja Maria Zahharova eelmise aasta 7. aprillil: „Borš on ksenofoobia, natsism ja äärmuslus selle kõigis vormides.“
Nõukogude Liidu juht Jossif Stalin püüdis oma kommunistliku impeeriumi loomise kava raames luua ka ühist rahvuskööki. Ta andis võitluskaaslasele Anastas Mikojanile ülesandeks see projekt ellu viia, et tugevdada nõukogude inimeste ühtset kultuurilist identiteeti. 1939. aastal ilmus tema juhtimisel „Maitsva ja tervisliku toidu raamat“, mis sisaldas lisaks kõigi Nõukogude Liidu rahvaste köökide retseptidele ka Stalini tsitaate. Selle raamatu peatükis „Ukraina köögi retseptid“ oli kokku 22 borširetsepti mitmest Ukraina piirkonnast. Nõukogude Liit on vahepeal küll kokku varisenud, kuid Putini imperialismiihalus mitte. Maailm on aga tunnustanud Ukraina borši selle rahva kultuuri osaks.
Toomas Kümmel
Selles numbris
- Euroopa Liit ja Eesti: koos tugevamad kui eraldi
- Alati külalislahke Armeenia
- Aserbaidžaan on peateel
- Muusikarütmis Austria
- Värviline Bulgaaria
- Belgia eri kultuuride virvarr
- Veini sünnimaa Georgia
- Hispaania äri eripära
- Holland ehk Madalmaade Kuningriik
- Mitmetahuline Horvaatia
- Väike ja kauge Island
- Iirlased elavad oma aja järgi
- Suurejooneline Itaalia
- Kreeka on küberruumi kaitse kants
- Silmapaistvalt tegus Leedu
- Rahvusvaheline Luksemburg
- Läti paistab silma oma riigi ülesehitamisel
- Mitmekesine Malta
- Moldova vajaks rohkem enesekindlust
- Kliimateadlik ja vastutustundlik Norra
- Rongiga läbi Portugali
- Tõnu Õnnepalu prantsuse kultuurist. Ja Eestist.
- Rootsi tee NATO-sse
- Ainulaadne arhitektuur ja loodus Rumeenias
- Eestlased Saksa kultuurielus
- Iseseisva San Marino uhkus
- Elurõõmus Serbia
- Slovakkia on Eestiga sarnane
- Soomes tegutsev Eesti pankur
- Õppimisvõimalused Suurbritannias
- Šveitsi täpsus on osa identiteedist
- Väike ja mõjukas Vatikan
- Lastesõbralik Taani
- Avatud ja sõbralik Tšehhi
- Eristuv Türgi
- Mis suunas liigub Ungari?
- Ukraina vabadus on Euroopa vabadus
- Ukraina vajab lootust
- Sõja mõjud kestavad kaua
- Ajakirjanikud sõjas
- Valgevene võitlus jätkub
- Venemaa tulevik sõltub Ukrainast
- Poolast kaitstakse Euroopa piiri
- Kas Küpros on Euroopa?
