Stelvio – maailma vingeim sõidutee

Kui esimest korda kaheksa aastat tagasi Stelvio mägiteel reisibussis natuke kõhedust tundsin, siis ei osanud ma unistadagi, et kord õnnestub sama teed rattaga sõita. Sel udusel ja vihmasel päeval manööverdas suur reisibuss kitsastes kurvides ja signaalitas pimedates tunnelites vastutulijaid hoiatades. Tipus 2758 meetri kõrgusel oli nähtavus ainult mõni meeter. Mäest alla jõudes oli kurvides loksumisest süda paha, aga meelde jäid need ägedad kurvid küll!

Uuesti Stelvio mägiteedele minna on sellest alates olnud mu unistus. Kuidas ja millal see võiks teoks saada, pole kunagi olnud konkreetne ja kindel plaan. Ja siis see järsku, ilma suurema ettevalmistuseta juhtus. Nimelt tänavu augustis otsustasid elukaaslane Evgeni Nikolaevski ning sõbrad Jaana ja Toomas Ellmann, et nad lähevad pärast kaks korda pandeemia tõttu edasi lükkamist ikka septembris Itaaliasse täispikale Ironmanile võistlema. Selge oli, et tuleb Saapariiki minna mööda maad, sest lennufirmad suutsid suvel tekitada kaose ja enam ei tahtnud riskida, et uuesti mõni jalgratas kuskil lennujaamas kadunud on. Kogemus juba õpetas. Teel Cerviasse aga jäi väikese põikena sisse ka Stelvio.

Raske sõnadesse panna, aga Stelvio mägitee on midagi erilist, seda nimetatakse ka mägiteede kuningannaks. Profiratturite maailmale tegi tõusu mälestusväärseks Fausto Coppi 1953. aastal Giro d’Italial oma ühe kuulsaima rünnakuga. Üldse saab Stelviole sõita kolmest suunast: Prad am Stilfser Jochi suunast, Bormio suund ja Umbrail Pass Šveitsi kaudu. Kõige legendaarsem ja ka raskem on kindlasti mägikülast Prad am Stilfser Jochist alguse saav mägitee. Sama teed pidi otsustasin isegi üles pedaalida – 25 kilomeetrit üles, keskmiselt 8% tõusu, tõusumeetreid 1800 ja natuke peale, 48 ikoonilist kurvi, kõrgeim tipp 2750 meetrit. Bormio suunas laskuda jäi 21 kilomeetrit ja 1541 vertikaalset meetrit läbi viie tunneli, mis on aastate jooksul saanud valgustuse ja foorid, et vähendada tekkinud liiklusummikuid ja õnnetusi. Stelvio mägiteel sõita aasta ringi ei saa, sest tee on avatud maist novembrini, kuid lumeüllatusi võib olla seal ka muul ajal ning mõnikord avatakse tee alles juunis või isegi juulis. Samas Stelvio liustik on Euroopa ainus suusatamise koht, mis on avatud ainult suvel ja sedagi kõrgusel 3450 meetrit merepinnast.

Uhkete sportautode, jalg- ja mootorratturite reisisiht

Kui aastatel 1820–1825 rajati mäekurus ligipääsu, siis tee oli vajalik sõjalist ja poliitilist olukorda arvestades. Austria impeeriumil oli vaja ühendada oma uus ala Lombardia ja selle naabri Tirooliga. Praeguseks on aga Prad am Stilfser Jochi külast algav kurviline mägitee tuntud maaliliste vaadete ja oma 48 kurviga, mida käivad igal hooajal olulise Itaalia turismiatraktsioonina vallutamas paljud jalgratturid, mootorratturid ja sportautode omanikud. Tegi ju motosaade „Top Gear“ mägitee kuulsaks kui maailm vingeima sõidutee. Nii oli omapärane lisaks üliuhketele sportautodele näha Stelviol Briti numbrimärkidega lahtisi uunikume, millel roolis ajastu stiilile riietunud peamiselt hallipäised härrad.

Kord aastas aga suletakse mägitee ainult jalgratturitele. Nimelt tavaliselt septembris toimub Stelvio Bike Day. Tänavu oli see 3. septembril, mil 3600 pedaalikeerutajat üheskoos nõudliku raja ette võtsid. Siinkirjutaja sai kümme päeva pärast rattapäeva mäkke pedaalides imetleda asfaldile maalitud ergutushüüdeid ja värvilisi kirju. Kolm korda on toimunud ka Stelvio maraton Pradist Glurnsi, tagasi Pradi ja sealt läbi Stilfsi kurule. Esimene maraton peeti 2017 ja osalejaid oli siis üle 300.

Erinevaid rattureid vurab Stelviol mäest üles ja alla aga kogu hooaja jooksul iga päev. Ööbimiskoha naabrid olid pikemaks ajaks tulnud piirkonda pedaalima, nii tegid nad väiksemaid ringe, et suureks mäevallutuseks valmistuda. Meil aga oli seda aega käes napilt, nii sõitsime Eestist 26 tundi autoga, lubasime endale mõne tunni und ning juba ratta selga ja asusime mäkke kerima. Stelvio tõus hakkab pihta kohe Prad am Stilfser Jochi (küla nimi saksa keeles) ehk Prato allo Stelvio (itaalia keeles) piirilt. Vaikselt tõusvas joones mäkke vändates saab hea ilmaga näha piirkonna kõrgeid lumiseid tippe: Monte Zebrù (3851 meetrit), Ortler (3905 meetrit) ja Thurwieserspitze (3652 meetrit).

Stelvio tõusu võtmine on midagi sellist, mis piltidel ja jutuna tundub ülim ja hinge kosutav, kuid füüsiliselt läbi elatuna on pigem paras katsumus kui maiuspala. Isegi legendaarne Fausto Coppi andis Stelviole hüüdnime Il Campionissimo ehk tšempionide tšempion, mida ta ütles pärast tõusu väntamist, kui arvas, et sureb sõidu ajal. Tõesti, Stelvio on raske tõus, mida pedaalida, kuid see on ka seda väärt. Kuna siinkirjutaja väntas mäkke niisama enda lõbuks, siis puudus võistlusmoment ja see omakorda tegi sõidu kindlasti kergemaks. Juba suhteliselt tõusu alguses ütlesin kaaslastele, et nad võivad minna omas tempos ja ma kulgen rahulikult. Kogemus on õpetanud, et kõiki tikke ei tasu kohe põletada, sest energiat on vaja jaotada ühtlaselt pingutusele. Kõige järsumad kurvid ja tõusunurgad ongi Stelviol viimased üheksa kilomeetrit ehk 2000 meetri kõrgusel, mil metsapiir on kadunud ja kivist mäge katab roheline loodusvaip. Meeldiv oli näha, kuidas mäest laskuvad ratturid ja mootorratturid innustasid ülesrühkijaid. Väike peanoogutus või käelehvitus võib üllatavalt palju sisemist põlemist juurde anda.

Enim pildistatud mägitee

Stelvio on arvatavasti üks kõige rohkem pildistatud mägi. Nimelt ehitati 2012. aastal teelaiendus ehk väike „rõdu“, kus saab peatuda ja teha hingematvalt kaunitest vaadetest pilti. Lisaks on viimastel kurvidel professionaalsed fotograafid, kes pildistavad möödaliikujaid. Pärast saab nende kodulehelt väikese raha eest omale foto osta, peab ainult teadma kuupäeva ja täpset kellaaega. Enda pilti mul aga nende galeriist leida ei õnnestunud. Arvatavasti sellepärast, et fotograaf pahandas, kui tugevama jalaga Evgeni ette pedaalis ja ise oma telefoniga pilti tegi – ju siis ei hakanud ta üldse vaeva nägemagi.

Viimastel kilomeetritel oli küll endal soov peatuda, mitte ainult selleks, et jäädvustada kaunist loodust, vaid pigem hingetõmbamiseks, sest kõrgus ja hõredam õhk pani rohkelt hingeldama. Siiski ei jäänud silma seda õiget kohta, sest päris igas kohas ei olnud julgust seisma jääda – äkki ei saa pärast normaalselt uuesti rattaga minema, hoog oli ju ikka üpris väike. Nii olimegi hoopis järsku suveniirilettide ja lehmavärvides Lamborghini juures ehk siis ootasin veel tõusu, kuid see sai otsa.

Kui sõitu sai alustatud lühikestes riietes, siis kõrguse kasvades vähenes temperatuur ja laskumiseks oli vaja selga panna soojad riided. Polnud aega väga palju ringi uudistadagi, sest jahedast ja väikesest väsimusest kippus kere kergesti värisema. Iga tõusu parim osa minu jaoks on laskumine. Meie küll laskusime Bormiosse, kuid Bormiost tõus on rohkem tuntud Granfondo Stelvio Santini rajana ja sedagi pika raja (146 kilomeetrit ja 4300 tõusumeetrit) puhul alles pärast jalatapjana tuntud tõusu Mortirolo vallutamist.

Sel septembri sügispäeval tegi meie seltskond oma sõidu mõnusalt lühikese, kuigi laskumisel Bormiosse pani küljetuul ratta vabisema ja lisaks hakkas vihma sadama. Siiski oli see üliäge, aga raske kolm ja pool tundi ülespedaalimist (naiste parim aeg Strava järgi on 1:25) ning koos pildipauside ja tunnelite keelavate fooritulede taga ootamisega tund allakihutamist.

Stelvio ümbruses võiks mitu päeva pedaalida, sest sõita saaks Umbrail Passi kaudu Šveitsi suunda, sealt tagasi Itaaliasse ja teha ring ümber ikoonilise Lago di Resia helesinise veehoidla, mille veest piilub välja 14. sajandil ehitatud kirikutorn. Talvel saab üle jää legendaarse tornini jalutada. Nimelt uputati vee paisutamisega mitu küla, aga kirikutorn jäi veest välja piiluma. Samas on veel võimalik teha Stelvio Challenge ehk Stelvio vallutamine kolmest suunast ühe päeva jooksul – 120 kilomeetrit, 4420 tõusumeetrit.

***

Stelvio ehk mägitee Stelvio Pass

• Mägitee Põhja-Itaalias Šveitsi piiril.
• Stelviole saab sõita kolmest suunast: Prad am Stilfser Jochi suund, Bormio suund ja Umbrail Pass Šveitsi kaudu.
• Läände jääv ja vähem tuntud mägitee Umbrail Passi juures on „Kolme keele tipp“ (Dreisprachenspitze), mis on saanud sellise nime, sest seal kohtuvad itaalia, saksa ja romaani keelt kõnelevad alad.
• Tee Prad am Stilfser Jochist Bormiosse on 46 kilomeetrit ja sel on 60 legendaarset järsku kurvi.
• Maailma kõrgeim lahing peeti I maailmasõja ajal Stelviol. Lahingud üle 3000 meetri kõrgusel olid tuntud kui valge sõda.
• 2758 meetri kõrgusel on suusatõstuk, millega saab Euroopa ainsale suvel avatud suusanõlvale, mis asub 3450 meetri kõrgusel merepinnast. 
• Stelvio mägiteed on tavaliselt avatud maist novembrini. Lumeseinte vahel on aga toimunud mitmeid Giro d’Italia sõite.

Tekst: Tiina Rekand

Foto: Evgeni Nikolaevski

Selles numbris

• Raamatuarvustus
• Malaaria – riskipiirkonda reisimisel külasta reisimeditsiini kabinetti
• Nõuandeid pakettreisi ostjale
• Maitse üle ei vaielda – rahvusköökide maitsesegud 2
• Kirke Männik: Kui piisavalt tahta, on kõik võimalik
• Ühe matka lugu
• Harkiv – kuhu täna rakett kukub?
• Relvadest ja Ameerikast
• Stelvio – maailma vingeim sõidutee
• Rattamatk Itaalias – palsam hingele ja kehale
• Südames ja suus sulav São Tomé
• Usbeki vabadusvõitleja Ilhom
• Nō-teater – salapärane vestlus tundmatuga
• Piiritaguseid teatrielamusi
• Reisiajakiri küsib: Kuhu välismaal teatrisse minna?
• Pääru Oja: „Ma praegu ei taha karusselli peale!“
• Teatrireisid
• Tooteuudised
• KROONIKA