Ene-Liis Semper kohtus Sumba ikatiga esimest korda Balil Ubudi turul. Põnev avastus viis teda Sumbale seda peent käsitöökunsti lähemalt uurima.
Kohtusin Sumba ikatiga esimest korda Balil Ubudi turul. Seal lõputute odavate sarongide ja muu träni hulgas puutus mulle äkki silma koreda tekstuuriga kangatükk, mis eristus kõigest ümbritsevast. Ilmselgelt oli tegu käsitööga, aga paraku olid värvid sellel teadmata aja vältel turul solgutatud kangajupil juba pea olematuks pleekinud. Minu küsimusele, millega tegu, sain vastuseks: Sumba ikat!
Mind hakkas asi huvitama, õhtul uurisin veebist lisa ja kuna pilet Sumbale oli taskukohane, lendasin juba ülejärgmisel päeval sinna, et ikati valmimist oma silmaga näha. Sellest sai äärmiselt põnev ekspeditsioon, mis ei jäänud viimaseks.
Keeruline kunst
Põhimõtteliselt on tegu ühe kõige aeganõudvama kudumisprotsessiga, mida võib ette kujutada. Kõige lihtsam oleks seda kirjeldada läbi meilegi tuttavate kangastelgedel kudumise tehnika, kus lõimed tõmmatakse raamile ja kootakse siis värviliste lõngadega muster sisse.
Sumba ikati puhul on asi aga vastupidi – mustrisse värvitakse lõimed ise ja kangaks kokku kootakse need alles protsessi lõpus. Mustri loomiseks seotakse osa lõimesid tillukeste, umbes 2 x 2 mm palmikiust tehtud sõlmedega, et lõim värvi ei võtaks, võetakse siis lõim raamilt maha ja jäetakse kuhugi varjulisse kohta taimesegu sisse värvuma. Tundub lihtne?
Kujutlegem nüüd sama, võttes arvesse, et lihtsa värviloogika alusel ei saa sinist lõime hiljem värvida punaseks, nagu kollast lõime ei saa värvida siniseks ja nii edasi ja nii edasi.
Sellest tulenevalt on kogu ikati tegemise töö keerulisim osa mustri planeerimine, millele järgneb üks lõputu sõlmimine ja ümbersõlmimine.
Ikka lõim raamile, sõlmed sisse, raamilt maha, värvimine, loputamine. Uuesti raamile, osa sõlmi lahti, uued sõlmed vastvärvitud alale, lõim raamilt maha, uus värvimine…
Traditsioonilise ikati värvimisprotsessis kasutatakse looduslikke taimevärve: sinist saab indigopõõsa lehtedest, punast morinda-puu juurtest, kollast kurkumist, musta mahagoni koorest. Kuna nii sõlmimis- kui ka värvimisprotsess on aeganõudvad, võib ühe suure, 130-250 cm suuruse hinggi-ikati tegemiseks kuluda 6‒8 kuud, vahel ka aasta.
Ikat tähendab tõlkes sidumist
Sõna ikat tähendabki otsetõlkes ’siduma’. Ikatites kasutatavaid traditsioonilisi motiive antakse edasi põlvest põlve. Huvitaval kombel on parimad sõlmijad ja mustriloojad mehed, kangaste kokkukudujad aga naised.
Traditsiooniliste motiivide valik on lai ja igal motiivil on tähendus. Motiive kombineerides luuakse keerukaid, kuni viiest värvist koosnevaid kompositsioone.
Mõned ikatid kujutavad tseremooniaid, näiteks matuseid.
Lihtsamate motiivide tähendustest rääkides tähistab krokodill traditsiooniliselt kuningat või ülikut, kilpkonn aga kuningannat.
Kakaduu sümboliseerib läbirääkimisvõimet ja konsensuslikku otsust, kreveti motiiv aga uuestisündi. Sageli kombineeritakse kreveti motiivi mao motiiviga, kuna kohalikel on ütlus: kooru nagu krevett, kestu nagu madu.
On ka „sisse toodud“ vanu kujundeid: draakoni motiivi võtsid sumbalased üle saarele sattunud hiina vaasidelt, lõvi motiiv saabus aga 16. sajandil koos hollandlaste ja nende müntidega. Sumbal endal lõvisid ei ela.
Kuke motiiv sümboliseerib teadvelolekut – ärkab ta ju enne teisi.
Kukk on Sumba kultuuris ka levinuim ohvrilind. Sealne algupärane usund kannab nime Marapu, mis otsetõlkes tähendab esivanemaid ja nendega suhtlemisel on vereohver tänini au sees. Iga Sumba elumaja juurde kuulub väike ohvrikivi ja ühtegi suuremat otsust ei tehta või ehitust ei alustata ilma hingede käest luba küsimata.
Ürgsetest mütoloogilistest kujunditest on meeldejäävamad veel Mamuli ehk naise suguorganit kujutav motiiv, mis tähistab nii viljakust kui ka austust naisalge vastu.
Ana Tau on inimfiguur, mille käed või jalad on looma või linnu kehaosad ning mis tähistab inimese ja looduse kokkukuuluvust.
Samuti Andungu Katiku Tau, inimpeadest monument. Viimane tuleneb traditsioonilisest viisist tuua klannide vaheliste konfliktide käigus kaasa hukkunud vastaste päid – ning eksponeerida neid külaväljakul jõu- ja kaitseelemendina.
Tänapäeval pole see teguviis mõistagi enam legaalne, kuid näiteks minu 40. eluaastates sumbalasest giid Angga kirjeldas eredalt oma lapsepõlvemälestusi keset küla kõrguvast teritatud okstega Andungu-puust, millesse suhtuti suure austusega, mis siis, et päid seal otsas enam ei rippunud.
Leiab kasutust vaid erilistel sündmustel
Ikati töömahu ja keerukuse tõttu on tegu tseremoniaalse kangaga, mida kantakse vaid erilistel puhkudel. Neisse mässitakse ka lahkunute keha – sumbalaste viimseks puhkepaigaks on külade juures paiknevad hauakambrid ja lahkunu ümber võib hauda minnes olla keritud üsna mitu ikatit.
Ikatitel esinevate motiivide järgi on võimalik määrata ka küla või piirkonda, kust see pärineb. Näiteks Caliudast pärinevad ikatid on sageli vahelduvate puna-mustade horisontaalsete triipudega, millel on valgete siluettidena kujutatud erinevaid koduloomi-ja linde.
Kanatangis kombineeritakse indigosinist valgega, Kamberas luuakse keerulisi viievärvilisi ikateid ja nii edasi.
Sumba on Indoneesia saarestiku üks vaesemaid ja vähem arenenumaid saari. Ühest küljest on ehk just see võimaldanud traditsioonilisel käsitööl seni ellu jääda. Teisalt on saarel seoses kliimamuutusega tekkinud terav veeprobleem, kuna külad paiknevad küngaste otsas, taevale lähemal, vesi taandub kuivaperioodil aga sügavates orgudes voolavatesse ojadesse. Vihmaperiood on pidevalt lühenenud ja kuivaperiood viimase viiekümne aastaga veninud varasemalt kuuelt kuult üheksa kuu pikkuseks, mistõttu valitseb selle lõpus suur veepuudus ja sumbalased on sunnitud igapäevast vett käsitsi alt orust üles küladesse kandma.
Probleemi algpõhjuseks on kolonialism. Kunagiselt sandlimetsaga kaetud saarelt veeti hollandlaste poolt 17.‒18. sajandil välja kogu puit. Hiljem ei leidunud kedagi, kes oleks metsi taastanud ja nüüd on selleks ilmselgelt juba hilja.
Selles numbris
- Raamatututvustus: Toomas Kokovkin, Siiri Külm, Kalev Sepp "Elutee. Hiiumaa jääteede lugu"
- Kogenud maailmarändurite parimad reisinipid
- Rattaga Läänemerel – Ahvenamaa
- Jah Colombiale, teineteisele ja seljakotireisidele
- Madeira – Euroopa Hawaii
- Madison Tuff - fotograaf sõjatandril
- Maha Kumbh Mela – maailma suurim rahvakogunemine
- 20 kuud seljakotireisi 10 000 euroga
- Salapärased saared Newfoundlandi külje all
- Kia ora, Uus-Meremaa!
- Rapa Nui raidkivide rapsoodiad
- Sumba ikatitest
- Parem kui Bali
- Tooteuudised
- Kroonika
- GO Reisiajakiri 111 - Aprill 2025
