Surfari sõbrad on rannas ja rand on ka sõber

Merit Raju kohtus Tallinnas surfisaadikutega Bonaire’i surfiparadiisist ja katsus, kas nende juhtimisel saab poole tunniga surfamise käppa.

Kui meie oma kontorites netis surfame, teevad päris surfarid tööd lainetel – on selliseid inimesi, kelle elu ongi surfamine. Nagu minu instruktoril Caesaril, nagu Tatyl, kes on purjelauasõidu freestyle’is ehk vabastiilis maailma tippude hulgas, ja Elvisel, kes on üks surfamise algatajaid Bonaire’i saarel Kariibi meres.

Kohanime Bonaire kuuldes ja selle peale absoluutselt mitte mingisuguseid assotsiatsioone omades ei pea punastama – tegemist on Eestist kordi pisema kohaga, mis kuulub Hollandi Antillide hulka Kariibi meres nagu näiteks Arubagi.

Bonaire’i autode registreerimisnumbrid antakse välja ainult sloganiga „Diver’s Paradise“. Bonaire koosneb kahest saarest – ühest 288-ruutkilomeetrisest ja teisest 6-ruutkilomeetrisest. Sealne riigikeel on hollandi keel. Jah, vastab tõele, et mida väiksem riik, seda parem keeleoskus. Bonaire’il elab 14 000 inimest – suts vähem kui Võrus. Inimestel on seal tavaliselt neli keelt suus: hollandi, inglise, hispaania ja papiamentu keel, nutikamatel isegi kuus-seitse.

Kui muud erinevused praegu kõrvale jätta, siis paistab, et päike on meil särtsakam kui ekvatoriaalaladel. „Sain eile Tallinnas päikesepõletuse, punaseks muidugi ei läinud, aga tunda oli küll,“ imestab Elvis Martinus, tumemustanahaline mees. „Kodus kasutan 75-se faktoriga päikese- kaitsekreemi ja olen varjus, kui vähegi võimalik, aga siin on nii külm, et olen päikese käes nii palju, kui saan.“

Selle kevade (loodetavasti) viimane klaasikild kiiskab Pirita rannas silma. Sirelid lõhnavad. Silt näitab: õhk 15, vesi 10, UV 5. Ujumiseks kargevõitu. Aga surfamiseks pole kunagi liiga vara ega liiga hilja.

Viis tõmmut rõõmsameelset kutti seisavad parklas, üks lõbustab teisi trikirattal. „Tahad, me näitame, et poole tunniga on võimalik surfamine käppa saada?“ Muidugi tahan!

Ajan kellegi hommikusest kasutamisest niiske kalipso selga, kannan õpetussõnade saatel purje oma pea kohal randa ning harjutan kuival maal purilaual seismist ja purje hoidmist. Pikalt proovida ei lasta – tõmbame laua vette ja asun sama asja kallale loksuvas vees. Poole tunni jooksul tunnen võidurõõmu, käegalöömise tunnet, hasarti, valu ja kõike muud läbisegi.

Instruktor Caesar Finies hoiab minuga koos põlvini vees möllates laua tagaosast kinni, vahel aitab viis korda vette tagasi plärtsatanud purje ise veest välja. Aeg pressib peale – poole tunniga imesid (loe: valmis surfarit) ei tee, aga mingi fiilingu saab kätte. Vesi ei tundugi enam külm ja mõni meeter purjelaual püsimist annab väikese eelmaitse sellest, mis tunne võib olla, kui liugled sadade meetrite kaupa mööda merepinda kaugusesse. Vabaduse tunne.

Taty Frans, sa oled professionaalne purjelaudur. Mil- line näeb välja sinu päev? Tavaliselt aprillist augustini reisime, aga talvel ma olen Bonaire’il, sest seal on aasta ringi soe. No ja siis ongi, et kell kaheksa üles, kümneks randa, surfan seal kella neljani, pärast seda söön, siis vaatan e-posti ja nii ta läheb. Kui tuult ei ole, siis sobib longboard, kui on, siis short board.“

Sõpradega ei teegi midagi? Sõbrad on rannas, ja rand on ka sõber.

Mis su ema sinu tööst arvab? Ta on õnnelik ja uhke (tõstab mõlemad käed üles, pöidlad püsti).

Elvise kohta võib öelda, et Bonaire’il on ta purjelaua „maaletooja“ – ta kergitab oma kaabut, ei, nokatsit, ja näitab, et ... no osa juuksevärve talle enam ei sobiks, sest nende pakenditel on alati kirjas, et ei kata, kui on 25% halle juukseid.

Igal juhul, kui tema veel noor oli (see oli 1985. aastal, Taty oli siis ühene), ei tegelenud Bonaire’il surfamisega õieti keegi. Poiste hulgas taoti jalkat ja kossu, tüdrukud kasvatasid juukseid ja küüsi.

Bonaire on sõbralik koht – kui satud tee ääres lonkima, võetakse kohe mööduva auto peale. Või vähemalt tehakse katse peale võtta.

Niisiis kimas Elvis tookord mööda saarekest ja märkas turiste teepervel. Võttis nad peale, tegi saarel tutvustava tuuri ja uuris, mida nad Bonaire’ilt otsivad. Tuli välja, et tuult. Ja ookeani – tegemist oli Venetsueela surfivarustuse poe omanikega.

Poisid kutsusid Elvisegi sarnasele vastukülaskäigule – autoekskursiooniga ja puha. Mõeldud-tehtud. Käiski Elvis Venetsueelas ära, tuli tagasi, ostis hollandi turistide kama (see on purjelauavarustus surfarite keeles) ära ja hakkas lainetel vihtuma.

Alguses ei tulnud midagi välja – teate küll, nagu esimest korda lumelaual, slaalomsuuskadel või hobuse seljas. „Mõtlesin, et olin oma arust hea sportlane, vormis ja puha, aga nüüd ei saa laua peal seistud. Kui sain, siis hakkasin sõpradele promoma ja nii ta läks. Nüüd tegeleb pool saart surfiga. Osa ei tegele ka, sest jalka on muidugi odavam: vaja on ainult palli ja tosse.“

Kui Elvis alustas, oli varustuse tase väga kehv. Tänapäeval on palju lihtsam alustada, sest algajate jaoks on spetsiaalne varustus: hästi suur, lai ja stabiilne pehme kattega laud ning tilluke puri.

Bonaire on USA surfiajakirjades juba üle kümne aasta number üks surfikoht maailmas ja seda eelkõige just algaja- tele. Ka isiklikul tasandil tegi Elvis imet – aasta pärast osales ta juba maailmameistrivõistlustel. Ja nüüd on ta instruktor, üritustekorraldaja ja surfipromoja. „Windsurf [purjelauasõit ehk surfamine – autor] on elustiil. Kohtad hoopis teistsu- guseid inimesi kui kontoritöös. Mina õpetan turistidele surfamist, ja mul on veel teine klubi, kus õpetan lapsi ja organiseerin üritusi. Näiteks, kui Hollandi kuninganna oli Bonaire’il ühepäevasel visiidil nelja peatusega, siis üks peatus oli meie juures rannas. Meie firma korraldab näiteks ka Bonaire’i kõige suuremat üritust – regatti.“ Taty käis lapsena tennises ja jalkas. „Ei meeldinud,“ võtab ta muigega oma lapsepõlve trennid kokku. Oma esimesed sammud surfilaual tegi ta 9-aastasena. Või oli see 10. Igal juhul oli initsiaatoriks vend, kellest tänaseks on saanud konkurent. Ja kolmas vend on veel koolis, muidu oleks ka temast ohtu karta.

Kuidas tasub ja kuidas ei tasu surfiõppimist alustada? Taty: Üks asi on kindel – girlfriend’i või boyfriend’i käest ei tasu kindlasti õppida. Peab ikka valima professionaalse õpetaja ja korraliku spetsiaalselt algajatele mõeldud kama. Ja koht peab olema turvaline – et poleks suuri laineid. Järv oleks kõige parem. Ja tegelikult oleks hea hoopis kusagil soojades vetes õppida, sest muidu on nii nagu siin, Eestis, et pärast oled täitsa läbi külmunud. Õigesti, instruktori käe all alustades, saab tunniga selgeks selle, mida meie õppisime kunagi nädal aega. Ise õppides võid õppida mingid asjad valesti selgeks ja pärast on ümberõppimine keeruline. Või veel hullem – takerdud kusagile ja pusimine viskab üle ning lööd surfile hoopis käega.

Milliseid kuivamaaharjutusi tuleks teha, et surfikursus läheks täie ette? Ei saa vist midagi ette valmistada. (Ütlevad seda peaaegu kooris ja vaatavad teineteisele nõutult otsa.) Kui vana on olnud teie kõige vanem surfiõpilane? Elvis: 82. Ja meil on üks kunstjalaga mees ka, USAst, käib ikka kaks korda aastas meie juures surfamas. Nii et täitsa võib öelda, et kõik võivad seda ala teha.

Aga kõige noorem? Elvis: No põhimõtteliselt saab kohe, kui maapeal käimine selge, esimesed surfikatsetused teha; aga tegelikult ikka siis, kui laps oskab ujuda. Selliseid 5-6-aastaseid on täitsa palju. Ja mida varem alustada, seda parem – siis on tasakaal ja tehnika käes ning saab minna edasi teiste surfistiilide õppimisega.

Bonaire on pisike, aga Eesti on ka täpp-riikide hulgas. Kuidas te kaardil Eestile pihta saite? Elvis: Me oleme siin, et purjelausõitu promoda ja see on üks peatus meie paarikuisel Euroopa-tuuril. Siis korraks sweet home ja siis Kanaari saartele, kus läheb veel kaks kuud. Esimene Euroopa riik oli Austria.

Austria... Aga... seal ei ole ju, teate küll... Taty: Haa, asi ongi selles, et purjelauasõiduks pole absoluutselt merd vaja, isegi palju tuult ei ole osade stiilide harrastamiseks vaja!

Hmm..., nüüd juba peangi paljastama tõe – ma ei tea surfist mitte midagi... Taty: Meil siin osa kutte nägid esimest korda lund. Soomes oligi nii, et ühel päeval oli päikest, vihma, tuult, lund (meie mõistes siis vist lörtsi, eks ole, tegemist oli maikuuga) ja rahet. Ja selle reisi jaoks sai osadele poistele soetatud elu esimene kalipso. Kõik kohad olid külmast kanged. Elvis: Nii et kui meie Bonaire’il võtame ikka merre minnes riided ära, siis siin tuleb ennast riidesse pakkida. Kas teil on õnnetusi ka juhtunud ja igasuguseid ohtlik- ke olukordi olnud? Taty: Mis mõttes? ...haide, hoovuste, külmakrambi mõttes, avarii... Taty: Aa, meil haid ei ründa... Elvis: Ja kui sa võrdled kuiva maaga, siis riskitase on 10:1. Taty: Jah, ma tunnen end ookeanis turvalisemalt – pind on pehmem. Purjelaual tasakaalu hoidmiseks on kogu keha töös, sest jalgealune pind kõigub. Paistab, et kui surfamas käia, siis jõusaalis käima küll ei pea? Taty, itsitades: Jah, mul on ikka lihased punnis ja kahek- sapakk. (Aga särki ta ikka oma kaheksapaki-jutu tõestu- seks ära ei võta. Siia sobib statistiline fakt, mis võib huvi- tada naislugejaid: Bonaire’il on rohkem mehi kui naisi ja naiste osakaal lainete vahel on eriti nadi.) Taty tahab tulla 2008. aastal freestyle’i maailmameistriks, 2006. aastal sai ta täiskasvanute maailmameistrivõistlustel teise koha.

Elvis tahab, et rohkem lapsi hakkaks purjelauaga sõit- ma. Näiteks esines ta Tais ülemaailmsel purjelauatootjate kohtumisel “Starboard”, kus räägiti moodsast surfiva- rustusest ja tulevikuarengutest. Pärast seda esinemist sai ta veel palju küllakutseid erinevatesse riikidesse. See lastevärk on oluline, sest siis nad saavad varakult tehnika kätte, tasakaalu ka ning kui freestyle ära tüütab (ja see on ala, mis tuleb vanuse poolest kõige varem lõpetada, sest nõuab kõige paremat vormi), siis saab edasi liikuda slaalomisse, formula- või wave-surfamisse.

Surfistiilid

* Freestyle ehk vabastiil on kõikvõimalike trikkide ning põnevate vähem või rohkem keeruliste manöövrite tegemine vees. * Wave ehk lainesõit on lainetel justkui allamäge sõitmine ja lainetelt lahedate hüpete tegemine.

* Formula ehk rajasõit on see, kui poidega märgitakse vette rada, millel on nii vastutuule- kui allatuulelõike. Seda püütakse läbida võimalikult kiiresti. Kui freestyle’i ja wave’i lauad ja purjed on väikesed, siis formula’s kasutatakse suuri. * Slaalomis sõidetakse ümber poide siksakitades allatuult (pöörded on iga paarisaja meetri tagant) või etteantud rajal ümber kahe poi. Tihti sõidetakse kaheksat ja põhirõhk on suurtel kiirustel ning osavatel manöövritel. * Veel on olemas sellised võistlusdistsipliinid nagu Raceboard, Speed, Super X ja 2008. aasta olümpiaklass Neilpryde RS:X. Samas on palju neid surfareid, kes üldse ei võistle või võistlevad harrastajatele mõeldud võistlussarjas, kus ei ole varustusele piiranguid – sõidetakse sellega, mis on kellelgi olemas. Need, kes ei taha väga spetsiifiliselt üht või teist stiili sõita, on omale ostnud freeride’i kama ehk siis sellise universaalse varustuse, millega saab lihtsalt vees „näpud püsti“ triibutamas käia – SURF ON LAHE!

Sandra Sersant

Selles numbris

• Surfari sõbrad on rannas ja rand on ka sõber
• Ainukesena Araratil
• Müstilisel Koola südamaal
• Isegi Pärnus on võimalik puhata
• 2000 kilomeetrit mööda Lätit ja Leedut
• Tasuta telkimine – kus ja kuidas?
• Kuhu Eestis hobusega matkama minna?
• Kabjad löövad mulle punast pori näkku...
• „Ajaloo-sõda“ Austraalias
• Mina olen siin. Kus, pagan, sina oled?
• Heyerdahli jälgedes Prantsuse Polüneesias
• Maailmamerede eestlane
• Taaskohtumine meresügavuses
• Rulal ümber poole maakera
• Go Reisiajakiri nr 12 – Juuni 2008