Suur Puhkus Kariibi merel

Kariibi meri on orkaanide vahelisel ajal suurepärane paik, et teha rahulikke merereise. Võib purjetada, sõita kruiisilaevadega. Virve (69) ja Oleg (77) Sapožnin käisid Kariibi mere laevakruiisil 2008. aasta jaanuaris.

Meie laevaks oli 1990. aastal ehitatud Empress of the Seas, majesteetlik 211 meetri pikkune ja 11 tekiga kruiisilaev. See alus kuulus suurele kruiisikompaniile Royal Caribbean, millel on kokku üle kahekümne suure laeva. Kuni 2000 reisijat peale võttev Empress of the Seas oli neist üks väiksemaid. Võrdluseks: Royal Caribbeani ja ühtlasi kogu maailma suurim kruiisilaev Freedom of the Seas võib pardale võtta 4300 reisijat.

Olime teel 11 päeva. Kuna laev oli suhteliselt väike, pääses ta sisse ka neisse sadamaisse, kuhu suured alused ei mahu. Reisijateks olid ligi 500 ameeriklast, üle 200 kanadalase, mõnikümmend norralast, sakslast ja palju muud rahvast. Kokku 1800 inimest.

Suurem osa reisijaid oli soliidses vanuses, oli ka mitmeid ratastoolis liikujaid. Aga kõik olid rõõmsad ja nautisid reisi.

Laev väljus sadamaist enamasti õhtuti, hommik saabus juba uues sadamas. Vaid kahel päeval olid pikad ülesõidud, mil ka päeval sõitsime. Külastasime 9 saart, 7 erinevat riiki.

Me reis algas Puerto Rico pealinnast San Juanist. Vahepeatused olid: Philipsburgi sadam Saint Martenil (pool saart on Hollandi, pool Prantsuse oma), Basseterre Saint Kittsil, Saint Vincent, Castries Santa Lucial, St John’s Antigual, Bridgetown Barbadosel, Margarita saar (Venezuela), Willemstad Curaçaol, Oranjestad Arubal. Kruiis lõppes San Juanis.

Peale San Juani on suurte kruiisilaevade lähtekohtadeks veel Fort Lauderdale (USA, Florida), Galveston (USA, Texas), Santo Domingo (Dominikaani), peatuspaikadeks Briti Neitsisaared, Haiti, Barbados, Jamaica, Cozumel, Roatan, Guadeloupe jmt kohad.

Meie reisi aegu olid ilmad ilusad. Peaaegu igal hommikul oli küll korraks kerge vihm, aga see ei seganud laeva- ega reisielu.

Meelelahutus sadamates

Laevas oli reisibüroo, kust võisid tellida ekskursioone sadamates. Oli võimalik minna lihtsalt randa (nagu ameeriklased põhiliselt tegid), sukelduma, kala püüdma, loodusparkidesse või ringsõitudele saartel. Võis ka lihtsalt laeva jääda või omapead saartel ringi vaadata.

Ekskursioonid olid ingliskeelsed ja kuna me inglise keelt hästi ei oska, siis läksime sadamates kaile, kust leidsime mõne kohaliku reisibüroo või taksojuhi. Küsisime, kas keegi mõistab prantsuse keelt ja leidsime alati mõne oskaja. Nõnda korraldasime endile privaatsõidud ümber iga saare.

Saartest jäi kõige rohkem meelde Aruba. Meie head tuttavad, kes käisid Kariibi mere reisil kaheksa aastat tagasi, ütlesid, et Aruba on suur küla. Praegu on seal suured hotellid ja palju kilomeetreid liivaranda. Võib-olla meeldis meile Aruba ka seepärast, et selle saarega on seotud kaks omakandimeest – siin on sündinud Fred Jüssi ja Dave Benton.

Muidugi oli iga saar omamoodi huvitav – kõik olid kenad rohelised, aga samas ka erinevad. Kariibi merre polnud meil aega varvast pistagi, püüdsime võimalikult palju ringi sõita ja kohalikku elu ning kultuuri tundma õppida.

Laevaelu

Laeva üheteistkümnel korrusel oli olemas kõik, mida lõbusaks eluks vaja – kasiino, bassein, mullivannid, spordirada, ronimissein, restoranid-baarid. Eri baarides mängis eri muusika, meie käisime põhiliselt džässi- ja svingibaaris, kus tantsisime suure naudinguga.

Suures teatrisaalis võis tellida jooke ning vaadata tantsu- ja lauluprogramme, aga ka ingliskeelseid koomikuid, rinnahoidjate äravõtmist ja muud ameerikalikku jampsi.

Ülemisel tekil mängis temperamentsete kohalike tumedanahaliste muusikute esituses kogu aeg Kariibi muusika. Laeva Rootsi laud töötas poole seitsmest hommikul kuni kella üheni öösel. See oli hinna sees, süüa võis nii tihti ja palju, kui sa tahad. See oli ausalt öeldes üks igavene nuhtlus! Iga päev oli erinev menüü ja kõik oli väga värske, vaheldusrikas ja maitsev. A ́ la carte restoran töötas õhtuti kahes vahetuses. Menüü koosnes 5-käigulisest õhtusöögist. Ka kelneritel oli seal oma show laulu ja liikumisega, mis alati lõid erilise meeleolu. Iga õhtusööki saatis elav muusika pianistide esituses.

Alkoholi eest, mida baarides saada oli, tuli maksta. Oma alkoholi ei tohtinud üldse kaasas olla. Selle eest hoiatati vähemalt seitse korda ja kohvrid kontrolliti ka laeva saabudes üle. Kes vahepeatustes maale läks ja maalt alkoholi ostis, pidi selle laevale naastes ära andma. Tagasi sai oma pudelid laevalt lahkudes. Igal õhtul anti meile nimekiri üritustest, mis järgmisel päeval toimuvad ja millises riietuses peab neile kogunemistele ilmuma. Kahel õhtul olid smokingitega üritused, üks neist kapteni vastuvõtt (rõivaid sai ka laenutada), kaks üritust olid poolpidulikud ja ülejäänud vaba riietusega.

Neil reisidel on omaette teemaks jootraha. Jootrahade tabel saadeti kajutitesse reisi lõpul – et nii palju peaks maksma kelneritele, nii palju kajutikoristajatele jne. Meil oli see juba ette ära makstud, kui paketi ostsime.

Kokkuvõttes oli meie reis üks suur puhkus. Meie jaoks oli see väga huvitav ning vaheldusrikas. Mis võib olla veel toredam, kui olla koos oma armastatud abikaasaga, nautida imelisi päikeseloojanguid ning tantsida laevatekil tähistaeva all.

Selles numbris

• Bangkok – tänavaköökide meka
• Lääne-Aafrika võitis jälle
• Külaskäik kunade juurde
• Reisimine, mille eest makstakse palka
• Suur Puhkus Kariibi merel
• Koolivaheaeg paradiisisaarel
• Hipipohmell Jamaical
• Havanna sigarite saladus
• Kuubalastel ei jää aega, et oma pead poliitikaga vaevata
• Nädal Brasiilia rändurhipide seltsis
• Brasiilia bikiinid surfimiseks ei sobi
• Mont Blanc – ilus ja lihtne, kuid mitte ohutu
• Milline miniarvuti sobib matkale?
• Jöötunite mängumaale lõbujanu kustutama
• Tõukekelk on tagasi!
• Kalev Järvelille matkaelu
• Võiduajamine Kurtna järvedel
• Etioopia neiu totaalne muutumine
• Go Reisiajakiri nr 16 – Veebruar 2009