Suusamatkad Eestis ja Põhjamaades

Kogenud matkaja Anneli Mere kirjutab, et talvematk on paljude jaoks alles avastamata. Eesti ja selle lähiümbrus pakub selleks aga oma mitmekesiste radadega piiramatuid võimalusi.

Kogenud matkaja Anneli Mere kirjutab, et talvematk on paljude jaoks alles avastamata. Eesti ja selle lähiümbrus pakub selleks aga oma mitmekesiste radadega piiramatuid võimalusi.

Olen suusamatkamist harrastanud aastakümneid. Värskendavalt karged tingimused. Valge vaikus on aukartustäratav. Vaikus, mida külastab vahel matkaja liikumisest häiritud lumekaku lendutõus. Põhjamaades lisanduvad neile veel taevas veiklevad eredavärvilised virmalised.

Lumel sahisevad suusad. See on imeline liikumisviis – mäest alla libiseb kiirelt, jääl kannab suusk sind ka üle pragude. Kuum grokk ja ahjupaiste suures telgis või matkahütis. Või hoopiski külmööbimine lumme kaevatud koopas või telgis. Karge külm sunnib sind pidevalt liigutama, hoiab vaimu värske. Suusamatk on meeldiv talvepuhkus, kust naased alati sisemiselt puhtamana ja väljapuhanuna.

Esimesed seljakotiga suusamatkad tegin Eestimaal kooliplikana. Tudengite iga-aastased märtsikuised suusarongid Kaukaasiasse ja Hibiinidesse Koola poolsaarel andsid mulle juba esimesed matkajuhi kogemused. Kevadeti Lovozeros toimunud traditsioonilisi Põhjapõdramänge meenutavad tänaseni mu ehtsad põdranahksed jalavarjud. Neid vaadates tekib hinges kutse. Soov võtta suusad ja minna Hibiinidesse tagasi. Tollal matkati enamasti nii, et suure grupitelgi kütmiseks võeti ahi kaasa. Värskemad uudised räägivad aga, et ahjuga sinna enam minna ei tasu, sest puud selle kütmiseks on seal lihtsalt otsa saanud. Aga ega see eriti heidutagi. Kaasaegne matkavarustus (tuulekindlad telgid ja riietus, sulgmagamiskotid ja joped, energiarikkad kuivtoidud, kõikjale ulatuv tehnika) võimaldab ööbida peaaegu kõikjal ja ükskõik millistes ilmatingimuses.

Pereelu algperioodil sündisid mul lapsed, aga nemad rahutut rändurikihu ei seganud. Korraldasime hingelt samalaadsete perekondadega perematkasid – kevadisel suurveel katamaraanide ja süstadega ning suviti rohkem jalgratastega. Peaaegu terve Eestimaa sai läbi käidud. Suuskadel tegime mitmepäevaseid matku Haanjas, Aegviidus ja Ida-Virumaal. Karge ilm ei peletanud ei lapsi ega vanemaid.

Eestimaa loodus on nii eripärane – Lõuna-Eesti võrratu kuppelmaastik on otsekui loodud suuskadel rändamiseks, talvel kinnikülmuvad sood Kesk-Eestis pakuvad täiesti omapärast suusaelamust ning Aegviidu polügooni salapärane talvine maastik ja oosid ootavad tänagi suusamatkajaid.

Üks suusamatk Eestimaal

2003. aastal oli mul meeldiv võimalus osaleda põneval suusamatkal. Marsruut oli väga huvitav – läbisime soid, kuhu inimjalg harva satub. 17. veebruarist kuni 1. märtsini võtsime kolmekesi, Mart, Karel ja mina ette matka läbi Vahe-Eesti. Eesmärgiks läbida soode ja rabade ala ligikaudu 300 kilomeetrit alates Pärnu laheäärsest rannaniidult Häädemeestel kuni Soome lahe äärse Loksani.

Tahtsime matkata läbi selliste rabade ja soode, kuhu pääseb vaid talvetingimustes, ning näidata, et ka talvine kodune suusamatk sobib ideaalselt tööstressi ja haiguste maandamiseks. Samuti soovisime populariseerida suusamatkamist ja ka Vahe-Eesti piirkonda, mida matkarajoonina ehk vähem tuntakse. Suurt osa meie matkast jäädvustas ja näitas Eesti Televisiooni saatesari Osoon ning tänu kvaliteetsele filmimaterjalile valmis mul ka õppefilm talimatkamisest.

Matk iseenesest kujunes heaks õppetunniks nii korraldajatele kui ka osavõtjatele. Kuna selle aja sisse jäi ka iseseisvuspäev, liitusid meiega kolmeks päevaks ka mõned külalismatkajad. Nii saime tunda, kuidas on väikese grupiga loodust nautida ja kuidas suures matkagrupis ilmnevad inimsuhete eripärasused kriisihetkel. Ilma ja looduse mõttes saime tunda nii karget külma kui ka kerget sula, inimestest puutumatut soomaastikku kui ka suuskadel väga raskelt läbitavat raielanki. Mardi ja Kareliga liitudes olin ära jätnud oma planeeritud suusmatka Rootsi, aga kahetseda polnud põhjust. Sain kinnitust oma mõttele, et Eestimaal on võimalik nautida nii mitmekesist maastikku. Nii Häädemeestel kui Aegviidus saime ka mägedesõitu, nii et meelde ei jäänud mitte ainult suuskadega puude vahel sumpamine. Ja see paik on võrreldamatult odav ja meeldiv matkapiirkond.

Suusamatkad Põhjamaades

Tänapäeval saab peaaegu kõikjal suusamatka korraldada, ka piiramatute võimalustega Põhjamaa rajad on meile lähedad ja kättesaadavad. Hakkaja matkaja võib teha näiteks päevaseid suusaretki, samal ajal kui sõbrad või ülejäänud pere mäesuusatamist harrastavad. Meie perega sõitsime aastatuhande vahetusel Soome Yllasele – mina matkasin polaaröö valguses mägede ümbruses ringi ja naasin õhtuks sõprade ning pere juurde.

Viimasel viiel aastal oleme oma suusamatkagrupiga just rohkem Põhjamaades käinud. Kohalemineku peale ei lähe eriti palju aega, näiteks kui istud lõunaajal Tallinnas laevale, öösel sõidad rongiga läbi Soome, siis järgmisel lõunal oledki juba suuskadel minekuvalmis. Mitmel korral oleme olnud Soome kõrgeima mäe Halti ja Rootsi kõrgeima mäe Kebnekaise ümbruses. Viimati aga Norras Jotunheimeni rahvuspargis ja samuti riigi kõrgeima mäetipu Galdhoppigeni otsas.

Siin on mõned väljavõtted Norra suusamatka päevikust:

Marsruut: Tallinn – laevaga Helsingi – mikrobussiga Turu – laevaga Kapellskär – mikrobussiga Arlanda lennujaam – Sigtuna – Siljani järv – Femundeni järv – Koppang – Otta – Lom – Bovertoni järv – suuskadel Krossbu onn – Smorstabi liustik – Gravdaleni org – Leirvassbu onn – Visdaleni org – Spiterstuleni onn – radiaal Glittertindeni tipule 2472m – Spiterstuleni onn – Glitterheimi onn – Russvatneti järv – Bessvatneti järv – Gjendesheimi onn – radiaal Gjende järvele – bussiga Gudbrandsdaleni org – Mjosa järv – Gardemoeni lennujaam – Oslo – Örebro – Norrtälje – Kapellskär – laevaga Paldiski – bussiga Tallinn.

Esimene öö telgis rõõmustas meid –21oC külmatemperatuuriga, mittesüttiva priimusega ja Maiu ööjooksuga ümber telkide, et vähegi sooja saada. 

Raivo päevikust: ”Äkki hakkas selginema, pilvelaamade vahelt ilmusid nähtavale päikeselised mäed. Vaated olid võrratud, eriti efektse mulje jättis udulaamade kohal kõrguv järsk kaljune Kyrkja tipp (2032m), kaljunukid moodustasid sellel tõelise trollinäo. Olime selle mäe jalamilt päris lähedalt mööda sõitnud, kuid alles nüüd, selja taga, ilmus ta nähtavale. Seisime, vaatasime ja pildistasime. Laskusime loogeldes laugest kuruvisangust ja nautisime paigal seistes jälle vaateid. Nõlvade all pea puutumatul lumel oli näha üksikuid telke, enamusele lumemüürid ümber ehitatud. Päike sai võimust, udulaam jäi selja taha ... Umbes 2 km enne Spiterstulenit ilmus Tverräe orusuudme kohal üle Eventyriseni rippliustiku (Svellnosbreani liustiku idaots) nähtavale Galdhoppigeni tipp. Kirjeldamatu vaatepilt ...”. 

Liivi päevikust: Alustasime kolmekesi (Liivi, Maiu, Raivo) tõusu kell 8.20, ilm oli kena, osalise pilvisusega. Neli tundi sõitsime ja tõusime suuskadel, siis muutus nõlv meie rastriga matkasuuskade jaoks liiga järsuks. Võtsime need alt ja sumpasime jalgsi edasi. Tõusunõlval oli näha mitmeid suusajälgi. Glittertindi edelanõlva kalle on kohati kuni 35 kraadi, jalg vajus astudes paarikümne cm sügavusele. Püstloodse põhjaseinaga tipuharjalt oli tippu veel veerand tundi käiku (2472m). Seal avanes kõikjale vapustav vaade: väheste paljastunud kaljudega valged mäed särasid päikesevalguses. All kagus suurenesid inimtäpid: need olid Glitterheimi poolt tipputõusjad. Jõudsime neile teha komplimendi nende hea inglise keele oskuse kohta, enne kui selgus, et tegu on inglastega …”.

Saime veel ainulaadse elamuse seigeldes köisseongus ringi Eventyriseni rippliustiku kõhus.

Minu päevikust: ”… Olime liustikuretkelt naasnud ja tulvil eredaid muljeid ning vaimustunud jäämaailma võludest. Nad tõusid hommikupoolikul 2 tunniga 700m ülespoole Eventyriseni jäämurru juurde, kinnitasid kaasavõetud nööriga end 7-kesi seongusse (sidusid lihtsalt aasad ümber oma vöökohtade) ja kolasid 1,5 tundi jäälõhede vahel ning isegi liustiku “sees”. Seongu viimasel ja kahel esimesel olid jalas kassid... ”. 

Lühikokkuvõtte Rootsis Kebnekaise ümbruse matkapäevikust:

Marsruut: Tallinn – laevaga Helsingi – mikrobussiga Pyhajärvi – Kemi – Aavasaksa – Kiruna – Abisko – suuskadel Kuningarada: Abeskojavri – Radunjarga – Alisjavri – Alesjaurestugorna – Tjäktjapasset 1130m – Kuoperjakka – radiaal Cuhcavaggi orusuudmesse – radiaal Guobirvaggi orgu Kebnekaise läänenõlvadele (Rabotsi liustik, Firnpasset kuru 1549m, Drakryggeni idahari 1630m) – Singistugorna – Kebnekaise fjällstation – Laddjujavri – Nikkaluokta – mikrobussiga Kiruna – Oulu – Helsingi – laevaga Tallinn. Suusamarsruudi kogupikkus 136 km.

18.-28. märtsil 2004 sai külastuskohaks Rootsimaal asuv Kungsleden ehk kuningatee. Olin seda kuulsat matkarada läbinud jalgsi ja suveoludes ning ka Kebnekaise tipus käinud. Nüüd avanes võimalus see marsruut ka talvetingimustes läbida. Eesmärgiks oli vaadata Kebnekaise mäge igast ilmakaarest ning võimalusel tõusta ka Kebnekaisele, kui lumeolud seda võimaldavad. Eelluure tulemusena oli teada, et suurte liustike tõttu ei õnnestu seda mäge ilma alpinismivarustuseta vallutada, siis loobusime juba kodus mõttest kindlasti ka tippu jõuda.

Katkend Raivo matkapäevikust radiaalipäeva kohta, mil õnnestus läänepoolsest küljest Kebnekaisele kõige lähemale jõuda:

Raivo päevikust: ”24. märts (K) Kuoperjakka onn – radiaal Rabotsi liustikule ja Drakryggeni tipu harjale. Liikuma saime kell 10.00. Pöörasime kirdesse Guobirvaggi orgu, möödusime sillast ja tõusime oru põhjanõlval ülespoole. Rootsi kõrgeim ahelik oli meie ees hästi näha, kuigi tipud ise kippusid kaduma pilvedesse. Umbes 1100 meetri kõrgusel turnisime risti läbi umbes 20 meetri sügavuse ojakanjoni ja Drakryggeni tipu läänenõlva alusel platool võtsime kerge eine. Esmakordselt matka jooksul oli ideaalne ilm, selge, vaikne, intensiivse päikesekiirguse käes kippus isegi palavaks.

Ületasime Drakryggeni läänenõlva aluse põndaku ja laskusime tipu lõunanõlva traversseerides umbes 1200 meetri kõrgusel Rabotsi liustikule, eesmärk oligi võimalikult vähe kõrgust kaotada. Liustiku laugel keskosal tõusime tasapisi ülespoole, suurepärased vaated liustikku lõunast ja idast piiravatele umbes 600 meetri kõrgustele kaljujärsakutele. Need järsakud varjasid peagi meie eest päikese, ja kohe hakkas ka külm. Jätkasime tõusu Drakryggeni tipu taguse Firni kuru poole. Üks helikopter tegi tiiru ümber Kebnekaise tippude. Imetlesime aeg-ajalt kaljusid. Järsemad (kuni 20o) liustikupõndakud, kus lumi kuni 15 sentimeetrit läbi vajus, väsitasid tublisti, vaevama hakkas janu. Sumpasime sügavas lumes järsust paarikümne meetri kõrgusest kuruvisangust üles ja 15.10 olime Firni kurul. Põhjakaares avanesid lummavad vaated lumisele mägimaastikule, eriti 2043 meetrisele püramiidjale Gaskkasbakti tipule. Kuru põhjanõlv on tunduvalt järsem, seal on ka lühike liustik.

Kurusadulast kõrgemal avastasime 5 paari telemark-suuski ja seljakotid. Tõusime kitsal lumisel kaljuharjal suusaomanike jälgedes umbes 80 meetrit kõrgemale Drakryggeni tipu poole, edasi ei olnud mõtet ilma kassideta minna. Oivalised vaated kolmes suunas, eelkõige lõunasse Kebnekaise tippudele (lõunatipp 2114m, põhjatipp 2097m), pildistasime usinalt. Drakryggeni tipult laskusid seongus 5 rootsi noormeest, kõik kasside ja kirkadega. Nad olid suuskadel tõusnud Kebnekaise fjällstationist Tarfala kaudu Firni kurule, laskuda plaanisid sama teed pidi. Nad olid seal baasis nädal aega laagris, homme plaanivad tõusta Kebnekaisele.

16.20 hakkasime tuldud teed pidi kurult tagasi laskuma, mis piki Rabotsi liustikku läks lennates. Veerand tunniga olime juba 4 kilomeetrit eemal liustikuotsalt maas. Päevaga läbisime 20 km, tõusu-laskumist 980 meetrit, kõrgeim punkt 1630meetrit. Puhas tõusuaeg 4.10, laskumisaeg 1.05. Ilm väga ilus, veidi pilvi, valdavalt tuulevaikne, temperatuur – 5 … – 7oC”. 

Koerarakendeid kohtasime võrreldes Soomega väga vähe. Meile ootamatult osutus populaarseks suusamatkamine põhjas just vanemate inimeste seas. Abivahendina kasutatakse Rootsis ja Soomes seljakottide asemel üsna palju rakenditega järelveetavaid kelke. Norras on popim seljakoti ja telgiga matkamine.

Ilm on vahelduv nagu põhjas talveperioodil ikka – paari tunniga pöörab väga ilus talveilm purgaaks üle ja ole siis tubli ning püüa tormi käes püsti jääda või pane telk ca 20 m/s puhuva tuulega lagedale mäenõlvale püsti. Ka temperatuurikõikumised on suurtes piirides - mägedes päikesekiirguses on väga palav, samas mäe varjus, kus päikest pole, tuleb kõik riided selga panna, mis kaasas on. Värske ja ka sulalumi takistab nii libisemist kui ka varjab väiksemad kaljunukid ja jäälõhed liustikul, millele laskumisel kindlasti otsa või sisse sõidad. Ainult talvematkal koged lumepimedust – kõik on nii kiirgavvalge, et ei talu enam pinnavorme ja lumekarniise, isegi liikumiskiiruse taju kaob. Tagajärjeks leiad kindlasti end ja varustust rõõmsalt lumehangest kokku korjamas.

Talimatk võib sobida väga erinevatele inimestele. Kunstiinimesele Reinule jättis meie viimane Norra matk sellise elamuse, et ta pani selle matka laulusõnadesse. Just sellised mälestused eelmisest matkast panevad sind jälle ootama talvepuhkust, et taas sõpradega külastada lumerikkaid kohti ning otsida hingerahu.

Selles numbris

• Terve mõistus – terved kondid
• Üksinda üle Atlandi ookeani – MiniTransat
• Talvised fotorõõmud
• Must tee oopiumiga
• Rossi meri - jaanuar 2003
• Mongoolia - karu ja draakoni vahel
• Odavlennundus - mis see on?
• Maailma lõpp - Fin del Mundo
• Matkapliitide test
• Kahel rattal läbi dramaatilise Šotimaa
• Suusamatkad Eestis ja Põhjamaades
• Soomaal üleujutust kuulamas
• Ratastel Salehardi
• GO Reisiajakirja matkasoovitus - matka uiskudel
• Eestlased Antarktika ajaloos
• Suur rändur
• Go Reisiajakiri nr 2 – Talv 2006