TADŽIKISTAN, DUŠANBE. Karl Marx ja Friedrich Engels.

Esimene osa. Kõik me teame seda vana lugu, milles „meesolevus kõnnib päikeseloojangul mööda mereranda ja kohtub naisolevusega. Kuigi viimane erineb temast vaid teatavate hormoonide paljususe tõttu, hakkavad nad ... Issand kui primitiivne ja lühinägelik, mõtleb neist mööda ujudes lestakala, kes valib teadlikult endale soo, lähtudes üldisest olustikust, millesse ta sünnib“.

Kõik me ei ole nii teadlikud oma otsustes ja sageli jääb mõistmatuks, mis sunnib inimesi mägedesse ronima minema või miks mõned metsas värvilisi kuule püssidest üksteise pihta lasevad. Kõik see kokku ongi: miks? – ehk üks järjekordne mäeskäimise lugu.

MIKS JUST SINNA

Piirkond – Edela Pamiir Tadžikistani-Afganistani piiril. Mäed: Karl Marx 6726 m, Engels 6510 m, Ovalnaja 5780 m, Sosednaja 5936 m.

Otsus minna mägedesse, kus harva käiakse, tulenes sellest, et nende kasina kümnekonna aastaga oleme oma mägironijatepundiga jõudnud nii öelda alpinismi puberteedi ikka. Ehk aega, kui tahetakse kõike ise teha algusest lõpuni ja saada hakkama vaid omal jõul. Tavaliste, tööd tegevate inimestena on meie mägedes olemise aeg limiteeritud. Sellest johtuvalt tuleb võtta risk, et vahel ei jõutagi planeeritud tippudele, millele jõudmiseks on ettevalmistusi tehtud pool aastat.

Meie jaoks tundub olevat möödas alpinismi lapseiga, mille puhul tegeletakse rohkem saavutusalpinismiga – ainsana toob rahulolu tipu vallutamine. Seejuures kasutatakse eesmärgi saavutamiseks kõike, mida kommertslik mäeturism pakkuda võib. Olgu selleks siis baaslaagri täisteenused, kokad, kandjad, ettevalmistatud marsruudid, etteantud tõusutaktika ja teiste gruppide sissetallatud rajad. Kuna tavaliselt mägedes loetakse saavutuseks jõudmist kuhugi kõige kõrgemale, peab siinkohal igaüks ise tõmbama piiri kuulsuse ja/või rahulolu vahel. Kuid see on juba selline mõnusalt igav teema, millest meeldib küll paljudel rääkida, kuid mis kuhugi ei vii.

REISIMINE

Lennuk Tallinn - Riia - Dušanbe, lennuaeg: 7h 50min. Kohalejõudmise kellaaeg 03.35

Tänu Riia lennujaamale on muutunud kolmandatesse riikidesse reisimine hämmastavalt mugavaks, samal ajal kui muu maailm näitab oma suhtumist Kesk-Aasia riikidesse lennuliikluse ebamugavate kellaaegadega. 13. juulil saabusime Tadžikistani pealinna Dušanbesse küll väikese hilinemisega, aga siiski suhteliselt vara, kell 03.52 öösel.

Astud lennuki uksele ja tunned, voila! Vastu võtma on tulnud lõunamaa öö isiklikult, mis meile põhjamaalastele on alati meeldiv. Vähemalt alguses. Kotid edukalt kättesaanuna siirdud lennujaama turvaliste uste vahelt läbi. Bandiidi välimusega autojuhid või kõike jõudu kokkuvõttev pisike poiss, kes paarikümnekilost seljakotti tulutult lohistada püüab – kõik püüavad kohe valgele mehele mida müüa ja pakkuda. Teadlike turistidena olime ülikalli (arvestades kohalikke hindu) auto juba ette tellinud. Juhi tahumatu välimuse järgi otsustades olime aga kindlates kätes.

Pealinna Dušanbe nimi tähendab kohalikus keeles esmaspäev. Linn ise ei oma linnana just pikka ajalugu. Kuni 19. sajandini koosnes Dušanbe põhiliselt viiest suuremast külast, kus siis iga nädala esmaspäeval kogunes ümbruskaudne rahvas turule kauplema. Kui Vene võimud 1929. aastal joonistasid maha Tadžikistani uued piirid, pidid nad kahetsusega nentima, et sellel territooriumil ei ole ühtegi suuremat linna. Iidsed Tadžiki linnad Buhhaara, Samarkand ja teised olid jäänud sõbraliku vennasvabariigi Usbekistani koosseisu. Sellest ei lasknud nõukogude võim ennast aga häirida, ehitades uue pealinna. Vahepealsetel aastatel kandis Tadžiki pealinn uhket nime – Stalinabad.

Tadžiki ajalugu on kirev ja koosneb põhiliselt kellegi alluvuses olemisest või kellegagi sõdimisest. Möll algas juba 500 aastat enne Kristust Pärsia impeeriumiga, jätkus sealt juba muslimi, Pärsia ja mongoli valitsejatega ning lõpetades Vene valitsejatega ja nõukogude impee- riumisse kuulumisega. Sellest hoolimata peavad tadžikid oma rahva ja riigi loojaks Ismail Samanid. Tema loodud impeerium kestis 900–999 aastate, mil riik oli suur ja hõlmas enamuse oma praeguste naabrite territooriumitest. Vaadeldes Kesk-Aasia riikide seniseid arenguid võib järeldada, et kohalikud rahvad pole hoolinud riigipiiridest ega kellegi alluvuses olemisest. Alati on säilinud teatud territooriumil oma rahvuslus. Probleemiks on pigem tänapäeva riikide piirid, mis on kinnised ega lase inimestel erinevate riikide vahel vabalt jalutada, nagu muiste.

Tagasi põhiteema juurde ... Mägedes käimine jaguneb üldiselt kolmeks. Esiteks, kiirustav lahkumine kodumaalt ja reisimine. Teiseks, mägedes oleku aeg. Kolmandaks, samasugune kiirustav tagasi kodumaale sõitmine. Neist esimene ja viimane on aeg, mil kohaliku kultuuriga tutvuda. Ent pahatihti on riiki saabumine ja sealt lahkumine oluliselt lühemad kui mäesoleku aeg. Seega neil päevadel, kui mägironija on tsivilisatsioonis, pole mahti puhata, vaid tuleb endasse imeda kõike, mis võimalik.

Kuidas võõral maal kultuuri tajuda? Tavaliselt kujuneb selleks üks lõputu tallumine linnatänavatel, turgude külastamine ja kohalikega lähemalt suhtlemine ehk kohvikutes-baarides istumine. Viimase puhul on otsustavaks kindlasti see, kellega juhuslikult kõkku põrgata. Üldiselt võib väita, et muslimi tavasid on vana hea nõukogude aeg tunduvalt pehmendanud. Rännumehele avaldub see vastne liberaalsus õlle kättesaadavuse kohalt. Tadžikis on vägagi aktsepteeritav õllepoliitika, pealinnas maksvad kõik õlled 0,45 eurot olenemata sellest, kas ostad poest, keldrikõrtsist või keskväljaku fontääni kõrvalt välikohvikust. Olgu selleks pooleliitrine importõlu, peamiselt vene või kohalik või üheliitrine kohalik Zim-Zim. Väljaspool pealinna on kõikide õllede vastav näitaja 0,9 eurot.

SÕIT MÄGEDESSE

14. juuli hommik – autojuht saabus täpselt õigel ajal ehk kell 05.00 nagu olime eelneval päeval kokku leppinud. Eilsel päeval muretsetud provejant sai koos meeste ja muu varustusega peale laetud ning sõit mäkke algas.

Autojuhi selline – ootamatult õigeaegne ilmumine – käitumine ajas ja ruumis oli jahmatav. Isegi solvav. Me ei olnud selleks valmis ja autojuht oli sunnitud meie hotelli uste taga kopsimas käima. Vana idamaade kõnekäänd „Lääne inimesel on kell, aga meil on aeg“ tallati julmalt porri. Õnneks edasised tegevused läksid tavapärasemalt. Lubatud väikebussi asemel laiutas hotelli ees džiip, sinna aplinistid koos kottidega sisse ei mahtunud. Mindi teist autot lisaks otsima. Kaks autot, topelthind ja nii edasi. Ühesõnaga, ühel hetkel olid kõik ettevalmistused tehtud, et alustada sõitu mägedesse.

Tadžiki territooriumist viiskümmend protsenti asub kõrgemal kui 3000 meetrit. Eestimaalasele tähendab see pidevalt väga kõrgel viibimist. Võttes arvesse, et kodumaal veedame päevi praktiliselt merepin- na kõrgusel ja ei ole harvad juhused, kui ka allpool merepinda. Kohalikud kõrguserekordid pärinevad ajast, kui sai algkoolis ekskursiooni käigus Suurel Munamäel käidud. Eks igal aastal mägedes viibides on kindlasti leidunud mõni kohalik elanik, kellega juttu tulnud Eestimaa kõrgemast tipust. Tavaliselt reageeritakse parandusega, et jutt käib ikka tuhandest mitte sajast.

Autojuht jätkas oma head joont. Oli täpne lubadustes ning sõber kohaliku miilitsa ja piirivalvega. Mees teadis hästi, millisesse putkasse peab minema rahakotiga ja millises võib selle autosse jätta. Autojuht oli ilmekas näide Tadžiki rahva võitluslikust ajaloost, olles ise ja iseseisev võitleja. Loomulikult pidime olema maanteel kõige kiiremad. Silmates järgmist ohvrit, kellest mööduda, mõmises autojuht juba ette rahulolevalt.

Ainus, millega meie võitleja ei olnud veel kohanenud, oli tsivilisatsiooni arengu takistav mõju – asfaltteel tuledega sõitmine. Seal muutus meie maanteekuningas arglikuks nagu vihmas sõitev rohelise vahtralehega tädi, kes peab uduste autoakendega kaubanduskeskuse parklas tagurdama. Õnneks riigi majanduslik suutlikkus on autojuhile vastu tulnud ja rajanud pealinnast asfaltteid vaid paarikümne kilomeetri ulatuses.

HÜVASTI TSIVILISATSIOON

16. juuli – kolme päevaga sõidetud 715 km ning saabutud viimasesse tsiviliseeritud punkti, külla nimega Vrang.

Küla asub vahetult Afganistani piiri ääres. Riike eraldab kiirevooluline mäestikujõgi. Autojuhi jutu järgi elavad teisel pool jõge täpselt samasugused inimesed, nagu nemad siinpool piiri, rääkides sama keelt ja pannes lastele sarnaseid nimesid. Ainus põhimõtteline erinevus on selles, et neil seal pole elektrit. Isegi Nõukogude Liidu ajal eksisteeris võimalus minna vastaskaldale turule. Jättes passi piirivalvuri kätte, tuli kahlata läbi vee, teha oma sisseostud ja siis tagasi.

Kõndides mööda külatänavat, jäi endast mulje nagu rääkivast ahvist, keda kõik olid uudistama tulnud. Lapsed, kui reeglina kõige julgemad, tervitasid meid ja küsisid juba inglise keeles, kust me pärit oleme ... Samas peab küll tunnistama, et geograafiliste teadmiste osas arenguruumi veel on.

Peale USA ei osatud ühtegi riiki mainida, kust valged inimesed tulla võiksid. Arvatavasti on selles oma osa naaberriigis korraldataval sõjalisel missioonil.

Üldistatult võib öelda, et ka siin jumala poolt hüljatud kohas on lääne kultuuri pealetung hämmastav. Selle üheks kasutuks, kuid iseloomustavaks iseärasuseks on tegeleda elus olemiseks mittevajalike, kuid palju aega võtvate asjade ja vidinatega. Näiteks külatänaval igal reedel etendatav „mobiilne õhtupoolik“. Pea kogu küla inimesed, nii umbes neljakümmend hinge, patseerivad mööda küla ainumat tänavat, samal ajal midagi tähtsat mobiiltelefoniga tehes. Muusikat kuulates, pildistades, SMSides või tehes nägu, et sooritatakse helistamistoiming. Aga kuhu? Meil kogu küla alal levi küll ei olnud.

MINEK BAASLAAGRISSE

17. juuli – eeslid ja karjused ootasid kell 05.30 meid Vrangi peatänaval. Kesk-Aasia saksa täpsus sundis ka meid õigel ajal kohale tulema.

Vrangi peatänaval läks kohe lahti hirmus sebimine. Karjused hakkasid kotte eeslite külge siduma – vahepeal karjusid karjused, siis eeslid. Vahel kõik koos. Kohati oli tunne, et kumbki pool, ei karjused ega eeslid, ei saanud täpselt aru, mis toimub. Igatahes eeslid vaatasid väga umbuskliku näoga, mida nendega tehakse ja kui suuri kotte selga aetakse. Vastastikusele usaldamatusele viitab ka fakt, et raha küsiti eraldi nii eeslite kui karjuste eest.

Eeslid kujutavad endast enamikule ini- mestele sellised nunnusid, natuke kurvameelseid lontkõrvasid või multifilmidest tuntud rõõmsaid kepslevaid olevusi. Nii see kahjuks aga ei ole ning võin kinnitada, et eesel on üks sõjakaim loomariigi esindaja. Oma vaba aega sisustab veoloom tavaliselt liigikaaslasega kaklemiseks, lüües teisele hambad turja või hüpates tagumiste jalgadega näkku. Kui selleks võimalus puudub ehk ta on kuhugi aheldatud, lõugab eesel ähvardavalt niisama oma lõbuks ja teiste närvi ajamiseks. Heli tekitamiseks on vaja rõhtsalt sisse-välja hingates kasutada nii kõrget falsetti kui ka madalat bassi. Kummalisel kombel väljendavad selle loomaliigi isasloomad oma emotsioone ja üldisi arvamusi vägagi üheselt ning selleks on teatud kehaosa erekteerunud olek. Olgu siis selleks emotsiooniks näiteks viha enne sookaaslasele hammaste turja löömist, imestus/ehmatus või soov targana näida, vaadates mõistmatul ilmel kaugusesse.

Arvatakse, et eesli ja inimese koostöö sai alguse tavalise kaika leiutamisega. Võhiklikule lääne inimesele näeb eesli ja inimese koostöö välja iseenesest küllalt lihtsana, samas ka üksjagu brutaalsena – koostöö algab, hetket, mil inimene võtab poolteist meetrit pika ja tollijagu laia kaika ning kukub eeslit ohjeldamatul nüpeldama. Kusjuures kuhu, kuidas ja miks lüüakse, ei oma esmapilgul mingit tähendust kummalegi poolele. Visuaalsel vaatlemisel tundusid eesli inimtahtele paremini allutamiseks töötavat siiski kaela-pea piirkond ja isaste eeslite puhul ka nii-öelda alavööpiirkond. Selleks, et eesel ei võtaks peksu järjekordse naljana, tuleb karjustel lisaks veel ohjeldamatult karjuda. Peale kõikvõimalike venekeelsete roppuste, kasutasid karjused ka muid keeli.

Taoline pikka aega kestev koostöö eeslitega on avaldanud mõju ka kohalikele inimestele. Nende igapäevase kõne intonatsioon on muutunud käskivalt haukavaks. Evolutsiooni märke on teisigi. Näiteks nii nagu eeslitel, on ka karjustel tava, et isend, kes on füüsiliselt kõige tugevam, karjub kogu aeg. Sõnum on küll arusaamatu, aga selle eest vali. Kõigele vaatamata näitavad eeslid üles inimeste vastu suuremeelsust, lastes karjustel raskel tõusul ennast sabast tirida.

Väike korrektsioon toimus ka karjuse kuvandi suhtes. Tuli välja, et lisaks oskusele teha loomadega koostööd, on nad suurepärased juustumeistrid. Nimelt neljakuise perioodi vältel, kui nad viibivad loomadega kaugetel mägikarjamaadel, valmistavad karjused lüpstud piimast juustu, mille tagasi külla tulles maha müüvad. Nähes ühte karjuste poolt elamiseks kohandatud kivihunnikut seestpoolt, võib ainult oletada, kuidas nad seda teevad.

Arvan, et meeste sõnavaras pigem puuduvad mõisted hügieen ja steriilsus, kui seal on. Arvatavasti ei kanna nad juustu tegemisel valgeid kitleid, mütsikesi ja kummikindaid. Samas toodangu osas sarnanevad nad vägagi ametivendadega Hollandi maalt.

Teine osa mägedeloost „Tadžikistan, Dušanbe. Karl Marx ja Friedrich Engels.“ juba Go Reisiajakirja aprillinumbris!

Hannes Oja

Selles numbris

• Indrek Jääts. Rännakud ööpoolsetesse maadesse
• Olev Remus. Elitaarne mees Harry Männil
• Reisikirjandus: Tiit Pruuli soovitab
• Reisikirjandus: Kaks kaptenit
• Suusad sõidukorda
• Mobiiliga välismaale
• Juhtub... külmavõetud näpud
• Külm ja kuum
• Matkale. Reisile. "Kaaluta" olekus
• JAKUUTIA: koht, kus šamanism ja rock kokku saavad
• Külmale maale: Barentsi vetevalla merelised söögid
• Vello Park: mägedes inimesed ei vanane
• Elu olümpiahõngulises suusamekas
• Märkmeid tiirult TATARIMAALE
• TADŽIKISTAN, DUŠANBE. Karl Marx ja Friedrich Engels.
• Monopurjetaja Uku Randmaa - ihuüksi maailmapallile tiir peale
• NOVGOROD, multikultuursuse ime
• Räätsa-TEST: soole ja lumele?
• Reisimärkmeid BELOMORSKAJA KARELIJAST
• OOKEANIST OOKEANINI: viiekesi ratastel läbi Patagoonia
• Otsigem pärleid KODUÕUELT!
• UUS-MEREMAA: sõnas ja pildis
• Go Reisiajakiri 34 – Veebruar 2012