TADŽIKISTAN, DUŠANBE. Karl Marx ja Friedrich Engels.

Teine osa Jätkub Priit Joosu reisikiri Edela-Pamiirist, Tadžikistani-Afganistani piirilt.

KES MÄGEDES KÄIVAD – MEESKOND

Nii nagu igas teiseski valdkonnas, on ka mäes, kus minu arvates üksi ei käida, meeskond tähtsaim ja olulisem. Jah, on olemas üksildasi hulle, kuid need pigem erandina kinnitavad reeglit. Seega kuju­neb inimestest, kellega sa reisile lähed, paratamatult üks tähtsamaid tegureid reisi õnnestumiseks. Sarnaselt tavaeluga on ka mäes käivad inimesed erinevad. On inime­si, kelle peamine eesmärk on esimesena grupist tippu jõuda, on indiviide, kelle jaoks on tähtis näiteks kuskil kõrgel suitsu teha või olgu selleks seksuaalakti soori­tamise kõrgus merepinnast või kõrgustes avatud gaseeritud alkoholisisaldusega jook või mäe tipust tasku pistetud kivi.

Tänapäeva tormiliselt areneval digitaalsel ajastul on mäes tehtud pilt üks lihtsamaid ja kindlamaid viise näidata, kui järsud läbi­tud nõlvad ikka päriselt olid. Selle tulemu­sena võime ka aru saada müsteeriumist, kuidas on maailmas nii palju inimesi, kes viibivad püstloodis kaljuseinal, toetudes ise sellele vaid jalgadega ja samas käega lehvitades.

Esineb ka kummaliselt erinevaid psühho­loogiaid.

Paljudel esineb karjuv vajadus ennast tõestada. Olgu see siis tingitud soolistest, vanuselistest, hariduslikest või sünnipära­listest iseärasustest. Jah, ma olen võimeli­ne seda tegema, ma suutsin seda, ma sain hakkama. Vaadake, kes ma tegelikult olen ehk milline ma just tegelikult ei ole. Ehk võib siit kooruda järeldus, et enesetõesta­mine on justkui püüd näida kellegi teise silmis sellisena, nagu sa tegelikult ei ole. Saaks teada, kes neid teisi silmi kannab, siis võiks ju temaga rääkida ja võib-olla jääks maailmas olemata palju totraid surmasid.

Ainult iseenda tõestajatele soovitaksin küll valida mõne teise spordiala. Mäes käimine on üdini meeskondlik ettevõtmi­ne. Totter isetsemine viib paratamatult tagajärjeni, et ühel ilusal päeval on sul võimalus mäes käia vaid kommertsgrup­pidega, ostes täisteenuse ja sulle võimal­datakse arvestada ainult iseendaga ning kõik teised töötavadki eesmärgi nimel, et just sina kindlasti tippu jõuaksid – üksi. Üks ja ühine nimetaja, millega kõik meeskonnaliikmed mäes kokku puutuvad, on raskus ja raskuse talumine. Raskustes koosolemine moodustabki mägironimise meeskonna. Raskustes olemine vabastab igapäevasuse ühiskondlikust taagast, mille rutiinsed toimingud ja meedia päev-päe­valt tasahilju sisse on süstinud.

Mäes olles on üldjuhul kõigil mingis etapis raske ja see on täiesti normaalne. Peami­seks süüdlaseks on hõre õhk, milles keha pole harjunud liikuma. Seda kummalisem on kuulata inimeste heietusi mägedest: oi, kui raske meil oli; oi, kui palju kannata­sime; oi, kui viletsates tingimustes olime jne. Minu teada on valdav enamus inimesi läinud mäkke siiski oma vabast tahtest ja kindlasti eelnevalt teades lõputuid lugusid, kui sant seal olla võib. Kuidagi kohatu on hiljem laiale avalikkusele ainult tuututada, kui raske ja millised olid kannatused! Ise ju läksid sinna.

MÄES

Kohatu pole küsida Eestimaal elavalt inimeselt, kelle hobiks on alpinism, kas see ikka on kõige mõistusepärasem tegevus. Siin puuduvad mäed ja kaljud, kus saaks harjutada. Mägedesse sõit ja seal kõrguse­ga harjumine võtab väga kaua aega. Samas on aeg tavaliselt limiteeritud, kõik on ikkagi töölkäijad inimesed. Professionaal­ne alpinism Eestis ei toimi nendel samadel põhjustel. Ja millist kasu saaks ettevõte, toetamaks mõnda vennikest, kes oma elu eesmärgiks on võtnud alpinismi kui spor­di, mille järgijaid Eestis on paarkümmend inimest.

Oma paratamatul moel lisanduvad veel sajad asjaolud, miks mäkke minek ei pruu­gi õnnestuda. Alates halvast ilmast, haigustest, vigastustest, reisitõrge­test kuni inimese psühholoogiliste tõrgeteni. Olgu selleks siis hirm või lihtsalt käegalöömine. On prognoosi­matu, mida võib füüsiliselt kurnatuna hõredas õhus viibimine inimesega teha. Andes endast sada protsenti nii ettevalmistusel kui ka mäes olles, on väljavaated õnnestumisele siiski väiksemad võrrelduna sellele, millised meist sõltumata takistused olla võivad.

Mäes olles jõuavad paljud hetkeni, kui küsitakse endalt siiralt ja pahatihti ka etteheitvalt: milleks? Milleks ma kõike seda teen? Kellele on seda vaja? Seda juhtub sageli. Olgu selleks esimene pikem kõndimine raske kotiga, kui keha pole veel harjunud hõreda õhuga, või kui juba neljandal hommikul lootusrikkalt telgist tõustes saab paari minutiga selgeks, et ka täna sunnivad ilmaolud siiski jääma telki, lohutades ennast vaid mõttega, võib-olla on homme parem ilm. Ilma ootamine ongi üks raskemaid tegevusi, mil alpinisti sõb­raks on ohjeldamatu mittemidagitegemine ja lamamine.

Tekkinud küsimus, milleks, juhatab inimese sisse puhkusele mägedes. Tuleb teha piisavalt harjumuspäratuid asju, mis väljuvad tavapärasest mugavustsoonist. Olla kaugel, eemal kodust ja siis hakkad sisenema uude reaalsusesse. Ning oledki jõudnud pärast oma igapäevast ühiskond­likku ja isiklikku elu kolmandasse, nii-öelda mäe ellu. Kuna see on antud hetkel päris ja ainus reaalselt eksisteeriv, siis see ongi see eraldi olev reaalsus, mis erineb kõigest muust.

Meie uueks koduks ehk baaslaagriks kuju­nes 3700 m kõrgusel olev kividest laotud loomade tarandik. Põhjus seisnes seda ümbritsevas kivimüüris, mis kaitses tuulte eest. Sellel aastal olime seal küll ainuke­sed, muid loomi ei olnud. Kuid sellest, et loomad on seal mitmetel aastakümnetel olnud, andis tunnistust väljaheidetest tekkinud huumusekiht. Viimane oli telgi­alusena meeldivalt pehme, kuid kuiv ilm ja tuul kippusid sõnnikumassi üles keeruta­ma, tekitades pakse tolmupilvi. Kui õhtul magama minnes hambad krigisesid, siis ei osanudki öelda, mida siis päeva jooksul söödi.

Baaslaager on viimane koht, kuhu alpinist jõuab kogu oma träniga. Siit edasi saavad alguse aklimatiseerumise tõusud ja mäge­de tippudele minekud. Ent alati tullakse baasi tagasi, puhatakse, süüakse ja tegele­takse pahatihti mitte millegagi. Esimesed päevad ehitasime endale seda uut kodu, vaatamata sellele, et hõre õhk muutis need lihtsad toimingud väga vaevalisteks.

Esimeseks eesmärgiks oli plaanitult mäetipp Karl Marx kõrgusega 6726 m. Aklimatiseerumisplaan oli minimalistlik, mis väljendus, nagu tavaliselt, üllatavalt raskes tiputõusus. Aklimatiseerumine tähendab oma olemusest seda, et enne kõrgele tippu minemist peab keha hapniku vähesusega harjuma. Selleks minnakse baaslaagrist kuni teatud kõrgusteni, ööbi­takse seal ja tullakse baaslaagrisse tagasi puhkama. Oli see tingitud puudulikust aklimatiseerumisest või millestki muust, aga tiputõusul meie muidu nii ühtne grupp kandis esimesed kaotused. Üks meeskon­naliige oli sunnitud tõusu pooleli jätma ja baaslaagrisse tagasi minema. Vastuvõetud otsus lubada tal üksi alla minna osutus ettearvatult riskantseks. Õhtul kokkule­pitud märguannet baaslaagrist esimesse laagrisse ei tulnudki. Eirates reeglit, et öö­sel ja pimedas mäes ei käida, suundusime ülejäänud grupiga baaslaagri poole teele. Tänu GPS-ile ja ühele heale otsmikulambile jõudsime tervetena alla. Vahetult enne laagrit, jõe ääres, puhkaski meie kadunud kangelane raskest päevatööst. Ületasime jõe ja läksime laagrisse. Sealjuures olles natuke vihaselt õnnelik, et kõik nii läks. Ega seal üleval teadmatuses olles väga hea uni poleks nagunii tulnud.

Meie teine suur ja raskem eesmärk – tipp nimega Engels (6510 m) – osutus lõuna poolt, kus meie olime, teostamatuks. Olek­sime vahetult enne mäge pidanud järsult laskuma umbes kilomeetri allapoole, aga selleks poleks aega jätkunud. Valisime teise liustiku koos teiste tippudega, Oval­naja ja Sosednaja. Neil saime kirkadega ronida, jääpuure keerata, klemme panna ja köit puntrasse ajada. Aeg möödus kiiresti ja ühel päeval olidki eeslid koos ajajatega baaslaagris. Juba harjumuspäraselt õigel päeval ja kellaajal. Ja nagu sellest veel vähe oleks, ka kokkulepped autojuhiga pidasid paika. Kõik päädis sellega, et me polnud oma kotte veel eeslite seljast mahagi saanud, kui auto kohal oli ja siis tuli juba kiirustada, sest ühiskondlikud hüved pese­mine, söök ja jook tundusid juba taluma­tult ahvatlevatena.

Kas mäes oleku aeg täitis kõik meie ees­märgid ja soovid?

Hea kogemuse leiab alati ja ütelus, et kelle­gi õnn on kellegi õnnetus, on suhteliselt kummaline väljamõeldis. Meie grupiliik­me jaoks, kellel jäi tiputõus pooleli, oli see ju kohutav ebaõnn, et seni, kui teised mäes olid, pidi ta sunnitult ihuüksi baaslaagris neli päeva ootama. Aga mehele, kes on kolme lapse isa ja kes pole vähemalt 15 aastat, ehk isegi võib-olla terve elu jooksul olnud täielikus üksinduses, oli see neli pik­ka päeva vaikuses endaga üks suurimaid läbielamisi elus.

LÕPP:

Lennuk maandus Tallinnas 10. augustil kell 11.20

Elus olemisest õnnelikuna jõuad väsinuna tagasi. Teades, et järgnevad paar kuud vaa­tad suuril silmil mugavdatud ühiskonda ja mitte just eriti aru saades selle priori­teetidest ning imestades, kas tõesti ma ise olengi siit tulnud? Edaspidi suudan ehk pi­sut enam vaadata inimesi ja ühiskonda nii, nagu need on, mitte läbi enda hästitreeni­tud arvamuste kadalipu. Kuskil alateadvu­ses ikkagi teades, et paari kuu pärast oled jällegi täies vormis, see tähendab tagasi oma endises mahlas ja vaatad maailma pisikese, kuid endale ülimalt tähtsa mätta otsast ning imestad, kuidas kõik ikkagi nii kiiresti muutub endiseks.

Hakkab toimima „tagurpidi alpinism“ – milles märkamatult liigud oma ego tipu poole ja tipus olles unustad kõik. Võib-olla jääd ootama, millal sind sealt jälle alla tuuakse, tagasi enda kaotsiläinud mina juurde. Ja see toimub läbi uue seikluse rõõmude, vaeva, higi ja kannatuste. Ei te­kita imestust, miks paljud mägedes enam käia ei viitsi. Nad on juba jõudnud oma inner ego säravasse tippu. Kogu maailm tundub nii ilusasti väljamõeldud, olles ise selle vaieldamatuks keskpunktiks ning samas peadirigendiks kõigile teistele.

Kõike seda, mis toimus selle paari kuu jooksul, võib võrrelda lainetsükliga, algfaasist kuni laine hääbumiseni ehk tegevused riburadapidi: reisikorraldus, füüsiline ja/või vaimne ettevalmistamine, turism ja lahtirebimine enda igapäevasest elust, mäesoleku aeg ja jälle turism ning lõpetuseks üritada sulanduda sinna, kust tulid – mugavdatud ühiskonda.

Alati jääb küsimus, et kas selleks on vaja sõita maailma veerele, avastamaks iseennast? Kindlasti saab seda teha ka siin, lahkumata kodu turvalisest rüpest. Kuid sama kindlasti on seda huvitavam teha tundmatuses rännates, kui avastades pä­rast pikki eksirännakuid enda sisimas, et jessuke elab hoopis sinu kõrval korteris.

Sügisel, jalutades mööda mereranda, vaadates juba harjumuspärast tasast vetevälja, mille horisondilt kumav pimestav päike on muutnud nii kitsukeseks, et enam lihtsalt ei näegi, kui keegi vastu juhtub jalutama, on sisimas teadmine, et kusagil oli ja kindlasti ka tuleb see minu hiidlaine. Ja keda siis enam huvitab, mida lestakala sellest arvata võiks.

Selles numbris

• MEREHAIGUS
• MILLINE ON HEA REISIRAAMAT?
• SEIKLUS-SPORDIST algajaile
• Kuidas me Pärnus iglut ehitasime
• POLAARTRIPP
• ÄRA KUNAGI KUKU jääd ronides!
• REIS YUNNANI
• TADŽIKISTAN, DUŠANBE. Karl Marx ja Friedrich Engels.
• Veritasu Georgias
• APSUARA
• ABHAASIA KILDE
• SIBERUT – kiviaeg palmisaarel
• UKU RANDMAA — üksinda ümber maailma
• See, mis stepitolmu alt välja tuleb, on KIREV JA EHE
• UUDISTOOTED
• UUDISED
• Go Reisiajakiri 35 – Aprill 2012