Tai ajaloogurmaanidele

Bangkokist mitte kaugel põhjas asub kaks toredat väikelinna, Ayutthaya ja Lopburi, kus on ajaloogurmaanidele hulgaliselt vaatamist. Neis kunagi Tai kuningriigi pealinnaks olnud paikades käis kolamas Meelis Voitk.

Ayutthaya on umbes pooleteisetunnise rongisõidu kaugusel pealinnast. Sõidult askeetlikus puuistmetega rongis ei maksa mugavusi oodata, sest tegu on kolmanda klassi ehk tõelise rahvarongiga. Samas on tore kohalikega koos loksuda ja piletihinna poolest liigitub sõit kindlalt kategooriasse „maailma odavaimad asjad“ – kes on saanud kusagil läbida tasulises transpordis ligi 100 kilomeetrit 15 bahti ehk 5 krooni eest?

Raudteejaam on linnakese idaosas, linna süda aga asub kolme jõe – Chao Praya, Lopburi ja Pa Saki – ühinemiskohta moodustunud saarel. Liikusimegi raudteejaamast tasapisi jõe suunas, olles informeeritud, et sealt peaks praamiga üle saama.

Ühel hetkel ilmus nagu nõiaväel meie ette kavala pilgu ja sõbraliku olekuga, päikeseprille ning pikka patsi kandev kohalik, tutvustades end nimega Toy. Tundus, et härra oli kena hommiku puhul rüübanud tibake kohalikku viskit Sang Somi, sest jutt jooksis mehel mõnusasti. Saime teada, et ta on sealsamas pidamas pisikest söömakohta ja öömaja, kus ei puudu ka netiühendus.

Tuba ja hind sobisid, ei viitsinudki rohkem majutusasutusi üle vaadata, otsustasime järgnevateks päevadeksöödeks sinnasamasse ankrusse jääda. Ühtlasi selgus, et me polnud esimesed eesti külalised Toy võõrastemajas. Härral oli kombeks külalistele lahendamiseks anda üks nuputamise ülesanne ja kui lahendaja osutus edukaks, lisas mees tema päritolumaa lipu seinale. Kui aga lipp juba olemas oli, märkis omanik lipu alla järjekordse risti. Nõnda ilutseski seinal ka Eesti lipp ühe ristiga, liidrikohta tundus aga hoidvat Saksamaa.

Toy juhatuse järgi liikusime alla jõe äärde, kust pisikese praami moodi sõiduriist iga paari hetke tagant sõitasoovijaid 4 bahti eest üle sõidutas. Üle silla saanuks ka, kuid too jäi päris kaugele ja olgem ausad, pisike laevasõit natuke rohkem kui krooni eest on ju tore!

OMAAEGNE SUURLINN

Niisiis olimegi varsti saarel, millel asetseb enamik linnast. Mida lähemale saare keskosale jõudsime, seda rohkem hakkasid tänavapilti ilmestama muistsed templid ja antiiksete hoonete varemed – selle poolest erines linn oluliselt paljudest teistest Tai linnadest.

Saare suurusest rääkides olgu öeldud, et idast läände on ehk 3-4 ja põhjast lõunasse poolteist kilomeetrit, seega pole suurem probleem seal jalgsi ringi uidata.

Pajatan siinkohal natuke linna ajaloost ka. Ayutthaya oli kuningriigi pealinn aastail 1351-1767, mil Birma sõdalased ta hävitasid. Väidetavalt oli linna elanike arvuks 18. sajandi algul miljon inimest, mistõttu oli tegemist toonase maailma ühe suurima linnaga. Pärast birmalaste hävitustööd jäeti linn maha.

Tänapäeval võib saare jagada mõttelise joone abil pooleks – idaossa on tekkinud uus linn ja lääneosa moodustab ajaloolise Ayutthaya varemeid hõlmav ajaloopark, mis on kantud UNESCO maailmapärandi nimistusse. Tuntuimad templid on Wat Phra Si Sanphet ja Wi- haan Phra Mongkhon Bophit. Viimases paikneb Tai suurim pronksist istuva Buddha kuju.

AYUTTHAYA KÖÖK

Uitasime terve päeva ajaloopargis ringi. Ajaloopargi lähedusse oli end üles sättinud lõbustuspark, mille juures mõistagi tegutses lugematu hulk erisuguse söögikraami müüjaid. Meie lõuna koosnes kummalistest keedetud sealiha pallidest juurviljaleeme sees, praetud vakladest, mis tundusid sobivat õllekõrvasteks krõbuskiteks, aga ka küpsetatud rohutirtsudest ja prussakatest. Ei kõla just isuäratavalt? Aga kaugel maal on päris põnev kohaliku kraamiga sõprust sobitada. Ja tuleb öelda, et loetletud kraamil polnud suuremat häda midagi, vaid praetud vakladel oleks võinud rohkem maitset olla. Hiljem selgus veel, et linna tänavasöögiurgastes valmistati väga maitsvat pad thai’d ja praetud juurviljadest ning vee-elukatest meisterdatud täidisega pannkoogilaadseid küpsetisi.

Järgmise päeva õhtul läksime ajalooparki tagasi. Õhtupimedas nimelt süüdatakse templite juures erisuunalised prožektorid ja siis avaneb tõeliselt müstiline vaatepilt. Nii varustasimegi end paari kohaliku õllega ning leidsime ühe vana kivist silla, kuhu end vaadet nautima sättisime. Pilkasest pimedusest tuledes säravaid templeid vaadates võis tõepoolest sinna kujutleda sajanditetagust elu!

PÄEVANE VÄLJASÕIT LOPBURISSE

Suurem osa Ayutthayasse sattunud rändureid teeb nii, et võtab ette päevase väljasõidu Lopburisse, mis on Ayutthayast väiksem linn, kuid kunagise pealinna austavat tiitlit kannab seegi. Tegime nii meiegi. Loo alguses kirjeldatud rong liigub kenasti ka nende kahe linna vahel, sõiduajaks umbes tund.

Esimene asi, mis Lopburis silma hakkas, oli tohutu kogus ahve. Neid liikus üksikult ja suurte karjade kaupa. Nad kolasid sõiduteel ja rippusid elektrijuhtmetel, aga ka majade karniisidel, aknaorvades ja kõikvõimalikes muudes kohtades.

Hoidmaks loomi ohjes ja takistamaks neil muutumast liiga agressiivseks, on linnavalitsus loonud ahvide söötja ametikoha. Kaks korda päevas tuleb kindlale platsile töötaja, kes laotab laiali aukartustäratava koguse kõiksugu taimset nodi, mida ahvide hordid aplalt hävitama asuvad.

Ometi pakub ahvidele mõnusat ajaviidet siiski ka inimeste tagant toidukraami näppamine. Ohvriks langevad mitte ainult turistid, vaid ka kohalikud – nii kadus ühe sõiduteed ületava kohaliku daami näpu otsast välgukiirusel kilekott banaanidega, mille kallal ahvikamp mõne hetkega paar meetrit eemal korraliku hävitustöö korda saatis.

Ahvide tõttu ei maksaks ka kallihinnaliste fotokaameratega liiga tähelepanematult ringi vehkida. Loomi linnast välja ajada aga ei taheta, sest nad on linnale omamoodi reklaamiks. Kohe raudteejaama kõrval särabki mitme meetri kõrgune kuldset värvi ahvi kuju.

Nagu Ayutthayas, nii ilmestavad ka Lopburis tänavapilti muistsed ehitised. Linna tähtsaim vaatamisväärsus on Phra Narai Ratchaniwet ehk kuningas Narai palee. Pirakal suurt parki meenutaval territooriumil on antiikse müüri taga peidus suur hulk ehitisi ja varemeid, millest vanimate ajalugu ulatub 17. sajandisse, ja Lopburi rahvusmuuseum.

Muuseumi ekspositsioonis leidub kõike ajaloolist, alates vanadest skulptuuridest ja arheoloogiliste väljakaevamiste käigus päevavalgele tulnud esemetest kuni paarikümne aasta taguse kodutehnikani välja. Päris tore oli näha näiteks tai tähestikuga kirjutusmasinat või kunagi raha asemel käibinud teokarpe.

Piletikassas muide avastasime, et piletihindade üle on selles muuseumis võimalik kaubelda. Nimelt arutasime müüjaga, kas kompleksi sulgemiseni jäänud paar tundi on piisav, et kõike näha. Kohemaid pakkus ta välja, et ostku me piletid poole hinnaga, mis numbrites väljendus 150 bahti 300 asemel kahe külastaja eest. Siis polevat hullu, kui midagi nägemata jääb. Mõistagi ei hakanud me lahket pakkumist tagasi ajama.

Õhtul loksusime rongiga Ayutthayasse tagasi, et järgmisel hommikul liikuda Bangkoki kaudu lõuna poole. Aga teekonda oleks võimalik jätkata ka põhja poole Chiang Mai suunas ja sealt edasi juba kasvõi Laose piirile.

Selles numbris

• Parimad palad 2009. aasta maailmamuusikast
• Uno Laur. Tuulepealne meri - Meenutusi meresõidust Kaug-Idas 1950. aastatel.
• Eesti kihelkonnad - Kihelkondade kaart 1:410000
• Tarvo Nõmm. Minu Island. Tule ja jää sümfoonia
• Kaja Saksakulm Tampere. Minu Soome
• Võidusõit ümber Gotlandi
• Suveks Siberisse
• Tai ajaloogurmaanidele
• Jalad krõnksu ja liivadüünist alla!
• Kultuurišokk Lääne-Iraanis
• Iraani keelud ja tegelik elu
• Kulinaarsed elamused Keenias
• Aastavahetuseks jõele
• Tõelist talve otsimas
• Reisi palju reisid, ikka jõuad kratsida vaid pinda
• Talvised surfimõnud
• Go Reisiajakiri nr 21 – Detsember 2009