Pruulid asusid Lennusadamast teele 7. augustil 2025, pidulik-armas teelesaatmine sõpradega toimus kaks päeva hiljem Käsmust. Kuhu viib perekond Pruulide merematk?
Me ei tea, kui kaugele me oleme jõudnud ajakirja ilmumise ajaks ja see ongi üks meie minemise eesmärke. Elu kipub sageli olema nagu rööbastel tramm, saab küll teha väikseid peatusi ette antud marsruudil, aga teelt kõrvale naljalt ei satu. Kui just rööbasteelt päris välja ei jookse. Sellepärast pole midagi imestada, kui meile kaasa elavad inimesed jõuavad mingil hetkel ebaleva küsimuseni, et äkki nad on kuidagi maha maganud selle, et kuhu me läheme, kui kauaks ja mis on me eesmärk. Peab ju olema, kuidas teisiti! Hea sõber Rene kirjutas äsja, et oli teise me ühise sõbraga arutanud, et nemad ei usu, et me lihtsalt puhkame või oleme seal laevas: „Teil on nagunii mingisugune missioon – loete kalu üles vms. Midagi peab olema. Ei saa olla, et te lihtsalt purjetate ja kõik. Meie ei usu seda. Meid te juba ei peta.“
Matkapurjetamine ilma Exceli tabeliteta
Kümne aasta eest ostsime oma esimese väikese purjeka ja mõtlesime hakata merematkama. Kirglik purjetaja Jaanus Nõgisto koos noorpurjetaja Julius Tarandiga vussisid tookord me plaani ära ja hakkasime hoopis hoolega võistlema. Siis tulid „Admiral Bellingshauseni“ pikad retked Antarktikasse, Arktikasse ja Loodeväila, kõik väga põhjalikult ette valmistatud, sajad inimesed kaasatud, kuupäevad, tähtajad, lennupiletid, konverentsid. Oh, kui palju põnevat ja head ja oh, kui palju (toredat) tööd.
Nüüd me proovime seda matkapurjetamise asja uuesti. Proovime ilma suurte hulkade ja Exceli tabeliteta, lihtsalt oma rõõmuks. Äkki õnnestub isegi vahepeal pardale tulev Jaanus Nõgisto merematkama panna. Või leiab ta merelt siiski kellegi, kellega mõõtu võtta, eks aeg näitab.
Kogu vaba aeg merel
Kui veel mõne aja eest olid eesti matkapurjetajad kas hard core purjetajate sõpruskonnad või muidu karused mehemürakad, siis nüüd on kasvamas kogukond, kes pere ja/või sõpradega oma vaba aja merel veedab, hea tunne on nende arengut ja postitusi jälgida ja kaasa elada. Vaatan huviga, kus seilab Kreitzbergide pere, kuidas seiklevad Margus Sootla ja Kariina Tšursin-Sootla oma lastega, kus kulgeb meie „Bellingshauseni“ filmimees CJ Kask mõneaastase Arabellaga, kuhu Rene Varek oma „Lindaga“ suuna võtab ja neid on mitmeid teisigi. Eks see ole uuesti mereriigiks kasvamise loomulik osa. Eesti mitu tuhat saart, Soome koos Ahvenamaaga, Gotland, Bornholm ja ka Vahemeri pole sugugi kättesaamatus kauguses. Mõnepäevased kuni mõnenädalased matkad on käeulatuses ja tehtavad puhkuse piires.
Laevaelu kui elustiil
Mõned inimesed lähevad aga veelgi kaugemale. Suhtleme Loodeväila retkest (2023) alates kolme laevapere ehk paariga, kes pole siiani koju jõudnud, seiklevad maailmas ringi ja sisuliselt elavad oma laeval. Aga juba kuuleme ka Eestis inimestest, kes on oma korteri maha müünud ja asuvadki elama laevale.
Olime vaid mõne nädala teel olnud, kui meiega võtsid kontakti noore pere pealikud Mihkel Männik ja Annmari Eespäev, kes kavatsevad ümberilmareisile minna koos kahe lapsega, üks neist vastsündinud. Nad on oma retke hoolega planeerinud, suurema lapse meretaluvust korralikult testinud, algusotsale kaasa kutsunud kogenud mehaanikud ja meremehed, kes pere iseseisvale meresõidurajale aitaksid. Ägedad noored, kellega oli väga huvitav rääkida ja nende küsimustele vastata, tundsime end üsna ühel lainel. Mõni hetk pärast kõne lõppu kõlksatas telefoni tänu toetuse ja julgustamise eest, et lastega saab ja võib pikal reisil väga tore olla. Tõsi, paljud ei mõista plaane, et purjetada koos väikeste lastega, kohe sugugi. Meie teame seda lastega toredust oma kogemusest, sest läksime „Nordea“ ümberilmareisi Kariibi etapile pooleteiseaastase Jaaniga. Väikese rännumehe päästevest oli „sangaga“, et last alati vajalikul hetkel ohjata, ja kõik sujus imeliselt. Jaan reisis meiega lapsena igal pool, käisime ära ka Antarktikas. Oma neljandal jõulupühal laulis ta jõuluvanale heleda rõõmsa häälega Johansonide tuntud laulu „Tuhat tänu“ oma väikese mugandusega:
Üks roheline põrnikas
mind nõndaviisi tervitas,
et ronis minu RÄNNUPOTILE,
sealt vaatas sulle järele.
Originaalis on „rännukotile“, aga et tillukese rännumehega käis kaasas ka oma pott, siis sai nii. Jõuluvanale, kelleks oligi me naabrimees Ants Johanson, meeldis see väga.
Meri teeb rahulikuks
Tundub, et kuskil seljaajus on see rändamise eriliselt hea tunne salvestunud ka tänaseks 16-aastases Jaanis, kellega koos oma nüüdset mereretke teadmatusse augusti esimesel nädalal alustasime. Lõbus, rahulik, jutukas, töökas, ei mingit torssis ekraanis istumist ega tujusid.
Sama tunnet kirjeldas me elavhõbedana aktiivne lapselaps Robert pikemal purjesõidul Hiiumaale: „Maris, kas sa tead, meri teeb nii rahulikuks.“ Kui väike inimene päriselt niimoodi tunneb, et oskab selle sõnastada, siis see on ikka vägev. Laps on reeglina õnnelik siis, kui ta on koos oma kõige kallimatega ja need kallid on omavahel armsad. See on põhiline lastega rändamise edu pant.
Päev hiljem kirjutas meile „Bellingshauseni“ kaasreeder Aivar, kes armus meresõitu jäägitult Antarktikas. Nüüdseks on ta oma X43-ga juba kaks hooaega Eesti vetes peresõite teinud ja võtab hoogu ka kaugemale minekuks. Tahtis aru pidada ja pidasime mõnuga. Vastastikusest inspireerimisest saavad hea doosi mõlemad osapooled.
Rändamine on nagu eluviis, baasnoot kõigile teistele. Vahepeal võid ka rahumeeli pikemalt paikne olla, aga see nimetu igatsus ja kutse ajab sind varem või hiljem taas liikvele.
Õnnelikud on need, kellel aega elada
Meie juhet stepslist päris välja tõmmata ei kavatse, Eesti on meie kodu ja selleks ka jääb, ilma ei oska. Vahepeal me lihtsalt elame natuke aega meie merekodus mujal, sest armsal Eestimaal on navigatsioonihooaeg narrilt lühike. Järjest rohkem kõnetab mu töölaua kohal seisev metallist silt – õnnelikud on need, kellel on aega elada.
Koroona pani aja korraks justkui seisma, võttis oravana rattas tormlevatel inimestel hoo maha. Tundmatu ja hirmsa kõrval oli see hea õppetund just ajakasutuse mõttes ja mitte ainult töises plaanis. Ela rohkem hetkes, süvene rohkem, puhka rohkem, kallista rohkem, hinda seda, mis sul olemas on.
Eks me alles õpime, kuidas see asi käib, et pole kiire, pole vaja kogu aeg kihutada. Kui esimest korda otsustasime, et homme edasi ei purjeta, puhkame ühe päeva, siis tekkis korraks peaaegu lapselik elevus – teemegi just seda, mis pähe tuleb ja rõõmu pakub. Kui teele jääb ilus koht, keerame sadamasse sisse ja vaatame ringi. Või siis vastupidi, kui on ilus tähine öö ja hea minek, seilame edasi. Võtame aega, sest ega aeg ise end liiga lihtsasti kätte ei anna.
Ilma väikeste väljakutseteta me ei oska, aga seda pakuvad meri ja ka me uus veepealne kodu kõigi oma süsteemide, pelide, purjede ja tujukestega väsimatult. Neptunile räägime iga pikema etapi alguses küll vaikselt, küll kõva häälega, mis mõtted me peas liiguvad ja kas neis asjus oleks võimalik kooskõlastust saada.
Me selle retke lühikesse mere-ellu on juba mahtunud nii palju erilisi hetki, mille pärast tasus kogu seda asja ette võtta. Täiskuuöö merel koos perseiidide sajuga, päikeseloojanguaegne õhtusöök armsate inimestega laevatekil, spontaanne väike tantsupidu kambüüsis pärast väsitavat merepäeva, helged ja rahulikud inimesed su ümber, sadamamelu ja palju muud.
Teinekord tunned eluilu väga lihtsates ja väikestes asjades alates vastniidetud muru lõhnast, mis sind võõras sadamas koduselt vastu võtab. Ja lõpetades laineloksuga kohe padja kõrval parda taga, kui öö hakul sõidab sadamasse sisse järjekordne purjekas, järjekordne laevatäis unistusi ja nende ellu viimist. Nii on õnnelik uinuda, eriti kui kõrval nohiseb üks üsna samamoodi mõtlev kallis inimene.
Mõnikord on parim plaan see, kui sul plaani polegi. Selle tarkuse sain just Duolingo järjekordsest õppetükist. Keeli peab õppima, hoiab vaimu värske ja mine tea, millal satud paika, kus just seda keelt hädasti tarvis läheb. Carpe diem!
- Admiral Bellingshausen
- Ahvenamaa
- Annmari Eespäev
- Antarktika
- Arktika
- Bornholm
- CJ Kask
- Gotland
- Jaan Joonatan Pruuli
- Jaanus Nõgisto
- Julius Tarand
- Kariina Tšursin-Sootla
- käsmu
- Lennusadam
- Margus Sootla
- Maris Pruuli
- merematk
- Mihkel Männik
- Rene Varek
- Soome
- Tiit Pruuli
- ümberilmareis
- vahemeri
Selles numbris
- 13 Eesti autori lühilood võtsid suuna ingliskeelsetesse kõrgustesse
- Kanalisaarte köök
- Malle Leisi reisid
- Ood virtuaalreisimisele
- Südametervise reeglid matkaks ette valmistudes
- Fotoretk Nepali
- Vanad mehed teavad palju lugusid
- Vooluga kaasa. Tai päevik
- Reisisoovitus: Tai Chanthaburi puuviljaaiad vihmahooajal
- Campervan’iga Kanada Kaljumäestikus
- Meri Heinsalu: matkamine on minu teraapia
- Riko Noormets viis Eesti Polaarklubi lipu põhjapoolusele
- Timo Palo osales prantslaste polaarlaeva testimisel Põhja-Jäämerel
- Põhjanaba ehk maailma ots
- Maast lahti
- Täiesti salajane missioon
- Gröna Bandet: 1300 km matka Rootsi mägedes
- Tooteuudised
- Kroonika
- GO Reisiajakiri 114 - Oktoober 2025
