Talisuplusest meil ja mujal

Eestlased on talisupluse peaaegu rahvusspordiks võtnud. Lennusadamas tegutseva taliujumisklubi Lennusulps asutaja Märt Lepik kirjutab, miks peaks talisuplusega tegelema.

Esimese sulpsu koolitustel hoiatan inimesi, et tegemist on sõltuvust tekitava hobiga. Tegelikult on see tõsi, sest külma vette minnes vallanduvad kehas endorfiinid, mis omakorda panevad meid ennast hästi tundma ja toovad naeratuse näole. Seetõttu tunneb talisupleja alati ära rõõmsa naeratuse ja säravate silmade järgi.

Sõltuvust tekitavad keha biomehhanismid kõrvale jättes on talisuplemise trendi kasvul ka teisi põhjuseid. Maailmas kogub laialdaselt hoogu tervislik eluviis. Ka ei tasu alahinnata sotsiaalmeedia rolli uute trendide tekkel. Kindlasti on lugejal hulk sõpru ja tuttavaid, kes on sotsiaalmeedia kontodele postitanud pilte oma esimesest külmast sulpsust.

Siiski võib öelda, et viimaste aastate suurim talisuplustrendi tõukaja on vaieldamatult COVID-19. 2020. aasta algus on ilmselt kõigil meeles kui üks kummaline apokalüpsist meenutav aeg tühjade tänavate ja poodidega, kogu meelelahutus ja kõik spordisaalid olid suletud. Mina olin toona täpselt oma teise talisuplushooaja keskel. Olime paigaldanud Noblessneri sadamasse puust redeli, kus sõbraga koos talisuplust harrastasime. Ühel päeval märtsi lõpus avastasime ennast huvitavast olukorrast. Redeli juurde oli tekkinud järjekord. Nõnda istusime eemal pingil ning vaatlesime seda olukorda distantsilt. Inimesi muudkui tuli ja läks, ent järjekord jäi alles. Sellel hetkel mõistsime, et midagi on muutunud.

Sellest sündiski Noblessneri taliujujate liikumine ja ujumisklubi Noblasulps. Tänaseks päevaks on klubi vahetanud asukohta ja nime – Lennusulps asub Lennusadamas väärika jäälõhkuja Suure Tõllu kõrval.

Talisupluskultuur Eestis

Talisuplus on oma olemuselt rituaalne tegevus. Ujuma minnakse tavaliselt koos mõne sõbraga harjumuspärasse ujumiskohta samal päeval ja samal ajal. Külma vette minek on justkui aeg, mille võtad iseendale. Seetõttu on igal ujujal välja kujunenud omad pisikesed rituaalid, kuidas vette minna ja seal olla. Mõned eelistavad vette minna neopreenkinnaste ja -sokkidega. Teised soovivad ujumise asemel põhjas kükitada või seista, hoides käsi veest väljas, nagu sihiks keegi neid relvaga. Kokkuvõttes on stiile erinevaid ning ükski neist ei ole õige või vale. Oluline on keha karastamine ning seeläbi keha külmaga võitlemise mehhanismide treening.

Ettevalmistus enne ujumist on samuti väga erinev, mis sõltub nii ujumiskohast kui ka ujujatest. Näiteks kui ujuda palja taeva all ilma sauna ja riietusruumita, on hea mõte enne ja pärast ujumist vereringe kehas käima panna kätekõverduste või muud sorti füüsilise liigutamisega. Kui on vaikne ja rahulik ilm, on hea võtta enne ujumist kümme minutit ning teha enne õues istudes paar seeriat Wim Hof’i jõuhingamist.

Laiem talisupluskultuur Eestis on veel suhteliselt noor. Eks talisuplejaid või „üksikuid hulle“ on alati leidunud. Kuid suuremad talisuplusklubid ja kogukonnad on enamasti kõik alguse saanud viimase kümne aasta sees. Kultuur on aga midagi laiemat, mis ühendab inimesi ja kogukondi ning pärandatakse vanadelt kaladelt uutele külmasõpradele edasi. Nii tekivad traditsioonid ja ühtekuuluvustunne. Keerulises olukorras hoiavad inimesed ikka ühte – sama peab paika ka külmas vees.

Talisupelda on võimalik Eestis väga erinevat moodi. Laias laastus võib jagada selle ujumiseks saunaga või ilma. Üle Eesti on hulk väikeseid kogukondi, kes hoiavad kohalikus järves ka kõige kargema pakasega lahti jääauku, kuhu saab end jahutama minna. Uju millal soovid, vesi ootab! Paljud ujujad eelistavad supluskohana järvi või sadamaid, kus on kiiresti võimalik kaelani vette jõuda. Teised seevastu eelistavad vees olla nii, et jalad on põhjas. Üks suurimaid lageda taeva all ujumise kogukondi on vaieldamatult Kalaranna talisuplejad, kes ujuvad Linnahalli kõrval, riietudes õues või kõrval olevas parklas. Ümarate kividega rand väldib liivaseks saamist ning vesi läheb kiiresti sügavaks. Samuti on võimalik jalgu põhjas hoida.

Avalikud saunaga talisuplemise võimalused on Eestis seevastu tekkinud suhteliselt hiljuti. Tallinnas on neid hetkel kolm: Lennusulps, Tallinna Taliujumiskeskus Pirital ja Nõmme spordibaas. Ka Tartus ja Pärnus on üks taliujumisklubi saunaga. Siiski leiab enamikus suuremates asulates, kus on sobiv veekogu, talisupluse kogukonna kasvõi Facebooki grupi näol. Kui vaadata talisupluskultuuri Soomes, siis meil on veel pikk tee minna. Ainuüksi Helsingis on 13 talisupluskohta koos saunaga.

Miks peaks taliujumisega tegelema?

Inimese kehal on omadus keskkonnaga kohaneda. See on ainuvõimalik, sest olenevalt laiuskraadist, aastaajast või isegi kellaajast viibime me väga erineva temperatuuriga keskkonnas. Kes on reisinud subtroopikasse, teab, et esimene nädal kulub aklimatiseerumiseks. Tegelikult sarnaselt toimub kohanemine ka külmema kliimaga. Aastaaegade sujuv üleminek annab võimaluse valmistuda uueks keskkonnaks, et seal edukalt hakkama saada.

Oleme sattunud mugavustsooni, kus nii tööl, kodus kui ka autos on mõnusad 23 kraadi. Elame küll 59. laiuskraadil, ent oma igapäevases elus teeme kõik selleks, et meid ümbritseks aasta läbi südasuvised temperatuurid. Paraku tuleb meil sellest temperatuurimullist ühel või teisel põhjusel vahel lahkuda ning siis jääb meie keha hätta. Isegi väikesed kõikumised toatemperatuuris panevad meid haarama paksemate riiete järele. Mehhanismid, mis on meie kehas olemas, et hakkama saada külmaga, pole ammu saanud kasutust ega suuda meid aidata.

Inimese keha ei arenenud evolutsiooni käigus stabiilses temperatuurikeskkonnas. Vastupidi – temperatuuride muutumine nii ööpäeva kui ka aastaaja lõikes on osa meie loomulikust keskkonnast ning sellest, kuidas me toimime. Kui paigutame end stabiilselt suvisesse temperatuurikeskkonda, muutuvad keha külmaga võitlemise mehhanismid laisaks. Tuba on soe, aga varbad külmetavad. Haigestud külmetushaigustesse paar-kolm korda aastas. Tuleb tuttav ette?

Regulaarselt külmas vees ujumine on hea viis treenida oma keha võimet külmaga toime tulla. Pärast mõne kuu pikkust regulaarset talisuplemist (paar-kolm korda nädalas) on keha külmaga kohanemise ja hakkamasaamise muutused igale alustajale märgatavad. Seda panevad tähele ka inimesed su ümber – sõbrad värisevad oma kampsunites külmast ning vaatavad sind aukartusega, samal ajal kui sa oma T-särgis kuumad.

Tekst: Märt Lepik
Foto: Lennusulps

Selles numbris

• Arstiabist ja retseptiravimitest välisriigis
• Balti majad
• Arktikas saame uurimas
• Taliujumisest võõrsil
• Talisuplusest meil ja mujal
• Polaarkangelaste maa
• Reisiajakiri küsib
• Arktilised purjed Botaanikaaias
• Killukesi paeluvast ja müstilisest Jaapanist
• Pildikesi Jaapanist
• Karola Lepasaar: „Dubai on erakordselt luksuslik linn!“
• Fotojahimehed Botswanas
• Viietärnimatkamine Kilimanjarol
• Vabatahtlikuna matkaradu taastamas
• 4300 kilomeetrit matka kuue kuuga
• Eesti ellujääja Heleri Hanko
• Cebu kultuurikilde
• Tooteuudised
• KROONIKA
• GO Reisiajakiri 99 – Veebruar 2023