Taliujumisest võõrsil

Millised on taliujumise trendid maailma mõlemal poolkeral? Berliini taliujujate kogukond Ice Dippers tutvustab GO Reisiajakirja lugejatele seda traditsiooni.

See tava on kindlalt kanda kinnitanud külmemates piirkondades, parasvöötmes või polaaraladel ei leia ühtegi riiki ilma talisuplejate kogukonna või vähemalt mõne inimeseta, kes on pühendunud külmaga sõbraks saamisele. Ükskõik, kas Baltikumis, Skandinaavias, Siberis, Kanadas, Lõuna-Koreas või Jaapanis. Selge muster ilmneb taliujumise ja sauna vahel.

Kuid ka vähem talvistes kohtades on traditsiooniks end karastada vähemalt üks kord aastas. See on jääkaru sukeldumispäev (Polar Bear Plunge Day). Mitmes riigis tähistavad paljud uut aastat 1. jaanuaril kogunedes ja merre joostes.

Argentinas naudivad eakad inimesed sel päeval ujumist Patagoonia piirkonnas, taustaks Perito Moreno liustik. Euroopas, näiteks Barcelonas, hüppavad sajad inimesed Sant Sebastià ranna suhteliselt külma vette. Nii õhu- kui ka veetemperatuur võib päeval olla keskmiselt 13 kraadi ringis. Arvestades, et üle 40-kraadised suved ei ole enam erandid, on selline pidulik vettesööst Vahemere piirkonna elanike jaoks siiski piisavalt külm kogemus. Talisuplus on kontrasti küsimus.

Club 300 – mis klubi see on?

Kontrastidest rääkides – kas olete kunagi kuulnud Club 300-st? Ma ei pea silmas filmi lihastes meestega, vaid väikest rühma inimesi, peamiselt teadlasi, kes on viibinud lõunapoolusel. Klubiga liitumise nõue on kogeda mõne minuti jooksul temperatuurinihet 300 °F (167 °C). Tehniliselt pole see talisuplus, aga sellegipoolest väga külm katsumus.

Kuidas nad seda saavutavad? Alustuseks peavad nad ära ootama Antarktika kõige külmema talveöö vähemalt –100 °F (–73 °C). Seejärel istuvad nad kümme minutit saunas temperatuuril 200 °F (93 °C). Saunast väljudes kõnnivad nad ümber lõunapooluse naba, jalas ainult saapad, ja siis tagasi. Nad ei tee seda ilma riskideta. Ühest küljest, kui osalejad on liiga aeglased, võivad nad saada külmakahjustusi. Teisest küljest, kui nad lähevad liiga kiiresti ja nende hingamine kiireneb, võivad ka nende hingamisteed ja kopsud saada külmakahjustusi. Õnneks pole õnnetusjuhtumeid kunagi registreeritud.

Talisuplus Põhja-Euroopas ja Berliini hülged

Pärast väikest ümbermaailmareisi liigume kodule lähemale. Teatavasti on Põhja-Euroopas talisuplejate hulk juba märkimisväärne. Kesk-Euroopas on aga talisuplemise maastik praegu hoogu kogumas. Saksamaal suureneb entusiastide arv igal aastal.

Saate kedagi sõbralikult tögada saksa keeles, nimetades teda Warmduscher’iks. See väljamõeldud termin tähendab sõna-sõnalt ’sooja duši all käija’ (keegi, kes peseb duši all sooja veega, mida tuleb mõista kui nõrka või närust). See slängisõna vihjab sakslaste austusele külma vastu ja ideele, et see teeb kellegi tugevamaks.

Moodsa ajaloo metsikuima ööelu pealinn Berliin on kummalisel kombel koht, kus leiab üha rohkem jäistele vetele jõudnud inimesi. See metropol pakub lisaks hallile betoonile ka rohkelt looduslikke veekogusid. Tänu sellele asjaolule on linn peaaegu pooleks aastaks ideaalne mängumaa külma vee sõpradele.

Siit leiate mittetulundusühingu, näiteks armastatud Berliner See Hunde (’Berliini hülged’). See asub kirdeosas Orankensee järve ääres ja asutati juba 1980ndatel. See ühendus korraldab regulaarseid mittevõistluslikke ujumisi ja on jõulude ajal meedia lemmik. Kajastust saavad  stseenid julgetest peredest, kes kannavad jõuluvana kostüüme, lähevad ujuma ja veedavad mõnusalt aega. Klubi liikmed on eri vanuses, alates 20. kuni 90. eluaastani! Enamasti on tegemist kohalikega, keda välismaalaste saabumine viimastel aastakümnetel ei kõiguta.

Ice Dippers – külmaga kaamose vastu

Saksamaalt võib leida ka muid sõltumatuid rohujuuretasandi liikumisi ja rühmitusi, mille eesmärk on jagada kirge külmatunde vastu. Need meelitavad noori ja expat’e tänu oma moodsamale lähenemisviisile, rõhutades külma positiivset mõju tervisele ja meeleolule.

Kõige tähelepanuväärsem on kahtlemata Ice Dippers.

Ice Dippers (’jää sulpsajad’) tegutseb samuti Berliinis. Liikumine sai alguse 2017. aastal Jonas Windi käe all, eesmärk võidelda külmaga talvekaamose vastu. Olles märganud, et külmas ujumisega paraneb meeleolu silmanähtavalt,  jagas Jonas oma kogemust sõpradega. Nad hakkasid Berliini loodeosas, Weddingi linnaosas paiknevas Plötzensee järves sageli suplemas käima. Kiiresti sündis kogukond.

Kogukond peab meeles, et see tava on privileeg. Nad on otsustanud vabatahtlikult külma taluda ja neid ühendab kodutute aitamise sotsiaalne missioon.

Ice Dipperi rutiin koosneb kolmest osast: ettevalmistus, sulps ja soojendus. Osalejaid juhendab suplusjuht, kelle ülesanne on tutvustada praktikat uutele liitujatele, tuletada meelde ohutusjuhiseid ning juhtida rühm läbi kolme eelnimetatud etapi.

Liikmed kogunevad laupäeviti järve kaldal ja praktiseerivad Wim Hofi meetodi lihtsustatud versiooni. Grupi juht viib läbi hüperventilatsioonil põhineva jõuhingamise. See muudab vere leeliselisemaks. Uuringud näitavad, et sama efekt juhtub siis, kui me treenime, ja see toetab keha külma mõjude vastu võitlemisel. Järgneb hinge kinnipidamine koos mõne pingelise treeninguga, näiteks kätekõverdustega. See muudab vere hapnikurikkaks ja surub hapnikku lihaskudedesse, valmistades keha ette sellest soojust tootma.

Järgmisena riietutakse lahti ja valmistutakse supluseks. Traditsiooniliselt rivistub rühm vee äärde. Juht loeb kolmeni ja kõik karjuvad kogu hingest. Seejärel lähevad jääsulpsajad vaikselt vette. Eesmärk on ületada külmatunne, keskendudes hingamisele ning mediteerides. Vees ollakse nii kaua kui võimalik, ent see pole siiski võistlus. Mõned inimesed viibivad seal 1 minuti, enamik jäävad keskmiselt 5–8 minutiks ja harva jäävad hulljulged kauemaks kui 20 minutit. Muidugi sõltub vees viibimise aeg suuresti vee temperatuurist. Võrreldes Eesti taliujumisega on selline vees käik palju staatilisem ja rituaalsem. Vees saab paigal seista, kuna põhi ei ole liiga sügav, kuid need, kes soovivad ujuda, saavad seda teha pärast meditatsiooni.

Kolmandaks on aeg soojendada. Kuna seda praktikat tehakse ilma saunata, peaksid osalejad kiiresti riietuma ja jooma taastumiseks kuuma kohvi või teed. Peaaegu kõik hakkavad värisema ja soov jooki mitte maha valada muutub koomiliseks väljakutseks. See on hea võimalus vestelda ja uute sõpradega kohtuda. Kogukond on vastutulelik ja iga osaleja annab oma panuse, saades midagi vastu. Enne hüvastijätmist on võimalus anda oma panus annetuspurki, kuhu kogutud raha toimetatakse Kälte Hilfe heategevusorganisatsioonile, mis aitab kodutuid tänavatel, pakkudes neile riideid, tekke, peavarju ja transporti varjupaikadesse kõige külmematel öödel, et vältida alajahtumist.

COVID-19 andis tõuke

Võib-olla on just sotsiaalne aspekt, mis pani selle kogukonna õitsele. Infot Ice Dippersi kohta on võimalik leida nende kodulehelt. Kui COVID-19 pandeemia Saksamaal 2020. aasta lõpuks täies hoos oli, piirasid sulgemismeetmed miljoneid kodanikke koduseinte vahele, peatades harjumuspärase tiheda sotsiaalse ajakava. Kodust võis väljuda vaid toidupoodi minekuks või sportimiseks.

Kogukonna liikmed võtsid üksteisega ühendust, et kohtuda üks ühele (kuna reegel lubas kohtuda spordisõbraga). Sarnaselt Noblasulpsuga (Lennusulpsu eelmine asukoht) sai külmas vees käimine inimestele oluliseks väljundiks. See tegevus andis võimaluse võidelda talvemasenduse vastu, kuid võimaldas inimestel siiski kohtuda sõpradega ja tunda end ebakindlatel aegadel vähem üksildasena.

Nüüd, mil piirangud on leevendatud, liitub igal laupäeval sulpsuga umbes sada inimest. Hiljuti liitus uus suplusjuht ja korraldajad lisasid kasvava nõudluse rahuldamiseks uue asukoha. Hoolimata viimastest pehmematest talvedest kogukond aina kasvab, kuid kõik loodavad, et eheda elamuse ja kogukonna nime auks tekib ka tõeline jää.

Külm on võimas element, mida ei tasu karta, vaid austada. Kui kunagi talvel Berliini satute, lisage Ice Dippersi jäine sulps oma tegemiste nimekirja.

Tekst: Chin Man Yeung
Foto: Oliver Lipinski

Selles numbris

• Arstiabist ja retseptiravimitest välisriigis
• Balti majad
• Arktikas saame uurimas
• Taliujumisest võõrsil
• Talisuplusest meil ja mujal
• Polaarkangelaste maa
• Reisiajakiri küsib
• Arktilised purjed Botaanikaaias
• Killukesi paeluvast ja müstilisest Jaapanist
• Pildikesi Jaapanist
• Karola Lepasaar: „Dubai on erakordselt luksuslik linn!“
• Fotojahimehed Botswanas
• Viietärnimatkamine Kilimanjarol
• Vabatahtlikuna matkaradu taastamas
• 4300 kilomeetrit matka kuue kuuga
• Eesti ellujääja Heleri Hanko
• Cebu kultuurikilde
• Tooteuudised
• KROONIKA
• GO Reisiajakiri 99 – Veebruar 2023