Tarrvi Laamann – pidevas liikumises
Rene Satsi rääkis kunstnik Tarrvi Laamanniga kunstist, reisimisest, elu mõttest ja paljust muust.
Seisan Tallinnas Tarrvi stuudios, näiliselt otsatute maalikuhjade keskel ja kuulen: „Selle töö tegin Beninis, selle maalisin Islandil, selle...“ Kas kunstnik peab siis kogu aeg mööda maailma ringi laskma, et ammutada inspiratsiooni? Olles oma küsimuse püstitanud, muutun praeguse reisimaailma olustiku suhtes ise aga negatiivseks. Tarrvi võtab üles aga positiivse noodi.
Tarrvi: Paljud inimesed tahavad Eestist jälle Jamaicale [reisima] tulla. Huvi on suur! Reisimise tulevik on jälle helge, arvan. Mina reisin näiteks kohe Vilniusesse. Vilniusesse saab reisida, kui on pass! (Laiast muigest järeldub, et Tarrvi peab silmas palju vastuolusid tekitanud vaktsiinipassi.)
Kuna räägin reisiajakirja nimel, siis pean kõigepealt raksama, et kas sa ise kutsud ennast reisumeheks?
Reisisell olen jah. Mulle väga meeldib reisida, juba lapsest peale on meeldinud.
Miks küll?
Ilmselt on see nõukaaja taak. Kunagi ei saanud kuskile minna ja nüüd saab igale poole. See on sama, nagu meie emadel ja isadel on nõukataak kaelas – ostavad poest igasugu träni kokku, mida neil vaja ei lähe, sest kunagi polnud poest eriti midagi saada.
Kas sa konkreetselt ja ainult kunsti tegemise pärast ka reisid?
Tegelikult küll! Mulle meeldib maailmas ringi käia, sest see muudab meie taju. Kui olla võõral maal, siis muutub meie taju kardinaalselt ja loomulikult väljendub see ka kunstis, kuna kunstnik mängib ju oma tajuga, eks.
Olen vähemalt kakskümmend aastat seda praktiseerinud, et reisin ja teen visandeid või siis maalin või teen muud kunsti. Eestis olles ehk lihtsalt siin passides ja istudes ma sellist tajumuutust ei saa. Siin võid vaadata Indira Gandhi filme palju tahad, aga India-laks sedakaudu kohale ei jõua. Samamoodi ei saa lõpuni aru ka Jamaica tundest, kui ainult Bob Marleyt kuulata-vaadata.
Sellepärast võtan reisidest niipalju, kui saan – võtan sellest kinni, mis mu ümber, ja voolin selle kunstiks. Maalin näiteks oma banaanilehti. „Palun väga, pöördu Tarrvi poole – kohe maalib sulle lehe!“ (Naerab hobuse moodi.)
Millist kunsti toodaksid, kui ainult Eestis elaksid? Ütleme nii, et oleksid sama vana kui praegu, aga miskipärast peaksid elama kogu elu Eestimaal. Kuskile ei reisiks. Oleksid sa ikka kunstnik?
Kindlasti oleksin, aga minu kunst oleks hoopistükkis teistsugune. Võib-olla oleks mul teistsugune väljund. Äkki oleksin hoopis kirjanik, kirjutaks kogu aeg? Või siis kaevaksin maad – keegi ei saa mulle öelda, et ma ei tohi maad kaevata! Võib-olla, kui Eestis elaksin, kaevaksin nii ilusasti maad, et see oleks juba omaette kunst! Kuidas on maa ladina keeles?
Terra vist.
Vot, kui ma Eestis elaksin, siis teeksin terramismust… maakunsti! (Viibutab näppu ja naerab.)
Päevikut sa ei pea? (Tarrvi on kirjutanud raamatu „Minu Jamaica“.)
Vahel kirjutan midagi üles, aga...
Kui peaksid oma kunsti kirjeldama pimedale inimesele, kes pole terve elu aeg pime olnud…
(Katkestab.) Ega minu maalid ei olegi ju ainult visuaal, mida kirjeldada. Neis on lõhna ja kõike muud.
Ahaa, nii et sinu kunst haiseb?!
Ei! Haisu ma ei maali. Lõhna maalin! Teen nii-öelda kunstis lõhna, alati ei maali, vahel ka lõikan puiduga! Aga ausalt öeldes: ma toodan ju emotsioone ja emotsioonid koosnevad lõhnadest ja muudest asjadest. See ongi jälle see, mille pärast me reisime: ei ole võimalik saada aru karri lõhnast, kui seda ise ei tunne!
Nii et sa mõnikord reisid spetsiifiliselt ainult selle pärast, et tahad oma kunsti jaoks inspiratsiooni.
Muidugi! Ameerikas käisin, olin kaks kuud, tegin puulõikeseeria. Või õigemini olin läänerannikul, Californias. Selle kohta öeldakse ju teine Ameerika, seal on kõik võimalik. See tunne on seal väga tugev. Inimesed võivad Los Angelesse elama minna näiteks ainult selle tunde otsinguil ja kuigi reaalsus seal võib olla midagi muud – võid sattuda hoopis nõusid pesema iga päev –, elad seal ikka kantuna sellest lootusest, et äkki mõni miljonär ulatab sulle varsti suure rahapaki. Ka kunstile mõjub selline vabaduse vaib kindlasti võimsalt.
Ka Islandil käik tuleb pähe, seal olin kuu aega. Just sellistest kohtadest leian loomekodud, kus saab odavalt ööbida ja oma kunsti jaoks materjali otsida.
Palju sa Californias kokku töid tegid?
(Vastab kiirelt.) Kolmkümmend kolm!
Ja Islandil?
Ei teagi. Kui ütled mulle, kui palju on Kalevipojas peatükke, siis ma tean. Ma tegin selle eepose iga peatüki kohta ühe pildi.
Tahan mängida sõnaga „sümbioos“. Reisimise ja kunsti sümbioos…
(Katkestab mind.) No aga issand – reisimine ja kunst ongi ju kõige puhtam sümbioos! Istud kuskil laevas või rongis või lennukis ja teed kunsti, kirjutad näiteks haikusid. Pühas sümbioos!
See on mutualism. Mõtlesin veel sellise sümbioosi peale nagu sünnekroos, kus koos eksisteerimine on mõlemale poolele kahjulik. Kas reisimise ja kunsti loomisel saab tekkida ka selline negatiivne väljund, et reisid riiki, kus sulle ei meeldi, ja toodad seetõttu kunsti, mis on sinu jaoks täielik möga?
No mõnel maal läheb näiteks kõht lahti…
Ja lahtise kõhuga ei saa kunsti teha?
Ei! Mina sellist kunsti ei tee! Mõni kunstnik muidugi toodab sellistes tingimustes loomingut ja toob selle kõhulahtisuse sinna lõuendile, aga mitte mina. Mina ei taha sellist kunsti teha ja mul ei ole vaja sellist lahtise kõhu kunsti endale koduseinale. Ma ei soovi sellist kunsti ka muuseumis näha ja kui minna metafooriliseks, siis võib-olla ma ei tahaks sellise kunstnikuga isegi kättpidi teretada. (Naerab.)
Kas külm ja soe kliima mõjutavad loomingut erinevalt?
Jah! Soojas sa higistad rohkem. (Hakkab mõtlema.) Ei, ei saa vist nii kindlalt öelda, et kliima mõjutaks. Selle küsimuse vastus on jaa ning ei. Kultuuriline keskkond mõjutab. Islandil oli mul kogu aeg väga optimistlik ja hea vaib peal ning vaata, kus see maa asub… Olin seal veebruarikuus: väga külm ja kuiv, midagi ei ole… lumetuisk ja värk, aga mu vaib oli väga mõnus.
Kui oled aga juba kolm kuud järjest kuskil külmas ja pimedas, siis tuleb ennast millegagi kunstlikult üles ergutada, et saaks loomingulist tööd teha. See looming ei ole siis mõjutatud enam kliimast, vaid juba sellest vahendist, mille oled valinud enese buustimiseks.
Kas loed neid maid kokku ka, kus sa reisinud oled?
Ei viitsi. Olen ju kogu aeg sõidus. Isegi kui nüüd terve suve Eestis veetsin, siis olin kogu aeg sõidus. Rakverest Hiiumaani, Võrumaalt Pärnuni…
Mõnes mõttes oled sa nüüd pidevalt reisil ka oma uues elukohas Jamaical. (Tarrvi abiellus hiljuti sellel saarel ning kolis oma kodinad eksootikasse.) Kui küsida tohib, kuidas sinu uus naine sinu kunsti mõjutab või äkki pereelu seda ei mõjutagi?
Muidugi mõjutab. Kui on kodutüli, siis mina kunsti teha ei saa. (Muigab kavalalt.)
Jamaica motiivid on sinu kunstis olnud vist kogu aeg, see korduv palmileht näiteks. Juba enne, kui sa ise sinna kolisid.
Need palmilehed, mida minu töödes juba esimeste maalide peal leidub, ei olegi tegelikult Jamaicaga seotud, kuigi mulle on alati selle maa olemus meeldinud. Pigem on see mango- või banaanipuu leht seotud puhkusega. See tähistab seda unistuste hetke, mille nimel enamik inimesi üksteist kuud orjavad, et olla seejärel kuu aega kuskil palmipuu lähedal, ainult iseendale ja oma pere jaoks. Samamoodi nagu ka mina viisteist aastat lennufirmas rabasin, ikka selleks, et saaksin natukene aega aastast maitsta vabadust. See minu lehemotiiv, see ongi see vabadus.
Kui sa küsid nüüd (Jah, tahtsin just küsida!), et kuidas Jamaical pikemalt olemine minu kunsti mõjutab, siis jah, keskkond ikka mõjutab. Kujuta aga ette, et oled Jamaical, kuid vanglas. Mis kunsti sa nüüd lood, kuigi oled paradiisisaarel? Ehk sellest üksi ei piisa, et oled Jamaical. Kõht peaks täis olema, midagi ei tohiks kuskilt valutada ja kõik peab olema roosiline.
Jõuame selle juurde tagasi, et kui oled soojal maal, aga näiteks istud vangimajas kinni, siis toodaksid seda halba kõhulahtisuse kunsti?
Ma ei öelnud ennist, et sedasorti kunst on halb, ma ütlesin, et minul seda vaja ei ole, mina ei taha elada hädaorus, mul on endal argimuresidki küllalt. Aga kellelgi on sellist tüüpi kunsti ka kindlasti vaja!
Näen stuudios kuhjas eriti värvikaid pilte, kuhu peale kirjutatud Benin. Mida sa Beninis tegid?
Nagu ikka, elasin seal kuu aega ühe pere juures ja maalisin õlipastellidega. Eestisse jõudnud, pingutasin need lõuendid, mis olin seal ette valmistanud, raamile ja maalisin edasi. Seejärel tegin näituse. Sellest näitusest oli Vikerkaares isegi pikem artikkel – see tundus tolleaegsel kunstimaastikul vist nagu natuke kõva sõna: eestlase poolt Aafrikas tehtud kunst. Kuraatorid viskasid näppu. See juhtus aastal 2003.
Kas sa mõnikord niimoodi ka kuskil kaugel maal käid, et midagi ei pane paberile, lihtsalt vahid enda ette ja käid ujumas? Tuusikupuhkust harrastad?
Kui ma palju ei maali, siis ma ehitan vähemalt liivalosse ja räägin kohalikega. Lihtsalt päikese käes ma niisama istuda küll ei viitsi. Mis mõte on ennast välismaal praadida või seal vaid kliimat nautida? Kui ainult kliima pärast kuskile minna, siis ilmselt Türki ning passida seal ühes ja samas hotellis. Natuke nüri ju? Aga mõnele meeldib, sest see on hea lihtne.
Lihtsuse pärast eksisteerib ka McDonalds. Kui kõht on tühi, võtad BigMaci burgeri, kui kõht pole nii tühi, siis cheeseburger’i. Eks me kõik armastame lihtsust, ka mina, aga kui asjad lähevad liiga lihtsaks, siis ma hakkan vastu. Mulle meeldib reisida ikka selleks, et näha, mida kõike erinevat kohapeal pakkuda on – toidust kultuurini. Arutada kohalikega selle üle, mis on elu mõte: vaat see on lahe!
Rubriigi nimi on „Supijutud“. Oled sa supimees või tahke toidu austaja?
Olen tegelikult väga supimees. Olen ise kõva supitegija. Ja minu Jamaica päritolu naine teeb mulle... kuidas nüüd supi kohta öelda... tema leivanumber on lehmanahasupp. See supp koosneb lehmanahakuubikutest, mis on keedetud ludinaks nagu sült...
Teadsin, et ma ei oleks pidanud seda küsimust küsima.
Kas reisil olles teiste kunstnikega meeldib kohtuda? Või jooksed ära, nagu eestlane reisil teise eestlase eest peitu poeb?
Teiste kunstnikega on alati huvitav mõtteid vahetada. Eriti põnev on suhelda muidugi selle riigi kunstnikega, kuhu lähed. Teiste eestlaste eest ma ei jookse reisil ära, jooksen ära inimeste eest, kes mulle ei meeldi.
Sa oled suur reggae-muusika austaja, teed oma raadiosaadet. Kas sinu muusikamaitse ka geograafilise ringiliikumisega koos muutub ja selle poolt mõjutatud saab või on Jamaica nii tugev, et näiteks Islandi-reisi mõjul saatesse mõni külm lugu küll ei satu?
Eks koht ikka natuke muudab muusikalist maitset. Aga nagu öeldakse, muusika ühendab ja mina olen leidnud maailmast ikka ja alati reggae-mehed üles. Isegi Islandil, kus on nii vähe inimesi, on kaks reggae-bändi. Seega väga mu muusikaline maitse ei muutu. Kuigi Aafrikas olles hakkas mulle sealne muusika meeldima, aga seda jälle kuidagi reggae-võtmes. Sellest muusikast ei saa ma üle ega ümber ja seda minu reggae-armastust ei murra isegi reisimine mitte!
Kas sinu kunsti märksõna on „puhkus“?
Võib-olla pigem „pidupäev“. Pidupäev on ka ju nagu puhkus: päeval on grill ja õhtul päikeseloojang rannas. Ma muuseas ükspäev mõtlesin, et mis on õnn: õnn on see, kui sul on võimalus võtta aega selleks, et iga päev vaadata päikeseloojangut. Teed oma jama ära ja siis saad vaadata pool tundi päikeseloojangut. Kui sul on see privileeg, oled õnnelik inimene.
Mida ma artiklisse kirjutan, et kes sa oled?
Pane nii: super õnnelik kunstnik. See on ju tõsi – need, kes mu maale ostavad, saavad õnnelikuks. Ma maalin õnne!
Selge pilt!
***
Tarrvi Laamann
kunstnik ja DJ
Vanus: 47
Muusika: mixcloud.com/reggaetarrvi
Pildid ja reisid: instagram.com/tarrvi.laamann
Tekst: Rene Satsi
Foto: Madis Veltman
Selles numbris
- Sügisene toekas supp. Rahvuslikud metamorfoosid
- Kanasupp Piirissaare moodi
- Eneseväljendus seintel
- Reisimisest väärikas eas – vaba kui lind!
- Siracusa, Euroopa häll
- Guatemala, kohutava ajalooga paradiis
- Jalgrattal Tartust Varssavisse
- Tarrvi Laamann – pidevas liikumises
- Eestlaste esmatõusust Gasherbrum II tippu
- Saladused inimvaenulikus tühjuses
- Külas Tšingis-khaanil
- TOOTEUUDISED
- KROONIKA
