Te Araroa matkatee

Liisi Preedin matkas 3000 kilomeetrit läbi „vaheldusrikka“ Uus-Meremaa maastiku. Vaheldusrikkus võis tähendada ohtlikku põlvini muda ja kinnikasvanud radu või kilomeetrilaiuseid jõeorge, mis tundidega läbimatuks muutusid, pikki etappe mööda tiheda liiklusega teid ja suurlinnu. Seda kõike pakub läbi Uus-Meremaa Põhja- ja Lõunasaare kulgev Te Araroa (maoori keeles ’pikk rada’) matkarada.

Liisi Preedin jagab muljeid oma Saaremaa kodus, seljas auguliseks kantud matkapluus ning tunnistades, et see rada vaid suurendas soovi matkata ning järgmiste matkade nimekiri on pikk.

Liisi jaoks pole Te Araroa tema esimene pikamaamatk. 2019. aastal läbis ta pool aastat kestnud matka jooksul 4265 kilomeetri pikkuse Pacific Crest Traili (PCT) USA läänerannikul. Radu omavahel võrdlema Liisi aga ei kipu: „Kui neil radadel üldse midagi sarnast on, siis on see kõndimine. Need on ikka kaks täiesti erinevat rada. Kui PCT oli selline ühtlase kvaliteediga rada, siis Te Araroal ei tea mitte kunagi, mis järgmine päev toob. Mõni päev pead kõndima 55 kilomeetrit ning see on selline mööda asfalt- ja kruusateed, selline n-ö viadukti kõndimine. Järgmine päev võib olla näiteks 17-kilomeetrine lõik mäeharjal ning see tundub väga pika päevana. On olemas rajamärkmed ja hinnangulised ajad, kui palju mõni lõik aega võtab, ning kõik see nõuab hästi palju planeerimist.“

Lisaks on väga erinevad ka Te Araroa Põhja- ja Lõunasaar. Esimesed 1715 kilomeetrit Põhjasaarel läbivad asustatud punkte ning metsikult telkimine pole isegi lubatud, mis omakorda vähendab matkamisel paindlikkust – määratud tasuliste telkimiskohtade vahele võib keerulisemal juhul jääda isegi kuni 55-kilomeetrine päevateekond. Samas pakuvad 15–20 euro ringis maksvad telkimiskohad ka teatud mugavusi ehk pesemisvõimalust ja elektrit. 

Liisi meenutab: „Põhjasaarel läbisime pidevalt asulaid ning ahvatlusi oli palju – linnades oli päris mugav ja lõbus aega veeta, aga matkama pidi ka. Tegime isegi nalja, et kuna toitu palju kandma ei pidanud ja kott oli nii kerge, siis Lõunasaarele jõudes me ei jõua äkki mitme päeva toiduvarudega kotti enam tassidagi. Tänu tihedale asustusele oli Põhjasaar väga seltskondlik, kuid Lõunasaar on kontrastina jällegi jalutuskäik ühest mägihütist teiseni. Mägihütid on tasuta ning nende võrgustik on äärmiselt hästi välja arendatud.“

Kas põlvini muda või kiirtee

Sel aastal läbis Te Araroa matkateed üle 3000 inimese, kellest suurem osa ei olnud mitte kohalikud, vaid hoopis eurooplased. Üks suur tõmbenumber on siin fakt, et rada läbib filmitriloogia „Sõrmuste isand“ võttepaiku. Rajal oli ka palju esmakordseid pikamaamatkajaid, kuna Uus-Meremaal pole vaja muretseda kiskjate või madude pärast, seal pole isegi puuke. 

Parim hooaeg matkamiseks on Uus-Meremaa suvi oktoobrist märtsini ning enamik matkajaid läbib Te Araroa matkatee suunaga põhjast lõunasse. Rada algab kurikuulsa rannaetapiga, kus esimese 100 kilomeetri jooksul on mõlemas suunas näha vaid laiuv ookean ja liivaväljad. Kui liivaga ühel pool, järgneb sügav muda, mis vihmase ilma korral muutub libedaks ja seeläbi ohtlikuks. Liisi sõnul on mudaradadel murtud ka luid ning rada on kohati väga metsik ja üle pea kasvanud taimestikuga, millest tuleb end lihtsalt läbi murda. Korrapärast rajahooldust paljudel rajalõikudel ei tehta ning kui seal niivõrd palju matkajaid ei käiks, oleks osa sellest arvatavasti praeguseks juba läbimatuks muutunud. 

Liisi meenutab: „Radade seisukord ärritas mind. Parimal juhul lõigatakse pikali kukkunud puud eest ära ja see on ka kõik. Näiteks on Põhjasaarel üsna kuulus rajalõik Pirongia, mis alguses on väga ilus ning lõpus poolenisti kätega turnid ja muda on põlvini ning seal on täiesti suvalistes kohtades laudteelõigud, aga enne ja pärast laudteed on üle põlve sügavune muda, mis on sinna tekkinud kasutuskoormuse tõttu.“

Veerand kogu matkateest kulgeb aga hoopiski mööda suuremaid teid, millest mõned on isegi tiheda liiklusega kiirteed. Ehkki need on ametliku matkaraja osad, soovitatakse matkajatel neid võimaluse korral vältida. Liisi ei pannud aga tähelegi, et nii palju teekõndi tegema pidi: „Kuigi öeldakse, et Põhjasaarel on pool rada mööda suuremat teed, siis kui sa lõpuks sealt mudarajast välja saad, kus liikumiskiirus on 1,5 km/h, on päris hea lõpuks mõnel maanteel distantsi koguda. Kuna umbes pool Põhjasaarest kulgeb mööda teid, siis tihti jääb mulje, et Põhjasaar tuleb lihtsalt ära teha, et Lõunasaareni jõuda, aga mulle Põhjasaar meeldis, seal on väga ilusaid ja erilisi kohti, näiteks Tongariro rahvuspark, kus on filmitud „Sõrmuste isand“ – vaatad, kuidas mägi aurab ja tossab ning seal on väga-väga aktiivne vulkaan.“

Kuigi rajal olevad linnad ning hütisüsteem ja tasulised telkimisplatsid teevad matkamise mugavamaks, ei peeta Te Araroat Liisi sõnul kindlasti mitte lihtsaks rajaks: „Mudarajad ja otse üles-alla minevad mägiteed on päris karmid. Vahepeal vaatad enda ette ja mõtled, et kas siit saab tõesti üles, aga siis käte abil kuidagi end sinna ikka tõmbad. Ülikergete matkakeppidega pole seal midagi teha. Vajalikud on vastu-pidavad alumiiniumist matkakepid, et libedatel mudastel teedel ja järskudel tõusudel piisavalt tuge oleks. Nägin rajal ka kergemaid matkakeppe ning need läksid pidevalt katki, mõni matkaja pidi ostma mitu uut paari.“ 

Liisi tunnistab, et temale raja profiil järskude tõusude ja langustega sobis ning samuti ajaline kestus: „Matkasin kokku neli ja pool kuud ning see on just selline aeg, kus lõpetad raja ning tahad isegi veel matkata. Kui pärast PCT-d olin ma ikka vigane, igasugune sporditegemise tuju oli läinud ega tahtnud ikka tükk aega pikamaamatkamise peale mõelda, siis nüüd tunnen, et olen tugev ja tahaks sporti teha. PCT on pikem ja seal läks mul kaks kuud kauem ning eks see lõpp ikka üks kummivenitamine oli, aga pooleli jätma ka enam ei hakanud.“ 

Just PCT kogemus aitas Liisil seekordseks matkaks paremini valmis olla: „Mul oli teadmine, et suudan nii pika matka läbida, ning olin üsna enesekindel, et kui just vigastada ei saa, siis jõuan lõppu. Isegi kui poleks jõudnud, siis poleks sellest midagi hullu olnud. Samuti õnnestus mul vältida vigu, mida nägin algajaid tegevat – villide teke ning kuidas nendega hakkama saada, varustuse valik ning koti kaal.“

Ohtlikud jõeületused

Te Araroa rada ei saa läbida vaid jalgsi. Näiteks Põhjasaarelt Lõunasaarele liigutakse praamiga ning Lõunasaarel tuleb teatud lõik läbida mööda jõge kanuudega. Kanuud tuleb aga broneerida ja kohale saada ning kõik see vajab ka head ajastamist ja planeerimist, et millal täpselt kanuuetapini jõutakse. Neljapäevane kanuuetapp Whanganui jõel oli üks ilusamaid tervel rajal ning Liisi soovitab see Uus-Meremaal olles võimaluse korral kindlasti läbida.

Ühed keerulisemad rajaelemendid olid äärmiselt laiad jõesängid, mida on võimalik läbida vaid heade ilmastikutingimuste korral. Liisi meenutab: „Lõunasaarel on rajalõik, kus on kaks väga suurt jõge. Uus-Meremaale on hästi iseloomulikud laiad jõesängid, mis võivad olla isegi lausa 8 kilomeetrit laiad ning kus voolab 15–20 jõeharu, mis on kohati risti-rästi ja muudavad oma suunda. Need on kuulutatud ohutsoonideks ning ühel pool jõge rada lõppeb ja teisel pool algab uuesti, ümber minemiseks pead tee ise leidma. On matkajaid, kes kõnnivad ringi, mis teeb olenevalt jõest 60–135 km mööda kruusateed. Üks sellistest kohtadest on hea ilmaga ametlikult ületatav ja teine on ületamatu, aga meie ületasime mõlemad. Meil olid ideaalsed ilmastikutingimused, kasutasime jõeületustehnikaid ja olime lõpuni valmis ka tagasi pöörama. Ületamise kohani jõudmiseks pidime tegema 15-kilomeetrise ringi. Veetase oli õnneks madal ning saime mõlemast jõest ilusti üle. Samas kuulsime ka juhtumist, kus üks matkaja oli parasjagu jõesängi keskel, kui ümberkaudsetes mägedes hakkas sadama ja jõele tuli peale suurvesi. Matkaja pidi SOS-nuppu vajutama ning talle tuldi helikopteriga järele ja tõsteti kahe jõe vahelt välja. Oli ka juhtum, kus pidime suhteliselt tugeva vooluga jõge ületama kaheksa korda. Hakkas vihma sadama, kuid otsustasime, et teeme selle lõigu ära enne, kui jões veetase tõuseb. Vaid mõni tund hiljem hütti jõudes nägin, et mägedest voolas valge vesi igalt poolt alla, tee oli ära lõigatud ning seda jõge ületada enam ei saanud. Jõgedega ei tasu seal jamada, tuleb ettevaatlik olla.“

Keerulised jõeületused võeti ette osaliselt seetõttu, et Liisi jaoks oli oluline ühendatud jalajälg ehk siis kõndida või kanuutada matkarada läbi terves pikkuses. Kohtadest, kus rada katkes, üritati ümber minna nii, et jalajälg ei katkeks, mis lisas matkale muu hulgas ka 100 kilomeetrit.

Tüütud possumid

Kui Austraalia on tuntud mitmesuguste ohtlike loomade poolest, siis Uus-Meremaal loomi rajal kartma ei pea. Kõige tüütumaks peetakse hoopis possumit, kes järjekindlalt matkajate toitu varastab, kuid samas on inimesele täiesti ohutu. Liisi, kes ise paigutas oma toidu telgi eeskotta, et possumirünnaku korral vähemalt telk terveks jääks, lisab: „Possumid on nagu suured rotid, kes toodi kunagi sisse karusnaha kasvatamise nimel. Nad on hästi osavad ronijad ja saavad toidu igalt poolt kätte. Lugusid, kuidas toitu ära varastatakse, on palju, lisaks possumitele võivad toitu varastada ka mõned linnuliigid, peamiselt lennuvõimetud veekad. Matkaradade äärde on pandud palju lõkse, mis on possumeid paksult täis. Lõks on kõrgel puu otsas, possum jääb sinna kaelapidi rippuma ning siis ongi nii, et kõnnid ja tunned, et mingi hais on, ja näed, et surnud possumid ripuvad. Tuli ette ka olukordi, kus matkajad ärkasid hommikul üles selleks, et avastada eest telki sisse närinud possum, kes vaikselt toiduvarasid hävitas.“

Tahaks kohe uuele matkale

Liisi, kes pärast matka lõppu suundus tagasi kontoritööle maastikuarhitektina, nendib, et tegelikult tahaks hoopis uuesti matkale: „See matk läks palju kiiremini, kui olin arvanud, ning olin rahul, et rada oli hästi eripalgeline ja vahelduv. Ma teadsin, et see on teistsugune – järsk ja mudane. Minu salasoov oli, et see rada oleks nii raske, et ma lõpus oleks selline, et ma mitte kunagi ei taha enam pikamaamatka teha, aga see ei toiminud. Tunnen hoopis, et läheks kohe suhteliselt kiiresti uuele matkale, aga päris nii ei saa, täiskasvanu peab ka vahel olema. Kui pärast PCT-d mõtlesin küll seda, et minus ei ole enam pikamaamatka sees, ning käisin viimased 800 kilomeetrit hambad ristis ära ja siiralt oli kopp ees, siis pärast Te Araroa lõppu läksin kohe järgmisele nädalapikkusele matkale ning soov sporti teha ja matkata on hoopis kõvasti kasvanud.“

Tekst: Janika Tamm
Foto: Liisi Preedin

Selles numbris

• Tajine (tagine) – toidunõu ja Põhja-Aafrika toidud
• Te Araroa matkatee
• Põhja-Koreas kõhuvalu ei esine!
• Mägironija tee
• Servus aus Tirol
• Namiibia kuuel eri moel
• Vallemaggia – itaaliamaitseline Šveits
• Kõigepealt Kambodža ja sealt veel Vietnamisse!
• Teadustraaleriga Põhjamerel. Laevaelu logiraamat
• Loomeresidentuur Liguurias
• Armeenia kultuuririkkus Euroopa radaril
• Indrek Rohtmetsa lapsepõlveunistuste täitumine
• Tooteuudised
• Kroonika
• GO Reisiajakiri 101 – August 2023