Tee viis Hiinasse

Elina Naan kirjeldab hiljutist reisi Hiinasse, mis on tema jaoks kõige vastuolulisem riik, kuhu reisitee seni viinud. Rahvusvaheline teekogukond õpib sel reisil koos iidset teekultuuri riigis, kus tee on alguse saanud.

Olen kaua oodanud sisetundelt seda suurt jah-sõna, mis lennutaks mu Hiinasse – riiki, kus tee (Camellia eri vormid) on saanud oma alguse. Riiki, mis on teest nii läbi imbunud, et kohapeal on see pigem isegi kõike muud kui tseremoonia... aga kui hästi otsida ning juhatust usaldada, siis ka tseremoonia.

Luban ennast reisile pea neljakümne võõra inimesega, keda kõiki on kokku toonud Global Tea Hut ehk ülemaailmne teekogukond, kus õpitakse teekultuuri ja -meisterlikkust ühe imelise Taiwani teekooli ridades. Seega nii väga võõrad me polegi, meid kõiki ühendab tee.

Shanghai

Reisil on veel kolm eestlast, ühega neist ööbime koos kaheses toas. Hotell sai valitud asukoha järgi, et oleks lihtne järgmisel hommikul kohtumispaika jõuda. Ei saa öelda, et valisime just kõige odavama variandi, aga kohapeale jõudes hakkas natuke kõhe.

Mitte sellepärast, et retseptsioon ei paista suitsuvine seest välja, või sellepärast, et igal pool vedeleb prügi ja haiseb, vaid lihtsalt, kuidagi nukker on see stseen üleni. Unistan check-in’i tehes kaheksandale korrusele jõudmisest, et saaks vähemalt nautida vaadet linnale, aga see võtab nii tohutult aega, sest meid kõiki pildistatakse iga külje pealt üles ja peame muuhulgas andma ka sõrmejäljed. Ei teagi, kas tunda end ekstra turvatult või olla skeptiline.

Oma tuppa jõudes tõmbame naeratades paksud kardinad eest ära ja siuhhhhh! Meie akna ette on paigaldatud reklaamitahvel – vaade missugune. Kuna olime tulnud ikkagi teereisile, siis leidsime toanaabriga, et selle reisi esimene õhtu peab saama põhjapanevalt teega ristitud.

Kruvisime krediitkaartide abil aknaketid eest ning ronisime mööda reklaamitahvli karkassi, kuum veekeedukann vett täis, katusele. Laotasime voodikatte maha, istusime ja hõrgud teelehed langesid kaasavõetud teekannu. Paari hetke pärast täitusid meie teekausid ühe erilise ja vana oolongiga ning pärast esimest lonksu, hingetõmmet ja vaadet tuledesäras Shanghaile saime naeratades väita: reis on alanud!

Nagu väljateenitud kingituseks avanes kogu meie rühmal võimalus veeta järgmised kolm ööd luksuslikus (toona veel avamata) kuurordis.

Olime tunde ühise reisibussiga sõitnud ja võtnud suuna Shanghaist Huzhou poole, sest sealt algas meie ühine rännak – jälgisime oma retkega teepühak Lu Yu radu, et paremini mõista, kuidas tee ja tema lood on kunagi hargnenud hakanud.

Jõudsime kohale pimeduse hakul, meid tervitati soojalt ja südamlikult. Pärast hingetõmbepausi saadeti meie juurde golfiautod, et rahvas privaatvilladesse sõidutada. Sinkavonka üles mäkke veeredes hingasin sisse jahedat, niisket õhku – midagi siinses flooras ja faunas on nii teistsugune, midagi seletamatut on selles.

Auto peatus – meie maja!

Uhiuus, kahekordne, moodsa arhitektuuriga luksuslik ja privaatne maja. Meil on aega pool tundi, et riided vahetada ja tagasi alla suunduda, kuna algab esimene ametlik teetseremoonia kogu rühmaga.

Meie õpetaja Wu De ootab meid oma õpetaja Master Tsai’ga, kelle õpilastele omakorda kuulubki see imeline paik, kuhu sattunud oleme. Õigemini on see suur privileeg, et nad võtsid veel paar nädalat enne avamist vastu nii suure hulga inimesi, aga meid ühendab tee. Ja paar, kes seda Huixin Retreatsi nimelist kohta peavad ja loovad, on samuti teeõpilased. Teetseremoonia kulgeb vaikuses ja ilus. Bambuspuude all spetsiaalselt tseremooniate ja õpitubade jaoks ehitatud teemajas. Kell on palju. Kõik on väsinud.

Uus hommik

Tõmban kardinad eest ja hing jääb kinni (loe: läheb lahti!). Meie villa paikneb teeistanduste jalamil, näeme seda alles nüüd, sest saabudes valdas pilkane pimedus. Ärkan vara, ärkan varem kui  teised, aga mitte kõige varem, sest kuskilt kostab flöödimäng. Avan rõduukse ja astun välja. Uduste mäetippude nõlvad vajuvad alla orgu. Orust on kosta natuke jutustamist, natuke naeru – kohalikud korjavad juba värskeid teelehti. Tõepoolest, keegi mängib flööti – naeratan, sest tean, kes see on. See on üks teine Eesti tüdruk, kes on end teepõõsaste vahele sättinud ning lihtsalt lubab helidel kanduda üle istanduste.

Paari päeva jooksul avaneb meil võimalus sealsamas orus paikneva teefarmi tööruumides ise kogu protsessi lähedalt näha ning loomulikult teed korjata. Teelehtede korjamine võib esmapilgul tunduda üsna lihtne töö, aga omal käel seda järele proovides taipad, kui töömahukas see tegelikult on. Mitte kõik lehed pole korjamiseks sobivad, siin farmis valmistatakse orgaanilist rohelist teed,  mil nimeks Bamboo Shoot. Põõsastelt nopitakse tipmised osad ehk kaks lehte ja pung.

On harukordne näha oma silmaga, millised ( ja kui erinevad!) näevad välja orgaaniliselt kasvatatud teepõõsaste lehed, oksad, pinnas nende all. Lehtedel on putukate söödud auke ja servad, ei mingit veatut kaubanduslikku korrektsust – siinsed putukad ja loomad loovad bioloogilise mitmekesisuse, mis lubab teepõõsastel kasvada loomulikus keskkonnas. Okste ja tüvede järgi saab hinnata teetaime vanust.

Master Tsai arvas, et siinsed põõsad on ca 25–30 aasta vanused. Teemaailmas kutsutakse vanadeks puudeks taimi, mille vanus algab 600 eluaastast, hiina keeles kasutatakse siis väljendit gushu. Siinsed taimed on alles noorukesed, aga neil veab, enamik Hiinas ( ja mujal maailmas) kasvavatest teeistandustest pole orgaanilised, vaid pestitsiidide ja kasvu kiirendavate substantsidega üle töödeldud. Kujuta ette, millise mürgikokteili sa endale valmistad, kui kallad sellisele teele kuuma vee peale ja jood selle ära? Tee on maailma üks enim pritsitud taimi, seega vähim, mis enda jaoks teha saad, on valida orgaaniline tee.

Pärast tunnikest lehtede noppimist olime suutnud korvi põhja tekitada üsna sümboolse koguse. Kohalikud naised, kes usinalt oma tööd tegid, naersid sõbralikult meie üle ja uhkustasid – õigustatult! – saagiga, mis nad sama aja jooksul noppida jõudsid.

4 kg teed = ca 20 kg värskeid teelehti

Kui muidu olin tee valmistamise etappidest ainult lugenud, videoid vaadanud ja slaide näinud, siis kohapeal sai iga etapp aina loogilisemaks. Teooriale lisandus praktika, ruumi täitsid aroomid ning oma kätega eri etappe läbi tehes kasvas austus kogu protsessi vastu veelgi.

Oli imeline jälgida, kuidas kohalikud meistrid justkui tantsisid teed tehes. Nende keha nõtkus teed rullides, käte punktuaalne täpsus ja tundlikkus lehti röstides oli imetlust väärt. Kuidas kogu see protsess, kõik need etapid olid neil kehamälus, kuidas iga liigutus oli täis austust, vilumust ja meisterlikkust, millest on vormunud argipäev.

Ja need lõhnad – midagi nii kirjeldamatult meeldivat polnud ma kunagi varem tundnud. Magus, elus, roheline, küps ja tark. Kuidas saab üks lõhn tark olla? Aga see lõhn kõige muu hulgas oli just tark. Lõputu austuse lõhn looduse ning inimese hooliva ja hoidva koostöö vastu jääb mulle kehamällu igaveseks.

Kogu reisi vältel külastasime lugematul hulgal kloostreid ja istandusi, ent soovin jagada hetki ühes imepisikeses kloostris käigust. Selles väikeses kollases kloostris elas ainult üks munk. Kloostri  kõrval bambusmetsas asetses Lu Yu allikas, mida külastasime.

Kohapeale jõudnud, selgus, et munk oli koos kokaga (kohalik vanaema meenutav naisterahvas) kogu meie rühmale rikkaliku mitmekäigulise lõuna valmistanud. Toidupalvet pidades oli õhus tunda õrna heldimust. Iga amps oli lihtsalt sõnulseletamatult maitsev. Mõmisesime ja nautisime. Bambusvõrsed, seened, juurviljad rikkalikes kastmetes, riis, mis puupliidil valmistamisest tol hetkel kauget kodumaad meenutas ja tee – kõige lihtsam roheline tee, mis korjatud ümberkaudsete mägede metsikutelt teepuudelt käsitsi.

Neid reise selles ühes reisis oli nii tohutult. Kui oled täiskasvanud inimene ja harjunud omapäi reisima, siis on päris suur proovikivi lubada endal lõdvestuda n-ö kooliekskursiooni formaati, kus sa ei saa igal hetkel, mil isu, sisse põigata tänavatele, loodukaunisse kohta, poodi, restorani, mis huvi pakub. Teisalt oli selles mingi maagia, sest kõik oli ära korraldatud. Kodus on tohutult kohustusi, aga seal, kui suutsid end õpilase rolli lülitada, oli ainukeseks kohustuseks nõustuda… ja usaldada.

Meie ööbimispaigad kogu reisi vältel kõikusid seinast seina – kord ööbisime endises zen-kloostris, mis praeguseks viie tärni hotelliks ehitatud, teinekord jälle kohalikke turiste täis pilvelõhkujas.  kuigi nägime väga erinevat Hiinat, oli meie reis väga hästi juhitud ja me ise hoitud. Ligipääs erilistesse orgaanilistesse teeistandustesse, õhtusöögid ja meditatsioonid munkadega, teetseremooniad mägedes, tohutult kingitusi teede ja muu näol kohalikelt, kellega kohtusime, ning rikkalikud toidukorrad taimetoidurestoranides, mida Hiinas, tuli välja, nii palju polegi. Viimasest sain aru siis, kui oma reisi omapäi jätkasin.

Wuyi rahvuspark

Mul oli kohe alguses plaan pärast Global Tea Hut’i reisi külastada ka Wuyi rahvusparki – paika, kus kasvab ja kus valmistatakse maailma ühte kallimatest ja erilisematest teedest, Wuyi oolongit ehk kaljuteed.

Wuyi rahvuspark on UNESCO kaitse all. Sealsed seinana kerkivad kaljud kinnitavad oma erilisust igal sammul. Kohalike abiga registreerisime end pargi jõematkale, kus mitukümmend hiina  turistidega bambusparve korraga jõele lastakse. On keeruline jääda märkamatuks, hele ja blondide juustega põhjamaine välimus mõjub siin liiga eksootiliselt. Olen sunnitud ütlema jah  mitmekümnele soovijale minuga koos pilti teha. Kõigil on telefonid, mis tõlgivad mulle reaalajas valjuhäälselt hiina keelt: „You are beautiful!“ Vastan: „Xièxiè!“ ehk aitäh hiina keeles. Kui rõhk valesti panna, siis kõlab see nende jaoks „kõhulahtisus“. Mul pole aimugi, kas mu rõhk on õige, aga ma olen tänulik, ausõna.

Meie teeõpetaja Wu De soovitas tähelepanu pöörata kaljudesse raiutud sõnumitele – need on ühed esimesed grafitid! Kunagised poeedid kraapisid lüürilisi mõtteid kivisse ja tuhandeid aastaid hiljem saame seda ikka veel oma silmaga tunnistada. See park on Hiina mõttes pisike, aga pisikese eestlase jaoks üüratu. Radu, mida valida, on palju. Otsustame matkata Da Hong Pao emapuude juurde, kust kivioolongite jaoks kõik alguse sai.

Omapäi Hiinat avastamas

Reisi viimasel kolmandikul tulid Hiina erinevad maailmad eriliselt esile. Minu reis polnud enam kureeritud, vaid sõltus otseselt mu enda valikutest, taibukusest ja otsustest. Kuna olin unustanud alla laadida Google’i ilma netiühenduseta tõlkeversiooni, siis üksi jäädes oli kommunikatsioon pea võimatu. Mitte keegi ei rääkinud inglise keelt, aga kõik naeratasid.

Ühel hetkel leidsime Wuyishani linnakese imelisest restoran-hotellist 18-aastase Hiina tüdruku, kes rääkis soravat inglise keelt. Temast sai meie tõlk, abiline ja pisike peegel päris Hiinasse. Veetsime koos pikki jalutuskäike ja jõime teed, arutasime maailma asju ning tajusin, kuidas meie maailmad on tõesti üsna erinevad. Sain teada, et enamikul hiinlastel on nn inglise nimed. Meie giidi esimene nimi oli Peggy ja teine Carol ning nüüd oli ta valinud endale ise nime, milleks on Jaquelin. Kui küsisin, kuidas need nimed valitakse, siis ta vastas, et võtad selle, mis meeldib. Tema päris Hiina nimi oli minu jaoks hääldamatu... Kõige muu hulgas saime teada, et noored hiinlased on üsna õnnetud, et neil pole ligipääsu Instagrami ja Facebooki. Kui uurisime, millega nad vabal ajal tegelevad, siis oli vastuseks: „We do boring old people stuff.“ (’tegeleme igavate vanainimeseasjadega’)

Siiski tuli välja, et nii Jaquelin kui tema sõbranna Pepper armastavad fotograafiat, looduses matkamist, teejoomist. Käivad kalligraafiakursustel ning õpivad neti teel graafilist disaini, ise samal ajal hotellis töötades. Imetlesin neid ja soovin kogu südamest, et ühel hetkel saan neid Eestimaal tervitada ja võõrustada, meie sealse olemise oskasid nad väga õdusaks muuta.

Mul on keeruline välja tuua ühte lemmikhetke kogu reisist. Kuna tee on minu jaoks rohkem kui lihtsalt jook, siis selle reisi essents peitus sügavamates taipamistes. Selles, kuidas me kõik – inimesed, kes sellele reisile kokku sattusid, ja kõikvõimas loodus, mida õnnestus kogeda – nii tohutult seotud oleme. Kuidas meie lood on nii unikaalsed, ent nii universaalsed korraga. Mida teekunsti õppides being in service tegelikult ja sügavamalt tähendab. Millise au osaliseks meil õnnestus saada, jõudes tänu meie teeõpetajate kontaktide.

Teeõpilasena andis see rännak mulle aimduse, millises pinnases, milliste juurtega, millise tüve ja milliste lehtedega taim see kameelia tegelikult on, sest tema hinge ja hõngu on ju tunda üle kogu planeedi.

Nii et lause, mida mu teeõpetaja aastaid on jaganud, tundub praegu veel tõesem: „Love is changing the world bowl by bowl!“

Tekst: Elina Naan

Fotod: Jaanus Leplaan, Global Tea Hut 

Selles numbris

• Reisikirjandus
• Kuidas, kellele ning kas üldse on vaja kirjutada reisiraamatut?
• PORTUGAL, tõusev toidumaa
• Kuuba ja rumm
• Leopold von Pezoldi nõuandeid reisimiseks
• Tee viis Hiinasse
• Kazbek – miks otse minna, kui ringi saab
• Seljakotiränduri kogemustepagas
• Euroopa noorimas riigis eelarvamusi kummutamas
• Keset ookeani lambaid loendamas
• Teistmoodi ITAALIA
• Makishi – esivanemate vaimude tantsud Sambias
• Kolm päeva Colorado mägedes
• Trad.Attack! Koondplaan: esineda igas maailma riigis
• TOOTEUUDISED
• KROONIKA