Telgi ja autoga Lõuna-Omaanis

Kirglik kalapüügihuvi on Vahur Mäe viinud maailma eri äärtesse, seekord otsustas ta ära proovida Omaani kalapüügivõimalused ning telkida selle külalislahke Lähis-Ida riigi lõunaosa eri paikades.

Omaan on meie jaoks üsna tundmatu paik ja kui see millegagi seostub, siis eelkõige kõrbe ja veidi kahtlase Lähis-Ida piirkonnaga. Samas, kui põhjalikumalt riiki süveneda, on see hoopiski midagi enamat ja võiks öelda, et Omaanis on midagi igale reisihuvilisele. Ehe Araabia kultuur, kõrged mäed, millest Jebel Shams on üks Araabia poolsaare kõrgemaid, kristallselge veega oaasid ja kanjonid ning hooajaliselt lopsakas rohelus Omaani lõunaserval on vaid mõned näited. Mõistagi on siin ka eriilmelisi kõrbemaastikke, millest kuulsaim on maailma suurim liivakõrb Ar-Rub‘ al-Khālī , mis võtab lisaks Omaanile enda alla ka suure osa Jeemenist ja Saudi Araabiast. Mind on kahel korral Omaani meelitanud aga siinsed rannad, millest üsna vähe teatakse. Omaani rannajoon on äärmiselt mitmekesine, pakkudes võimsaid fjorde, säravvalge liivaga kümnete kilomeetrite pikkusi nn postkaardirandu, madalikke ja laguune ning ka kauneid korallriffe. Omaani rannad ahvatlesid mind eelkõige suurepäraste kalapüügivõimalustega, aga sama hästi võib siit lihtsalt otsida oma unistuste randa ja nautida mõnusat rannapuhkust. Lisaks on Omaan minu silmis tõeliselt privaatne sihtkoht, pean silmas seda, et viibides kõrbes või randades ei kohta lihtsalt teisi inimesi – ei turiste ega kohalikke. Mitte et neid vältima peaks, aga kui soov on omapäi ja täiesti segamatult mööda kõrbe autoga ringi matkata, rannas lesida või kala püüda, siis Omaanist ideaalsemat kohta on raske leida.

Kuidas Omaani reisida?

Omaan on kõrberiik, mis piirneb põhjast Araabia Ühendemiraatide ja Saudi Araabiaga ning läänes asuva Jeemeniga. Idas ja lõunas asub aga soe ja troopiline Araabia meri.

Omaani lendamine on Tallinnast suhteliselt kiire ja soodne, piisab vaid ühest ümberistumisest ja umbes kümnetunnisest reisiajast. Riiki sisenemiseks on vaja viisat, selle saab teha läbi interneti e-viisana ja kättesaamiseks kulub kõige enam kaks tööpäeva.

Kõige mugavam on Omaani avastada rendiautoga. Pealinna liikluses valitseb küll paras kaos, aga väljaspool seda on sõitmine lihtne ja turvaline. Võimaluse korral tasub rentida maastur, sest ehkki riik on kaetud suurepäraste asfaltteedega, on kõikjal hulganisti nn off-road kõrbeteid, mis viivad kaunite vaadete või puutumatute randadeni, kuid kuhu madala sõiduautoga ei pruugi pääseda. Kõrbekuumuses madala autoga liiva kinnijäämine ei ole naljaasi. Maasturid on varustatud ka kõige vajaminevaga liivakõrbetes rallimiseks. Pealegi on siinsete kõrbelaevadega sõitmine omaette elamus – naftariigile kohaselt on paljud renditavad maasturid hiigelsuured ja varustatud V8 mootoriga.

Lihtne, turvaline ja äärmiselt sõbralik

Omaan on naftariik, nagu ka teised naaberriigid, aga siinsed varud ei ole nii suured kui naabritel. Seetõttu ei leia siit suuri pilvelõhkujaid ja niivõrd palju luksuslikku elustiili. Pigem on siin kõigist teistest naabritest rohkem säilinud araabia hingust ja algupärast elustiili. Rohkelt on näha traditsioonilisi maju ning elatakse väikestes külades ja linnakestes. Kuna enamik elust on koondunud rannikule, käiakse kalal, püütakse homaare ning kasvatatakse datleid. Viimaseid peetakse koguni parimateks maailmas.

Kuigi Lähis-Ida seostub meile eelkõige konfliktide, terrorismi ja paljude teiste probleemidega, on reisimine Omaanis ülimalt turvaline. Omaan on valitud koguni üheks turvalisemaks reisipaigaks maailmas.

Araablased seostuvad Egiptuse ja Maroko reisikogemuste tõttu meile võrdlemisi tülikate ja pealetükkivatena. Omaanlased on aga väliskülalise vastu äärmiselt sõbralikud ning positiivselt ignorantsed. Viimase all pean silmas seda, et ükski kohalik ei pööra valgele lühikestes pükstes välismaalasele liialt tähelepanu – kohalikud ajavad oma asja ning turist teeb seda, mida tema tahab. Mõistagi kohalike reeglite ning kommete piires. Tänaval kõndides tervitatakse ja kõnetatakse viisakalt ega proovita kunagi midagi müüa või valjude hõigetega tähelepanu püüda. Maantee ääres autoga seistes võtab kohalik autojuht alati vaevaks korraks peatuda ja huvi tunda, kas kõik on ikka korras ja ega juhuslikult abi pole tarvis. Kord tee ääres seistes lähima tankla asukohta kaardilt otsides peatus üks vanem mees ja kui talle ütlesime, et meie auto kütus on otsakorral, palus ta kohe enda järel sõita. Mõne kilomeetri järel jõudsime tema koju, kus ta tõi oma garaažist suure kanistri bensiini ja tühjendas selle meie auto paaki. Raha ta selle eest vastu võtma ei nõustunud.

Omaan on tõeline paradiis ka toiduhuvilisele, sest kuna kohalik elanikkond on võrdlemisi väike, on igapäevatööde jaoks kaasatud suur hulk välistöölisi ümberkaudsetest riikidest. Nendega koos on siia rännanud ka killuke nende kultuuri, mis eelkõige väljendub söögis. Seetõttu võib Masqaţi või Şalālah’ tänavatelt leida autentseid India, Pakistani, Jeemeni, Bangladeshi ja paljude teiste paikade restorane, mis pakuvad huvitavat söögielamust ja seda väga soodsalt.

Suurepärane autoreisimaa

Suur osa riigi naftatuludest on investeeritud taristusse ja teedesse. Seetõttu katab enamikku Omaanist ideaalses korras maantee, kus enamiku ajast on lubatud vurada koguni 120 km/h ja seda kaherealisel teel. Ma ei ole küll kunagi Põhja-Ameerika autoreisil käinud, aga reisikirjad autoreisidest Nevada ja Arizona kõrbetes meenutavad vägagi sarnast elamust, mida pakub sõiduelamus Omaanis. Enamiku ajast ei ole igavikku kulgevatel sirgetel maanteedel ühtegi teist hinge. Vaheldust pakuvad vaid tee ääres lonkivad kaamelid. Samas pakuvad maastik ja pinnamood üllatavalt palju vaheldust. Suurtele kivitasandikele pakuvad vaheldust võimsad orud, kuivanud jõesängid ja aeg-ajalt serpentiinina mägesid ületav maantee. Lisaks leiab ka oaase ehk kohalikus keeles wadi’sid, kus on nii magedat vett kui ka palmisalusid. Kõrbevaikusele vahelduseks on seal tore linnulaulu ja konnakoori kuulata. Valides mere äärest kulgeva maantee, on alati võimalus lihtsalt peateelt maha keerata ja end inimtühja randa värskendama minna. Paljudes riikides on rannas autoga sõitmine keelatud. Siin võib aga veepiiril sõitmist nautida mõnes paigus kümnete kilomeetrite kaupa.

Valides lõunasse sõites sisemaa maantee, mis ühendab pealinna Masqaţit lõunas asuva suurima linna Şalālah’ga, võib maanteelt mööda kivikõrbe välja sõita nn Empty Quarteri liivadüünideni. Paljudes riikides autot rentides on lepingus punasega kirjas, et sõita tohib ainult ametlikel reedel, aga siin on renditava maasturiga kaasas kõik vajalik kõrbes hullamiseks ja liivadüünidel sõitmiseks.

Maailma ühed kauneimad rannad

Omaani ranniku pikkus on 3165 kilomeetrit. Siit võib leida pikki säravvalgeid postkaardirandu, kurjakuulutavaid rannakaljusid ning kauneid abajaid ja laguune.

Olen käinud paljudes riikides, mille rannad on valitud ilusaimateks maailmas, aga kõigist troopilistest randadest on Lõuna-Omaani omad ühed erilisemad. Kui need ei ole ka kõige kaunimad maailmas, siis ühed omanäolisemad küll. Seistes türkiissinise vee ääres, mis loksub rahulikult säravvalge liivaga randa ning mida taustalt piiravad kõrged kurjakuulutavad punased rannakaljud, on sürreaalne ja justkui maaväline vaatepilt. Enamikku neid randu võib rahumeeli nimetada oma privaatrandadeks, sest üldjuhul ei ole kedagi teist sellele tiitlile pretendeerimas näha. Jalutades kilomeetrite pikkusel liivarannal, kus silmpiiril pole ühtegi hingelist ja kuulda võib vaid lainete vaikset müha, ning vaadates ebamaise välimusega maastikku, võib end tunda justkui teisel planeedil.

Araabia mere läheduses asuv Punane meri on tuntud oma korallriffide ja kirevate troopiliste kalade poolest, kuid Omaani lõunarannik pakub igati samaväärset elamust. Şalālah’ ja Mirbati ümbruses on kauneid korallaedu, mis pulbitsevad elust ning kus nähtavus on tänu mere kõrgele soolasusele suurepärane. Delfiinide mäng randades on igapäevane nähtus, samuti veest väljahüppavad hiigelsuured raid. Lisaks on siin väga palju eri liikidest merikilpkonni. Meres ujudes võib neid mitmekaupa enda läheduses ujumas näha.

Telkimine kõrbes

Nii nagu eestlaste populaarses puhkamiskohas Dubais, on ka Masqaţis ja Şalālah’s luksuslikke ja kauneid kuurorte ja hotelle. Samas on selle paiga kaunimate randade ja looduspaikade avastamiseks kõige praktilisem hoopiski telgis ööbida. Kõrbes telkimine võib kõlada küll harjumatu ja ekstreemse mõttena, aga laagri pidamine kõrbes või randades on kohalike elanike jaoks üks populaarsemaid vaba aja veetmise viise. Seetõttu keegi telkivat välismaalast imeliku või uudishimuliku pilguga kunagi ei vaata – see on tavapärane ja igati mõistetav.

Pole midagi kaunimat, kui telkida keset silmapiirini ulatuvat randa, kuulata merd ning varbad vees tõeliselt kaunist lõunamaa tähistaevast nautida. Asustus Omaanis on hõre ja seetõttu on tänu vähesele valgusreostusele ja õhuniiskusele tähistaevas eriti kaunis. Kõrbes telkides saab kogeda ka tõelist vaikust. Vaikus Eestis tähendab tehislike helide puudumist – looduse hääli on meil alati. Siinsete kõrbete vaikus tähendabki täielikku vaikust – ei ole tehismürasid, ei linnulaulu, isegi mitte tuulemüha.

Kuigi Lõuna-Omaanis on meie jaoks mõnus suvi aasta ringi, on talvisel ja kevadisel ajad öised temperatuurid vabas õhus magamiseks täpselt parajad, nii 25 kraadi ringis. Hommikul on aga tarvis hiljemalt kell 7 ärgata, sest päikesetõusu järel tõuseb temperatuur väljas enamasti 30 kraadi ligidale ja kõrgemalegi. Kuigi see ettevõtmine võib kõlada ekstreemselt, on see üks erilisemaid elamusi, mida Omaanis kogeda.

Telkimine loodusreisi käigus on puht praktiline juba seetõttu, et Omaan on võrdlemisi hõredalt asustatud ja turism on hetkel veel vähelevinud. Paljude huvitavate ja kaunite piirkondade ümbruses lihtsalt ei ole ööbimiskohti – vahel pole neid koguni mitmesaja kilomeetri raadiuses.

Lõuna-Omaani loodus

Ehkki Omaani katab kõrb, ei koosne siinne loodus ainult kivist, liivast ja võimastest kõrbemaastikest. Lõuna-Omaanis leiab suviti aset eriline loodusnähtus, mida kohalikud nimetavad khareef’iks. See on lokaalne mussoon Lõuna-Omaanis ja Põhja-Jeemenis ning kolme suvekuu jooksul sajab siin maha päris suur hulk vihma. Nii ärkab kuiv ja kivine kõrb kolmeks suvekuuks ellu ja kattub rohelusega. Khareef pakub vähesel määral vett kogu ülejäänud aastaks ja seetõttu on siin palju rohkem elusloodust kui mujal Omaanis. Seetõttu on ka kogu Jeemeni-poolne rannik kaetud madalate puude ja põõsastega. Levinum puu neist on püha viirukipuu, mis on laialt levinud Zufāri mägedes. Sellest valmistatakse viirukit, mida ka Eestis hästi tuntakse.

Kui mujal Omaanis võib loodusest leida vaid üksikuid sisalikke, skorpione ja putukaid, siis need samad Z̧ufāri maakonna mäed on üheks viimaseks elupaigaks Araabia leopardile, aga ka paljudele teistele põnevatele loomadele. Näiteks hommikuti rannas jalutades võib näha koera käpajälge meenutavaid jälgi, aga need ei kuulu koerale, vaid hoopiski vööthüäänile. Lisaks on siin palju kaslasi ja rebaseliike. Viimased neist on korduvalt meie laagripaikade ümbruses olnud ja paaril korral ka meie pakutud kalad lahkesti vastu võtnud.

Tekst ja fotod: Vahur Mäe

Selles numbris

• Raamatuarvustus: Minu Iirimaa
• POLAARPELMEENID – turgutavad ja imemaitsvad
• Kullapalaviku radadel
• Udmurtias luuleprõmmul
• MOSAMBIIK – kiiret pole kuhugi!
• Omapead Yucatànis
• Kaljuronimine Omaanis
• Telgi ja autoga Lõuna-Omaanis
• Püha mäe fenomen
• SVEN LUCA: 7 aastat ja 193 maad
• Meheks saamise hetk
• RAPA NUI – eemal kõigist ja kõigest
• UKU RANDMAA retk soolopurjetamise kuldaega
• TOOTEUUDISED
• KROONIKA