Teraslindu püüdmas ehk kes on planespotter?

Aastaid planespotting’uga tegelenud Tõnis Aal, kes töötab igapäevaselt IT-valdkonnas, räägib, mis teda lennukeid kaadrisse püüdma innustab.

Tekst: Stina Eilsen
Foto: Otto Küng

Tõnise elu keerleb lennukite ümber. Aastaid on ta puhanud Korfu saarel, kus olevat üks erilisemaid maandumisradu, ning tema Tallinna kodu on otse lennujaama kõrval. Kas niimoodi kõrvulukustav elada ei ole? „Sugugi mitte. Kõige kõvemat häält teevad hävitajad, aga see on vabaduse hääl ja see mind sugugi ei häiri,“ räägib Tallinna lennujaamale kõige lähemal olevas elumajas elav mees rahulolevalt. Ja missugune luksus on spottinguga tegeleval mehel otse rõdult võimsaid kaadreid püüda! Aga ka nendele spotteritele, kel sellist võimalust ei ole, on lennujaam mõelnud – lennukeid saab kaadrisse otse maandumisraja kõrval asuvalt künkalt, mida kutsutakse hellitavalt Spotter Hill, või siis ainult valitud spotteritele mõeldud kinnisel platvormil. Siin ajame ka meie juttu, lennukid pea kohal vihisemas.

Kui ajakirja peatoimetajale Tiit Pruulile välja pakkusin, et teeme intervjuu spotteritega, siis ta ei teadnudki, kellega tegu. Tutvustage siis ennast, kes te õigupoolest olete?

Tihtipeale seostatakse planespotter’eid sellega, et need on inimesed, kes teevad lennukitest pilti. Mingil määral see nii ka on, kuid mitte ainult. On spottereid, kes käivad raja ääres ja teevad vihikusse märkmeid, et on näinud näiteks mingit kindla sabanumbriga lennukit, see on analoog näiteks postmarkide kogumisele. On spottereid, kes käivad fotokatega raja ääres, et saada just see parim võimalik kaader igast lennukist. On spottereid, kes kõrgel peakohal mühinat kuuldes võtavad korra telefonis Flightradar24 rakenduse lahti, et teada saada, kes see seal mühiseb – ka see on planespotting. (Saan teada, et kuulun ka ise spotterite hulka. – S. E.) Meid kõiki liidab huvi lennunduse ja lennukite vastu, aga igaüks saab seda teha omal kombel.

Kui suur Eesti spotterite kogukond on? Lennujaamast öeldi, et te olete üks igavesti lõbus ja kokkuhoidev seltskond.

Eesti spotterite peamine väljund ja kogukond on Facebooki grupp Plane Spotting Estonia, praeguseks oleme kohe-kohe jõudmas 5000 liikmeni, kuid igapäevaselt raja äärde jõuab sellest pigem üsna väike osa (10–20 inimest). Sageli, kui saabumas on mõni erilisem lennuk ning sellest grupis varakult teada antakse, võib näha Kanali teel (Tallinna lennujaama rajaga paralleelselt jooksev tee. – S. E.) vahel lausa ummikut autodest ning sealsamas kõrval asuv Spotter Hill on rahvast täis.

Lennujaamaga on meil väga meeldiv koostöö ja suhe – just seesama Spotter Hill on lennujaama poolt kokku lükatud tehislik küngas, mille otsast on hea üle aia pildistada. Samuti on lennujaam teinud osale entusiastlikematele spotteritele üritusi, näiteks ekskursioon lennujaama telgitagustesse ja ligipääs kindlale kinnisele alale, kust lennukitele lähemale saab.

Kas te hoiate kokku ja jagate infot, et vot äge lennuk on maandumas, lähme!

Jah, Plane Spotting Estonia grupis on spotterite jaoks ka väike chat, kus just täpselt seda tihti arutataksegi. Eks kambakesi on ikka toredam käia ja mäekünkal nalja visata. Mäletan, et kord läksin just sinnasamma künkale saabuvat Royal Air Force’i Airbus KC2 Voyageri ootama ning seal oli parajasti üks perekond lastega, kes jalgratastega ilmselt lihtsalt nädalavahetust veetsid ning spottimisest väga midagi ei osanud arvata – vaatasid ära, kuidas Ryan-air tõusis ja Air Baltic maandus ning siis hakkasid end uuesti teele sättima. Ütlesin neile, et kohe-kohe tuleb suur lennuk ja et selle maandumine tasub ära oodata. Nii nad tegidki ning lapsed kilkasid rõõmust, et nii suur lennuk, ja vanemad olid tänulikud, et neile infot jagasin.

Milline on tüüpiline spotter ja kas üldse saab nii küsida? Miks just lennukeid pildistada, miks te ei pildista näiteks liblikaid?

Ei olegi vist olemas sellist tüüpilist spotterit – meie seas on kõikvõimalike elualade esindajaid. On nii koolilapsi kui ka pensionäre. Spotteriks olemine ei küsi absoluutselt seda, kes sa oled või kust sa tuled. Peab lihtsalt olema huvi selle vastu. Kindlasti mingi osa spotteritest pildistab ka liblikaid.

Kas pigem peab olema ise kuidagi lennundusega seotud või on teil hoopis tugev fotograafiataust?

Üldsegi mitte. Igaüks võib võtta aja ja minna raja äärde esialgu kasvõi telefonikaameraga proovima. Tänapäeva telefonidel on kaamerad üsnagi võimekad ja lõppkokkuvõttes pole mingeid reegleid, vaid teed nii nagu tunned, et on hea. Ise loen ennast hobifotograafiks, kes inspiratsiooni leides pildistab kõike, kuid lennukid on väga südamelähedased ning alati on nauding neid pildistada.

Mida lennukid sinu jaoks sümboliseerivad? Kui sa neid lähedalt läbi kaamerasilma näed, siis mis tunne tekib?

Kui väga romantiseerida, siis kindlasti vabadust – vabadust jõuda teise maailma otsa loetud tundide jooksul. Aga laiemas mõttes pigem paelub see mõte, kuidas ikka 100 tonni metalli üks hetk rattad maast lahti võtab ja üle taevalaotuse kulgeb. Läbi kaamerasilma pildistan vast korra nädalas või vahel isegi vähem, aga ilma kaamerata näen lennukeid iga päev, kuna elukoht on otse lennuraja kõrval. Tunded võtab hästi kokku üks muusikapala, mille sõnad on: „The airplane flies across the sky – where it goes is in your mind!” (Sub Focus – „Airplane“).

Kes on su eeskujud?

Üks mu isiklik lemmik on waleslane Elwyn Roberts (youtube.com/@ElwynR), kelle madalalt lendavate hävituslennukite ja sõjaväe transpordilennukite videod Youtube’is panevad iga kord õhku ahmima. Tema videod Walesis asuvast Mach Loopist on tõesti vaatamist väärt!

Millised on põnevamad kohad pildistamiseks?

Üks tuntumaid on Maho Beach St. Maarteni saarel. Sellega sarnane, kuid märksa väiksem on Kreekas väikesel Skíathose saarel asuv lennujaam. Minu isiklik lemmik, kus palju käidud, on Korfu – seal asub Kanoni poolsaar, kust Korfu lennujaama raja otsa saab mööda silda jalutada ja peaaegu maanduvate lennukite rattaid puudutada. Kindlasti põnev koht Euroopas on Innsbruck Austrias – kõrgete kaljude vahel väga tiheda liiklusega lennujaam. Muidugi leiab alati vaatamist kõikvõimalikes suurtes maailma lennujaamades: London Heathrow, Amsterdam Schiphol, New York John F. Kennedy, Los Angeles Intl. jne.

Millised on unistuste lennukid ja olukorrad, mida spottida? Kas ka puhkuse ajal oled n-ö valvel, et ehk õnnestub midagi erilist kaadrisse saada?

Unistuste lennuk, mida oleksin tahtnud spottida, oleks kindlasti olnud ukrainlaste Antonov An 225 Mriya, mille kahjuks hävitasid Venemaa väed, kui nad tungisid sisse Ukrainasse veebruaris 2022. Lootus on, et kunagi ehitatakse teine selline veel – tuleb Ukrainat toetada ja loota, et see kunagi nii läheb.

Puhkusel päris valvel ei ole, aga olen korduvalt valinud ööbimispaiga kas lennujaama lähedusse või isegi lennuraja vaatega. Londonis komandeeringus olles võtsin vaba päeva ja loksusin poolteist tundi metrooga Heathrow’ lennujaama, et seal veidi spottida. Puhkuseplaane tehes on ikka alati mõttes, kas kuskil satub tee peale mõni põnev lennuväli. Oma lemmikpuhkuse paigas Korfu saarel olen näiteks võtnud Airbnb, millel oli suur terrass otsevaatega kogu lennurajale.

Räägi palun enda parimate fotode saamisloost.

Eks neid häid kaadreid on olnud palju, aga üks lemmikumaid on ikkagi aastatetagune Pullmantur Air 747 maandumine Tallinnas. Tavaliselt käisin tol ajal alati Kanali teel pildistamas, kuid seekord otsustasin, et proovin midagi muud ning valisin Tartu maantee ehk siis täpselt raja 08 läve otsa. Ette planeerimata küll, kuid sattus nii, et lennuk oli täpselt minu ja päikese vahel ning päikese peegeldus Ülemiste järvelt valgustas lennuki kõhualust, tuues esile kõik need pisikesed detailid, mis tegelikult varju jäävad. See pilt sai ka hiljem lõuendile ning ripub siiani mul elutoa seinal aukohal.

Kas teil on mingi enda släng välja kujunenud?

Kindlasti. Mida rohkem sellega tegeleda, seda rohkem viskab sisse lennundusalast terminoloogiat ning nende mugandusi. Näiteks „Kohe keerab finaali“ ehk kohe keerab lennuk raja kursile. LAP on lühend terminist low approach ehk madal lähenemine, kui lennuk lendab raja kohal madalalt, kuid rattaid maha ei pane. TGL on lühend terminist touch & go landing ehk siis, kui lennuk paneb rattad korra maha ning seejärel tõuseb uuesti kohe õhku – treeninglendude tavapärane praktika. „Hääles“ tähendab, et lennuk on ühendust võtnud raadioside kaudu näiteks lennujuhtimistorni sagedusega. „Kordusring“ ehk go-around on olukord, kui lennuk katkestab maandumise ning läheb uuele maandumiskatsele.

Kus teie fotosid näha saab, kas kuskil on näitus ka?

Näitust veel ei ole jõudnud teha, kuid põnevaid kaadreid on kogunenud omajagu ning kindlasti tahaks neid laiemale publikule jagada. Seniks leiab neid näiteks kahest Facebooki grupist: Plane Spotting Estonia ja Aviation Photography Estonia.

Teil on Tallinna lennujaama juures spetsiaalne ala, kus lennukite maandumist ja õhkutõusu pildile püüda. Kas just sealt saab parimad pildid?

Nii on – paar aastat tagasi otsustas Tallinna lennujaam teha eraldi ligipääsu kindlale spotterite grupile ühele vaateplatvormile, mis täpselt terminali VIP-ala kõrval ning raja 08 läve otsas. Hetkel on ligipääs ainult nimekirja alusel spotteritele, kes on Plane Spotting Estonia grupis silma jäänud oma suurepäraste piltide ning regulaarse postitamisega. Just nagu parim kaamera on see, mis sul parajasti kaasas, on parim koht just see, kus sa parajasti oled. Muidugi saab sealt platvormilt väga lähedale lennukitele, aga sellist „parima pildi“ valemit tegelikult kivisse raiutud pole.

Kuidas alustada? Kui me lugejatel nüüd huvi tekkis.

Kõige lihtsam on alustuseks liituda Plane Spotting Estonia Facebooki grupiga ning kindlasti tasuks telefoni tirida Flightradar24 rakendus. Edasi on juba soovitus raja äärde minna kasvõi näiteks Kanali teele ja seal kõrval asuvale Spotter Hillile.

***

Planespotting

Planespotting kui selline sai suuresti alguse Teise maailmasõja ajal Inglismaalt, kui tavakodanikel paluti igasugu lennukite nägemise puhul kirja panna kus-mis-millal ning edastada see info sõjaväele, et oleks parem ülevaade, mis lennukid ringi lendavad, ning tuvastada, kui vaenlased üritavad üllatusrünnakuid planeerida.

Kõige populaarsemas lennukifotode pildipangas Jetphotos.com on ca 6,1 miljonit fotot umbes 27 000 fotograafilt. Sinna on üsna keeruline pilti saada, kuna pildi kvaliteedi nõuded on kõrged. Sedasama saiti kasutab ka populaarne lennujälgimise rakendus FlightRadar24.

Selles numbris

• Raamatuarvustus: Mari-Leen Treimann "Meie Arvi. Lastega haagisreisil Poolas ja Baltikumis"
• Perega maailmareisile
• Kuidas matkal toituda?
• Headust ja teadmistejanu pole iialgi liiga palju
• Euroopa kuulsad kalasupid
• Meelis Atonen: tassid ja Põhja-Korea
• Teraslindu püüdmas ehk kes on planespotter?
• Reisimine keskajal: erandlik ja argine
• Miks minna Taiwani?
• Kas Kreekas elades tohib ka viriseda?
• Mallorca kui ratturite paradiis
• Maailmamerel mikroplasti otsimas
• 20 aastaga 500 tippu!
• Riik, kus ainus ohtlik loom on inimene
• Roald Johannson: „Ku#at, ma pean hommikul Kariibi mere saartele minema…!“
• Tooteuudised
• Kroonika