Tervisi Pakistanist!
Mootorrattal ümber maailma sõitvad Kariina Tšursin ja Margus Sootla pajatavad oma Pakistani muljetest ja edasistest reisiplaanidest.
Pakistan ei ole selline riik, kuhu läheks mesinädalatele või lastega puhkama – tegemist on igatpidi ekstreemse ja plahvatusohtliku piirkonnaga. Nii põhjast kui läänest Afganistaniga piirnevas Pakistanis ei käi küll sõda, ent ei möödu vist päevagi, kui mõne relvastatud intsidendi läbi keegi surma ei saaks. Küll teeb ilma Taliban, küll keegi muu, aga erinevalt kapitalistlikust maailmast ei käi Pakistanis võitlus mitte materiaalsete hüvede, vaid ideaalide pärast.
Pakistan on vaene – või vähemalt on seda suurem osa rahvast – ning inimeste vähene haritus muudab nad kergesti manipuleeritavateks. Meie jaoks on mõistetamatu, kuidas saab mõne tuhande euro eest oma lapse enesetaputerroristiks müüa, aga nähes Pakistani heitlikku tegelikkust, milles kõik lootused on pandud Allahile, jumalale, võib nii mõneski absurdsena näivas olukorras tajuda loogikat.
Pakistan on väga killustunud, ning hiljutised üleujutused vaevalt et kuidagi rahva ühtekuuluvustunnet turgutavad. Niigi poliitiliste mängude ning sisepingete küüsis vaevleval Pakistanil seisavad ees enneolematult rasked ajad – koraan küll ütleb, et rasketele aegadele järgneb puhkus, ent kas inimestel on sellesse enam usku, ei tea.
Pakistan pakkus meile nii positiivseid kui negatiivseid elamusi, kuid eelkõige jääb see riik meile meelde oma karmi reaalsuse ning viiside poolest, kuidas sellega hakkama saada. Kui palju on maailmas riike, kus viimane kui üks veoauto on ehitud kui tsirkusevagun ning kus maanteel liikumiseks antakse kaasa relvastatud eskort? Kahtlemata on Pakistan mõtlemapanev sihtkoht, ning meie ümbermaakerateekonnal seni üks suurimaid väljakutseid pakkunud riike.
Pakistanist edasi on plaan selline, et Iraani kaudu sõidame Araabia Ühende- miraatidesse, mis on ühtlasi ka boksipeatuseks, kus meie rasket elu näinud mootorratas Aafrika etapiks ette valmistada. Siis Omaan – Jeemen – Djibouti – Etioopia – Keenia – Tansaania. Kuhu edasi, on veel lahtine, kuid isegi Aafrika mandrile jõudmine võib osutuda ambitsioonikamaks ettevõtmiseks, kui arvata oskame. Juba oleme enesele teadvustanud raskusi Jeemeni viisa saamisel, ning juba oleme hakanud pead valutama Jeemenist Djiboutisse saamise üle, sest regulaarset praamiühendust seal pole ning meie plaanid sõltuvad juhuslikest kaubalaevadest, mille peale loodame tsikliga saada. Ja üleüldse on Jeemenis suured liikumispiirangud, mistõttu välismaal registreeritud sõidukiga riigi põhjaosast lõunaossa sõitminegi on küsimärgi all. Kuid sellega tegeleme juba siis, kui sinna jõuame.
Loe ka www.yhelteljel.ee
Selles numbris
- Hellar Grabbi. Seitse retke isamaale
- Kristjan Luts. Eesti sõjaajaloo teejuht
- Millist Eesti muusikat viia maailma?
- Vana Damaskuse uus sisu
- Talvine Rooma
- Kellelt osta puhkusereis?
- Lihasjõul läbi Skandinaavia poolsaare
- Võistluslik puhkus murdmaasuuskadel
- Hibiinides säästumatkamise tõdesid testimas
- Kollkollkoll!!!!!
- Adrenaliinilaks maasturi roolis
- Kümme aastat Jakuutiat ehk paadiga Botumil
- "Tahaks selle reisiga saada nooremaks - nii vaimult kui kehalt"
- Poola ime
- Ratastega sohval Peruust Paraguaysse
- Tervisi Pakistanist!
- Go Reisiajakiri nr 26 – Oktoober 2010
