Tilluke kurioosum Kalimantani rannikul

Kolm eestlast sattusid Aasia ringreisil külastama pisikest ja eksootilist Bruneid, ametliku nimega Brunei Darussalami Riiki, mis malai keeles tähendab Rahu Kodu. Spontaanne õige sultaniriiki oli seda väärt.

Brunei maa-ala jaguneb kahte ossa, mida eraldab üksteisest Malaisiale kuuluva Limbangi jõe suue. Brunei õnneks ei ole Malaisial pretensioone Limbangist lähtuvale territoriaalveele, mis tagab probleemideta paadiühenduse teisel pool Malaisia koridori paikneva Temburongi ringkonnaga. Ka Brunei enda maastikul domineerivad jõetasandikud. Temburong on aga mägisem. Enam kui kolmandik ürgmetsast asub just Temburongis. Sealne rahvuspark on ka üks paremaid vihmametsa külastuse võimalusi.

Vihmamets – suurim elamus

Vihmametsa külastamiseks tuleb kohalikust turismibüroost osta reisipakett (80–90 €) ja olla hommikul hotelli ees valmis, et mitme eri paadiga ja ka maanteetransporti kasutades jõuda Ulu Temburongi rahvusparki. Viimane etapp läbitakse nn pikkpaatidel (longboat) ja nendel kärestikusõit on juba ise meeldejääv seiklus.

Olenevalt veetasemest veab paat inimesi või inimesed paati. Päevast väljasõitu tehes oli rõõmus üllatus kohata eestlastest paari, kes oli tulnud nädalavahetuseks Filipiinidelt Bruneisse. Valdavalt olid me reisikaaslasteks aga hiina turistid.

Reisi tipphetkeks sai kõndimine maapinnast 60 meetri kõrgusel vihmametsa kohal. Kuigi seda võib kogeda ka Malaisias, arvatakse Brunei canopy walk'i olevat üks maailma silmapaistvamaid. Üleval kõrgete puude latvade kõrgusel jalutades ulatub vihmamets silmapiirini. Suurel Kalimantani saarel on selline vaade juba haruldus. Kui 19. sajandil raiuti metsa eurooplaste initsiatiivil kummipuuistanduste tarvis, siis tänaseks on need üle võtnud õlipalmisalud. Ka Eesti poeletil on raske leida õli sisaldavat toiduainet või kosmeetikatoodet, kus ei oleks kasutatud palmiõli. Selle kultiveerimine on suhteliselt lihtne töö ja see on saare ökosüsteemile jätnud katastroofilise jälje. Enamik Kalimantani vihmametsadest on istandusteks maha raiutud ning samamoodi jätkates jääb kümne aastaga järele kunagisest vaid kümnendik. Erinevalt saare Malaisia ja Indoneesia osast, kus majanduses mängib palmiõli ja väärispuit olulist rolli, võttis naftarikas Brunei suure osa vihmametsi kaitse alla juba 1951. aastal. Tänu sellele on enamik selle väikese riigi ürgmetsast alles.

Vaatele lisaks tekitab adrenaliini läbi jalgealuse alumiiniumvõre paistev roheline süvik. Turnimine on siiski täiesti ohutu, kuna võrestikutornide ja -radade ehitusel on kasutusel sama tehnoloogia, mis naftaplatvormidel. Väljasõidul tehti lühike peatus väikese joaga mägiojal. Olles joa all „vannis”, arutasime eestlastega pikalt ujumise mõttest erinevates maailma kultuurides. Kui eestlane näeb vett ja veel eriti sooja vett, siis ta kaua ei mõtle ja ronib sinna sisse. Viigipükstes hiinlastele tundus see kõik arusaamatu ja kummaline.

Tihe seos Hiinaga

Tähelepanuväärne on ka Brunei 161-kilomeetrine rannik, mis pakub lisaks rannamõnudele mitmekesiseid sukeldumisvõimalusi. Et Lõuna-Hiina on sisemeri, on rannik taifuunide ja hiidlainete eest kaitstud. Samuti jääb Brunei turvalisse kaugusse vulkaanidest ja maavärinatest.

Nii kaugele kui suuline pärimus ulatub, on Brunei olnud Hiina kaubanduspartner ja vasall; mõnda aega ka Jaava saarel paikneva Majapahiti riigi mõjualune. Brunei vabanes Hiina võimu alt 15. sajandi alguses. Esimene seal maabunud Euroopa laev kuulus selleks hetkeks juba hukkunud Fernao de Magalhaesi juhitud Hispaania ümbermaailmareisi laevastikku. Tolleks hetkeks kuulus sultani võimu alla praktiliselt kogu Kalimantani põhjarannik, Sulu saared ja väiksemaid valdusi Filipiinideni välja. Järgnenud sajanditel hakkas Brunei aga territooriume Euroopa koloniaalriikidele, peamiselt brittidele kaotama, kuni pindala kahanes vaid pooleteisekümne Harju maakonna suuruseks, tänaseks 5765 ruutkilomeetrit. Läbi keerulise ajaloo sai Bruneist 19. sajandi lõpuks Briti kroonile kuuluv protektoraat, mis aga teise maailmasõja järel järk-järgult iseseisvuse taastas (täielikult 1984. aastal).

Tänaseks elab seal 445 000 inimest ehk vähem kui Harjumaal. Kuna kääbusriik pumpab merepõhjast 18 000 kuupmeetrit naftat ja 30 miljonit kuupmeetrit maagaasi päevas, siis jõukusega mõistagi muret pole. Riigi SKT on sellega küll Eesti seljataga, kuid eespool palju kordi suurema elanikkonnaga Armeeniast või Makedooniast. SKT inimese kohta on aga üks maailma kõrgemaid. Naftariigile omaselt saavad lahendatud kõik raha taga seisvad sotsiaalprobleemid ja taristu on korras. Nii ei maksa bruneilased tulu- ega sotsiaalmaksu, samas haridus ülikoolini ning kõrgetasemeline meditsiiniabi, sealhulgas hambaravi, on tasuta. Seetõttu on Brunei üks maailma madalaima suremuse ja kõrgeima oodatava elueaga riike. Paljud Brunei noored omandavad ülikooliharidust välismaa ülikoolides, kuna nende õppekulud katab riik.

Arhailised veemajad

Arenguruumi on küll elektriga varustatuses, kuna rahvastikust 24% elab vooluta. See ei puuduta sugugi peamiselt kaugeid metsakülasid, vaid eeskätt jõekallastel paiknevaid põliskülasid. Isegi Bandarinimelise pealinna südalinnast taksokaatriga minuti-paari kaugusel üle jõe asuva Kampong Ayeri nn vesialev on voolu ja kanalisatsioonita. Nii reisijuhtide kui ka kohalike sõnutsi on see maailma suurim teivastele ehitatud asula. Alev on koduks 30 000 elanikule, mõningail andmeil veel rohkemale. Kampong Ayer on paljuski omaette kogukond. Elanikud väärtustavad traditsioonilist eluviisi ja seetõttu ei jää elektrifitseerimine mitte niivõrd majandusliku suutmatuse, vaid elanike soovi taha säilitada senine eluviis. Seega ei ole mõtet imestada külaservas parklas seisvate kallite ja luksuslike autode üle, samas kui nende omanikud võivad elada kanalisatsioonita veemajas. Nüüdseks küll hakkavad vanade puitmajade kõrval silma kohalikud uusarendused, mille all looklevad sinised veetorud ja kanalisatsioonitorude võrgustik. Kogukond on vaiadele ehitanud ka koolid, mošeed, politseijaoskonna ja tuletõrjedepoo.

Bruneid on Eestist vaadates raske ette kujutada ainsa sihtriigina. Mõttekas on seda külastada n-ö vahepalana sealkandis ringi liikudes, eelkõige Kalimantani kirdeosa külastades. Ka meie külastuskäik oli valikute küsimus. Ja valida sealkandis ju on. Meie peamine küsimus oli, kas tõusta saare kõrgeima mäe Mount Kinabalu otsa või külastada Bruneid. Esimesel juhul üle 4000-meetriste suurepäraste vaadetega mägi, teisel uus riik ja sellest tulenev kultuurikogemus. Meie valik langes siiski teisele. Kuigi Bruneisse saab lihtsasti kohale ka lennata (Royal Brunei Airlines), algas meie reis Malaisia Sabah’ osariigi pealinnast Kota Kinabalust. Bruneisse on sealt võimalik reisida nii meritsi kui ka bussiga. Meie kasutasime osaliselt maismaatransporti, kuna nagunii oli pealinnast sinnapoole asja. Kuna Malaisia Sabah’ osariigi keskusest Brunei pealinna Bandari jõudmiseks peab ületama neli korda nii osariigi kui riigipiiri, millel tuleb kaheksa korda dokumente näidata, valisime viimaseks etapiks meretee. See viis üle Malaisiale kuuluva Labuani saare. Omapäraseks teeb Labuani sealne maksuvabadus ehk siis eluolu erineb seal oluliselt islamiusulisest Malaisiast ja seda enam Bruneist. Eurooplase silmis on kardinaalselt teine ka ööelu ja suhtumine alkoholi (viimane on Labuanil odav ja kättesaadav). Juba sõit vana roostetanud praamiga pakkus tõelise elamuse. Labuani sadamat kasutab ka Malaisia nafta- ja gaasilaevastik oma teenindusbaasina. Reidil seisis kümneid eri otstarbeks ehitatud laevasid. Nii palju kui silm seletas, oli laht pikitud laevu ja silmapiiril olevaid naftapuurplatvorme täis. Labuanist Brunei sadamalinna Muarasse viis juba kiirem paat. Pooltühjas, sovetiaegse Raketa sarnases paadis tundus enamus olevat mittebruneilastest töölised. Turiste praktiliselt ei sõitnud. Piiriformaalsused olid lihtsad ning tavalise liinibussiga sai tunniga pealinna.

Otsides Lonely Planeti järgi odavat öömaja, jõudsime hostelisse, kus sooline segregatsioon oli rangelt täidetud. Meestele ja naistele olid majas eri tiivad. Puhanuna suundusime kesklinna, mis aga jättis igava mulje. Kaubanduskeskused ja restoranid olid nagu igas muus troopikalinnas (bruneilaste lemmikharrastus pidi olema  ostlemine). Puudu oli aga muudele linnapiltidele tavaline elurõõm. Eriti rusuvalt mõjus õhtune kesklinn, mille tänavad olid küll valgustatud, kuid puudus lõunamaadele omane kohvikumelu. Kenasti väljaehitatud kaldapealsel tegutses küll üks baar, kus vähesed külastajad igavledes alkoholivabasid kokteile nautisid. Meeleolu hoidis veidi üleval taksokaatrite sagimine Kampong Ayeri vesialevi vahet.

Monarhia on kõrgelt hinnatud

Brunei riigikord on absoluutne monarhia. See tähendab, et alles 50. troonilviibimise aastapäeva tähistanud sultan Muda Hassanal Bolkiah Mu’izzuddin Waddaulah on riigivõimu ainus kandja. Aastal 1991 kuulutas sultan end islamireligiooni kaitsjaks. Kuningaperet ümbritseva pompoossuse demonstreerimiseks on eraldi rahvapalee nimega Kuninglike Regaaliate Maja. See on koht, kus väga oleks tahtnud pildistada, kuid see oli rangelt keelatud. Eksponeeritud on kroonimisel (1967. aasta oktoobris) ja selle hõbejuubelil (1992) kasutatud esemed ning kogu maailma riigipeade poolt kokku kantud kingitused. Suurem osa regaaliatest on artikli ilmumise päevil käigus kroonimise kuldjuubelil. Monarhia on kodanike seas siiralt populaarne, mistõttu on kuningapere, valitsuse ja islami üle naermine ja nende muudmoodi solvamine riigi seaduse ja ka elanikkonna silmis kuritegu. Seega, isegi kui regaaliate muuseumis või mujal peaks sultanile suunatud imetlus ja ülistus näima lapsikuna, siis see tuleks iga hinna eest hoida oma teada.

Olnud Bruneis vaid kolm päeva, ei saa me ennast pidada selle riigi eksperdiks. Näiteks randa me ei jõudnud. Siiski võime soovitada, et Kalimantani külastades tasub jätta aega ka mõnepäevasele Brunei-kogemusele. Turism on seal hästi korraldatud, riik on väga turvaline ja vaatamisväärsusi jagub, samas kui külastajate massidega ei pea võistlema. Midagi selles riigis meenutab Nõukogude Liitu, kui see oleks asunud ekvatoriaalses kliimas ja seda oleks juhitud islami rangusega. Kuidagi tuttavad tulid ette lood riigi võimuladviku suurejoonelisest eluviisist (vt Hardo Aasmäe „Mõttetute riikide aabits”). Lõpuks peab aga ütlema, et rahvas on äärmiselt sõbralik. Kogesime seda korduvalt ka ise. Riigist lahkudes, kõndides seljakottidega bussipeatusest umbes kilomeetrist lõiku sadamasse, peatus meie kõrval üleni läikiv must auto. Juht, ilmselt edukat karjääri tegev noormees, pakkus viisakalt meile küüti, millega rõõmsalt nõustusime.

Tekst ja fotod: Jaan Pärn, Taavi Pae ja Riho Mõtlep

Selles numbris

• Reisikirjandus
• ILON WIKLANDI imeline reisimaailm
• Tilluke kurioosum Kalimantani rannikul
• Montenegro – tükike Balkanimaa ajalugu
• Bosnias ja Hertsegoviinas üheksakümnendate jälgi otsimas
• Maast suurem maa
• Häälega mööda merd
• "Oleme ikka teie moodi?"
• Rongiga läbi Venemaa
• Mont Blanci põgenikud
• Esimest korda mäetipus – ei midagi lihtsat!
• Pöidlaküüdiga tippu
• Pamiir 2017. Kuidas me Ismoili Samonil käisime
• TOOTEUUDISED
• KROONIKA