Piloot, lennukooli Nordic Aviation Academy omanik ja lennuõpetaja ning klahvpillivirtuoos Tõnis Lepp on Võrumaa poiss. Hiiumaale jõudis ta esimest korda aastal 1988 ning mõistis kohe, et sellele saarele peab ta oma maja püsti panema.
„Kui oled mägede ja järvede vahel kasvanud, ei taipa, et igatsus mere järele on tegelikult verre sisse kirjutatud. Olin kümneaastane, kui päris merd nägin. Ja ikka ei saanud aru, et mul on niisugune häda peal, merehäda. Siis ma kõigepealt õppisin lendama.
Esimest korda Hiiumaal sugulase juubelil kuulsin, kus ja mis müüa on. Ostsin kohe talu Emmastes Tilga külas. Käisin seal lennukiga ja lennutasin rõõmsalt hiidlasi, lennuk seisis kolm ööd maja taga. Siis mõtlesin, et milleks suvekodu keset Hiiumaad, kui ei ole võimalik merele minna? Sama hästi oleks võinud osta talu Paidesse, on parem ühendus ja vähem maad sõita.
Mereäärne maa tuulises rannas
Kui tulid müügile kaks mereäärset maalappi, läksin elevile. Üks hiigelsuur oli Jausas ja teine Haldis. Viimasele ei saanud kuidagi ligi, teed polnud. Mere poolt oli pilliroog, kalda poolt võsa ja muda. Mul oli siis ATV, sain koordinaadid ja leidsin koha üles. Pakkumisel keegi seda tükki ei tahtnud. Muidugi teadsin, et mõistlik inimene ehitab oma maja merest kaugemale, aga mina tahtsin seda krunti. Ostsin ära. See oli võimas tunne, et mul on koht Hiiumaal mere ääres. Mis siis, et ligi sai suvel, kuiva ilmaga ja ilma autota,“ rääkis Lepp.
Juurdepääs tuli ise rajada: „Hakkasin maaparandust tegema, nagu Vargamäe vana Andres. Kaevasin kraavi ja sealt võetud pinnasest ehitasin tee. Kui esimest korda autoga ligi sain, nii et tolmas, tundus, et probleem on lahendatud.“
Aga Hiiumaa oli tõrges. Vesi käis üle õue ja kõik oli jälle pehme. Uue tee ehituseks ja hoovi kergitamiseks vedas Lepp kohale sadu kallurikoormaid täitematerjali ja kaevas kuivenduskraavi suuremaks. Selle mereni ulatuvast pikendusest sai paadisadama sissesõidukanal.
Tõre meri ja sõbralikud hiidlased
„Sadam ja tee on väga sarnased ehitised, mõlema jaoks on vaja ekskavaatorit. Selle töö käigus sain paljude hiidlastega tuttavaks, peaaegu sõbraks. Õppisin ära, et „tulen sel nädalal läbi“ on Hiiumaal piisavalt täpne ajamäärus. Ma siis istusin kodus ja ootasin iga päev, millal ta tuleb, aga selgus, et Hiiumaal pole kellelgi kiiret. Kõik toimib mõnusa lõtkuga mõlemas suunas. Kui ei jõua, tuleb järgmisel nädalal. Aga kõik võib ka varem juhtuda,“ meenutas Lepp.
Tee ja sadam said valmis, aga Hiiumaal oli uus üllatus varuks. 2005. aasta üleujutus jättis alles vaid ühe ehitise – kuivkäimla, mille peremees sai kätte paarsada meetrit eemalt küla poolt. Kõik muu oli katki ja vee all, meri lohistas suuri jääpankasid üle hoovi. Lepp ehitas kõik uuesti üles. Lisaks paadisadamale on tal koduõues ametlik rahvusvahelistesse kataloogidesse kantud helikopteri maandumisplats.
„Lõuna-Eesti poisi tarkus lõi välja: kive on mere ääres palju. Tegin neist müüri. Mitte ilu pärast, vaid et see lõhuks suuremad jääpangad ära, enne kui need majani jõuavad. Minust on saanud korralik ilmajälgija. Kaamerapildist näen, kui vesi on jälle tõusnud. Madalrõhkkond ja läänetuul toovad vee õuele. Maamõõtjad käisid ja ütlesid, et maja on ainult 1,6 meetrit merepinnast kõrgemal. Igal sügisel tõstan asjad kuuris ja toas kõrgemale. Kahju muidugi, kui vesi asjad ära rikub. Aga teisest küljest on see kõik tore. Põrand on mul senini soojustamata – kui vesi sisse käib, siis see saab niisama hästi ka ära minna,“ selgitas Lepp. Üks asi on Hiiumaal veel, mis Võrumaa poissi üllatas – tuul.
„Olen rannakalur ja jahimees. See on enesestmõistetav, et sellises kohas elades tood toidu merelt ja metsast. Kuid tormiga merele ei lähe. Ei teagi, kumb rohkem tuju rikub, kas vihm või tuul. Kui ikka kõvasti puhub, siis õues olla ei taha, lähen tuppa ära. Kogu toitu ma siiski ise ei tooda, kartuli- või viljakasvatajat pole minust saanud. Hiiumaa muld ei ole sama mis Võrumaal. Kui tahad siin taimekasvatusega tegeleda, pead mulla tooma Lõuna-Eestist. Väike aiamaa on ikka, sibul, till ja muud rohelist. Aga viljapuud siin ei kasva. Võib-olla ei lase tuul, mis rannas puhub, viljapuudel kasvada,“ arutles Lepp.
Olen ikka Hiiumaal külas
Hiidlasi on Tõnis paremini mõistma hakanud nendega koos kalal ja jahil käies: „Ma ei ole enam võõras, aga aktsepteerin, et olen siin külas. Ei julge lubada, et kui hiidlane ostaks Võrumaale või Setumaale maja, siis teda samamoodi vastu võetakse. Respekteerin iga hiidlast. Lõuna-Eesti inimesel on hiidlasest keeruline aru saada – millal on naljajutt, millal tõsine. Olen õppinud: kõike mäletatakse, mis sa kunagi teinud või öelnud oled. Lõunaeestlased unustavad kohe ära, sa võid seal rääkida mis tahad ja järgmine päev võid tulla uue mehena. Hiiumaal nii ei saa.
Minu silmis on hiidlase olemus, et ta on ääretult kannatlik. Leplikkus oleks muidu samuti õige sõna, aga sinna peab juurde lisama sellise sitkuse – nagu kadakas. Elu on Hiiumaal karmim kui suurel maal. Kui täna praam ei lähe, no siis äkki homme. Kui homme ka ei lähe, siis ülehomme ikka ja kui ei lähe, no küll me hakkama saame. See ei tule Lõuna-Eestis kõne allagi, laev peab minema kohe ja praegu.
Selle hiidlasliku rahu endasse võtmist olen nautinud. Lõuna-Eesti veri on mul sees, aga iga kord, kui praamile astun, siis hingan sügavalt – nüüd algab rahu ja mõnu. Naudin iga hetke saarel.“
Õhust on Hiiumaa suur mets
Lennuki ja kopteriga on Lepp Hiiumaal käinud palju ja igasugustes maandumiskohtades. Kord, kui päevaplaan väga tihe, tuli ta matustele kopteriga, maandus kalmistu kõrval. Tema sõnul on Hiiumaa elu ülevalt vaadates jaotunud mööda rannaääri. Õhust paistavad eraldi kuldne Kaibaldi liivik ja roostikuga ääristatud Tihu järv, aga muidu on Hiiumaa üks suur soo ja mets.
„Kui lendad hea nähtavusega ööl Tallinnast Hiiumaale, siis Kõpu tuletorni tuli on kohe näha, kui üles oled saanud. Lenda selle peale ja alles siis, kui lähemale saad, hakka vaatama, kuhu maanduda,“ soovitab piloot.
Selles numbris
- Viive-Kai Rebane: „Matkamine on imeline viis Hiiumaad kogeda!“
- Tanel Malk: „Hiiumaa vaikuses ja puhtas looduses on ka tennisemäng eriline kogemus.“
- An-Marlen: „Unistan päriselt Hiiumaale kolimisest!“
- Reigo Tamm: „Tädi läks hiidlasele mehele. Sellest kõik alguse sai.“
- Leeder – suvine silmailu ja väekas toiduaine
- Auguga kivi – aken teispoolsusesse?
- Kristjan Lepik: „Parimad ärimõtted sünnivad Hiiumaa metsades.“
- Rain Ventsel: „Hiiumaal on veel alles helitaustata vaikust.“
- Kalevi Westersund: „Hiiumaa on Hankole lähemal kui tundub.“
- Enn Randmaa: „Kalanasse kasiinosid ja ööklubisid ei igatse.“
- Aega oo
- Robin Valting: „Hiiumaa rituaalid – tennis ja saun.“
- Kadri Tikerpuu: „Tahaksin Hiiumaale omalt poolt midagi tagasi anda.“
- Tõnis Lepp: „Öösel lenda Kõpu tuletorni järgi!“
- Risto Vaidla: „Hiiumaal olles joon iga päev allikavett.“
- Rauno Zubko: „Kõige uhkem pidurõivas on rahvarõivas.“
- Ajarännak kõhu kaudu
- Peakokk Peeter Pihel: „Minu menüüd sünnivad loodusega kooskõlas.“
- Adrenaliin ja vaikus
- Armastuskiri
- Viis ideed kauniks Hiiumaa pulmaks
- Eva ja Sonny: „Et end leida, tuleb ennast Hiiumaale kaotada.“
- Hiiumaa aastaring
- Kõpu tuletorn – monument teadusele
- Hiiumaa tuletornide teema-aasta näitab teistelegi teed
- Ära unusta molutada!
- GO Reisiajakiri - Hiiumaa 2026
