Tšiili – matkaja unistus

Euroopa-siseselt saab vaid ühe käe näppudel üles lugeda kohad, kus matkaja saab tõesti päevade viisi üksiolekut nautida ning vaid iseenda oskustest ja varustusest sõltuda. Kuna hoiame just selliste, jätkuvalt metsikute paikade suhtes alati silmad lahti, sattus kahe ja poole aasta eest meie huviorbiiti Tšiili ning selle idakülge mööda kulgev Andide mäeahelik.

Tekst ja foto: Stiina Kristal

Võiks ju arvata, et kuna Tšiili on Lõuna-Ameerika enim arenenud riik, ei tasu sinna mingit metsikust otsima minna. Vale! Asustatud on vaid need piirkonnad, mis on kergesti ligipääsetavad: rannik, platood, jõekaldad, laiad orud. Kõrgmäed, fjordid, lõputu Atacama kõrb, vulkaanid ja tuhandeid hektareid katvad liustikud garanteerivad aga seiklushingelisele rändurile suures koguses inimtühjust ja hingematvaid vaateid. Just Tšiili metsik külg oli see, mille tõmmet tundsime, kui sealsete matka- ja mägironimisvõimaluste kohta süviti uurima hakkasime.

Nüüdseks oleme Tšiilit väisanud kahel korral ning juba küpseb ka plaan eesoleval talvel (ehk siis Tšiili suvel) sinna naasta. Mõlemal korral oleme jaganud oma ekspeditsiooni kaheks: matkamine ja mägironimine. Kuna riik asub meie jaoks äärmiselt kaugel, jätsime endale mõlemal korral piisavalt aega, et võimalikult palju näha ja teha – korraga kolm-neli kuud. Jagame järgnevalt noppeid oma seiklustest Tšiili eri piirkondade matkaradadelt ja kõrgmägedest.

Loodame, et leiad siit tükikese inspiratsiooni, et Tšiilit avastama minna!

Millal minna?

Tšiilis algab suvi novembris, ent mägimatkajatel ja -ronijatel tasub kindlasti tähelepanu pöörata eelnenud talve lumeoludele. Näiteks oli 2023/2024. aasta talv ülimalt lumine ning lumelaike ja sulaveest paisunud jõgesid jätkus pealinna lähedale jäävates mägedes veel detsembri lõpunigi. Loomulikult on lund rohkem seal, kus rajad kulgevad 2000 meetri kõrgusel ja üleval pool, seega tasub end hästi ette valmistada ning vajaduse korral ka kirkad ja kassid kaasa võtta.

Lõuna-Tšiilis ehk Patagoonias on suvised temperatuurid üldiselt jahedamad, rohkem on sademeid ja tugevat tuult. Möödunud jaanuar oli aga erakordselt soe ja suvine – mõnikord lihtsalt veab.

Kui suundud aga Atacama kõrbesse, kus asub ka Tšiili kõrgeim tipp ehk Ojos del Salado (6893 meetrit), planeeri oma reis detsembrisse või jaanuari. Tšiili piiridesse jääva Atacama kõrbe ülemine osa, keskusega San Pedro de Atacamas, on kõige kuivem maist septembrini (pärast seda algab nn Boliivia talv ehk periood, mil vihmahood ja äike sagenevad).

Pealinnalähedased matkavõimalused

Tänu põhja-lõuna suunal kulgevatele suurtele maanteedele on matkaradadele viivate orgude otstes asuvad väikelinnad pealinnast hõlpsasti ligipääsetavad. Rajale jõudmine on hea planeerimise ja sobivate ühistranspordigraafikute korral vaid paaritunnise bussisõidu küsimus.

Üheks pean-kindlasti-nägema-piirkonnaks on Parque Nacional Siete Tazas (’seitsme tassi rahvuspark’) ja Descabezado vulkaan (’peata vulkaan’, 3953 meetrit). Läbi rahvuspargi kulgeb ringikujuline Kondori matkarada, mille läbimiseks kulub umbes viis päeva. Sealne maastik on kui teisel planeedil: lõputu vulkaaniline liiv, fumaroolid, suured järved, kuumaveeallikad, käänulised jõed ja habras taimestik.

Kui ilm ja lumeolud võimaldavad, saab selle matka jooksul ka peata vulkaani otsa tõusta. Sel rajal tasub tähelepanu pöörata tõsiasjale, et joogikõlbulik vesi ei ole alati käepärast – kindlasti peab kaasas kandma veefiltrit. Kuna praktiliselt kogu rada kulgeb liival, on hea mõte kasutada lühikesi bahille. Seiklusjanulisematel on võimalik rahvuspargist läbi vähekäidumat rada väljuda ning ujuda Laguna del Caracolis, taustaks maalilised vulkaanid.

Tähelepanu: Seitsme Tassi rahvusparki sisenemiseks tuleb eelnevalt CONAF-i veebilehel oma sissepääs broneerida.

Santiago kui mägironimise meka

5,6 miljoni elanikuga pealinna taustafooniks on 4000–6000 meetri kõrgused mäed, millest kõrgeim on maailma kõige lõunapoolseim üle 6000-meetrine mägi nimega Marmolejo (6108 meetrit).

Santiagot võib kergekäeliselt nimetada mägironimise mekaks, seda kolmel põhjusel: 1) hea ligipääsetavus, 2) äärmiselt vähe ronijaid, 3) enamik tippe pole tehniliselt keerulised. Seega saab ajanappuses olev kõrgusearmastaja vaid kahe nädalaga pealinna naabruses korralikult aklimatiseeruda ning omajagu 4000–6000 meetri kõrguseid tippe noppida.

Headeks aklimatiseerumistippudeks on Cerro La Parva (4047 meetrit), Cerro Pintor (4180 meetrit), Cerro Leonera (4954 meetrit) ja Cerro el Plomo (5424 meetrit). Kõik need tipud on ligipääsetavad läbi La Parva või Valle Nevado suusakuurortide, kuhu saab kohale kasvõi Uberiga. Telkimiseks on palju laagreid, kõik tasuta ja võimsate vaadetega. See tiir võtab kergema seljakotiga heas vormis matkaja või mägironija jaoks neli-viis päeva. Vähese lumikattega talve järel pole nende tippude vallutamiseks kasse, kirkat ja suuri mägironimissaapaid vajagi.

Edasi võiks suunduda kagusse, et vallutada San José vulkaan (5856 meetrit) ning kiiresti muutuvate ilmastikuolude tõttu vähekäidav, ent kurikuulus Marmolejo (6109 meetrit). Selleks ekspeditsiooniks saab sõita metrooga Santiago kõige lõunapoolsema liini lõppu ning sealt võtta Uber või takso El Cabrerío nimelise teeristini, mis asub kohe matkaraja alguses.

Patagoonia – tühjust täis

Patagooniast leiab lõputul hulgal võimsaid ja inimtühje maastikke. Küll aga peab seikleja siin arvestama asulatevaheliste pikkade vahemaade ning puuduva ühistranspordiga. Radade alguspunkti saamiseks on teinekord kõige hõlpsam kasutada pöidlaküüti.

Kui eelistad eemale hoida neist rahvusparkidest, mille pilet tuleb mitu kuud ette broneerida, tasub heita pilk Tšiili ühele noorimale rahvuspargile nimega Parque Nacional Patagonia. See rahvuspark ühendati Tompkins Conservationi poolt ühtseks tervikuks alles 2018. aastal, tänu millele saab seal nautida vähekäidud radu ja ülimalt metsikut loodust. Kindlasti tasub aga arvestada rohkete jõeületuste ja kiviste radadega.

Siinsetel kaljudel ja metsades võib vedamise korral näha puumasid, lihtsam on aga vaadelda kümneid guanakosid, kes laiuvatel pampadel kõrrelisi närivad. Jaanuarikuus on lõunapöökidest koosnevates metsades näha midagi silmatorkavat: puutüved ja oksad kattuvad kollakas-oranžide pallidega, mis meenutavad jõulukaunistusi. Tegu on digüeñe-nimelise parasiitseenega, mis oma kujult meenutab oranži golfipalli, ent on kohalike seas hoopiski tuntud delikatess. Praetud kujul lisatakse seda nii omleti, empanada kui ka salati sisse.

Matk maalilise ja helesinise Jeinimeini liustikujärve juurest kuni rahvuspargi keskmise värava ehk Casa Piedra juurde võtab kaks-kolm päeva, ent teekonda on võimalik mööda metsikumat ja keerulisemat rada kuni Cochrane’i linnakeseni jätkata.

Atacama kõrb – vulkaanid, kuumaveeallikad, flamingod ja helesinised laguunid

Atacama kõrbe külastamiseks kasutatakse peaasjalikult kahte linna: ranniku lähedale jäävat vana kaevanduslinna Copiapót või turistimekaks saanud San Pedro de Atacamat.

San Pedro eeliseks on tõsiasi, et see asub juba keset kõrbe ning selle läheduses paiknevad nii kuumaveeallikad, El Tatio geisrid, lumiste tippudega vulkaanid kui ka ebamaise maastikuga Kuu org ehk Valle de La Luna. San Pedro sobib oma kliima poolest aastaringseks külastamiseks ning kohapeal on võimalik broneerida ka bussireis naaberriigis Boliivias asuvale maailmakuulsale Uyuni soolaväljale.

Kui soovid aga külastada inim- ja asustustühja Atacama kõrbe, tuleks siht seada Copiapósse. Siit pääseb mööda 4000 meetri kõrgusele kulgevat teed Atacama kõrgplatoole ehk Altiplanole, kus asuvad riigi kõrgeimad tipud ja maalilised soolaveejärved. Transpordivahendiks sobivad vaid nelikveolised maasturid, sest mitu teelõiku on järsud ning kõrgustes korralikult funktsioneerimiseks on vaja võimsat mootorit. Rendiauto tuleks pikalt ette broneerida; veidi kavalam on aga kasutada kohalikku logistikaettevõtet, kes on spetsialiseerunud kõrbeekspeditsioonidele (Tour Operador Puna de Atacama). Kindlasti tasub arvestada, et kõrgusega aklimatiseerumine võtab aega, mistõttu on hea mõte veeta mõni öö Maricunga järve ääres asuvas askeetlikus rifugio’s. See on hea alguspunkt päevasteks matkadeks näiteks Siete Hermanas’e tippu (4892 meetrit), Laguna Verde kuumaveeallikateni, Ojos del Salado baaslaagrisse (5256 meetrit) või lihtsalt liivaväljadel kihutamiseks.

Et ikka ja jälle tagasi minna

Tšiili on lõputu, ühest külastusest kindlasti ei piisa – nägema peaks ju ka Lihavõttesaart, Lõuna-Ameerika lõunapoolseimat tippu, vulkaanidest pikitud Los Lagose rajooni ja Valdiivia vihmametsi. On tõenäoline, et Tšiili poeb sinulegi südamesse ning täidab su kogemustepagasi suure hulga seikluste ja metsikute mälestustega.

Selles numbris

• Raamatuarvustus: Iida Turpeinen "Surelikud"
• Raamatuarvustus: Tuul Sepp "Loovad loomad muutuvas maailmas"
• Mida odessiit sööb?
• Noor Andres Sööt dokumentalistina Antarktikas
• Gringo trail
• Tšiili – matkaja unistus
• Lastega maailma pikimas riigis
• Võimas veematk piiritsoonis
• Elo Ruutu. Kas lennukit juhtida on kergem kui autot?
• Jalgsimatk Lähis-Polaar-Uuralis
• Tõnis Milling: igal juhul ümber maailma!
• Kuu aega naisena islamiriigis
• 12 aastat surfiparadiisis
• Hawaiil ja Mehhikos maailma parimaid laineid püüdmas
• Jaan Roose: kõrgusekartus on primitiivne hirm
• Tooteuudised
• Kroonika