Tsikliga Lõuna-Palawani avastamas

Eestlased võtavad aina julgemalt ette tsiklireise kaugetesse ja eksootilistesse paikadesse. Martin Sepp, kes on Filipiinidele sattunud neli korda, kirjeldab seekord mootorrattamatka turismindusest peaaegu puutumatusse Palawani saare lõunaossa.

Filipiinide territoorium koosneb rohkem kui 7000 saarest, millest avastamist väärib kahtlemata päris mitu, aga Palawani fenomenile on neil raske, kui mitte võimatu midagi vastu panna. Kolmandat aastat järjest maailma parimaks saareks valimine kõlab küll ehk natuke liiga subjektiivselt ja reklaamimaiguliselt ning viitab pigem turistilõksule, aga neist saartest, mida on õnnestunud oma reiside jooksul väisata, kerkib Palawan minu jaoks kahtlemata väga eredalt esile.

Filipiinidel olen käinud kokku neljal korral ja kuigi olen külastanud päris mitut erineva loomuga saart, on just Palawan ikka ja jälle enda rüppe tagasi kutsunud. Kui vaadata satelliidipilte, siis on põhjused vilunud silmale visuaalselt üsna selgelt mõistetavad − enamik saare pindalast on kaetud tiheda džungliga, mille  läbipääsmatust mägine maastik veelgi võimendab. See on tekitanud olukorra, kus peamiselt on asustatud vaid ookeaniga piirnevad alad ning mõni suurem org ja platoo mäekurude vahel. Rannajoone liigendatus on loonud ideaalsed tingimused üksikutele seiklejahingedele ja romantikutele meelepäraste lahesoppide arenguks ning mitmest saare nurgast avanevad ka võimsad vaated endas nii mõndagi paradiisisaart peitvatele arhipelaagidele.

Inimtegevuse jälgi võib leida ka keset džunglit, aga 21. sajandi valguses kõlab ilmselt jätkuvalt üllatavalt, et osa eraldatud hõime elavad tsivilisatsiooni mõjudest peaaegu puutumata ning lausa väldivad kontakti välismaailmaga. Inimeste värvikirevus koos muljetavaldava fauna ja flooraga ongi selle pikliku kujuga saare peamised tõmbemagnetid. Paljudele lugejatele tuleb ilmselt üllatusena, et Palawanil elutseb lausa oma kobraliik ning lõunaosa jõgede ääres nähtavatel siltidel ei ole krokodillid niisama ilu pärast, vaid need eelajaloolise taustaga elukad on nii mõnegi kohaliku lapse endaga jõevoogudesse kaasa viinud. Vaatamata aktiivsele otsimisel ei õnnestunud sel korral ühtegi kobrat küll kahjuks kohata, ning jõgedest, kus end jahutamas käisin, tulin terve nahaga välja.

Hoiatusi trotsides Lõuna-Palawanile

Esimesel ja teisel reisil piirdusin vaid saare põhjaosa avastamisega, kolmas kord tahtsin kogeda lisaks ka midagi uut ja erilist, mistõttu võtsin vaatamata paljudele hoiatavatele infoallikatele plaani neljapäevase motoretke Palawani lõunaossa. See piirkond on turismindusest peaaegu puutumata, millest kõneles ilmekalt ka fakt, et nelja päeva jooksul ei ristunud rännutee mitte ühegi omataolisega. Kuna enamik islamiusulistest elavad just nimelt saare lõunaosas, ei soovita sinna reisida nii katoliiklastest filipiinlased kui ka ISISega sõjajalal olevate riikide valitsused. Paar aastat tagasi rööviti Puerto Princesa lähistel seilavalt jahilt Saksa rahvusest paar, kelle saatus erinevalt mitmetest teistest röövitutest ei olnud küll õnneks peast ilmajäämine, sest nad vabastati sõjaväeoperatsiooni käigus. Eks igaüks teeb sellest oma järeldused ning otsustab, kas ta on valmis väärilise eesmärgi nimel väikest riski võtma või mitte.

Kuidas õige motikas leida?

Kuna oli ette teada, et teed pakuvad päris tõsist proovikivi ja suur osa trassist asub asustatud punktidest suhteliselt kaugel, oli väga olulisel kohal rentida  maastikuvõimekusega, vastupidav ja heas tehnilises seisus mootorratas. Puerto Princesas on päris mitu tsiklirendi võimalust, aga soovitan soojalt paika nimega Palawan Peter Motorcycle and Car Rental. Kõige parem on kirjutada neile  Facebookis, kus vastab väga lahe sell Pedrito, kes broneerib ettemaksuta ratta, annab lahkelt kõikvõimalikku infot ja tuleb lisatasu küsimata lennujaama vastu. Kuna seekord oli eraldi eesmärk reisida internetiühendust võimaldava tehnikata, kasutasingi paljuski Pedritolt saadud soovitusi ning kuigi 100% need tegelikku seisu ette näha ei võimaldanud, olen talle tagantjärele väga tänulik.

Tubliks osutunud Yamahaga, mis oli varustatud 125-se mootori ja endurorehvidega, alustasin teekonda Puerto Princesast. Plaan nägi ette suunduda lõunasse piki idakallast ja naasta alguspunkti lääneranniku kaudu. Esimene päev pakkus tõelist easy ride-kogemust, sest õnnestus sõita vaheldusrikka looduse keskel kulgeval ja peamiselt kõvakattega teel, nii et õhtuks ca 190 kilomeetri kaugusel asuvasse Brooke's Pointi jõudmine oli just paras eelsoojendus järgmiste päevade katsumustele. Teine päev algas samuti sujuvalt betoonteel maalilisi vaateid nautides, aga siis oli juba vaja silmad lahti hoida, et mitte sõita mööda ainsast teeotsast, mis viib teisele poole saart. Peateelt paremale tuleb keerata vahetult pärast Iwahigi jõe ületamist Sandovali-nimelises asulas ehk umbes 235 kilomeetri kaugusel pealinnast. Võib öelda, et nimetatud parempööre oligi alles tegeliku seikluse algus.

Mudased teed pakuvad pinget

Raskeveokite poolt rööpasse sõidetud ja sügavate lompidega pikitud tee oli alguses päris suur üllatus, sest Pedrito joonistatud kaardi põhjal võis oodata hoopis midagi muud. Kohati mootorini mutta uputatud sinine ratsu ronis ohjade hoidjat seljast viskamata siiski igalt poolt kenasti välja, nii et kokkuvõttes oli nägu vägagi naerul. Energiataset ja head tuju aitasid hoida ka teel kohatud inimesed ning lummavad vaated mitmeharulisele mäetipule, riisiväljadele ja džunglile. Pedritolt saadud info ja tegelik pilt läksidki kõige enam lahku just saart risti läbiva tee läbitavuse suhtes, aga ilmselt mängisid selles rolli ka pärastlõunased vihmasajud, mis võivad teeolusid väga kiiresti ja drastiliselt halvemuse suunas muuta.

Kuna puudus GPS, rääkimata Google Mapsist, kadus ühel hetkel igasugune aimdus ja ülevaade asukohast ning inglise keelt mittekõnelevad kohalikud ei olnud ka just suureks abiks. Üldjuhul aitab sel puhul hädast välja, kui teepervel kohatu  tähelepanu võita, viidata käega sõidetavas suunas ja küsiva tooniga sihtkoha nimi välja öelda. Soovitavalt võimalikult täpse hääldusega, sest vastasel korral võib hoopis mujale välja jõuda. Quezoni-nimelist linna mainides sain mitmelt inimeselt vastuseks peanoogutuse või kinnitava käeviipe, nii et võis teha järelduse, et olen õigel teel. Mainitud asula oli plaanitud teise öö puhkepeatuse paigana. Kuna olin teinud valearvestuse teekonna läbimiseks kuluva aja suhtes, läks nii, et ühe juhusliku vahepeatuse ajal enne Rizali tuli välja, et väikese poe omanikud pakuvad ka kodumajutust − nii et mõeldud, tehtud. Enne ööbimist jäi veel paar tundi valget aega lähiümbruse avastamiseks ning kuigi rajad olid pärast juba niigi pikka ja rasket päeva üsna väsitavad, sai taas kinnitust fakt, et mida rohkem peateelt eemale hoida, seda erilisemad on saadavad kogemused.

Erilised kohtumised kohalikega

Kolmas päev võitlesin kerge kõhuhädaga, nii et suvalise suurusega kividest koosneval auklikul teel rappumine just rõõmustamiseks põhjust ei pakkunud, aga selle korvas vahetult enne vihmasadu Parish of Sto. Ninosse jõudmine. Idülliline rannaküla võlus sõbralike inimestega, nii et õhtupoolik möödus mõnusalt kohaliku lastekamba seltsis tõusulaineid nautides ja täieliku kuuvarjutuse ootuses oleva küla melu jälgides. Too eriline hetk punaseks värvuva kuu taustal ja ühe kohaliku pere seltsis sööbis mällu ning olen selle kõige eest tänulik.

Reisi planeerides kasutasin väga palju Google Mapsi, et saada aimu teeoludest ja distantsidest ning planeerida vahepeatusi. Kuna ma ei osanud täpselt ette naha päeva keskmist kilometraaži, oli keeruline hinnata, kas jääb piisavalt aega mööda läänekallast Nagtabon Beachi kaudu alguspunkti suunduda või tasuks valida tee,  mis Napsanist otse Puertosse viib. Tagantjärele ei kahetse, et valisin pikema marsruudi, sest neljas päev passis hästi mõnes selle piirkonna üksildases rannas peesitamiseks ja puhkamiseks. 620 kilomeetri pikkuse ringi tegemiseks oleks viis päeva olnud kahtlemata parem ja vähem väsitavam variant. Niiviisi oleks õnnestunud pikemaid vahepeatusi teha ja ümbrust rohkem kahel jalal avastada.

Kuigi omajagu on olnud juttu keerulistest teeoludest, andsid reisil tooni eelkõige siiski kohalikud inimesed. Kuna kaasas olid vaid digikaamera ja vana kooli  nuppudega telefon, jõudsin turismimarsruutidelt kõrvale jäävate paikade elanikega hõlpsamalt ühele tasandile, sest puudusid luksuslikumalt reisimisega kaasnevate kontrastide mõjud. Selles valguses on  paslik meenutada kohtumist kooliealiste noortega ühel ookeanirannal, kus nemadki tehnika- ja internetivaba elu võlusid nautisid. Neil polnud ka kõige algelisemat telefoni, mis on isegi Palawani lõunaosa kohta üllatav ja kummastav. Järjest laienev päikesepaneelide kasutamine toob küll elektri ja sellega ka interneti kasutamise võimaluse üha kaugematesse paikadesse, aga veel on õnneks võimalik leida külasid, kus inimesed keskenduvad praegusele hetkele, mitte ei sukeldu virtuaalse maailma sügavustesse. Nii juhtus ka kusagil mangoistanduste ja mägede piirimail enne Rizali, mille täpsemat asukohta kaardi pealt hiljem tuvastada ei ole õnnestunudki. Koosolemist vihma eest varju pakkunud pererahvaga saatis küll enamasti vaikus või võõrustajate omavaheline tasane vestlus, aga meeldivas atmosfääris sealsete inimeste lihtsa eluolu kõrvalt jälgimine on alati väga tänuväärne kogemus.

Kui kellelgi tärkas nüüd mõte samu radu mööda seiklema minna, siis mõni soovitus ka selleks puhuks. Aastaid tagasi läbisin nelja päeva jooksul kurikuulsa Mae Hong Son Loopi Tai põhjaosas. Kui seal peab olema ettevaatlik eelkõige mägiste ja kurviliste teede ning meile harjumatu vasakpoolse liikluse tõttu, siis Palawani lõunaosas ja Filipiinidel laiemaltki kulub lisaks heale tsikli valitsemisoskusele ära ka kõrgendatud tähelepanu, et märgata asulate vahel koeri, kes võivad vägagi ootamatult teele joosta. Lisaks üllatuslikult sõidutrajektoori ette ilmumisele võivad nad rahuliku südamega ka tee serval ja isegi keskel põõnata, nii et hoidke silmad lahti, eriti hämaral ajal! Väiksema kui 125-se mootoriga kaherattalisega ei tasu seda teekonda alustada, sest ligikaudu poolel marsruudil peab tsikkel rinda pistma nii mõnegi takistusega. Ei soovita kedagi ka enda selja taha võtta, sest üks asi on võimalikud ohud võõrastes ja keerukates oludes, aga kaassõitjale kujuneb see ringreis tõenäoliselt ka parajaks kannatusterajaks. Kuigi 125-se kütusekulu on väike, tasub paak suuremates kohtades igaks juhuks alati täis tankida, sest kohati võib sõita pikki vahemaid ühtegi asulat ja teel olevat inimest nägemata. Mõnes väiksemas kohas, kus tankla puudub, saab kütust osta ka liitristes Coca-Cola pudelites.

Reisi maksumusest

Paljusid huvitab kindlasti ka retke eelarve. Nelja päeva tsiklirendi eest küsis Pedrito väga mõistliku summa ehk 50 eurot, kütust kulus vast ca 20 liitrit, mis maksab ca 15 eurot, ning majutuse hind varieerus 5–10 eurot öö eest. Söök on sealkandis odav, nii et ühe euro eest saab igal pool kõhu täis, kui tänavatoit ja sari-sari'des ning turgudel müüdav vastuvõetav on. Arusaadavatel põhjustel leiab Palawani lõunaosa majutuse, toitlustuse ja meelelahutuse kohta veebist väga vähe infot, aga soovitan end sellest mitte heidutada lasta. Näiteks Brooke’s Pointis leidsin peateel sõites üsna kiiresti Sunset Lodge’i nimelise odava ööbimiskoha, kuigi booking.com-ist või mõnest kolmandast broneerimissüsteemist seda kohe kindlasti ei leia. Seega suuremates asulates lageda taeva alla jäämise võimalust kartma ei pea.

Ettevaatus tasub ära

Lõuna-Palawan ei ole kahtlemata sihtkoht, kuhu kõigil julgelt minna soovitaks, eriti käib see nende kohta, kes pole Kagu-Aasias varem reisinud ning kes end ka mootorratta seljas väga kindlalt ei tunne. Kui aga hinges on samasugune tungiv soov minna 180 kraadi teises suunas kui enamik valge nahavärviga inimesed seda Palawanil teevad, siis tulemuseks on kahtlemata palju kustumatuid ja kordumatuid mälestusi, mis on siiani olnud vaid kaputäie seiklejate privileeg. Kui veel korra Pedritot mainida, siis tema kui kogenud tsiklifanaatiku ja sealseid olusid tundva inimese soovitus oli tegelikkuses suunduda pigem põhja. Kui eelnev lugu väga julgustav polnud, siis võin oma kogemuse põhjal kinnitada, et marsruut Puerto Princesa – Roxas − Port Barton − San Vicente – Taytay − El Nido − Diapila Bay − Puerto Princesa ei jää esimest korda Palawani avastaja jaoks eespool kirjeldatule emotsionaalselt sugugi alla. Lisatasu eest võib tsikli jätta ka El Nidosse ning jätkata sealt banka'ga teekonda naabersaar Busuangale, kust on võimalik lennukiga lennata nii Cebusse kui ka Manilasse. El Nidos ei soovita väga pikalt peatuda, sest Palawanil on oluliselt toredamaid ja rikkumata kohti, kuhu terve maailma turistid kokku ei tule.

On üsna tõenäoline, et ühel heal päeval viib tee mind taas võrratule ja  mitmekülgsele saarele, et taaskohtuda tuttavate radade ja inimestega, kuni sellel paigal on alles veel puutumatuse maagia tõmbejõud. Kel on soov ühineda, on alati teretulnud endast märku andma!

Tekst ja fotod: Martin Sepp

Selles numbris

• Lola ja Facundoga USHUAIAS
• Kes kuuluvad kõrgushaiguse riskigruppi?
• Naftavanniga tervist turgutamas
• Drooniga reisile?
• Digirändurina maailma avastama
• Ulmeline värvidemäng Etioopias
• Mayapur, India
• Kuidas purjetaja unistusi täita?
• Milliseid reisiteemalisi veebilehti ja blogisid jälgite?
• Winnipegis Eesti arhitektuuri tutvustamas
• 220 km klassikat −ööpäev puhast rõõmu
• Põhjala viimane ürgmaa
• Tsikliga Lõuna-Palawani avastamas
• Malle Koido: kaks ja pool lendu nädalas
• Ära kunagi anna alla!
• Piireteta piir Põhja-Korea ja Hiina vahel
• Millist vahendit valida veematkaks?
• KROONIKA