Turvaline ja sõbralik megametropol SHANGHAI

„Shanghai pole päris Hiina!” − kuulen seda väidet ikka ja jälle Shanghai „vanade olijate” suust, kes uustulnukatele ja turistidele õpetussõnu jagavad. Seda kuuldes tahan alati vastu vaielda: „Shanghai just ongi päris Hiina!”

Shanghai on olnud mu kodulinn viis aastat. Linna kodustamise käigus olen teinud lugematuid avastusretki kõige algelisematesse agulitesse, degusteerinud tänavaköökide tuhandeid tuvastamatuid hõrgutisi, tervitanud uut aastat maailma kõrgeimas kohas asuvas restoranis, jooksnud üles Hiina kõrgeima pilvelõhkuja treppidest, loksunud musttuhat korda koos miljoni hiinlasega maailma pikimas metroos, kihutanud 450 kilomeetrit tunnis sõitva magnetpadjarongiga Pudongi lennujaama, laulnud pool aastat järjest Shanghai EXPO Eesti paviljonis koos hiinlastega koorikaraoket ning filosofeerinud elu üle nii külakolgastest sisserännanud puruvaeste migranttöölistega kui ka hüper-super-uusrikastega. 25 miljoni elanikuga Shanghail on nii palju eri palgeid, et tegemist polekski nagu ühe linnaga.

Selline igas mõttes kõige-kõige-kõigelinnamoodustis ongi minu arvates võimalik ainult Hiinas – riigis, kus valitseb ühtaegu autokraatia, anarhia ja hundikapitalism ning kus partei ja valitsus võivad oma miljardilist elanikkonda valitsedes ühel päeval pähe võtta, et muudavad mõne linna majanduse katselaboriks. Nii nagu juhtus näiteks Shanghai ja Shenzheniga.

Siinkohal oleks paslik küsida, millisest päris-Hiinast saab üldse rääkida, kui riigi igal provintsil ja suurlinnal on oma nägu, kultuur ja keel. Shanghai on sellest müstilisest „päris-Hiinast” sama erinev kui pealinn Peking, mammutlinn Chongqing või kas või Tiibeti provintsi pealinn Lhasa.

Mis teeb aga just Shanghai nende seas eriliseks? Pakun, et just see katselabori õhkkond ja kontrastid, mistõttu siia on peidetud vähemalt kolm täiesti erinevat linnakeskkonda.

Esimene pilt

Lõputu pilvelõhkujate mets, nii kaugele kui silm ulatub, igaüks neist edevalt ise nägu ja tegu. Arhitektid on lasknud loovusel vabalt lennata ja sepistanud nii erilise kujuga hooneid, kui inimfantaasia võimaldab, ja seda kõike ühe eesmärgi nimel: silma paista. Seega pole siin sihiks ilmtingimata maitsekus, stiil või silmailu, vaid tähelepanu. Selle nimel kuhjatakse kokku kitši, kulda, karda, tornikesi, spiraale, futuristikat, tuledemängu ja kõike muud, mis laseks karmis konkurentsis just sellel hoonel pilke pisut kauemaks kui sekundiks peatuda. Kõige silmapaistvam pilvelõhkuja on teistest peajagu üle kõrguv 492 meetri kõrgune Shanghai Maailma Finantskeskus, mille 100. korrusel asub maailma kõrgeim, futuristlikult vingeid elamusi pakkuv vaateplatvorm. Otse finantskeskuse kõrvale kerkib aga juba uus hiiglane – 632 meetri kõrgune Shanghai Tower, mis valmib veel käesoleval aastal.

Pilvelõhkujate vahele on pikitud lugematuid luksuskaubamajade rajoone, mis panevad kahvatuma kõik Viiendad avenüüd, Champs-Elysées’d ja Oxfordi tänavad. Asfaldil vuhisevad läikivad Maseratid, Bentleyd, Rolls Royce’id ja veelgi udupeenemad mudelid, sõidutades rahakaid uusrikkaid, kes moodustavad kogu maailma luksuskaupade tarbijaskonnast tubli neljandiku. Siin on maailma lahedaimad, kõrgeimad ja erinäolisimad baarid-restoranid, kus käivad oma jüaane luhvtitamas ja end näitamas nii hiina kõrgklass kui ka rahvusvaheliste korporatsioonide priskete palgapakettidega Hiinasse lähetatud töötajad.

Teine pilt

Siia-sinna linnapilti pikitud omanäolised art déco-hooned ja kohati lausa terved linnajaod. Shanghaid keskelt pooleks lõikava Huangpu jõe läänekalda promenaad, kuulus Bund, mida palistavad saja aasta taguse finantskeskuse uusklassitsistlikus stiilis pangahooned, tõelised arhitektuuripärlid, millest igaüks võiks eraldi konkureerida maailma ilusaima omataolise tiitlile. Vana Prantsuse kontsessioon oma metsvahtratega palistatud alleede ja idüllilisi muinasjutulosse meenutavate kahe-kolmekorruseliste villadega, millest mõned on küll Okasroosikese kombel unne suikunud, lagunenud ja džunglisse kasvanud, lastes endisaegset ilu vaid aimata. Anglosaksi, prantsuse, ameerika ja hiina stiilielemendid läbisegi. Tõeline unelmate maailm arhitektuuri- ja ajaloohuvilistele.

Kolmas pilt

Vanade shikumen- ehk tõlkes kivilaovärava- ridamajade rajoonid, mille kitsastel tänavatel lokkab ehe hiina agulielu: ridamajade ees tumbadel istuvad igivanad memmed-taadid, kes jälgivad elu, närivad sihvkasid ja selle kõige kõrvale valjuhäälselt rögastavad. Pisikestes tänavaputkades saab osta kõike alates nuudlisupist kuni elektrimootoriteni ja eluskanadeni.

Tänavatolmus ukerdavad pisipõnnid, jalas praktilised pepulõhikutega püksid. Aegajalt tuterdavad vastu lömmisninalised, roosade lehvikeste ja papukestega pekingi paleekoerad. Õhtu saabudes kogunevad mehed tänavanurkadele hiina lauamängu mahjong’i mängima, T-särk leitsaku tõttu lõua alla üles keritud, paljastades suure õllekõhu. Tänavatel patseerivad pidžaamades ja öösärkides paarikesed ning lokirullidega prouad.

Enamik vanu shikumen-hooneid on ilma tualetita, nii et asjal käiakse ühiskemmergutes. Veevärki esindab vaid koduukse ette, otse tänavale juhitud külmaveekraan, mille all aetakse korda nii pea- ja hambapesu kui ka õhtusöögiks juurviljade puhastamine ja supikanade hukkamine. Agulitesse jalutama sattunud kohalikke välismaalasi ja seljakotituriste silmitsetakse sõbraliku uudishimuga ja enamasti saab jalutaja ka elanike privaatsematesse ruumidesse pilgu heita. Hiinlased kui kollektiivne rahvas ei vaevu nimelt oma uksi sulgema, pakkudes möödujatele lahkelt oma elust tõsielulisi vaatemänge.

Kui siia veel lisada vanadesse tehasehoonetesse ja agulikvartalitesse rajatud kunstilinnaosad ja skulptuuripargid, mõned üksikud siia-sinna pillutatud budismi, taoismi ja konfutsianismi templid, kanga-, antiigi-, koopiaturud ning palju-palju muud, saabki iga linna külastama tulnud turist Shanghaist just seda, mida otsib: luksust, odavat träni, kõrgusi, kiirusi, kultuuri, ajalugu, gurmee-elamusi, lõputut pidu või ehedat hiina elu.

Ajaloost

Millest selline arhitektuuriline ja kultuuriline segapuder? Põhjust tuleb otsida Shanghai eripärasest ajaloost, mis on küll kuulsusrikas, kuid suhteliselt lühike. Siin asus aastasadu vaid üks tähtsusetu ja tundmatu kalastusasula. Kõik muutus aga 19. sajandi keskpaiku, kui Hiina ajaloo käiku sekkusid inglased, kes nn oopiumisõja käigus surusid Hiina keisrivõimu põlvili ning sundisid Shanghai sadama avama rahvusvaheliseks kaubanduseks ja võõrvalduste rajamiseks. Siis hakkas linn arenema sellise kiirusega, mida polnud maailm enne näinud. Shanghaist sai sajaks aastaks, kuni kommunistide võimuletulekuni, maailma kõige kosmopoliitsem linn, hõlmates nn Hiinalinna kõrval ka Prantsusmaa, USA, Inglismaa, Saksamaa ja Jaapani valdusalasid ehk kontsessioone. Tänu geograafilisele asukohale Jangtse jõe deltas ja kaugusele Hiina keisrist tekkis Shanghais tõeline kaubanduse, äri, kinnisvara, panganduse, kindlustuse, transpordi, kunsti ja kultuuri buum, mistõttu linna hakati hellitavalt nimetama Ida Pärliks. Samas lokkasid siin korruptsioon, kuritegevus, narkomaania ja prostitutsioon, millest tekkis teinegi hüüdnimi − Ida Hoor.

Linnas leidsid viljaka pinnase ka igat sorti uued ideed, siia imbusid eri sektide jutlustajad ning ka kommunistlik partei asutati just siin. Shanghai oli tõeline majanduse, kunsti ja ideede katselabor. Praegu, paarkümmend aastat pärast Deng Xiaopingi reformide käivitamist, on linn jõuliselt oma endise rolli juurde naasmas. Shanghai idakallas on kuulutatud rahvusvaheliseks vabakaubandustsooniks, siin on üle 500 rahvusvahelise suurkorporatsiooni peakorterid, Hiina kõrgeimad pilvelõhkujad ning suurimad sissetulekud.

Ühelt poolt on shanghailased oma internatsionaalselt kirju ajaloo ja Hiina kõige rahvusvahelisema linna staatuse üle uhked, teisalt mäletatakse siiani lääneriikide saja-aastasest ülemvõimust tingitud alandust. Välismaalasi nii armastatakse kui ka vihatakse. Üldiselt aga valitseb pragmaatiline mõtteviis: ole sa valge, must või kollane, kui juba siia tuled, siis jäta siia palju raha. Sest raha on shanghailaste jumal.

Mis mulle Shanghais meeldib ja mis ei meeldi?

Kindlasti ei meeldi mulle, et ajaloolisi ja õdusaid agulirajoone renoveerimise asemel lauslammutatakse ja nende asemele rajatakse ikka uusi ja uusi luksuskaubamaju. Samuti hakkab vastu, et majandusnäitajaid taga ajades on keskkond unarusse jäetud, mistõttu õhureostus on täielikult kontrolli alt väljas. Ka häirib reegliteta liiklus, kus valitseb autode ehk tugevama õigus.

Meeldib see, et Shanghais eksisteerib sõbralikult kõrvuti uus ja vana, kiiskav pilvedesse pürgiv futurism ning ehe, madal ja ajahambast puretud elukeskkond – piisab vaid paarist sammust, et ühest äärmusest teise jõuda. Mulle meeldib shanghailaste sõbralikkus ja uudishimu ning valmisolek igal ajal ja ükskõik mis teemal võõraga suhtlusse sukelduda. Eelkõige hindan aga siinset turvalisust. Mulle meeldib, et võin mis tahes kellaajal mis tahes piirkonda üksi hulkuma minna, ilma et peaksin oma elu ja ohutuse pärast muretsema – kuritegevus pole siin teema. Ja see on ühe megametropoli kohta erakordselt kõva sõna.

Selles numbris

• RAAMATUTUTVUSTUS
• Parim reisiraamat Kronbergilt
• Aasta seiklus 2013
• Malbe neiu RAJU HOBI
• Piparkoogimajakeste paradiis keset Saksimaad
• Tundmatu. Tundmatum. ALBAANIA
• SURMAKOMBED kui sild Hiina teispoolsusesse
• NORDKAPP – tsiklimatk ilma äärele
• BARENTSI MERI − kajakisõitja karge paradiis
• TIPUS VÕI MITTE − see on küsimus. Kohtumised Katmandus
• Lastega mööda Eestimaad
• Varanasi kirjad 1. Seitse aastat hiljem
• ANDRES SÖÖDI reisidokumendid
• Madridi tänavamiim
• LINNAVÕSADE UURIJA
• Turvaline ja sõbralik megametropol SHANGHAI
• Imeline RIO DE JANEIRO
• BERLIIN - kas jätkuvalt arm aber sexy?*
• MIHKEL RAUAGA NEW YORGIS!
• KROONIKA
• Go Reisiajakiri 46 – Veebruar 2014