Udmurtias luuleprõmmul

Luuleinimesed Jaan Malin ja Contra käisid Udmurtias luuleprõmmul esinemas. Eelmisest korrast Udmurtia luuleüritusel oli möödas pea neli aastat. Mis oli vahepeal muutunud ja kuidas sealne kultuurirahvas Eesti luuletajaid vastu võttis?

Planeerin välisreise tavaliselt üsna pikalt ette ehk ei reisi eksprompt. Niimoodi kujunes välja, et detsembris 2018 realiseerunud reisi Udmurtiasse hakkasin kavandama juba oktoobris 2017. Eesti Kirjanike Liidu sünnipäevapeol Eesti Rahva Muuseumis kohtusin udmurditar Muš Nadi ehk Nadezda Pchelovodovaga ja otsustasime korrata esinemistuuri Udmurtias. Nimelt esinesin seal jaanuaris 2015 koos Triin Soometsa ja Roomet Jakapiga. Seekordne esinemine pidi kujunema natuke teistsuguseks kas või selles mõttes, et plaanisin esinemist muuta põhimõtteliselt tunduvalt introvertsemaks. (Vahelepõikeks tunnistan, et see plaan ei õnnestunud.) Seetõttu sai kaaslaseks valitud Contra. Nadi puhul tuleb mainida, et ta on tõeline õnnistus nii udmurdi kui ka eesti kirjarahvale – temata kiratseks liiklus nende kahe rahvuse ja nende kultuuride vahel tuntavalt.

Udmurtia − muutmine ajas

Pole õige öelda, et kogu elu Udmurtias on nagu elu Eestis siis või ei. Ei, see pole nii ühene. Vähemalt see maailm, kus me Contraga seekord olime. Võibolla mõnekümne aasta eest võis – eriti väljaspool suurlinnu – tõesti täheldada n-ö nõukogulikkust. (Esinesin Krimmis Koktebeli festivalil septembris 2013. Seal ja siis meenutas asjade väljanägemine ja tehniline seisukord igal sammul NSVLi aega.) 2015 võis Udmurtias tunnetada inimeste kammitsetust jne, aga seekord oli olukord tunduvalt lootusrikkam. Seekord ei küsinud enam keegi küsimust, mida 2015 kuulsime kahel korral: „Miks te meid ei salli?” Samuti torkas mulle silma üks detail, mis kajastab laiemat seisu. Nimelt tuldi toona esinema riietuses, mille sarnast võisin näha oma õpetajate seljas 1. mai aktusel 1977. Seekord tuldi esinema hoopis vabamas ja kirjumas riietuses, mõnel juhul isegi teksades. Mõlemal korral oli alternatiiviks rahvariietus, mida võis seekord kohata natuke rohkem. Toona esinesime päris algkoolilastele suurtesse hangedesse uppunud pisikestes maakoolides.

Talvine üleriietus näiteks Alnaši turul on üsna sarnane sellega, mida võis Tartus näha 1988/89 – valdav värv oli kas pruun või hall. Erksamad värvid pärinesid kunagi Eestis ja nüüd Alnašis ikka välismaalt. Eelmiselt Udmurtias-käimiselt ma ei mäleta, kuid seekord nägin päris mitut kilekombet s nemetskimi bukvami. Võib-olla on asi ka selles, et toona oli ilm külmem, rahvast väljas vähem (siis oli jõuludest möödas vaid mõni päev, seekord ootas pidutsemine alles ees).

Luuleprõmm 2018 ja 2015

Kohe sinnajõudmise päeva õhtul ehk 23. detsembril vaatasime-kuulasime Alnaši rajooni luuleprõmmu (2015 toimus meie sealviibimise ajal esimene Alnaši luuleprõmm üleüldse). Mõlemal korral võitis üks ja sama eakas rahvariietes vanaproua. Võitis õigustatult, tundus mulle. Väga meeldis mulle seik, et möödunud nelja aasta jooksul olid inimesed muutunud: 2015 esinesid päris paljud vene keeles, seekord aga mitte keegi ehk kõik käis udmurdi keeles! Nagu Eesti pisemates paikades, nii moodustasid ka Udmurdimaal naised kirjandusettevõtmisist osavõtjate enamuse. Kuid see käib enamuse, mitte kõikide kohta. Organiseeritud ettevõtmistele lisaks torkas ka muudes situatsioonides silma see, et vanamemmede kõrval võtsid kirjandus- ja kultuuriüritusist osa ka teismelised ja parimas tööeas inimesed, kes polnud omavahel sugulased.

Lapsed luule lummuses

Teine päev ehk 24. detsember algas Alnaši turu külastamisega. Suvel ja sügisel on see kindlasti üsna teistsugune, nüüd talvel nägi külastatu välja midagi turu ja vanakraamilaada vahepealset. Kohalikku kraami aga jätkus. Pakuti eri sorti liha, mett ja muud maitsvat. Seekord eelistasin kohalikke, naturaalvärvi villaseid sokke. Sel päeval esinesime kolm korda. Esimesed kaks olid kohalikus koolis. Alul algklassidele ja teisel korral vanematele. Eriti algklasside puhul torkas mulle silma Contra kui esineja professionaalsus. Nimelt koolimaja poole minnes ja ka enne, kui otsene publik oli kohale jõudnud, siis näis Contra justkui lontu või ükskõikne. Kui aga lapsed välja ilmusid, muutus Contra energiast pulbitsevaks olendiks, kes haaras publiku pihku kohe esimesest esinemishetkest.

Nüüd jäi kahe esinemise vahele vahetund, misjärel tulid suuremad. Esialgu olid nad üsna reserveeritud (mitte küll nii blaseerunud kui nende eakaaslased Eestis), kuid Contra energilisus ja minu tekitatud ebaoodatud häälekõlad tekitasid adutava silla, kutsusid esile ka naeruturtsatusi. Nüüd oli mõtet neile lugeda ka luulet, nt luuletust „Julgus”, mille tõlke tegi ja luges ette Nadi. Ning Contra luges luuletust naiste odaviskest ja sellest, kuidas need odad kipuvad tabama sportlaste kauneid kehavorme jälgivaid härrasmehi. Tunni lõppedes vaatas päris mitu poissi meile otsa sõbralikult naerdes.

Kohalikel külas

Märkimata ei saa jätta üht koosolemist Nadi vanemate juures. Istusime pika ja rikkalikult kaetud laua taga ning esialgu rääkisime lihtsalt seltskondlikku juttu. Siis aga jõudis minu teadvusse, et otse minu kõrval istub Možga luuleprõmmu suurrahastaja ärimees Sergei Kirillov ning tema kõrval tema poeg, Udmurdi muusikataeva täht Kirill Kirillov (erksalt särab ta oma ansambliga Bobolenin). Oma nõtkusega meenutas ta natuke Paul Neitsovit. Seik, et Kirill Kirillov laulis meile sisuliselt köögilaua taga, meenutas seda, kui 1980ndate alul sattusin ülimalt koduses õhkkonnas kuulma Urmas Alenderi ja Heino Seljamaa laulmist (õnneks on see kontsert salvestisena olemas).

Meelde jääb ka see, kuidas me kolmekesi käisime udmurdi ühe kuulsama rahvariiete valmistaja ja müüja Tatjana Moskvina kodus. See oli nagu tõelise kunstniku juures – kõik nurgad ja nurgatagused olid täis perenaise näppude alt tulnut. Alates viltkaabudest ja rahvuslikest kleitidest kuni stiilsete nukkudeni. Loomulikult pakuti seal kohvi ja teed tasuta! Sealne kohv oli kahtlematult parim, mida seekord Udmurdimaal saime.

Varsti saabusid päevad, mil esinesime kolm korda jutti. Meile Contraga kui vanadele esinejatele polnud see just kontimurdev pingutamine, aga enne õhtut ei saanud ennast siiski lonti lasta. Sageli algasid päevad esinemistega raamatukogus, kus ootasid peamiselt rahvariideis naised. Ühel korral andis neile värvi ja seltskonda keskealine mees, kes esialgu oli riietet näärivanaks ja keda Nadi nimetas Seto konsuliks. Too koht oli esimene, kus märkasin n-ö piduruumis kolme juhi pilte: Venemaa president Vladimir Putin, Udmurdi vabariigi president Aleksandr Bretšalov ja kohaliku linna või küla juht. Nondes täiskasvanute seltskondades pakuti pirukaid, kalafileed, võileibu, morssi ja muud stiilset. Koolides olid väiksed lauakesed kaetud enamasti pärast esinemist ja õpetajate toas või ülemuse kabinetis.

Ühel esimestest Ižkaris viibimise hommikutest käisime sealsel turul, kust ostsin vildid. Päeva tipuks oli esinemine raadios udmurdikeelses programmis. Contra ja mina käisime päeva õhtul veel udmurdi kirjanike ja ajakirjanike aastalõpupeol. Tantsisime, vaatasime nende seltskonnamänge (enamik neist rajanesid keelel, mistõttu me neis osaleda ei saanud). Loomulikult ei lepitud meie passiivse istumisega, vaid pandi meid esinema. Siis tegime põhimõtteliselt sama, mida jaanuaris 2015 tegin koos Roomet Jakapi ja sõber Igoriga: improviseerisime väljamõeldud keeles. Samuti tuleb mainida, et seal saime sama laksu, mis sai osaks 2015: udmurdikeelne disko.

Eriline Igor

27. detsembril toimus Ižkaris luuleprõmm. Natuke küll ebalesin, kas võin sealset sõpra Igorit kiita, kuid Contra julgustas seda tegema. Niisiis: tõesti erilise (vt ka pisut edasi) Igoriga kohtusin luuleprõmmu eel. Meeletult rõõmu tegi, et ta oli ülisuurte sammudega arenenud. Nelja aasta tagusel kohtumisel ta küll suhtles ja ilmne oli tema terane mõistus, kuid toona üteldi kindlalt, et tema kõnest saab aru üksnes ta ema. Seekord aga tervitas ta 2013 Udmurtias esinenud Indrek ja Eva Koffi igati arusaadavas inglise keeles. Ta rääkis udmurdi ja inglise keeles! Ta muigas selle pääle, kui hakkasin rääkima väljamõeldud keeles, ning vastas samas keeles, kuid tegi seda lühidalt. Sisuline jutt käis täiesti semantiliselt. Paraku ei antud meile selleks just eriti palju aega, sest algas esimene osa õhtu programmist. See algus toimis üllatavalt avavana või nii. Nimelt tantsisid kaks n-ö tavalist hilisteismelist neiut, kes tegelikult olid seal aga kahe tantsiva noormehe (üks neist oli Igor) esinemise toetajad-abistajad. Muidu ei olnuks ju mingit abi vaja, aga nood noormehed on tavapärasest erineva arenguga, mistõttu neid nimetatakse puudega inimesteks. Tantsu taustaks või ka esiplaanil luges samal ajal luulet üks noormees.

Kui see esinemine sai läbi, hakkasid prõmmutama kohalikud luuletajad. Üht neist olin ma nelja aasta eest Alnašis kuulnudnäinud. Kõik seekordsed esinejad jätsid umbes sama siira ja vahetu mulje, nagu esinejad Tartus TarSlämmil. Kuna olin kutsutud žüriisse, kuid ei mõista udmurdi keelt, siis palusin appi meie Nadi, kes siis andis hinded sisule. Mina liitsin sinna hinde esinemisele ja loksutasin paika lõpptulemuse. Võitja oli kunagi töötanud raadios mikrofoniga, mida oli ka tunda – tema diktsioon ja hääle valitsemine olid head. Rõõmu tegi, et – täpselt nagu mõni päev varem Alnašis – ükski esinenu ei näidanud välja pisematki ebalust või hirmu ega kippunud lugema vene keeles.

Edasine koostöö

Prõmmu lõpus andsin esikolmikule igaühele EV100-märgi – ühele sinise, teisele musta ja kolmandale valge taustaga. Silma-kõrva jäänud ainsale esinenud noormehele kinkisin oma plaadi. Lõpuks jagasime laiali kõik raamatud ja plaadid, mida olime kavatsenud müüa. Sest 500 rubla ehk 7 eurot raamatu eest pani neid lihtsalt õhku ahmima, müümisest ei tulnud midagi välja.

Kui prõmm sai läbi, läksime meid kutsunud ajakirja Invožo toimetusse. Seal leppisime toimetaja Pjotr Zahharoviga kokku, kuidas läheme järgmisel päeval korda ajama oma registreerimist Venemaa pinnal. Oeh, see asjaajamine seal oli tõesti ebameeldiv-bürokraatlik ja selle lähemast kajastamisest mingem mööda. Ma ei mäleta tolle mehe nime, kes tahtvat meiega kohtuda. Sain aru, et ametlikus hierarhias on too mees tähtis, aga meie kutsujad suhtusid temasse pigem õlakehitusega. Contra luges seal ühe luuletuse ja ka mina improviseerisin pisut. Ta lubas aidata, kui vaja on. Ütles, et on huvitatud edasisest koostööst.

28. detsembri pealelõunal hakkasime tagasi sõitma. Enne seda aga läksime ja leidsime üles Bogdan Anfinogerovi, kes paar aastat tagasi võitis Helsingis soomeugri luuleprõmmu. Proovisime teda leida ka varem, aga tema töökohaks olev Dom Družbõ või midagi taolist, sisuliselt udmurdi kultuuriürituste korraldamise keskus avanes meile alles viimasel päeval. Arutasime soome-ugri asja. See oli väga tähtis kohtumine. Käisin välja idee, mille suurust olen hiljem pelgama hakanud, sest selle suurus võib mulle üle jõu käia – seetõttu ma täpsemalt ei räägiks.

Tekst: Jaan Malin

Fotod: erakogu

Selles numbris

• Raamatuarvustus: Minu Iirimaa
• POLAARPELMEENID – turgutavad ja imemaitsvad
• Kullapalaviku radadel
• Udmurtias luuleprõmmul
• MOSAMBIIK – kiiret pole kuhugi!
• Omapead Yucatànis
• Kaljuronimine Omaanis
• Telgi ja autoga Lõuna-Omaanis
• Püha mäe fenomen
• SVEN LUCA: 7 aastat ja 193 maad
• Meheks saamise hetk
• RAPA NUI – eemal kõigist ja kõigest
• UKU RANDMAA retk soolopurjetamise kuldaega
• TOOTEUUDISED
• KROONIKA