Ühe matka lugu

See oli 1921. aastal, kui Hispaania teiste riikide seas ametlikult Eesti iseseisvust tunnistas. Eesti esimene suursaadik Hispaanias Karl Robert Puusta on isegi Madridi maetud. Tähistamaks saja aasta möödumist sellest sündmusest, külastas president Kaljulaid Madridi 2021. aasta 8. märtsil. Algselt oli see päev, mil ma oleksin pidanud hakkama Madridist kõndima, et jõuda saja päevaga Tallinna. 

Headel ideedel on tihtilugu väga lihtsad või praktilised põhjused. Minu abikaasa Mariin Ratnik, kes oli sel ajal Eesti saadik Hispaanias, küsis, kas mul on mõtteid, kuidas seda aastapäeva teistmoodi tähistada. Jalgsimatk oli mu esimene pakkumine. Mõte tähistada sada aastat kestnud diplomaatilisi sidemeid sajapäevase jalgsimatkaga oli täiesti pöörane ja seetõttu tundus selle elluviimine eriti ahvatlev. Tõtt-öelda ei teinud mu naine muud, kui andis mulle ideaalse ettekäände minna suurele seiklusele, mille marsruuti olin juba aastaid kavandanud. Ta lihtsalt nimetas mu projekti algus- ja lõpp-punktid – Madridi ja Tallinna. 

Teaduslikus kõnepruugis saab minu kire pikamaakõndimise vastu kokku võtta kolme sõnaga: rahutute jalgade sündroom. Muude ebamugavuste hulgas põhjustab see seletamatu päritoluga neuroloogiline häire pakilist vajadust liigutada kiiresti jalgu kõige suurema lõõgastuse hetkel – vahetult enne uinumist. Seni pole selle vastu rohtu leitud. Mõned head võtted, mis võivad häire ägedust leevendada, on hoidumine alkoholist ja rammusatest õhtusöökidest ning tervislike magamisharjumuste juurutamine, näiteks iga päev samadel kellaaegadel magama minemine ja ärkamine. Kuid kõige parem võte on jõuda voodisse väsinud jalgadega. Kas võib siis öelda, et mu sündroom ajendab mind alateadlikult kõndima? Ma ei oska vastata. Küll aga tean, et mulle meeldib kõndida. Ja see aitab mul uinuda samamoodi, nagu uinuvad need, keda see häire ei kimbuta. 

Madridi lahutavad Tallinnast ainult 4000 kilomeetrit. Minu ligi 40-aastase mägimatkamiskogemuse juures polnud ma kunagi nii pikka vahemaad läbinud. Seni oli mu suurim saavutus olnud osaleda sama aasta jooksul kolmel maratonil – miski, mida paljud eksperdid pidasid tol ajal äärmiselt ohtlikuks. Nende kolme pikamaajooksu ainus tagajärg oli aga tõdemus, et korralikult ja tõsiselt ette valmistudes suudan seljatada iga väljakutse. 

Ettevalmistav jalgrattamatk Brüsselist Viini

Siis algasidki ettevalmistused. Kuna olin selleks ajaks juba mõnda aega töötanud Brüsselis, kus võib kohata inimesi kõikjalt maailmast, peamiselt Euroopast, hakkasin enda jaoks selgeks tegema paiku, kus saaksin külastada sõpru. Nagu arvata võiski, ei joondunud need punktid kaardil sugugi sirgjooneliselt, mis tegi sobiva suuna valiku väga keeruliseks. 

See ettevõtmine päädis kaheksapäevase jalgrattamatkaga Brüsselist Viini. Peamine, mis sellest kogemusest õppisin, oli tunne, et ees on ainult üks tee ja seda tuleb jätkata. Tavalised treeningseansid kujutavad endast tavaliselt kinnist ringi; treenija naaseb alguspunkti, jättes kõrvale seikluse peamise eesmärgi, avastamisrõõmu. Pärast Austria pealinna jõudmist ajendas selle retke toredus mind seadma endale pikemat marsruuti – rohkem kilomeetreid, rohkem päevi ja rohkem lusti. Aga retk pidi kindlasti kulgema aeglasemalt. Jalgratas narritas mu mõistust, kuna jalgrattasõit on käimisest kiirem, mis ajendas mind rattast viimast võtma ja seetõttu ohverdama osa rännurõõmust. 

Seega otsustasin, et järgmine seiklus peab toimuma jalgsi. Aga kust kuhu? Enne 2018. aastal Madridi kolimist kõndisin Eestis veedetud nelja aasta jooksul võimalikult palju, kasutades ära RMK hüvesid. Minu jaoks jäid Eestis utoopiast puudu vaid mäed, kuigi vähehaaval tasakaalustas Eestimaa looduse imetabasus ka tolle puudujäägi. 

Kui jõudsin Hispaaniasse, kõndisin mööda juba tuttavaid ja ka seni külastamata mägesid endal praktiliselt jalad villi. Treenisin pidevalt, ehkki polnud veel marsruuti paika pannud, kuni mu abikaasa jagas minuga oma mõtteid ja plaane mingil moel Eesti ja Hispaania suhteid tähistada. Siis asusingi otsima marsruuti kahe pealinna vahel. Jällegi polnud võimalik reisida sirgjoones, kuna see tähendanuks mitut kuud ujumist Läänemeres, Poolast põhja pool. Niisiis tõmbasin joone Augustówi linnani Poolas ja hakkasin otsima ööbimisvõimalusi, mis jääksid üksteisest keskeltläbi 45 kilomeetri kaugusele. Maanteid soovisin vältida, mistõttu vahemaad külade vahel venisid veidi pikemaks. Plaani selle osa koostamisele kulus mitu kuud. 

Ajendatuna hüpoteesist, mille kohaselt lahutavad meid kellest iganes ainult kuni kuus eraldusastet, kaasasin järgmiseks sõpru, et leida peatuspaikades inimesi, kes lubaksid mul enda kodus öö veeta. Mõistagi pisendas see mu eelarvet, kuid mu peamine eesmärk oli inimestega suhelda ja nendega tuttavaks saada. Üks sõpradest, kelle poole pöördusin, on Tšehhi saadik Hispaanias. Ta küsis mult, millal ma Prahast läbi lähen. Praha polnud minu marsruudile mahtunud, kuna jäi kõige otsemast teest kõrvale. Saadik nördis väga, haaras kohe telefoni ja hakkas vahemaid kontrollima. „Ole nüüd, Prahast läbi minek pikendab su teed ainult 140 kilomeetri võrra,“ rõhutas ta. Minu vastus oli väga aus – olin nõus need täiendavad kilomeetrid maha käima ainult juhul, kui ta leiab mulle ööbimispaigad tervesse riiki, kokku umbes kaheksaks ööks. Ta nõustus otsekohe. Peatuspaikade leidmine oli olnud minu jaoks keerulisim ülesanne. Nüüd oli marsruut paigas. Ja kohale saabus ka viirus. 

Marsruudiplaani muutus

Euroopa riikides kehtestatud pandeemiapiirangud ei võimaldanud mul 2021. aasta 8. märtsil teekonda alustada, nagu olin kavatsenud. Mõned Kesk-Euroopa riigid otsustasid turiste hotellidesse mitte lubada, teised keelasid mul oma pinnal viibida kauem kui 12 tundi. Uskuge mind, ma ei kõnni nii kiiresti. 

Mu pettumus oli suur, ent COVID-19 ohvrite arv kogu maailmas oli tol hetkel märksa suurem. Uue olukorraga kohaneda üritades sain innustust sõpradelt, kes soovitasid mul retke suunda muuta. Talvel Eestisse jõuda oleks olnud ebaturvaline nii napi päevavalguse kui eelkõige ka talviste olude tõttu. Et seda vältida, pidanuksin Madridist kõndima hakkama kõige hiljem 1. juulil. Mu sõbra soovitus alustada rännakut Tallinnast, kuna ka kõige pimedamal talveajal on Hispaanias kolm korda rohkem päevavalgust ja parem ilm, tundus mõistlikum. Neli kuud möödusid üsna kiirelt ja pandeemiameetmed muutusid mõnevõrra paindlikumaks. 

Start

Jõudis kätte suur päev, 5. juuli. Hommik stardipunktis Kadrioru presidendilossi juures oli väga päikseline. See oli muide esimene kord, mil Eesti ajakirjandus sel aastal kuumalainest juttu pidi tegema. Sooja oli tol päeval, nagu ka kahel järgmisel, 35 kraadi. Mu abikaasa liitus minuga poolel tolle esimese päeva marsruudist, kõndides minuga kaasa kuni Sakuni. Tajutav temperatuur oli tegelikust vähemalt 5–10 kraadi kõrgem. Iga väiksemgi jõgi ja tiik meelitasid mind sisse hüppama, ent parmud hoidsid mul silma peal ja maandusid mu nahal otsekohe, kui marsruudi kontrollimiseks või vaate nautimiseks peatusin. 

Jõudsin väsinuna ja õnnelikuna Kohilasse, lootes, et järgmine päev tuleb veidi kargem. Seda ei juhtunud. Teel Kohilast Raplasse hakkas mulle üha kindlamalt tunduma, et olen ekvaatorile lähemal kui peaks. Kuna parmud ei andnud mulle peatumiseks võimalustki, kiirustasin Raplasse jõudes kohe kaubanduskeskusse, et osta külma jooki ja veidi aega hammustamist kartmata istuda. Kümne minuti pärast tõusin püsti ja avastasin üllatusega, et mu pahkluu ei paindu enam. Jalg siiski ei valutanud ja mul polnud ka muid sümptomeid. Sammhaaval kõndides võttis tavapärase rännutempo uuesti saavutamine aega poolteist tundi. 

Taas ei saanud ma mitte ühelgi ettekäändel peatuda, kuna mind jälitasid raevukad elevandisuurused parmud. Mu pea kohal sumises neid lakkamatult terve parv. Paljud inimesed olid mulle kinnitanud, et tuul peletab putukad minema, mistõttu üritasin ära kasutada asjaolu, et kõndisin üsna tiheda liiklusega teel, ja proovisin soovimatutest rännukaaslastest ajutiselt vabaneda mööduvate veokite tekitatud õhuliikumise abil. Iga kord, kui minust möödus reka, vajusin sellele lähemale, et võimalikult palju tuult püüda, mis pani veokijuhid tõenäoliselt arvama, et olen peast põrunud. Igal juhul osutus see strateegia täiesti kasutuks; parmud otsustasid ikka püsida mulle võimalikult lähedal. 

Proovisin järgmist nippi ja tühjendasin enda peale kolm väikest pudelit putukatõrjevahendit. Soovitud mõju sel polnud; paistis, et tõrjevahendi piisavihm on putukatele hoopis meeltmööda, ja olin kindel, et nad nõuavad oma keeles mult seda veel. Too ebanormaalne olukord õpetas mulle siiski midagi kasulikku – pärast toda päeva ei pea ma põie tühjendamiseks enam seisma jääma. Õppetund oli mõistagi ränk; parmudel õnnestus mind hammustada isegi seljakoti alt seljast. Oma teise päeva sihtpunkti Järvakanti jõudsin kavandatust mitu tundi varem, kuna polnud saanud terve päeva jooksul puhkamiseks peatuda. Olin omadega üsna otsakorral ja pean tunnistama, et eelmise päeva rännurõõmust oli üsna vähe järel. Oleksin võinud kasutada sama ettekäänet, mida kasutas Hispaania kuningas, kui inglased ta laevastiku hävitasid – ta ütles, et ei läkitanud oma laevastikku võitlema loodusjõududega. Äärmuslikud ilmastikuolud olid parmudest teinud suisa piibelliku nuhtluse, mis sundis mind kõndima tempos, mida ma ei suutnud kaua üleval hoida. 

Järgmisel päeval ärkasin siiski üsna heas tujus. Temperatuur polnud küll sugugi kahanenud, aga hommikusöök oli võrratu. Mul seisis ees päev ilma ühegi asulata enne Sindit. Kauplused, kust saanuksin osta vett ja spordijooke, ei olnud veel avatud, mistõttu teadsin, et pean tee peal abi paluma. Kui olin kaks tundi kõndinud, märkasin uue välimusega hoone kõrvale pargitud väikebussis naisterahvast, kellelt küsisin vett. Too oli nõnda lahke, et andis mulle kohe kaks liitrit vett ning kutsus peale selle majja sisse, et saaksin proovida värskelt pressitud mahla ja jäätist. Lasin end rõõmuga veidi rohkem kui tunniks ajaks ära röövida. Pidin proovima kõiki mahlu ja maitsma jäätiseid, mida mulle pakuti. Meil oli väga tore lobiseda ning liiga kiiresti lahkumise eest karistati mind kolme liitri õuna-rabarberimahla ja kolme väikese pudeli muude mahladega. Sellest pidi kahtlemata jätkuma kauemaks, kui mu keha oli valmis kõndima. Lisaks karastavatele mahladele olin saanud kaasa ka annuse täiendavat motivatsiooni. 

Sukeldusin metsa rüppe, tundes end taas nagu kusagil troopilisel maal. Olin täielikult unustanud eelmisel päeval pahkluuga kogetud vahejuhtumi, kuni hetkeni, mil mu jalg järsku töötamast lakkas. See lihtsalt keeldus liikumast. Ma ei tundnud üldse valu ja polnud ka näha, et jalg oleks kusagilt paistes või muul moel viga saanud. Ometi sundis see mind kõndima äärmiselt aeglaselt, nii et ma ei saanud Sindisse jõuda enne kui alles järgmisel päeval. Seikluse ettevalmistustele kulunud pikk aeg ning sõprade ja isegi nende kolme päeva jooksul kohatud inimeste imeline toetus tegid otsustamise retk pooleli jätta väga raskeks. 

Esimene katse jääb pooleli

Eestlased on imetoredad. Räägitakse, et te olete kinnised ja teiega on raske kontakti saada. Minu kogemus ütleb aga, et te ainult ootate võimalust näidata oma avalust. Reaktsioonid sellele, kui mu matkaplaanid avalikustati ajalehes Raplamaa Sõnumid ning sõprade ja sugulaste suhtlusvõrkudes, olid ülevoolavad. Läbi Eesti marsruuti kavandades polnud ööbimispaikade leidmine sugugi keeruline. Mul õnnestus enne Lätti jõudmist organiseerida endale öömaja neljas paigas. Pärast seda esimest kogemust tuli mul oma marsruuti drastiliselt muuta nii, et saaksin kokku ööbida kaheksa ööd. Juhuslikud inimesed hakkasid mulle oma kodu öömajaks pakkuma. Ja Tartu jalatsitootja valmistas mulle isegi täiesti uued spetsiaalsed saapad. See näitab, et ka kõige lihtsamad pöörased ideed ikkagi innustavad inimesi. 

Erilist äramärkimist väärib siinkohal Eesti aasta matkategelane – inimene, kes andis mulle loa esimene katse pooleli jätta. Kõlab kummaliselt, kuna me oleme ju harjunud tähistama edu saavutamist. Edu saavutamine nõuab aga õigete otsuste langetamist, mis tihtilugu võib tähendada, et katkestame eesmärgi poole püüdlemise. Toon näite alpinismi valdkonnast, kus iga mägironija peamine eesmärk on jõuda mäetippu. Samas oleme vast kõik vaikimisi nõus, et kui inimesel ei õnnestu tippu jõuda, ei tähenda see midagi, küll aga on tähtis see, et inimene jõuab tagasi baaslaagrisse. Sellepärast tähendabki paarsada meetrit enne tippu tagasi pöördumine ja enese elu säästmine täielikku edu – jääb ju mägi oma kohale ja inimestel on võimalik uuesti proovida seda vallutada. 

Merle Rallmann ei oodanud mind tol päeval baaslaagris, vaid tuli mulle Tootsi järele. Nagu kõrgmägedes päästeoperatsioonidegi puhul tavaline, ei olnud me varem kohtunud. Meile oli piisanud põgusast telefonikõnest eelmisel päeval, et mõista, et meil on ühine kirg. Merle külalislahkust on raske sõnadesse panna, nii et ma isegi ei ürita. Kuna ta on elukutselt ajakirjanik, küsis ta mult palju küsimusi. Üheski neist ei väljendanud ta nördimust selle üle, et olin kolmandal päeval matka katkestanud. Ta teadis väga hästi, mida tähendab see, kui oled sunnitud peatuma. Nii päästis ta mind lisaks selle sõna otsesele tähendusele ka vaimselt, vabastades mind taagast, millena mind rõhus teadmine, et olin otsustanud enne tippu jõudmist seisma jääda. 

Merle on Portugali-Hispaania palverännutee Camino de Santiago (Jaakobitee) asjatundja. Järgmisel korral, kui ta jalgsi Sevillast Santiagosse matkas, läksin ma ühel päeval tema ja ta sõbranna Gerlyga kohtuma, et pakkuda neile veidi hispaanialikku külalislahkust. Santiago palverändurid on neile hüüdnimeks pannud „Eesti terminaatorid”, kuna neil olid jalgadel nii suured ja verised villid, et keegi ei oodanud, et nad edasi matkavad. Neid ei peatanud aga miski ning nad tegid oma hüüdnimele au sellega, et jõudsid elusalt ja tervelt Finisterresse. Schwarzeneggerit tsiteerides soovin artikli kokkuvõttes rõhutada, et ka mina tulen tagasi. I’ll be back ja hasta la vista!

Tekst ja foto: Augusto González

Selles numbris

• Raamatuarvustus
• Malaaria – riskipiirkonda reisimisel külasta reisimeditsiini kabinetti
• Nõuandeid pakettreisi ostjale
• Maitse üle ei vaielda – rahvusköökide maitsesegud 2
• Kirke Männik: Kui piisavalt tahta, on kõik võimalik
• Ühe matka lugu
• Harkiv – kuhu täna rakett kukub?
• Relvadest ja Ameerikast
• Stelvio – maailma vingeim sõidutee
• Rattamatk Itaalias – palsam hingele ja kehale
• Südames ja suus sulav São Tomé
• Usbeki vabadusvõitleja Ilhom
• Nō-teater – salapärane vestlus tundmatuga
• Piiritaguseid teatrielamusi
• Reisiajakiri küsib: Kuhu välismaal teatrisse minna?
• Pääru Oja: „Ma praegu ei taha karusselli peale!“
• Teatrireisid
• Tooteuudised
• KROONIKA