Ühe Tiibeti poliitika

Roy Strider ei tea, mida mõtles Eesti peaminister Andrus Ansip, kui ta äsja läbi meedia teatas, et ei kavatse sel suvel siia saabuva tiibetlaste liidriga kohtuda. Küll aga teab Roy palju tiibetlastest ja Tiibeti poliitilisest olukorrast.

Ansip justkui ei saavat dalai laamaga kohtuda, sest Eesti ajab „ühe Hiina poliitikat“. Välisminister Paet pajatas ka sealsamas, et ega mida pole tõesti parata, poliitika on, näete, selline. Et ega meie muidu ju küll ... ja tehniliselt võttes, Ansip kohtuski tegelikult Tema Pühadusega juba ära kui omal ajal Tartu linnapea oli.

Miks just Eesti „ühe Hiina poliitikat“ ajab, sellest ei saa paljud võõrad ja head inimesed aru, paljud eestlased muidugi ka mitte. Tiibetlased räägivad küll, et nende lootused ongi nüüd Eestil koos teiste Balti riikidega, sest Ameerikal on tegelikult ükskõik ja vana Euroopa on juba kõik okupeerimismuljed unustanud. Baltikum veel mäletab, kuigi see side üha uute põlvkondade pealetulemisega järjest kahaneb.

Küllap Ansip ikka ehk ei mõelnudki. Kuidas muidu saaks ühe lausega öelda kavalalt nii palju asju korraga; nagu näiteks – mina ei ole mingi vahva riigimees nagu Vaclav Havel. Ei ole ega julgegi olla. Või siis: meie, eestlased, peame vaikides salgama need, kes sarnaselt meie hiljutisele olukorrale piinlevad, isegi kordades rängemini kui meie kannatasime. Oleme päris vakka, muidu äkki ei saa Hiinalt ja selle liitlastelt nii palju raha kui võimalik. Ning samas lauses ka: reaalpoliitika tähendab, et kogu meie parteiline retoorika ideedest, inimõigustest jne on vaid tühine vaht teie küsiva jorina summutamiseks. Muidugi mõistate, et esimesel sobival võimalusel teeme äri ka Sudaaniga, ka Egiptusega, kui selle türannist president peakski jätkama.

Kaks päeva enne Ansipi avaldust usaldas Tema Pühaduse dalai laama eriesindaja Thubten Samdup mulle Londonis: „Kujutad ette, Tallinnas on Välisministeeriumi ees Islandi väljak! See tähendab, et Eesti pole unustanud!“

Rüüpasin tassist teed ja oleksin suutäie peaaegu läkastades kurku tõmmanud.

„Huvitav, kas ta usuks, kui ütleksin, et on ikka? Et on ikka unustatud paljutki ja solidaarsust ning suuremat abi pole siit loota?“

Vaatasin teetassi ja otsisin kobamisi sõnu.

Vahest olen ikka mõelnud, et kas poliitikud üldse teavadki, mis asju nad ajavad? Kas nad on kunagi näinud inimliha mädanevast lehast tiinet vanglat või seda, kuidas sellise vangla põrandale löödud ja alasti kisutud budistlikule nunnale elektrinuia pärakusse ja tuppe topitakse? Kas nad ikka mõistaksid, mida tähendab tühjus nende laste silmades, kes koolides ega tänavalgi enam oma emakeelt rääkida ei tohi. Mitte ei taha, aga ei tohi, sest see pole võimude meelest hea.

Võibolla olid aga eestimaalaste kannatused viimase okupatsiooni ajal ikka veel liiga väikesed? Või ei suuda me lihtsalt uskuda, et kusagil on veelgi hullem? Et ebaõigluse talumine toodab vältimatult ebaõiglust juurde ning see jõuab meieni tagasi. Kindlasti jõuab.

Uskumatult varmad oleme ära kasutama teiste kannatusi, tiibetlaste maapealse põrguelu seljas hõljudes valimisteks punkte koguma ning õrnahingelist elek- toraati masseerima. Ühe Hiina poliitika on häbiväärne eksitus, kui seda ajades peavad Eesti poliitikud alla neelama

ja maha salgama oma valijate südametunnistuse ning meie kogukondliku eneseuhkuse. Kui meie peaminister ja president ei julge kohtuda Tartu Ülikoo- li audoktori, Nobeli rahupreemia laureaadi ja budistlikus maailmas trooniva kõrgeima kaastunde taaskehastusega, siis kas on meie riigil ikka üldse mõtet? Ja mis mõte see sellisel juhul ikka on?

Esindamata Rahvaste Organisatsioon asutati Eestis, kaitsmaks kaitsetute õigusi. Ka praegune Tiibeti eksiilvalitsuse peaminister, professor Samdhong Rinpoche kuulus toona Tartusse kogunenud ERO asutajate hulka. Eelmisel kevadel korraldasid eestlased Euroopa Parla- mendis Tiibeti olukorra arutluse, mille tulemusena saatis grupp EP poliitikuid, sealhulgas parlamendi asepresident, välja deklaratsiooni, milles nõuti Euroopa Parlamendi presidendi eelseisval visiidil Hiinasse Tiibeti küsimuste ühemõttelist tõstatamist.

Järelikult on meil siiski ka Tiibeti poliitika, kuigi Tiibeti õiglusearmastust ja tiibetlaste kaastundlikkust meil ikkagi palju just pole ja on omaette küsimus, et kus ja kes seda poliitikat üldse teevad.

Pidin selle artikli algselt kirjutama üldse teemal „Minu seiklused Tiibetis“ või midagi taolist. Eks ikka sellest, et inimõiguslastele, õpetajatele, ajakirjanikele, juristidele jne viisat ei anta. Ja kuidas inimesed igapäevaselt kaovad. Et mismoodi rääkida ei juleta (saate aru, rääkida?), ja mismoodi religioosseid tiibetlasi sedasama dalai laamat peksu- ja tapmisähvardusel salgama sunnitakse. Ning kuidas kadusid minugi tuttavad seal okupeeritud maal.

Küllap oleksin siis ka jälle kirjeldanud neid okastraadiga veetud lugematuid piire seal maailma katusel, kus perekonnad on kontrolljoontega üksteisest lahutatud, kus kättesaamatu eriloata nendest killustatud reservaatidest lihtsalt välja ei saagi. Kuidas väikesed lapsed tuhandete kaupa üle Himaalaja kõrgmäestiku Nepaali ja Indiasse pagevad, mägiteel hukkudes, lumepimedaks jäädes, jäsemeid külmale kaotades. Ja siis ka erinevate pagulaskogukondade elu väljaspool nende kodumaad. Nii talumatult palju Tiibeteid, sunni ja terroriga tükkideks lahutatud hoolikalt kustutatav kultuur ning unikaalne humanistlik pärand.

Tema Pühadus dalai laama on budistliku maailma olulisim taassünd. Budism, nii lihtsalt kui see ka ei kõlaks, on universaalne vabanemise õpetus. Paistab, et meile on seda õpetust erakordselt hädasti vaja. Tükkideks rebitud maailma katusele on selle õõvastava ühe Hiina jutu asemel aga vaja ühe Tiibeti poliitikat.

Selles numbris

• Ühe Tiibeti poliitika
• Olev Remsu. Islam ja diktatuurid, Venemaa ja Kesk-Aasia
• Christian E. Hannig. Kondori tiibade all
• Jüri Vendla. Unustatud merereisid. Eestlaste hulljulged põgenemised üle Atlandi 1940. aastate teisel poolel
• Buss see sõidab ...
• Väike Maroko toidugiid
• Araabia, Euroopa ja Berberi köökide sõpruskohtumine
• Ameerikas Olümpia poolsaarel. Mitte vampiiride pärast
• Maoorid: Jõumehed, kannibalid ja kontoriametnikud
• Vahin katedraali. Pisarad voolavad...
• Svaneetia unustatud mägedes
• Serbia – tuttavad koostisosad, võõras kombinatsioon
• Serbia pärast Titot. Miloševičist ja Karadažičist rääkimata
• Poiss unistab valgetest purjedest ...
• Sauter, tsikkel ja Euroopa
• Motikatel, hobusel, jalgsi
• Aasta seiklus 2010: Arktika-Antarktika
• Go Reisiajakiri nr 28 – Veebruar 2011