Ukraina kultuuripärandi kaitsel

Eestlanna Krista Pikkat töötas aastaid Kasahstani endises pealinnas Almatõs, kus ta juhtis UNESCO piirkondlikku kontorit (vt GO Reisiajakiri 1, 2019). Sellel aastal asus ta taas tegevusse UNESCO peakorteris Pariisis. Millega ta seal tegeleb, uuris Tiit Pruuli.

Krista, oled Pariisis tagasi, aga hiljuti nägin sind fotodel Kiievis. Millega tegeled?

Jaa, nüüd töötan UNESCO kultuuriosakonnas ja juhin kõike, mis puudutab UNESCO tööd kultuuri kaitseks eriolukordades. Meie tegevus juhindub peamiselt kolmest UNESCO konventsioonist, milleks on 1954. aasta Haagi konventsioon, 1970. aasta kultuuriväärtuste illegaalse transpordi konventsioon ja 2001. aasta konventsioon, mis puudutab veealuseid kultuuriväärtusi – ka need satuvad pahatihti varguste ja vandalismi ohvriks.

Mida te nende eriolukordade all silmas peate?

Nii inimese kui ka looduse poolt tekitatud hädaolukordi: tulekahjud, vulkaanipursked, üleujutused, muidugi ka konfliktid, sõjad ja muud hullused. Kõik, mis võib kuidagi ohustada kultuuripärandit ja kultuuriväärtusi.

Asusid uuele ametikohale märtsi lõpus, kuu aega varem oli Venemaa rünnanud Ukrainat. Kui palju oled sa nüüd pidanud Ukrainaga tegelema?

Väga palju. Ukraina on praegu üks meie olulisemaid koldeid – paraku küll mitte ainuke! –, millega meie osakond tegeleb. See teema on meie peadirektori Audrey Azoulay isikliku tähelepanu all. Muidugi tunnevad selle vastu väga palju huvi kõik Euroopa riigid eesotsas Euroopa Liiduga. On toimunud terve hulk kohtumisi ja tehtud otsuseid meie juhtorganite, peakonverentsi ja täitevkogu poolt.

Eesti ettepanekul kutsuti kokku 1954. aasta konventsiooni eriistung, et selgitada, mida UNESCO võiks ja peaks tegema Haagi konventsiooni raames. Kindlasti on see teema kõigi meie liikmesriikide suure huvi ja mure objektiks. Seetõttu oleme teinud ka tõsiseid pingutusi. UNESCO ei ole ju tegelikult humanitaarorganisatsioon, oleme ikkagi arenguorganisatsioon. Samas puudutavad kõik UNESCO kultuurikonventsioonid tegelikult ka eriolukordi – kuidas kaitsta kultuuriväärtusi eriolukordades.

Operatiivtasandil olemegi sellele teemale rohkem tähelepanu pidanud pöörama sellel sajandil, eelkõige terrorismiohu suurenemise tõttu. Mäletame Bāmyāni Buddhade õhkulaskmist Afganistanis, mille järel tekkis laiem teadlikkus, et kultuur võib sattuda ka otsese ideoloogilise rünnaku alla. Kultuur kui identiteedi kandja on seetõttu vaenupooltele sageli omaette märklaud.

Süürias ja Iraagis nägime, kui palju toimus kultuuriväärtuste rüüstamist. Enamasti rünnati muuseume. Väärtused kanti laiali ja müüdi maha, tekkisid seosed kriminaalsete gruppide ja organiseeritud kuritegevusega. Nõnda kasvas teadlikkus sellest, et sõjaolukordades peab mõtlema ka kultuurile. Julgeolekunõukogu resolutsioon 2199 kutsus üles mitte ostma varastatud kultuuriobjekte ja saatma neid tagasi oma algsetesse asukohtadesse.

Mida te Ukrainas tegite?

Käisime kohapeal juulikuus, sest tundus, et kultuuril on selles sõjas oluline roll. UNESCO-le oli tähtis mõista, kuidas saaksime selles olukorras kultuuri kaitseks välja astuda. Alates esimestest sõjapäevadest tegelesime monitoorimisega, panime kirja kultuurile tekitatud kahjud. Teeme seda nii, et jälgime eri allikaid. Üks neist on muidugi Ukraina kultuuriministeeriumi informatsioon, aga püüame seda informatsiooni kinnitada ka alternatiivsete allikate toel. Püüame näiteks leida fotosid enne ja pärast rünnakuid, mis kinnitaksid, et kahjustused kultuuriobjektidele on tekitatud just rünnakute käigus. Läksime Ukrainasse, et välja selgitada, millist abi saab Ukraina kultuuri säilitamiseks anda UNESCO. Seda arutasime nii Ukraina kultuuriministri kui ka näiteks Lvivi linnapeaga.

Seda rolli teil ei ole, et saaksite pärast kellelegi kultuuri hävitamise eest arve esitada?

Meie roll ei ole kohut mõista või süüdlasi määrata. UNESCO ülesanne on kultuuri kaitsta ja sellele tekitatud kahju dokumenteerida. Esiteks selleks, et oleks teada, kuidas üks või teine ehitis enne välja nägi ja kuidas seda taastada. Samas näitab meie varasem kogemus sõjapiirkondadest, et UNESCO poolt kogutud materjalid võivad osutuda kasulikuks nendele riikidele, kes hakkavad sõjakuritegusid paljastama ja süüdlasti otsima. Esimest korda tunnistati otsene rünnak kultuuri vastu sõjakuriteoks siis, kui islamistlik rühmitus Ansar Dine hävitas mošeed Malis. Sarnane roll on UNESCO-l olnud ka mujal, näiteks teeme koostööd kultuuri vastu sooritatud sõjakuritegude paljastamisega Iraagis.

Mida sa praeguse informatsiooni põhjal saad öelda, kas ukraina kultuur on selles sõjas palju kannatanud?

Muidugi on. Iga päev anname välja statistikat, mis on ka UNESCO kodulehel olemas. Tänahommikuse seisuga on sõjas kannatada saanud 190 kultuuriobjekti: teatrid, muuseumid, raamatukogud, kultuurikeskused, monumendid, kirikud…

Kohapeal nägime seda, et pahatihti on see kollateraalne kahju. Kusagil on õhatud pomm ja naabruses olnud kultuurimaja on kannatada saanud. Aga tundub, et on olnud ka spetsiaalselt sihikule seatud kultuuriobjekte, näiteks vandaalitsemine kaasaegse ukraina kirjanduse rajaja Tarass Ševtšenko monumendi juures.

Mida te veel Ukrainas teha saate?

Minu osakonna üks eesmärke on tekitada teadlikkust, et sellisteks olukordadeks peab valmistuma juba rahu ajal. On oluline, et muuseumides oleks olemas inventari nimekirjad, et nad teaksid täpselt, mis nende kollektsioonides ja kogudes on, et selle kohta oleks adekvaatne dokumentatsioon. On olemas rahvusvahelised protokollid, mis sätestavad, kuidas see inventuur peaks olema tehtud. Praegu näeme, et Ukrainas on palju muuseume, kus seda pole tehtud. Püüame neid aidata selle dokumentatsiooni loomisel ja digitaliseerimisel, et see jäädvustuks ja säiliks.

Meil on leping UNITAR-iga (ÜRO koolitus- ja uuringuinstituut), mille satelliitprogrammi kaudu saame satelliitpilte kahekümnest Ukrainas asuvast kultuuriobjektist.

Õnneks pole ükski seitsmest maailma kultuuripärandi nimistus olevast objektist Ukrainas tänase seisuga kannatada saanud.

UNESCO toetusel valmistab Ukraina valitsus praegu ette kandideerimistaotlust selleks, et Odessa linn lisada UNESCO maailma kultuuripärandi nimekirja. Kui see õnnestub, siis lisatakse see kohe nimekirja „World Heritage in Danger“ (ohustatud objektid), kuna on tegemist sõjaolukorraga.

Ukraina kultuurimister käis hiljuti meie peakorteris Pariisis ja selgus, et üks akuutsemaid probleeme on lähenev talv ja selle mõju kannatada saanud kultuuriobjektidele. Mis saab hoonetest, kus pole katust või aknaid, mis on vihma ja tuule meelevallas. Toetame kultuuriministeeriumit rahaliselt, et nad saaksid hoonete kaitseks teha kõige hädavajalikumaid töid.

UNESCO toetab Ukraina kultuuriministeeriumit ka nõu ja ekspertiisiga. Meie muuseumialasesse ekspertnõukogusse kuuluvad paljud maailma juhtivad kultuuriasutused Louvre’ist Rootsi rahvusmuuseumini. Teeme rahvusvahelisel tasandil ka teavitustustööd selle kohta, mida Ukraina kultuuriasutustel vaja on – generaatoreid, pakkematerjale, tulekustuteid jne.

UNESCO-l pole ju eelarvet selliste asjade jaoks?

See sõda on raputanud väga paljusid. Eriti Euroopa riike, aga ka näiteks Kanadat, mistõttu oleme saanud märkimisväärset eelarvevälist tuge, et saaksime Ukrainas toimetada. Ukraina kultuuriminister nimetas siin käies 250 miljonit eurot, mida ta arvas kultuuriobjektide taastamiseks vaja minevat. Aga sõda pole veel läbi. Sellist summat UNESCO-l pole, aga oma panuse saame anda nii finantstoetuste mobiliseerimise kui ka nõuga.

Tavaliselt me räägime kultuuripärandist, siis enamasti räägime klotsidest – majad, monumendid ja muu. Kuidas on Ukrainas lugu vaimse kultuuripärandiga?

Tõepoolest, see on Ukrainas praegu veel üks suur ohukoht, sest kunstnikud ja loovisikud on jäänud sissetulekuteta olukorras, kus riik ei jõua sõja ja majanduse üleval hoidmise kõrval seda sektorit piisavalt aidata. Oleme püüdnud teha koostööd kodanikuühendustega, et pakkuda loovisikutele väikseid, loometegevuse jätkamist võimaldavaid toetusi. Paljud naiskunstnikud on Ukrainast põgenenud, püüame neile leida resideerimisvõimalusi naaberriikide kultuuriasutuste juures. Aga Ukraina juhid on väga mures ajude väljavoolu pärast ja seepärast on nende palve meile – aidata eelkõige Ukrainas olevaid inimesi, et talendikatel ja võimekatel ukrainlastel oleks võimalus koju jääda ja aidata oma riiki taas üles ehitada.

Suur põgenemine Ukrainast on ka vaimse kultuuri järjepidevuse ohustaja?

UNESCO on koostanud väikese õppematerjali alg- ja keskhariduskoolide jaoks nendes riikides, kuhu ukrainlasi rohkem on põgenenud. Sellest võiks olla neile pisutki abi, et ajutistes asukohamaades oma kultuuri edasi viljeleda, seda au sees hoida ja sellest uhkust tunda.

Tekst: Tiit Pruuli

Foto: UNESCO / Dmytro Kuznietsov

Selles numbris

• Raamatuarvustus
• Väikelapsega talvel matkama?
• Maitse üle ei vaielda – rahvusköökide maitsesegud
• Vanus on vaid number – Penangi avastamas
• Polaarsuvi Arktikas
• Sõda uimastitega – kas õigustatud võitlus või vastutustundetu rapsimine?
• Eesti sõdurid Põhja-Norras
• Kristiina, mis Londonis ka toimub?
• Ukraina kultuuripärandi kaitsel
• Vaprus on ukrainlastel DNA-s
• Kolmepäevane sügismatk Hispaanias
• Õnnelikud sipelgad, mustad mäed ja kasside linn
• Jens paradiisisaarelt: „Mõni koht lihtsalt on nii äge, et peab ka teistele näitama.“
• Olev Remsu reisidest ja reisimisest
• Tooteuudised
• KROONIKA