Ukraina vabadus on Euroopa vabadus
Eesti suursaadik Ukrainas Kaimo Kuusk ja Slava Ukraini tegevjuht Johanna-Maria Lehtme rõhutavad, kui oluline on järjepidev Ukraina abistamine. Eesti on olnud oma abiga Euroopas võimsalt esiplaanil.
Jõudsime Kiievi raudteejaama 2023. aasta 10. veebruari varahommikul. Olime pimendatud akendega rongis Poolast teel olnud 12 tundi. Hämaras vaksalis hommikukohvi juues mõtlesin sellele, kui hästi on sõjatingimustes toime tulnud Ukraina raudtee – rongid sõidavad, purustatud rööbasteed remonditakse esimesel võimalusel ja kiiresti. Raudtee saab tänu heale juhtimisele ja raudteelaste ennastsalgavusele täita üliolulist strateegilist rolli riigi kaitsmisel.
Astusime õue, kus tabas üllatus. Oled suurlinnas, aga kogu tähistaevas on selgesti loetav. Linnatulesid on minimaalselt. Euroopa suurlinn on pime.
Võtsime Bolti ja sõitsime Eesti saatkonda, teele jäid sõjajälgedega hooned. „Need pommitati puruks poolteist-kaks kuud tagasi,“ ütles taksojuht Ihor. Sõja märgid keset üht Euroopa pealinna XXI sajandil.
Mõistusevastane.
Enne sisenemist tegin saatkonnahoonest pilti. Siin töötavad mõniteist inimest, kes on teinud väga palju Ukraina heaks. Ma tunnen neist mõnd üksikut, aga olen eestlasena uhke kõigi üle. Eesti valmisolek Ukrainat aidata oli kohe sõja algul väga võimas.
Istume suursaadik Kaimo Kuusega saatkonnas nõupidamislaua taha ja räägime sellest abist.
Sõitsin 27. veebruaril 2022, mõni päev pärast sõja algust GO bussiga Poola-Ukraina piirile, et tuua ära sõjapõgenikke. Kusagil Lätis kihutas minust mööda suur kolonn, mille keskel olid Eesti numbrimärkidega veoautod ja mida turvasid vilkuritega Läti sõjaväepolitsei masinad. Ma ei tea, mida veeti, aga…
„…ma tean,“ katkestab Kaimo Kuusk muiates mu mõtiskluse. „Veeti väga vajalikku relvastust.“
Eesti tegutses kohe esimestel päevadel?
Kui sõda algas, oli meil mingis mõttes lendstart, me olime valmis. Juba jõulude ja uue aasta vahel olime teatanud, et hakkame Javeline andma ning küsime soomlastelt ja sakslastelt luba haubitsaid anda. Soomlased küll solvusid, et see teade tuli läbi meedia, aga meedia kaudu pidigi sõnum levima. Eesti tahtis näidata relvade andmisega, et Ukraina ei ole üksi ja Lääs, sealhulgas Eesti, aitavad.
Muidugi me ei teadnud täpselt ette, mis toimuma hakkab. Ma ise arvasin, et no Kiievi peale nad ei tule, see pole loogiline. Polnudki loogiline, nad löödi sealt tagasi, aga näe, nad tulid ikka.
Esimestel päevadel oli sõjašokk suur, aga sellest tuldi kiiresti välja.
Kuidas me Eesti abistamisstrateegia kokku võiksime võtta?
Üksi ei tee midagi. Me saame väga hästi aru, millised on Eesti ressursid. Järelikult peame neid ressursse väga targasti kasutama. Esimesena tegutsedes on Eesti Läänele näidanud, et saab küll igasuguseid asju teha. 2020. aastal andsime Ukrainale üle 2000 püstoli. Eesti oli üks esimesi, kes Ukrainale relvastust andis. Ja 2000 on juba päris suur arv. Kui me anname pisku kaheteistkümnendana, pole selle tähtsus kuigi suur. Aga meie roll on oluline just eeskäijana.
2022. aasta suvel kutsus president Zelenskõi üles, et lääneriigid võiks igaüks valida ühe oblasti, mida aidata üles ehitada. Taani ja Eesti olid esimesed, kes reageerisid. Taani ütles, et meie võtame Mõkolajivi ja Eesti võttis Žõtomõri.
Mis Žõtomõris praegu toimub?
Valmimas on lasteaed, mille juurde tuleb ka varjend. Me oleme esimesed, kes teevad ja ehitavad. Paljud lihtsalt ootavad ja vaatavad, et las riigid lepivad enne Brüsselis kokku. Meie eeskuju järgides võttis järgmine Euroopa riik ette ja ehitab Ukrainasse kooli.
Miks Lääs raiub seda koera saba jupi-kaupa, miks ei anta kohe vajalikke relvi?
Kõigepealt Lääs ei uskunud, et Ukraina suudab vastu panna. Mina uskusin, sest olin käinud idas suurtükibrigaadides, olin käinud rindel. Teadsin, kuidas nad olid 2014. aastast edenenud.
Aga Läänes arvati, et mis me anname siia relvastust, kui see on kolme nädalaga venelaste käes. See hirm läks üle. Siis mõjus venelaste hirmutamine, et kui annate relvi, algab kolmas maailmasõda. Seepeale tulid Lääne mitte just kõige paremad avaldused, et suurim prioriteet on vältida tuumasõda.
Traagiline on, et ukrainlased surevad samal ajal, kui meie arutame.
Kui vaatame Ukraina teed Euroopa Liitu, siis kuidas Eesti saaks aidata?
Me oleme ise selle tee läbi käinud, mulle viskab tihti sellise 1990. aastate déjà vu ette. Nii sotsiaalmajandusliku sfääri kui ka suhtumiskultuuri mõttes. Me teame ka seda frustratsiooni, mis tekib, kui poole tee peal Brüssel muudab natuke reegleid ja ütleb, et mängige nüüd uute reeglite järgi. Eks me pea siis ukrainlastele meenutama, et pole mõtet solvuda, vaid tuleb teha kõvasti kodutööd.
Muidugi saame anda puhast eksperditeadmist mingites valdkondades, et need hindamise kriteeriumitele vastaksid.
(Suursaadiku mobiiltelefonis hakkab kostma õhutõrjesignaal.)
Meie meeskond jälgib olukorda ning kui nad annavad käsu, läheme keldrisse. Tänapäevastes tantsulugudes kasutatakse mõnikord õhuhäiresireenile sarnast häält. Mulle ei meeldi seda kuulata. Juba esimene noot tõmbab valvsaks. Esimene kord ei nautinud ma enam ka aastavahetuse saluuti.
Sellised kehamälus olevad märgid kestavad veel kaua. Nii nagu vaimses mõttes mõjutab see sõda veel mitmeid põlvkondi.
(Tuleb saatkonna julgeolekutöötaja ja räägib midagi suursaadikuga.)
Lennukid tõusid Valgevenes õhku. Strateegilised pommitajad, tuleb minna varjendisse.
***
Suursaadik Kuusk ütles mulle veel sellise lause: „Praegu tullakse kättpidi tänama, et me aitasime oma Javelinidega võita lahingu Kiievi pärast.“
See tsitaat oli mul koos terve intervjuuga salvestatud, aga seda konkreetset kohta õhtul hotellis ümber ei kirjutanud. Mõtlesin, et kuigi tunnen suursaadikut kui tasakaalukat analüütikut – endine luuremees ikkagi –, siis no see juba väike liialdus.
Ülejärgmisel päeval sõitsime Irpinisse, Butšasse, Hostomeli. Läksime operaatoriga filmima purukspommitatud elurajooni Irpini äärelinnas.
Astub meie juurde mees, küsib inglise keeles, kust me oleme. Kui vastan, et Estoniast, vaatab mees mulle otse silma sisse ja ütleb: „Meie vennad! Tänu teie Javelinidele saan ma oma majas edasi elada, ainult esimene korrus sai kannatada, minu korter on terve. Enne kui nad jõudsid kõik hävitada, peksti vaenlased siit välja.“
***
Johanna-Maria Lehtmega pidime kohtuma saatkonna lähedal pargis. Õhuhäire kestis. Suursaadik Kuusk soovitas tungivalt jutuajamine üle tuua saatkonna keldrisse.
Johanna-Maria, õnnitlen sind siin varjendis esmalt teenetemärgi puhul. On sümboolne seda just siin teha. Räägi lühidalt, mida on MTÜ Slava Ukraini aasta jooksul teinud?
Viinud väga palju eestlaste abi Ukrainasse. Umbes 6,5 miljoni euro eest.
Me teenindame esiteks sõjaväge, kellele viime seda, mida nad küsivad, välja arvatud relvastus, millega me ei tegele. Teiseks teemaks on tsiviilisikute olukorra leevendamine. Kasutan kujundit, et me paneme plaastri peale. See, kui me saame inimesele anda nädalaks-kaheks toitu, hügieenitarbeid ja valguse, on plaastri panemine, mitte suure probleemi lahendamine.
Kindlasti suureneb sel aastal meditsiini-treeningute maht. Et mobiliseeritud oskaksid anda esmaabi, oskaksid ise oma ja kaaslaste elu päästa. Praegu koolitame välja instruktoreid, kes koolitaks juba lahinguväljale minevaid sõdureid. Me oleme ostnud kvaliteetsed mannekeenid ja muud õppevahendid.
Kui ma istun Pääskülas oma majas teleka ees soojas ja valges toas ning vaatan Ukraina uudiseid, siis mõnigi kord tuleb nutt peale. Kuidas sina siin hakkama saad?
Alguses olid emotsioonid muidugi üsna tugevad. Aga enam mul mingit adrenaliini ei ole. Viimane kord Bahmutis plahvatas rakett meie autost mõnekümne meetri kaugusel ning alleel, kus sõitsime, murdusid puud. Mul on lihtsalt kalkuleeritud tegutsemine: nii, rakett tuli sellest suunast, millise maja taha pean ennast varjama, kas mu meeskond on kõik ühes tükis.
Kogun emotsioonid endasse ja siis tulevad need mõne päeva või nädala jooksul mingil hetkel duši all või autos nuttes välja. Aga mitte kunagi inimeste ees. Mitte ühelgi kohalikul pole vaja minu pisaraid.
Need emotsioonid halvaksid mu töö. Aga hiljuti Lvivis oli küll nii, et ma enam ei saanud, kõik need sõprade ja pereliikmete surmad tulid meelde ja nutsin konkreetselt üheksast õhtul kella neljani hommikul. Vahepeal tellisin endale vett, sest tekkis dehüdratsioon. Jõin vett ja nutsin lakkamatult edasi.
Ma olen väga rõõmus, kui näen, kui palju eestlased Ukrainat on toetanud.
Eestlased toetavad endiselt, suuremas mahus, kui keegi oleks osanud arvata, meil on palju vabatahtlikke. Rahaline maht on siiski vähenenud. Inimesed on sõjast vaimselt väsinud. Balti riigid ja Poola on kõige suuremad annetajad.
Eestisse tulles on teinekord vastandlikud tunded, kui kuulen, et kurdetakse, et elu on väga raske. Raske on neil inimestel, kes elavad kümnete kaupa koos muldkeldrites, magavad põrandal, püüavad buržuikaga ruume soojendada. Neil on raske, kelle kodu on sõjas.
Hoiame selle meeles ja tegeleme Eesti kaitsmisega. Meilgi ei pruugi palju aega olla.
***
Sõidan läbi Poola tagasi koju. Mõnes väikelinnas on siin 30% elanikest Ukraina põgenikud. Eesti suursaadik Miko Haljas rääkis mulle Varssavis sellest tohutust humanitaar- ja sõjalisest abist, mida poolakad ukrainlastele annavad. Poolakad teavad, mis oli MRP, teavad, mida tähendab, kui sind maailmapoliitikas üksi jäetakse, teavad, milleks vene imperialistid võimelised on. Nagu ka meie.
Tekst: Tiit Pruuli
Foto: CJ Kask
Selles numbris
- Euroopa Liit ja Eesti: koos tugevamad kui eraldi
- Alati külalislahke Armeenia
- Aserbaidžaan on peateel
- Muusikarütmis Austria
- Värviline Bulgaaria
- Belgia eri kultuuride virvarr
- Veini sünnimaa Georgia
- Hispaania äri eripära
- Holland ehk Madalmaade Kuningriik
- Mitmetahuline Horvaatia
- Väike ja kauge Island
- Iirlased elavad oma aja järgi
- Suurejooneline Itaalia
- Kreeka on küberruumi kaitse kants
- Silmapaistvalt tegus Leedu
- Rahvusvaheline Luksemburg
- Läti paistab silma oma riigi ülesehitamisel
- Mitmekesine Malta
- Moldova vajaks rohkem enesekindlust
- Kliimateadlik ja vastutustundlik Norra
- Rongiga läbi Portugali
- Tõnu Õnnepalu prantsuse kultuurist. Ja Eestist.
- Rootsi tee NATO-sse
- Ainulaadne arhitektuur ja loodus Rumeenias
- Eestlased Saksa kultuurielus
- Iseseisva San Marino uhkus
- Elurõõmus Serbia
- Slovakkia on Eestiga sarnane
- Soomes tegutsev Eesti pankur
- Õppimisvõimalused Suurbritannias
- Šveitsi täpsus on osa identiteedist
- Väike ja mõjukas Vatikan
- Lastesõbralik Taani
- Avatud ja sõbralik Tšehhi
- Eristuv Türgi
- Mis suunas liigub Ungari?
- Ukraina vabadus on Euroopa vabadus
- Ukraina vajab lootust
- Sõja mõjud kestavad kaua
- Ajakirjanikud sõjas
- Valgevene võitlus jätkub
- Venemaa tulevik sõltub Ukrainast
- Poolast kaitstakse Euroopa piiri
- Kas Küpros on Euroopa?
