Üksinda üle Atlandi ookeani – MiniTransat

Soolo-ookeanipurjetamise üks suurem võistlus MiniTransat toimus juba viieteistkümnendat korda. See algas 17. septembril Prantsusmaalt La Rochelle ́ist ning purjetada tuli üle Atlandi ookeani Brasiiliasse, Salvador da Bahiasse. Nii mitmedki praegused kuulsused, teiste seas ka Ellen MacArthur, on öelnud, et see on olnud nende purjetamiskarjääri üks raskeimaid võistlusi, kuna paadi pikkust on vaid 6,5 meetrit, purjepinda allatuules aga ligi 150 m2. Jahis puuduvad vähimadki mugavused, kaasaarvatud võimalus kommunikatsiooniks muu maailmaga.

1976. aastal alguse saanud võistlustel, mida peetakse üle kahe aasta, on erinevatel põhjustel hukkunud kaheksa inimest. Katkestamisi ja ebaõnnestumisi tuleb aga ette igal võidusõidul. Lugematute päästeoperatsioonide tõttu, mida aja jooksul ette on võetud, üritati seda hullumeelset ettevõtmist ka keelustada. Senini on vaatamata turvareeglite karmistamisele regatti siiski suudetud pidada. Kasutatakse ju seal ikkagi üht innovaatilisemat võistlusjahti, mille arengust sõltub kogu tänapäeva jahidisain. Näiteks hetkel ümber maakera kimavad Volvo Ocean Racerid on võtnud eeskuju just jahilt Mini ehk Open 650, nii vormi kui tehniliste lahenduste poolest.

Kuigi meedia on Minimehed vallutanud ja nendega on ka kaks kuud pärast regatti väga raske kontakti saada, õnnestus siiski saada esmased muljed selle aasta 3. mehelt Stanislas Maslardilt. Ta läbis esimese etapi La Rochellist Lanzarotele (ligikaudu 1400 meremiili) 6 päeva ja 11 tunniga ning teise etapi Salvador da Bahiasse (ligikaudu 3000 meremiili) 18 päeva ja 9 tunniga, kaotades võitjale vaid 4 tunniga. Kokku oli stardis 72 jahti, millest viimastel kulus finišisse jõudmiseks ligi 10 päeva rohkem.

Mis oli sinu jaoks kõige raskem osa võistlustel?

Kohe pärast starti esimesed päevad – raske oli uude rutiini sisse elada. Järgmised neli päeva oli aga väga karme ilmastikutingimusi ja tõelist ratsutamist lainetel. Kõik oli läbi vettinud, ühtegi kuiva kohta polnud, nahk hakkas juba krimpsu tõmbama. Süüa teha oli võimatu ning see kõik pani füüsise ja psüühika ikka kõvasti proovile.

Räägi rutiinist pardal. Mida sa sõid, kuidas magasid ja kuidas end motiveerisid?

Toidust oli mul kaasas pool dehüd-reeritud kraami, teine pool igasuguseid pastaprodukte, banaane ja sidruneid. Igal hommikul pigistasin ühe sidruni endale sisse. Pastat sõin nagu ikka parmesani ja ohtra oliiviõliga (oliiviõli on oluline, et seedesüsteem korras hoida). Lisaks aeg-ajalt energy bare, erinevad vitamiinid ja magneesium. Magamisega oli kõige raskem, kohe pärast starti lõhkusin oma grootpurje ja autopiloot ka jupsis. Palju energiat ja aega läks kaotsi. Kuna eesmärk oli ikka esimeste seas olla, siis pingutasin kõvasti ja seda kõike just une arvelt. Esimesel etapil oli unetsükkel suhteliselt nigel, magasin nädala jooksul vaid tunni ööpäevas – päris karm. Järgmisel etapil pigistasin umbes 4 tundi pisikeste juppidena ööpäevas välja. Unemati käis külas enamjaolt öösiti, sest päevane troopikakliima oli liiga hull, et magamisele mõelda. Motivatsiooniks oli mul kaasas James Brown – seda meest kuulasin siis, kui oli vaja toonust tõsta, reggae hoidis lihtsalt tuju üleval. Karmim muusika mängis siis, kui spinniga klisseerisin ja oli aktiivsust vaja. Muusika turgutas mind umbes 6 tundi ööpäevas.

Mis mõttes see sõit raskem oli, kas vaimselt või füüsiliselt?

Lõppkokkuvõttes võib öelda, et ma suutsin head balanssi hoida, nii et fifty- fifty.

Tuli sul ka ohtlikke situatsioone ette?

Sel Transatil oli adrenaliinirikkam lugu see, kui pakstaak (tross, mis hoiab masti tagant) pääses 40-sõlmeses tuule- puhangus lahti. Mul oli grootpuri täiega üleval ja suur spinnaker ka. Väga hull olukord – mõtlesin, et nüüd kao- tan masti ja siia mu võistlus jääbki. Sel- lises olukorras, kus jaht väljub täielikult sinu meelevallast, lülitab hirm sisse ala- teadvuse ja sa tegutsed mõtlematult ai- nukese eesmärgiga ellu jääda. Pärast ei saagi aru, kuidas sa situatsiooni lahen- dasid, aga oled õnnelik.

Mida sa tundsid finišiliini ületades?

Lasen James Brownil enda eest vasta- ta: “I f-e-e-e-l Good...”

Mis edasi?

Mis seal ikka – jälle üle ookeani. Hetkel valmistan ennast ette AG2R Figaro võistlusteks üle Atlandi koos Lyz Wardleyga. Siis veel mõned võidu- ajamised ja jaanuaris alustan jälle uut projekti, et võistelda 2007. aasta MiniTransatil.

Selles numbris

• Terve mõistus – terved kondid
• Üksinda üle Atlandi ookeani – MiniTransat
• Talvised fotorõõmud
• Must tee oopiumiga
• Rossi meri - jaanuar 2003
• Mongoolia - karu ja draakoni vahel
• Odavlennundus - mis see on?
• Maailma lõpp - Fin del Mundo
• Matkapliitide test
• Kahel rattal läbi dramaatilise Šotimaa
• Suusamatkad Eestis ja Põhjamaades
• Soomaal üleujutust kuulamas
• Ratastel Salehardi
• GO Reisiajakirja matkasoovitus - matka uiskudel
• Eestlased Antarktika ajaloos
• Suur rändur
• Go Reisiajakiri nr 2 – Talv 2006