Umbkeelne mees Kuubal
Vahel juhtub, et inimene kiilub n-ö kinni. Töö ei paku enam rahuldust ja pereelu laguneb vägisi ära. Kuidas aju puhtaks saada ja väike taaskäivitus teha? Fotograaf Jaak Nilson otsustas reisida Kuubale.
Saabun Havannasse umbes kuue paiku õhtul. Lennujaamast väljudes lööb ninna kirbe lõhn. See lõhn saadab Havannas ja ka mujal Kuubal sageli. See on diisli ja heitgaaside segu ehk siis jube kärsakas. Kuna kõik, mis vähegi liikuda võiks, on elule aidatud, siis leidub seda rohkesti. Vanad Ameerika autod 1950ndatest, nõukaaegsed Žigulid, Moskvitšid jne. Aja jooksul selle häiriva teguriga harjub, see on osa sealsest elust.
Taksosõit lennujaamast kodumajutusse (casa particular) võtab umbes 45 minutit. Kuna autosid on Kuubal vähe, siis pole ka tipptunnil mingeid ummikuid. Rahvas on vaene ja uus auto maksab meeletu summa, sestap need vanad romud ringi kihutavadki.
Kodumajutus pakub häid tingimusi
Otsustasin, et Kuubal peatun ainult kodumajutuses. See maksab enamasti 25 CUC. On kallimaid ja saab ka ehk kaubeldagi, aga 25 on üldine taks. Ustel on sinised nooled, see on ametlik märk.
Hotellid on suhteliselt kallid ja viletsad ning hotellidesse ei tohi kutsuda ka kohalikke kuubalasi. Ka kodumajutuses peab omaniku käest eelnevalt küsima, kas võib külalist kutsuda. Kui omanik lubab, siis ta kontrollib külalise ID-kaarti, et too poleks alaealine. Sest kui keegi näpib alaealist, siis on asi sealmaal karm. Sama on narkootikumidega. Väga kurjad seadused on ja õige kah.
Saabume taksoga pimedas Havanna kesklinna ehk Havanna Viejasse. Kitsad pimedavõitu tänavad, lagunenud majad. Ameerika filmides lüüakse sellistes kohtades kedagi maha. Kas hulgi- või ühekaupa. Mitte aga Kuubal, sest Havanna kesklinn on turvaline. Relvastatud politsei patrullib kõikjal, samuti olevat väga palju politseid ka erariietes. Seega maailma turvalisim riik. Lugesin netist anekdooti, et Havannas elab üle kahe miljoni inimese. Pooled neist on ausad töölised, teine pool aga politseinikud.
Takso peatudes tuleb uksele keskealine proua ja üks noorem mees. Kenasti teretame ja mulle näidatakse tuba kätte. Noorem mees on perenaise tuttav ja oskab inglise keelt. Pisut. Saame kenasti hakkama. Pärast sissekirjutamist kutsun ta kohe ühte puhvetisse ja alustan õhtut Mojitoga. Kostitan ka uut tuttavat. Räägime pisut elust-olust. Poliitikast rääkimine ei olevat Kuubal väga populaarne. Esiteks on elu seal raske ning inimesed on hõivatud n-ö ellujäämise ja toimetulekuga.
Linnamelu haarab endasse
Suundun Havanna vanalinna (Havanna Vieja) peamisele turismitänavale Obispo. Võtsin majutuse just siia lähedale, et saaksin jalgsi hakkama. Obispo on umbes kilomeeter pikk. Ühes otsas on kuulus El Floridita baar, kus Hemingway omal ajal Daiquiri-kokteile limpsis. See on turiste paksult täis. Kiikan üle ukse, mulle ei jäta see mingit muljet, koht nagu ikka. Bänd mängib, rahvas joob, sööb ja pildistab. Ülerahvastatud ja kallis. Tegelikult püüan lähtuda ütlemisest, et kui oled võõras riigis, siis püüa käituda nagu kohalikud. Kuna see kultuurilist eripära arvestades sageli ei õnnestu, siis püüa olla normaalne. See tähendab lihtsalt elementaarset inimlikku viisakust kohalike suhtes.
Longin ringi ja tutvun olukorraga. Kell on üheksa paiku õhtul. Kiikan ühte ja teise baari. Need on kohe tänavale avatud, uksi sageli polegi, vaid metallist kardinad, mis ööseks ette tõmmatakse.
Bänd mängib ja rahvas tantsib, mõned isegi tänaval, kus on rohkem ruumi.
Tänaval pakutakse sigareid, ajalehti, naisi ja marihuaanat. Loobun kõigest suht kategooriliselt. Pole muret, pakkujad on alati väga sõbralikud ega tüüta sind, kui neist välja ei tee. Ajalehemüüjast teen pilti, kohalik bänd mängib tänaval. Pildistan kõike ja raha muudkui voolab taskust ehk siis panustan Kuuba majanduse arengusse.
Kohalikud heades suhetes
Ühes baaris kutsus kohalik naisterahvas mind enda juurde. Mis seal’s ikka, võtan vedu, turist on ju jahisaak. Õnneks räägib ta inglise keelt. Räägime, joome rummijooke ja tunneme end mõnusasti. Peo edenedes tekib mul siiski küsimus, kuidas Kuubal neegrite ja rassismiga lood on. Kas tohib öelda neeger. Küsin seda väga viisakalt baarimehelt, kes ongi neeger. Selgitan ka, et Euroopas ja Ameerikas pole kombeks sedasi öelda, et ikka mustanahaline. Saarel on 65 protsenti elanikest valged. No need pole meie mõiste järgi päris valged, pigem ikkagi latiinod, kes on meist pisut tõmmumad. Kolmandik on mustanahalisi ja segaverelisi.
Ta ütleb, pole mingit probleemi, ma olengi neeger. Seega vastab täiesti tõele, et Kuubal pole rassidevahelist probleemi, see on Euroopa ja Ameerika jant. Kuubal on eri rassid ja rahvused segunenud ning nad on kõik kuubalased. Nahavärvi järgi mingit eelistust üldiselt ei tehta.
Lõbusõit lahtise autoga
Central Parki ümbruses on vanad Ameerika autod, millega saab teha Havanna tuuri, mille käigus näed ära enamiku olulistest kohtadest. Taksot tegevaid retromasinaid on tegelikult kõikjal, ka mujal. Hinnaks on 50 CUC tund. Tahan lahtist autot ja selle ka saan. Juhiks on armeenlane, kes elab juba 20 aastat Kuubal. Tal on kena 1955. aasta Chevrolet. Ütles, et selle renoveerimine läks maksma 50 000 dollarit, tegi korralikult, endale. Tõesti, ta auto on väga hästi värvitud, seevastu osa masinaid on tõesti kehvasti taastatud.
Reis kestab ehk 50 minutit ja ausalt öeldes ei näe ma midagi põnevat. Revolutsiooni väljak, kus Fidel Castro pidas oma maratonkõnesid. No ja mis siis. Suur tühi plats, ühes küljes kaks suurt maja, ühel neist Fideli ja teisel Che Guevara kujutis. Vastaspoolel mingi kõrge monument.
Kuna see Ameerika autoga sõitmine on turistile n-ö kohustuslik, siis saab see tehtud.
Kas ma teistele seda soovitaksin, ei teagi. Pigem võiks sõita linnas tuuritava bussiga, millel on teine korrus lahtine. Autosid saab ka niisama imetleda. Samas kohtasin rannas kahte eestlast, kes tegid kahetunnilise reisi ja olid väga õnnelikud.
Obispo tänava teises otsas, seal kus on Malecon, on palju uudistamist ja seda igas suunas.
Seega soovitus − liikuge palju ja tehke endale selgeks, mida vaadata. Minul jäi mingi meeltesegaduse tõttu üks olulistest väljakutest, Habana Vieja Plaza, nägemata. Samas käisin küll San Francisco väljakul, mis läheb Obispo merepoolsest otsast kõrvale, ja selle taga Havana Vieja Plaza tegelikult ongi.
Esimesel kahel päeval jooksin linnas ringi kui kurjast vaimust vaevatud, sest pole ju täpset ülevaadet, kui palju ühe või teise vaatamiseks aega kulub. Aja jooksul rahunesin ja võtsin elu juba rahulikumalt.
Lonkisin pisut ringi Havanna Hiinalinnas, no seal on küll tõeline vaesus ja viletsus.
Paljud majad oleksid saanud kui pommitabamuse. Tagasi tulles kõnetas mind üks turist, kes jalutas mulatist kohaliku daamiga. Kohe tegime tutvust, sest olin ju üksi rändaja ja igasugune tutvus on teretulnud. Rääkisime elust-olust ja peamiselt võtsime eri kohtades rummikokteile. Õhtu edenedes läksime külla kohalikule perele, kus siis ajasime juttu, tantsisime ja olime niisama. Arutlesime elu üle ja jõudsime järeldusele, et Kuubal vajavad inimesed kõike. Olgu see tualettpaber, hambapasta, laste mänguasjad − ikka absoluutselt kõike. Üht-teist on ju müügil küll, kuid see on sissetulekut arvestades väga kallis. Kohati isegi kallim kui meil Eestis. Seega kui jätate oma ravimid, šampooni jms kraami neile, siis on nad väga tänulikud. Nad võtavad vastu ka turisti poolt kantud vanu riideid. Vahel isegi küsivad neid. Need pestakse ja lähevad uuele ringile.
Maleconis pildistamas
Kulgen siia-sinna. Obispo tänava teises otsas on kohe ka kuulus Malecon ehk kaldapealne, kus nädalalõppudel kogunevad kohalikud noored. Võtavad vaikselt rummi ja tantsivad ning tunnevad end muidu mõnusalt. Tegelikult on Maleconi peamine kogunemiskoht 23. tänava merepoolses otsas ehk La Rampal. Pärast kahte ööd vanalinnas kolin Vedado linnaosas olevasse kodumajutusse. Selle mõttega, et õhtul kohe 23. tänava otsas oleval Maleconil hängimas käia. Malecon pole siiski nii huvitav, kui arvata võib. Samuti ei jäta elurajoon mulle mingit muljet, väga ilmetu. Saan seal siiski ühe suurepärase pildi.
Õhtul Maleconil istudes ja merd vahtides teeb minuga juttu noormees. Ta räägib head inglise keelt ja jutustame oma tunnikese. Ta on Havanna lähistelt, tuli naise ja lapsega Maleconile vaba aega veetma. See tähendabki kaasavõetud maiustuste näksimist ja vahel ka rummi rüüpamist. Ta töötas enne inglise keele õpetajana ja sai kuus 30 CUC palka. Sellega pole võimalik peret ära toita ning ta loobus õpetajaametist ning töötab nüüd pagarina ja sissetulek on juba hoopis parem.
Teisel Havanna päeval tegin käigu Morro kindlusesse. Sinna saab ainult tunneli kaudu, mis läheb mere alt. Kindluses on kahurid ja igal õhtul teeb kell 21 kahur ühe paugu. Kindlus ise on sel ajal juba suletud.
Kui pidada silmas pildistamist, siis on õhtune aeg parem, valgus on madalam. Mina olin küll keskpäeval.
Pärast kindlust võib sõita edasi randa, sest raha on juba makstud. Väga ilus rand on playa Santa Maria, mis on üsna pika Idaranna osa. See on pool tunnikest bussisõitu Havannast. Seal käivad ka kohalikud peesitamas ja rannamõnusid nautimas.
Cienfuegos
Järgmiseks kohaks on Cienfuegos. Seal linnas elab 200 000 inimest ja vanalinnas on Prantsuse kvartal. Selle asutasid omal ajal prantslased. Väga kena ja armas kohake.
Takso viib mind Kuuba bussifirma Viazuli bussijaama, et minna siis kas hommikuse bussiga või taxi collectivo'ga. See on Taxify või Uber Kuuba moodi. Kui bussipilet maksab umbes 25 raha, siis mina maksin 30. Samas saab palju kiiremini kohale. Oleme autos neljakesi, juht ja kolm turisti. Sõidukiks on umbes 15 aastat vana Peugeot, mille ristin hiljem lendavaks kühvliks.
Konditsioneer on olemas ja töötab ning raadio samuti. Kaaslasteks on ühe lennufirma reisisaatjad, noored mehed.
Cienfuegos on Havannast 280 kilomeetri kaugusel. Jõuame kohale umbes nelja tunniga. Seal sees on ka üks pikem peatus. Märkan, et 3+3 realise kiirtee vahel kasvab kohati umbes pooleteisemeetrine hekk ja see on kenasti pügatud. Samuti on näha kiviaedu. Kui meie oleme uhked oma Saaremaa kiviaedade üle, siis neil on kiirtee ääres kiviaiad, mis on meeter-poolteist kõrged ja pikkuseks kümned kilomeetrid. Aedade taga tundub olevat põllumajanduslik tegevus, vähemalt osas kohtades.
Cienfuegose lähedal on suurepärane võimalus delfiinidega ujuda. Algul on etendus, kus delfiinid teevad trikke, ja hiljem saab nendega treenerite juhendamisel koos vees olla.
Etenduse pealtvaatajaid on mitukümmend, kuid vetteminejaid ja delfiinidega ujujaid ainult seitse. Seetõttu saame päris pikalt vees olla ja neid silitada ning nemad musitavad meid ka pidevalt.
Kogu asja puänt on aga delfiinidega sõitmine. Oled kõhuli vees, käed ette sirutatud. Kaks delfiini hakkavad mind taldade tagant lükkama. Äkitselt juhtub ime, nad tõstavad mu veest välja. Seisan nagu noor jumal delfiinide nina peal ja nad ujuvad edasi treenerite suunas.
Minu ainsaks mureks oli, et ma n-ö ei mõraneks ega poolduks. Seega hoian jalgu kõvasti ehk ainult pisut harkis. Tegelikult on tasakaalu hoidmine seal väga loomulik ja lihtne. Kellelgi meist seitsmest ei olnud sellega probleeme. Igatahes vägev elamus. Elamus maksis 45 CUC pluss 8 valuutaraha taksoga sinna ja 8 veel tagasi.
Kulgemine mööda Kuubat
Edasi olen Cienfuegoses poolteist päeva ja sealt on plaan minna Trinidadi ehk siis ühte Kuuba ilusaimasse linna. Seal on vanad hästi värvilised majad ja palju äravajunud munakivitänavaid. Ehk siis ehtne turistilõks. Astun kohalikku reisibüroosse, et osta pilet El Nicho koskede reisile ja samuti Trinidadi.
See asub enam-vähem tee peal, kui sõidan edasi Trinidadi. Küsitakse 45 raha.
Järgmisel hommikul olen pool üheksa kokkulepitud kohas, mis oli minu kodumajutusest 100 meetrit. Mulle pileti müünud reisibüroo proua on kohal ja teatab, et ma olen ainus huviline ja tagastab mulle raha. Ühe inimese pärast ei hakka buss ju sõitma.
Uurin, et kuidas nüüd siis edasi. Öeldakse, et kell 13 läheb liinibuss otse Trinidadi, kuid käik rahvusparki jääks ära. Viazul on see firma, mis teeb linnadevahelisi reise. Kostan seepeale, et aga mul läheb ju pool päeva raisku, et kas ei ole kedagi, kes viiks mind oma autoga.
Muidugi on. Kuubal on alati keegi, kes tunneb kedagi, kes aitab sind, kui oled hädas. See on kohe süsteem, et kõik käib ja toimib oma tutvusringkonna vahel. Nagu pereäri.
Kümne minuti pärast saabub 37 aastat vana kühvel ehk siis nõukogude Žiguli. Uurin, kas juht inglise keelt ka räägib. Saan vastuseks ja-jaa. See aga tähendab seekord, et ta on muidugi ainult hispaaniakeelne mees. Aga pole hullu. Mees on abivalmis ja jutukas, muudkui räägib. Mina noogutan viisakusest pead, saan ehk paarist sõnast isegi aru.
Sõidame mägedesse. Need pole teab mis kõrged, kuid nii vanal autol võtab vahepeal võhma välja küll, eriti kui kitsal teel mõni turist oma rendiautoga sõita ei oska ja pidurdab hoo maha. Tee on kohati auklik ja tõusud järsud, sestap püüab juht kasutada võimalikult palju mäest allsõitmisest saadavat hoogu, et siis üles sõites saaks võimalikult kõrgele, ilma mootorit ja masinat piinamata.
Tee peal muudkui jutustab mulle, et Kuubal on põllumajandus naturaalne, ei mingit keemiat.
Maantee ääres kasvavad sidruni- ja apelsinipuud, suhkruroog ning muud taimed, mille nime mina ei tea, küll teab aga seda tema.
EL Nicho kosed
El Nicho kosed on mitmel eri tasandil ja nende all saab siis looduslikus basseinis ujumas käia. Vesi on 18 kraadi, üsna jahe, aga väga värskendav.
Pilet parki maksab 10 CUC ja kaasas on giid, kes inglise keeles räägib ja turistidel silma peal hoiab. Matk on kerge ja kilomeeter pikk, seega väga mugav. All on avatud ka varjualune restoran, kus toitlustatakse turismigruppe. Mina olen omal käel reisija, kuid sellest pole lugu. Tellin ühe kohaliku juurviljasupi. See on pisut vürtsikas ja täiesti mõnus eine. Supis on kartulid või kartulilaadsed kuubikud, ei teagi, võib-olla bataadid.
Kuna olen söönud mitu päeva ainult tahket toitu, siis maitseb supp hästi ja võtan teise portsjoni veel. Hind ka igati mõistlik, 2 CUC keskmise suurusega taldrikutäis.
Majutus korraldatakse välgukiirusel
Lahkume pargist ja peagi hakkame Trinidadi jõudma. Juht küsib, kas mul on seal öömaja juba olemas. Ütlen, et ei ole, tema vastu, et oi-oi, turiste on palju seal. Ta teab kedagi, kellel on kodumajutus. Juht tundus üldse kõiki tundvat ja teadvat. Jõudsime ühe maja juurde ja pärast väikest keskustelu selgus, et proual on maja külastajaid juba täis. Aga pole midagi, tal on kohe sada meetrit eemal sugulased ja nende juures saab küll ööbida. Nii oligi. Mees oli seal majas kunstnik, kes tegi väga ägedaid pilte, ja proua tegeles kodumajutusega. Tegemist oli vana koloniaalstiilis majaga, kõrged laed, avarad ruumid ja siseõues kasvasid palmid ning taimed. Hommikusöögilauas istudes ja seda kõike vaadates oli tunne, et oleksin kui ülikallis hotellis. Maksis aga see vaid 25 CUC pluss 5 CUC hommikusöök. Mitmes kohas nägin, et osal kodumajutusepidajatel läheb hästi. Neil on abiline, kes teeb turistile süüa ja koristab tube.
Hommikusöök on igal pool ühesugune. Klaas või kaks värsket puuviljamahla ja puuviljad. Mahl oli alati imeline, pigem oli see paksem vedelik. Söögiks on paar praetud muna, kas siis härjasilmana või omletina. Kõrvale vahest singiviiluke, kuid mitte alati. Leiba neil pole, on puhas valge kõva koorikuga sai ning kohvi juuakse üldiselt mustalt, ilma kooreta. Kohv on suht kange ning pakutakse paar väikest tassikest.
Pildistamiseks ainest jagub
Kuuba on pildistamiseks põnev koht. Huvitavad ja värvikad inimtüübid, väga värviküllane arhitektuur ning lagunevad hooned. Kõik see moodustab visuaalse paradiisi. Lisaboonusena puudub neil peaaegu reklaam, mis risustaks linnaruumi.
Kui näed inimest huvitavas kohas, mine julgelt lähedale ja küsi, kas võid pildistada. Paari meetri pealt on täiesti sobiv, telefonil on lainurkobjektiiv ja kaadrisse jääb päris palju. Peaaegu alati saab jaatava vastuse ning enamus ei küsi ka raha. Mõned küsivad paar rahakest, sest see on nende töö. Lõunamaades on ju kombeks istuda ustel, akendel, kus inimesed siis vahetavad muljeid eluolu üle. Otsustasin Kuubal pildistada peamiselt telefoniga, sest see on pidevalt taskus. Võtsin kaasa ka korraliku kompaktkaamera, kuid ega ma seda kotist välja ei võtnudki.
Trinidadis
Trinidadis teen katamaraaniga reisi Cayo Iguanale ehk siis iguaanide saarele. Laevasõit kestab poolteist tundi. Inimesi on ehk 40, meri on väga vaikne, lainetust pole.
Enne saarele jõudmist teeb laev peatuse ja soovijad saavad minna snorgeldama. Vesi on läbipaistev ja roheline. Kohale jõudes leiame troopiliselt saarelt iguaanid, keda turistid pisut toidavad, peamine on see, et neile paljajalu peale ei astuks. Peegelsile Kariibi meri, kuumus ja imesoe vesi.
Õhtune Trinidad on müstiline. Muusika mängib, restoran ajab restorani taga. Ega peale restode ja suveniirikaupluste suurt midagi polegi. Soe lõunamaa öö, õigemini õhtu, sest kell kuus on novembris juba kottpime. Peaväljakul on muidugi ka kirikud. Rahvast on suhteliselt palju. Seal on suured laiad trepid, kus turistid istuvad ja jutustavad internetis. Nimelt seal on wifiala.
Ringikolistamist on siin üksjagu, peamine on olla võimalikult uudishimulik ja kiigata iga nurga taha. Sedasi ei jää olulised kohad märkamata. Inimesed on väga varmad suhtlema, keegi pakub käsitööd, keegi taksoteenust ning restoranidesse kutsutakse inimesi ikka otse tänavalt, mitte ei jääda lootma, et ehk keegi astub sisse. Kuuba inimesed on üldse väga sõbralikud ja suhtlevad meelsasti, sugugi kõik ei küsi raha.
Wifiala juures on ka Casa de la Musica ehk siis muusikamaja. Seal saab päeval võtta salsatunde ja õhtuti mängib ansambel ning kohalikud mehed ja naised pakuvad turistile tantsuteenust ehk siis võimalust oskaja inimesega salsat tantsida. Mõned keerutavad küll ikka väga uljalt ja uhkelt, on mida vaadata.
Rannailu igal sammul
Trinidadi lähistel on Anconi-nimeline rand. Käsin seal, on tõesti väga ilus. Raske on leida seda kõige-kõigemat ehk ilusamat randa, sest Kuuba on 1200 kilomeetrit pikk saar. Seega on rannajoon ikka väga pikk ja randu jätkub kindlasti igale maitsele. Kuuba lõunaküljel ehk siis Kariibi mere põhjakaldal on liiv pisut sõmerjam, liivaterad on umbes meresoolakristalli suurused. Saare põhjakaldal ehk Atlandi ookeani ääres on liiv ülipeenike, nagu meiegi paremates randades. Liiv on igal pool valge, võib-olla meie liivast pisut heledam.
Kariibi meri oli vaikne ja vesi kui basseinis, kuid Atlandi ookeani kallas pisut tuuline ja rannas lehvis kollane lipp. Lained polnud suured, kuid segasid siiski pisut ujumist ja niisama vees loksuda oli ka raske, sest laine lükkas siia-sinna. Kindlasti ei saa seda nüüd võtta absoluutse tõena, sest ilmastik ju muutub. Kariibi mere vesi oli paar kraadi soojem kui Atlandi oma.
Kuulus Varadero
Aeg liigub omasoodu ja oligi tarvis edasi sõita ilmakuulsasse Varadero kuurorti, kus on paarkümmend kilomeetrit liivaranda ja poolsada hotelli. Varderos sean end sisse taas kodumajutuses. Hinnaks ikka 25 CUC öö ja hommikusöök 5. Varaderos pole suurt midagi peale hotellide. On küll golfiväljak, delfinaarium ja botaanikaaed. Peatun linnakese esimeses otsas, sest mida edasi, seda rohkem on hotelle ja seda vähem ka tegevust. Rannas käin küll ühe hotelli omas. Linnakeses on kolm ööklubi. Paari päeva pärast suundun tagasi Havanasse, sest üksiku reisijana oli mul Varaderos igavavõitu.
Havannasse sõidan Viazuli liinibussiga. Majutust mul pole, kuid nagu bussist välja saan, küsib üks mees kohe, kuidas mul majutusega on. Kulgeme siis mõnisada meetrit ja seal see ongi. Täiesti tipp-topp koht ja vanalinnas samuti. Olen seal kolm ööd.
Arstilkäik
Ühel päeval tabab mind mingi arusaamatu allergia ja keel paistetab suus niivõrd üles, et rääkida pole enam võimalik ja kael on jäme nagu jõehobul. Paar korda on seda ka Eestis olnud. Võtan oma tabletikese ära, seekord ei toimi. Pakin raha ja dokumendid kokku ning mõtlen, et lähen mõnda lukshotelli, seal saab vähemalt inglise keeles suhelda ja küll nad teavad, kuidas arstile saab. Nii kui tänavale saan, on seal mees, kes mulle kodumajutuse leidis. Tema räägib enam-vähem head inglise keelt. Kuna ma rääkida ei saa, siis kirjutan mure paberile. Arstipunkt on 25 meetri kaugusel. Astume sisse ja noor tohtriproua räägib minuga inglise keeles. Teeb mulle kaks süsti, et paranemist kiirendada, kuigi tundub, et aitab ka mu tabletike, mille ennist võtsin.
Küsin, kuidas me nüüd siis arveldame. Hakkan oma reisikindlustust välja otsima, et kohe hakkab üks pikk bürokraatlik protseduur peale. Tohter ütleb, et kui saad, anna pisut, ja kui ei saa, siis aitame niisama, pole probleemi. Annan 20 CUC ehk dollari väärtuses raha. Proua on rahul, mina ka. Tohtri palk on umbes 30 dollarit kuus. Mehele, kes mind arstile viis, annan kümneka. Ülejäänud päev kulgeb puhkeasendis. Ei õlut ega rummi ning toiduks ainult riis ja kana.
Reis hakkab lõppema
Eelviimasel päeval kulgen bussiga Havanna ilusaimasse randa, playa Santa Mariale. Rannas on tõesti mõnus, viimane võimalus ka. Näen, et üks naine vaatab mind kahtlase pilguga, hiljem märkan, et ta meeskaaslane loeb eestikeelset raamatut. Astun kohe ligi, teretan eesti keeles ja esimese hooga ei saa nad sõna suust. Nad vist ei taibanud kohe, et nägin eestikeelset raamatut. Vestleme pisut, nemad tulid Panama kaudu Kuubale ja laitsid Panamat − moodne, palju autosid ja pigem igav koht. Ainus, mida vaadata, oli Panama kanal.
Hüvastijätt Kuuba rannaga oli vastuoluline. Kui rannast lahkusin ja viimast ehk seda pilti tegin, siis voolasid pisarad üle näo. Tahaks otsapidi koju, kuid samas jääb midagi õhku. Midagi seletamatut. Igatsust soojuse ja armastuse järele. Need palmid koos on kui perekond.
Õhtul kohtun oma kohaliku sõbrannaga ja aeg lendab kiiresti.
Hüvastijätt Kuubaga
Viimasel päeval hulgun Havannas ringi. Väljas on 31 kraadi, kuumus on üsna karm. Kulutan oma viimaseid valuutapeesosid. Oli vägev reis, mõtted selged, eelnevale elule n-ö mõtteline joon alla tõmmatud ja vaim uuteks ettevõtmisteks valmis. Kuuba on vastuoluline maa. Luksust on seal vähe ja probleeme võib samuti ette tulla. Kõik sõltub soovidest. See on rännak tagasi aega 1970–1980, ainult osa tänavatel sõitvaid autosid on pärit 1950. aastatest. Kui seda endale teadvustada, siis võib see olla n-ö elu reis.
Tekst ja fotod: Jaak Nilson
Selles numbris
- Maailmavallutus paberil
- Telefon reisikaamerana
- Maris ja Tiit Pruuli reisitoidud: Antarktika
- Laevaga jäämägede vahel
- Suur unistaja Sulev Roosma
- Tähtkuju nimega Fuji mägi
- Sinna, kus seljakotis on seep ja palveraamat
- Rongiga Vladivostokki
- Umbkeelne mees Kuubal
- AUROVILLE – utoopialinnake Indias
- GOA – värvikirev, hooliv ja elurõõmus
- PAKISTANIS - teekond hirmust armastuseni
- Aasta matkaja Heini Räämet
- Ookeanipurjetajad Viljar ja Britt Tulit
- Kuidas valida mäesuusaprille?
- KROONIKA
