Unenäoline Aşgabat

Möödunud aasta oli ilmselt paljudele meist eriline. Rohkelt sai uidata kodustel radadel, kuid vabadus istuda lennukisse ja olla uuel päeval teispool maakera hakkab vajuma tagumisse mälusoppi. Kaugemaid kante saab külastada mälestuste radadel, seal aga muudavad lood kuju ja värvi ning täna on mul juba raske öelda, mis meie 2019. aasta novembris toimunud reisil Aşgabatti juhtus unes ja mis ilmsi. Panen siiski mõned killud kirja.

Varasügisel ilmneb, et teater R.A.A.A.M on saanud kutse Turkmeenia pealinnas Aşgabatis toimuvale „Õnneajastu“ festivalile. Teades, et Turkmeenia on üks maailma kinnisemaid riike, mida aastas külastab vaid paarkümmend tuhat turisti, on see teade väga rõõmustav. Ühel hallil novembripäeval liigubki me karavan lennujaamast paigast.

Niisiis Turkmeenia. Riik asub Kaspia mere idakaldal, piirnedes põhjas Kasahstani ja Usbekistaniga, idas Afganistani ja lõunas Iraaniga. Elanikke on Turkmeenias ca 6 miljonit, neist kuuendik elab pealinnas. SKT inimese kohta on umbes 3,5 korda väiksem kui meil, kuigi riigi territooriumil on ligi 10% planeedi maagaasivarudest, lisaks leidub naftat, kasvatatakse puuvilla jne.

Turgi rahvaste müütilisel esiisal Oguz-khanil olnud kuus poega: päikesekiirel taevast laskunud valguseneitsiga pojad Päike, Kuu ja Täht ning põlispuu seest väljunud veetleva loodusneitsiga Taevas, Meri ja Mägi. Igaühel poegadest oli omakorda neli poega, nemad ongi 24 turkmeeni hõimu esiisad. Traditsiooniliselt on turkmeeni hõimud kõrbenomaadid.

Ajalooliselt viis läbi selle maa ka üks Siiditee harudest. Tänapäeva riik on jagatud viieks rajooniks ehk vilajetiks, millest igaüht sümboliseerib rohelise põhivärvi ja muude islamisümbolitega riigilipul üks täheke. Lipu põhikaunistusteks on aga viie turkmeeni suurema hõimu traditsiooniliste vaibamustrite näidised ehk gelj’id. Pindalalt on Turkmeenia Eestist 11 korda suurem, kuid ca 70% territooriumist on Karakumi kõrb. Karakum tähendab „musta liiva“, aga seda tuleb mõista ülekantud tähenduses – liiv on ikka liivakarva, kuid seda hiigelkõrbe ületades võib hõlpsasti kohtuda mustatiivulise surmaingli Azrailiga. Riigi kahe presidendi visa tööga rajatud süsteem muidugi kaitses meid kõrbega kohtumast.

Kuldsed monumendid

Saparmurat Nijazov sai 1985. aastal Turkmeenia NSV kompartei esimeseks sekretäriks, kuid see polnud tema jaoks mingi piir. Vabadus oli tema jaoks tunnetatud paratamatus võtta kogu riigi ja rahva tulevik ning rahakott oma hoolde – nii oli ta võimul kuni surmani aastal 2006 ja lahkus meie hulgast juba „kõigi turkmeenide isa Saparmurat Türkmenbaşy Suurena“, kelle sugulaste nimesid kandsid turkmeeni kalendrikuud ja nädalapäevad ning kelle legendaarne kuldne kuju Aşgabati südalinnas pööras end päikese järgi. Või oli see vastupidi? Igatahes, tema kuldsed monumendid palistavad praegugi lumivalge pealinna avaraid bulvareid ja väljakuid, kuigi viimasel ajal on neid märksa vähemaks jäänud.

Nimelt on rahval nüüd uus isa. Türkmenbaşy pillatud tuletungla on tõstnud Gurbangulõ Berdõmuhamedov, endine hambaarst, praegune president, tippsportlane, DJ, kirjanik, helilooja ja rohuteadlane, kes ei ole kohkunud vaenlaste hulgast ega heitunud sõnnikuveost ning kes on turkmeeni rahva tungival palvel hakanud kuldseid monumente püstitama iseendale. Paljud tema sooritused on uudiste ja Youtube’i vahendusel jõudnud ka meie maale, peamiselt kurioosumite rubriigis, kuid turkmeeni rahvas oma tervikus on uuele juhile tema saavutuste eest andnud tiitli Arkadag, mis tähendab „kaitsjat ja ülemvalitsejat“. Nii saab lugeda ametlikest kanalitest.

Võib-olla just Berdõmuhamedovi erialasest kiiksust tulenevalt on Köpet Dagi mägede all asuv Aşgabat üleni säravvalge, valged on nii valgusfooride postid kui pea kõik autod, rääkimata majadest, mis kõik on valgest marmorist. Valgete marmormajade rivid venivad kilomeetreid, vaheldudes uhkete paleedega palistatud väljakutega ja Lääne tipparhitektide tõeliste taiestega. Kusagil ei riiva silma kriiskav valgusreostus – reklaamid on küll olemas, kuid need on terves linnas ühe disainiga, maitsekad ja tagasihoidlikult pastelseis toonides, hoolimata selliseist pisiasjust nagu konkreetsete kaubamärkide ametlik disain, nagu meie neid tunneme.

Esmapilgul tundub linn vägagi rahulik, uhke ja stiilne. Ent vaikselt hakkab miski häirima – puudu oleks justkui midagi olulist, midagi, mis on linna põhiolemus, ilma milleta linna ei ole. Ja lõpuks mõjub pooltühi kummituslik maailm veidi õõvastavalt. Sest linn, see on kihid, ajastud, stiilid ja inimesed. Neid siin aga pole. Aşgabat hävis 1948. aasta maavärinas pea täielikult. Ka viimase 20 aasta jooksul on uute marmorpaleede ehitamiseks vanemad kvartalid maha lammutatud. Aga ehita Panteoni-kujulisi hooneid palju tahad, sama efekti saavutamiseks on vaja ka 2000 aastat ja inimesi, kes selle aja jooksul oma energiat sinna jätavad. Inimesi on Aşgabati tänavatel, vähemalt neis kauneis marmorist linnajagudes, umbes sama palju kui Palle unenäos, kui mitte arvestada erutunud miilitsaid, kes võõramaalastel silma peal hoiavad, ja aednikke, kes rohkete pargialade kallal asjatavad. Asjaomasele küsimustele vastab meiega tegelema määratud Ismael (ma ei ole kindel, et Abrahamovitš) tuima loogikaga, et päevasel ajal on kõik inimesed koolis või tööl, õhtusel ajal aga kodus. No selge.

Teatrifestivalist

Osaleme „Õnneajastu“ teatrifestivalil. Nimelt on Berdõmuhamedov riigis välja kuulutanud õnneajastu: ehitatakse palju uusi avalikke hooneid ja rajatisi, sotsiaalhoolekanne ja haridus moodustavad väidetavalt 70% riigi eelarvest. Teater R.A.A.A.M on festivalil tükiga „Praegu pole aeg armastamiseks“. Üsna ruttu saab üsna selgeks, et meid ja teisi välisdelegatsioone kasutatakse üsna valimatult ära kohalikele elanikele mõeldud propagandaks. Meilt võetakse palju intervjuusid nii televisiooni kui ka ajalehtedesse ja pole suurt vahet, mida rääkida, kuna lõpuks jõuab eetrisse pildile pealeloetud teade või lehenupp formaadis: „X riigist tulnud külalised on võlutud Aşgabati suursugususest ning võõrustajate lahkusest, imetlevad Turkmeeniat ja on kõige hea eest tänulikud suurele Arkadagile.“ Kohe me seda muidugi ei tea, samuti seda, et Piirideta Reporterite ajakirjandusvabaduse edetabelis 2019 positsioneerub Turkmeenia viimasele, 180. kohale, tagapool isegi Põhja-Koreast. Jah, ega seda õnneajastut arvamuste paljususe tingimustes ikka ei ehita! Nii annan minagi intervjuud ajalehtedele Neutraalne Turkmenistan ja Turkmenistan – Kuldajastu. Festivali avamis- ja lõputseremooniatel on juhi tänamine iga kõne kohustuslik osa, millest meie esindajad küll paar korda kenasti kõrvale viilivad, tänades hoopis turkmeeni rahvast. Sest tavaline inimene on igal pool ilus ja hea. On ikka kummastav küll näha, kuidas meie sini-must-valge lehvib valitsejat kõmisevalt ülistavate kõnede saatel. Vaatepilt võimaldab huvitavaid mõtteharjutusi alternatiivsete ajalugude ja ka tuleviku radadel.

Tõsielu kulisside taga

Meie eestlaslik oma peaga mõtlemine tundub võõrustajatele üha tülikam. Algul üritatakse meid lambakarjana jäigalt piki kehtestatud programmi suunata, kuid nõukogude kogemusega inimestena saame üsna ruttu siiski Potjomkini-eesriiet paotada. Nii selgub, et tegelikult ei ole Aşgabat üks maailma kallemaid linnu – turul saab kohalikku vääringut vahetada kursiga 1 dollar = 20 manatti ehk kuus korda ametlikust kursist soodsamalt. Manatte ametliku kursiga dollariteks tagasi vahetada meil muidugi ei õnnestu, kord on dollarid just otsa saanud ja siis pannakse me hotelli valuutavahetuslett üldse kinni. Keskastme ametniku palk Aşgabatis on 2000 manatti. Samas, veel hiljaaegu olid gaas, elekter ja bensiin inimestele tasuta. Tasuta on ka tualettpaber meie väliselt säravas viietärnihotellis, kuid targem on poest osta sellist, millega rohkem harjunud oleme. Seejärel parandame hotelli sanitaarsõlmede pisiprobleemid ära ja suundume üles taevabaari, kus kõrguvad uhkete siltidega pudeleid täis riiulid, kuid vastutav baarmen on paraku just enne meie saabumist vahetuse lõpetanud ja uus täna ei tule. Pole hullu, tuvastame üllatunud mittevastutavate baarmenitega suheldes jookide hinna ja teenindame end ise, jättes kokkulepitud summa kenasti kassasse. Konjakipudelit avades selgub küll, et peame raha tagasi võtma – pudelis loksuv pruunikas vedelik on tee, mitte konjak. Ja nii on kõigi pudelitega sel riiulil. Me teatritrupp on sattunud tõsielu kulisside vahele.

Kaks korda õnnestub meil õhtusel ajal meid fuajees valvavatest kohalikest kagebešnikutest mööda hiilida, taksodega linna sõita, mõni ilmselt Aşgabatis resideeruvatele välismaalastele mõeldud restoran tuvastada ja seal veidigi tavaliste inimestega suhelda – need on toredad hetked. Tavalistele turkmeenidele on turistidega suhtlemine mittesoovitatav, selleks raskeks tööks on palju eraldi välja-õpetatud isikuid, keda meie silmad üha rohkem eri rollides meie ümber tiirlemas tuvastavad. Meie vabadusepüüde tippkatse on see, kui püüame kordki linnast välja murda ja Karakumi kõrbesse seal leegitsevat Darvaza gaasikraatrit vaatama sõita. Lipsame hotellist välja, sõidame kaubanduskeskusse, vahetame seal taksosid ja kihutame juba linnast väljuval maanteel… Kuid meie valvurid töötavad hästi, kümmekonna kilomeetri pärast helistab juhi mobiilile tundmatult numbrilt keegi, kes palub vaidlemist mittesallival toonil auto tee äärde seisma jätta. Hetke möödudes meieni jõudnud eraldusmärkideta sõidukite pidulikul eskordil suunatakse eksinud lapsukesed ilusti turvalisse pioneerilaagrirežiimi tagasi. Aga mida teeb inimene, kel pole vabadust? Ta hakkab jooma, kirjutab mõne kurva luuletuse ja lõpuks mandub. Kõigepealt aga pidutseb! Läheme meiegi turule, ostame pool kilo beluugamarja (kilo hind maailmas ca 8000 dollarit, Aşgabatis 50), roosa Barbie-tordi, paar vaipa ja paar pudelit päris konjakit ning asume sürrealistidena Pireti sünnipäeva tähistama.

Ehedad emotsioonid

Tavalised inimesed on pea alati ja kõikjal toredad ja meeldivad. Need turkmeenid, kellega meil päriselt suhelda õnnestub, on üldiselt kenad, viisakad, malbed ja sõbralikud. Aşgabati noored on hästi kasvatatud. Naised kannavad kauneid traditsioonilisi kleite ja värvilisi tübeteikale seotud pearätte, mis teevad nende rühi eriti elegantseks ja silueti peeneks. Aplausid teatris on rohked ja lapselikult siirad, vaimustus eesti tüki nägemisest, mis eristub oluliselt kohalikest õpetlikest rahvapärimustükkidest, on ehe ja südantsoojendav. Ilus on taas kogeda, kuidas hoopis teistsuguses kultuuris näidatav eesti teater moondab publiku algse võõristuse peagi täielikuks kaasahingamiseks, see on vägev, see on võimas kogemus nii meie delegatsioonile kui ka meiega kohtunud turkmeenidele, usbekkidele, kasahhidele, tadžikkidele ja teistele osalejatele.

Reaalsuse paigutine nihestamine annab värsket teotahet ja tuletab meelde, et vabale Eestile alust panevad põhiväärtused pole sõnakõlksud. Külalisena, kes kaks korda armas, asutame meiegi end varsti minekule, tundes selgelt, et nüüd oleme tõesti teel õnneajastusse – koju.

Mõned turkmeeni mõttekillud ja tähelepanekud

• Vaiba kudumine on kui kaevu kaevamine nõelaga.
• Turkmeeni sünnipäeva tähistatakse kaks korda elus: kui inimene sünnib ja siis, kui ta saab 63-aastaseks, mis on prohvet Muhamedi vanus. Usuliselt on Turkmenistan leige ja rahulik, põhiusuks sunniitlik islam.
• Pruut kannab punast pearätti. Noortel naistel on üle pea roheline suurrätt (kevad), küpsetel naisetel kollane (vili), vanematel naistel ehk üle 63-aastastel valge (talv).
• Naised töötasid vanasti ka põllul ehetes, sest mehe surma korral olevat mehe perel õigus võtta endale kogu vara, v.a see, mis mehe surma hetkel naisel seljas või küljes on. Ehete täiskomplekt kaalub ca 35 kilo.
• Tübeteikamustrid kaitsevad kandjat kurja silma eest.
• Tuntud koeratõule keskaasia lambakoerale ehk alabaile püstitas Arkadag äsja suure kuldse monumendi. Riigi vapi südames seisvale ahal-tekiini hobusele on ausambad juba ammu olemas. Ütleb ju turkmeeni vanasõnagi: „Hommikul tervita esmalt oma isa ja siis oma hobust!“
• Populaarne on automark Toyota, kuna toy ota tähendab turkmeeni keeles „peo isa“.
• Õnneepohh kestab Turkmeenias veel 3–5 aastat. Kuni president teisiti otsustab. Üks tunnus sellest on asjaolu, et sõna koroonaviirus on Turkmeenias keelatud. Nii pole ka registreeritud haigusjuhtumeid. Lihtne!

Tekst: Allan Kaldoja

Foto: PetraKub / Shutterstock.com

Selles numbris

• Raamatuarvustus
• Toitudele pühendatud tähtpäevad
• COVID-19 vaktsiinidest
• Koerarakendimatkad Emajõe-Suursoos
• Barneo – soe saar jäises ookeanis
• Narva luugivaatlustuur
• Portugal alt ei vea
• Unenäoline Aşgabat
• Krister Kivi. Reisihullu mõtisklused pandeemia ajal
• Ecuadoris ekvaatorit otsimas
• Honduras, halva mainega paradiis
• Hõimuelu Colombia moodi
• Maandu kuhu iganes – langevarjuga Sloveenias
• Naistest ja reisimisest ehk naisena reisimisest
• TOOTEUUDISED
• KROONIKA
• GO Reisiajakiri 87 - Veebruar 2021