Unenäoline Tiibet – 20 aastat hiljem

Molekulaar- ja rakubioloog Sulev Kuuse ning kunstnik Tuuli Puhvel tegid koostöös väga omanäolise näituse, jäädvustades oma Tiibeti reisid. Nende reisidest on kokku möödunud 20 aastat, Sulev käis Tiibetis 16 aastat tagasi ja Tuuli reis jääb nelja aasta tagusesse aega. Kuna mõlemat mõjutas Tiibet väga palju, siis sündisid kollaažid, mida ka GO Reisiajakirja lugejatele tutvustame, lisaks avaldame katkendeid reisipäevikutest.

Tekst Sulev Kuuse reisipäevikust

10. oktoober 2005. Tiibeti platoo, Manasovari järv – Darchen – Dira Puki klooster

Äratus kell 7.00.

Öösel ca –10 kraadi, imeline päikesetõus üle Manasovari järve (4853 meetrit). Siin käis Šiva ammustel aegadel suplemas. Jõudsime siia üle Tiibeti kõrgplatoo pärast kolmepäevast autosõitu (pealinnast Lhasast enam kui 2000 kilomeetrit) olematutel pinnaseteedel, mis mõeldud vaid suurte TATA-kaubaveoautodele (NB! Aasta siis 2005, mil korralike teid polnud, praegu on siin asfaltkattega tee – S. K.). Eile vahetasime siiasõidul kõrgmägede liivaluidete vahel meie Toyota Landcruiseril kolm purunenud rehvi. Pärast kuuma hommikukohvi sõit Darchenisse (4675 meetrit). Pakime seljakotid ümber ning kella 10-st asume matkale ümber Kailaši mäe. Kohalik postkontor, kust kaardid koju (NB! koju ei jõudnud ükski kaart – S. K.). Naised pesevad külmas jõevees pesu, mehed ajavad meeste asju (nt mängivad õues piljardit), lapsed jälgivad uudishimulikult matkajat. Ilm on päikeseline, aga vastikult külm ja tuuline. 

Kailaš tähendab sanskriti keeles Kristallmäge, mäe teine nimi Gang Rinpoche on tiibeti keeles Lume Kalliskivi. Mäe kolmas nimi Gang Tise on tõlkes Jõgede Tipp, sest siit saavad alguse Indus, Brahmaputra, Karnali ja Sutlej – Aasia neli võimast jõge. See on budistide, pön-usuliste, džainistide ja hinduistide pühim mägi – maailma keskpunkt. Kailaš (6639 meetrit) kerkib pea 1,5 kilomeetrit Tiibeti platoolt. Majesteetlik püramiidjas mägi. 

Suundume mani-kividest müüridest mööda (päripäeva) ümber Kailaši teekonnale, mis vältab kolm päeva. Meile on see matk imelises looduses, kohalikele kas esimene või mitmes palverännak ümber taevasse turritava mäe. 1905–1908 kaardistas neid piirkondi oma Kesk-Aasia 3. ekspeditsioonil Rootsi geograaf Sven Anders Hedin (1865–1952). Hedin leidis nii Induse kui ka Brahmaputra lätted. Külm ja vinge ning luuni lõikav tuul. Palverändureid pole, mõni üksik. Taevast pudistab lumekruupe, õnneks vähe. Tõus talutav, kuid pidev. Möödume teeotsast, mis viib Taevamatuste kohta Kailaši jalamil. Järgmise liivakivist kaljumüraka taga kohtame ootamatult Tiibeti antiloopide karja, õnneks ei põgene nad kohe (NB! Nad ei oska veel inimest karta, kuigi enam kui 4000 meetri kõrgusel paikneval Tiibeti platool on sõjavägi nende asurkonna peaaegu hävitanud – S.K.). Lõunasöök – kuum tee ja võileivad. Enne pimedat, ca 17.00, jõuame Dira Puki kloostri (5080 meetrit) naabrusesse. Jääme telkima (Tol ajal peatusid kloostrites palverändurid, meie kui uudishimulikud matkajad jäime aupaklikult eemale – S. K.). Tänane päev: ca 20 kilomeetrit, tõusu ca 400 meetrit, aega 6 tundi). Väsitav, kuid normaalne. Kisub ilma ära, meie kohal lumepilved, mis ei tõota head. Homme ootab 550 meetrit tõusu Dorma La kurule (5630 meetrit). Näis!

***

Tekst Tuuli Puhveli reisipäevikust

Kailaš kora 2. päev, pühapäev, 17. september 2017

Alustame pimedas lampidega. Rada hakkab vaikselt tõusma, aeg-ajalt puistab rahet. Lähme jälle koos Kaarliga viimastena. Matkakepist on abi. Tõus Dolma La kurule 5630 meetri peale on suht pikk, aga polegi nii meeletult raske, kui kartsin. Üleval kurul on tuult, päikest, palvelippe, elevil rahvast. Hakkame kiiresti laskuma. See on järsk, kivine, libe. Kohe haarab üks tiibeti mees mu käevangu, näitab kepiga kohti, kuhu jalga panna, ning me laskume uskumatult kiiresti, nelja jala ja kahe kepiga väleda putukana.

Raskeks läheb alles siis, kui järsk osa on läbi. Jõudu on siiski väga palju kulunud. Teemajas isu pole, aga öömajani on veel 14 kilomeetrit. See on küll üsna tasane, aga üksi on väga raske minna. Täielik füüsiline ja vaimne tühjus, pisarad. Kohtan tiibeti memme, kes näitab, et tal on jalg valus. Annan talle oma kepi, veepudeli ja pähklid. Ise tunnen, et jõud on viimase piirini otsas, aga jalad siiski teevad samme.

Jõuan õnnelikult öömajale. Jalapesu ja õhtusöök tunduvad imelised.

***

Kauge, kõrge, müstiline ja muinasjutuline Tiibet – võrreldes Eestiga suur ja hoomamatult avar, kuid Hiina jõulise surve ees väike ja kaitsetu. Kohe kindlasti on Tiibeti platool elav pisike tiibetlaste rahvakild suur hingelt ja vaimult.

Käisime Tiibetis eri aegadel – Sulev 2005, Tuuli 2017, seega kahe peale kokku täpselt 20 aastat tagasi. Sulevil oli kaasas fotoaparaat, Tuulil visandiplokk, pliiatsid ja vesivärvid. Meie rajadki olid suuresti samad – Tiibeti platoolt turritav Kailaši mägi (6638 meetrit) kui mitme usu maailma keskpunkt ja kora ehk palvering ümber püha mäe, maailma kõrgeim mägi Mount Everest ja Rongpuki klooster, Tiibeti pealinn Lhasa, mitu kloostrit, looduse poolt valitud mägised teed ja vaated ning inimeste rajad sel karmil maastikul.

Meie tunded ja meeleolud on olnud isiklikud, rännuteed elatud läbi enda. Oleme näinud mägede hoomamatust, inimese pisidust, elu ja ilu suurust ning väiksust. 

Täna paneme kokku meie poolt läbielatu ning proovime foto ja maali toel avada üht maailma imelist ning samas ka varjatumat paika – elavat Tiibeti kõrgplatood oma usus ja koostoimes, nii väikest ja ometi ohustatut maailma suures hoolimatuses ja pinnapealsuses. Soovime näidata meid ümbritseva mitmepalgelisust läbi meie silmade, tunnete ja mõtteilma. 

Tiibeti platoo harjumatust kõrgusest tingitud meeleseisund ja rännakust möödunud aastad on muutnud meie, eestlaste mälestused üha unenäolisemaks. 

Unelemise lusti!

Praeguseks on näitus kolinud Tartu Ülikooli raamatukogust Tartu Tamme Gümnaasiumisse.

Tekst ja kollaaž: Sulev Kuuse ja Tuuli Puhvel

Selles numbris

• Raamatuarvustus
• Lennuhirmust psühholoogina
• Lõhnade ja maitsete bukett Fääri saartelt
• Liina Saar: "Reis Gambiasse mõjutas sügavalt"
• Maailma pikim rippsild võtab kõhu alt õõnsaks
• Õnnelik vulkaanivallutus
• Reisija räägib
• Eesti Arstid Aitavad Maailma. Keenia 2021
• Kui palju inimene õnneks vajab ehk elu surfibussis
• Seiklejahingega seljakotirändur Tõnu Grünberg
• Sokotra – saar, kus ärkad tulnukate kõrval
• Müstiline Manasarovari järv
• Chan-budismi mõtluslaager
• Unenäoline Tiibet – 20 aastat hiljem
• Külas Tšingis-khaanil II osa
• Hille Hanso: „Kõik on suhteline – tegelikult pole mingit terviklikku „ida“ olemas.”
• TOOTEUUDISED
• KROONIKA